Raamat: The Secret Hours
(Deverill Chronicles #4) by Santa Montefiore (2019)
Hinne: B
„Las tuul mind kannab ning vihm mind lisab Iiri pinnasesse, kust
võrsunud ma. Ja las mu patud saavad andestatud.“
Arethusa Clayton on alati olnud muljetavaldav daam, kes on harjunud
saanud oma tahtmise. Ta on jätnud ootamatud juhised, mida teha tema
surnukehaga.
Selle asemel, et ta maetaks Ameerikasse, jõukale idarannikule, kus ta
oli kasvatanud kahte last koos oma varalahkunud abikaasaga, on Arethusa
sätestanud, et tema tuhk puistataks kaugesse Iirimaa nurka, merevaatega
mäenõlvale.
Kõik mida Faye Arethusalt kunagi kuulis oma ema mineviku kohta, oli see
et ta kasvas vaeses põllumeeste peres, ning lahkus Iirimaalt üksi, et alustada
uut elu Ameerikas, nagu tegid ka paljud teised iirlased näljaaegadel. Kuid milline
oli tema pere ja mis on neist nüüd saanud? Mis oli tegelik põhjus, miks ta
neile selja pööras? Ning kes on see salapärane isik, kellele Arethusa on jätnud
ühe kolmandiku oma pärandist?
Arethusa on läinud. Ei ole enam kedagi, kes tema lugu räägiks. Faye
leinab, nagu oleks kogu tema ema perekond surnud koos temaga. Faye jätab oma
mehe ning lapsed, et minna Iirimaale, piltilusasse linnakesse Ballinakelly,
olles otsustanud täita oma ema viimast soovi, ning mõistmaks neid põhjuseid,
miks Arethusa nõudis oma viimaseks puhkekohaks seda kauged kohta.
History, Drama, Romance
Deverillide viimane saladus ei olnudki Deverillide viimane saladus. :)
Kuigi Deverillide meeste vaimud said lõpuks rahu, ei saanud nende
naised seda siiski, sest üks neist elas kaugel maal ja ta polnud andestanud ja
talle polnud andestatud, teda nagu polekski olemas olnud, sest tegelikult ka,
ma ei mäleta, et esimeses kolmes raamatus oleks kordagi maininud Kitty tädi, tema
isa õde. Tõsi, ta on sugupuu pildil, kuid seal on tema hellitusnimi – Tussy –
ja kellel siis ikka sugupuult nimed meelde jäävad, eriti kui neist raamatus
juttu pole. Aga nüüd räägitakse siis ka sellest viimasest Deverillest, Arethusa
Deverillest, kes on surnud ja on oma lastele, Loganile ja Fayle, jätnud vägagi üllatavad
juhised. Ta tuleb tuhastada, tuhk Iirimaale viia ja üks kolmandik tema
pärandist läheb anonüümsele sajale.
Kuigi Logan ei ole nõus ühegi ema jäetud juhisega, on Faye see, kes on
saanud emalt tema päeviku ja ta tahab, et kõik läheks nii nagu ema soovis. Ka ta
abikaasa ei ole esialgu nõus sellega, et Faye läheks Iirimaale, saab Faye ta
siiski lõpuks niikaugele, et Faye läheb kevadel kaheks nädalaks Iirimaale.
Kuigi ta arvab, et neist kahest nädalast pole talle küllalt, sest ta ei saa ju
kindel olla, et selles linnakeses keegi ta ema mäletaks. Kohalejõudes üllatab
teda inimeste vastuvõtt, sest kõik vaatavad teda kui ilmutist. Kui ta siis
lõpuks küsib, miks teda sedasi vaadatakse, saab ta teada, et tal on teisik,
Kitty Trench.
Kui Faye kohtub Kittyga, hakkavad asjad juba kiiresti liikuma. Ta kuuleb
ema loost nii palju kui Kitty ja kohalikud teadvad, ta saab teada, kuidas
lugeda ema salakoodiga kirjutatud päevikut, ning kohtub kohaliku “meistrimehega“
kes teeb natuke seda ja natuke toda ja on talle paljude asjade tegemisel abiks.
Kaks nädalat lähevad ruttu. Lisaks ema mineviku avastamisele, leiab
Faye ka iseennast. Tema ema lugu on üks korralik mässava peretütre lugu – talle
on kõik lubatud ja mitte midagi pole lubatud, ta mässab ajastu kommete vastu ja
ta leiab lubamatu armastuse ning selle tagajärjeks on kodumaa ja pere igaveseks
seljataha jätmine. Kuigi see kõik on Fayele üllatav, mõistab ta oma ema ja
vaatab ka oma elule uue pilguga.
Kuidas seda lugu iseloomustada – see meenutab „P.S. Ma armastan sind!“
lihtsalt Iirimaale avastusretkele ei lähe mitte leinav abikaasa vaid tütar ja
teele on ta saatnud ema. Nagu ühes korralikus libronovellas ikka, on ka siin
üllatusi ja ootamatusi ning ärritavaid asju, ning lugeja võib pidevalt mõelda,
et ta on lõpu ära aimanud, kuid siis selgub midagi, mis senise idee nullib,
kuni sama idee taas kinnitust leiab ja siis jällegi endas kahtlema hakkad. Selline
korralik jabur perekonnasaaga lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar