Kesköö palee

Raamat: El Palacio de la Medianoche by Carlos Ruiz Zafon, tõlk Kai Aareleid (1994, 2019) Varrak, RR, A

Hinne: B+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48327290-kesk-palee  

Kalkuta, 1932: pimeduse süda. Läbi linna kihutab leekides rong. Öö varjudesse külvab hirmu tuleviirastus. Ja see on alles algus. Oma senise elu pikimal ööl tuleb Benil, Sheere’il ja nende sõpradel Chowbari salaseltsist seista silmitsi kuulsa paleede linna ühe hirmsama mõistatusega. Aastatetaguste saatuslike sündmuste jäljed viivad noored mahavaikitud needuseni, mis vajutab oma pitseri ka nende elule.

Mystery, Fiction YA, Horror

Zafoni teoseid lugedes tahaks ma ka omada seda oskust panna paberile oma unenäod, sest täpselt seda tema lood mulle meenutavadki – unenägusid, milles fantaasia lendab mitte ainult linnu vaid suisa fööniksi tiivul kõrgustesse, kaugustesse ning sügavustesse ja lugu teeb samapalju ootamatuid keerdeid ja käändeid nagu ka Kolkata linna tänavad.

See on seitsme noore inimese täiskasvanuks saamise lugu. Kahe ööpäeva jooksul elavad nad läbi rohkem kui mõni kogu eluajaga. Loos on verd tarretavat õudust ja pisaraid kiskuvat draamat. Kuid kõige keskmes on ikkagi sõpruse tugevus ja inimmeele haprus. Mis mõjutab meid rohkem, kas meid ümbritsev keskkond või see mida me elujooksul õpime või on veelgi suurem mõjutaja see, kust me pärit oleme?

See kiirelt arenev ja lugejat läbi tule ja vee tõmbav põnev lugu võib päevadeks kummitama jääda. Kuigi peategelased on teismelised on lugu siiski kõigile, kes tahavad lugeda põnevuse ja õuduse piiril tantsivat lugu, milles on pimedat kättemaksu, briljantset inseneritööd ja suurepärast sõnaseadmist ning vanade müütide elustamist.

Kiire ja vägagi põnev lugu!

The Sun Sister

Raamat: The Sun Sister (The Seven Sisters #6) by Lucinda Riley (2019)

Hinne: B-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35148215-the-sun-sister

Väljapoole paistab Electra d’Apliese olevat naine, kellel on kõik olemas: olles üks maailma ihaldatavaimad modelle, on ta ilus, rikas ja kuulus. Kuid selle välispinna all on tema elu täis tööga seotud stressi ning Electral on olnud probleeme selge mõistuse säilitamisega. Kõigele annab veel omakorda löögi tema isa, Pa salti, surm. Pa Salt on salapärane miljardär, kes on lapsendanud üle kogu maailma kuus tüdrukut, kui nad olid alles imikud. Electral on raske selle kõigega hakkama saada, seega otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest, et teda piinavat valu vaigistada. Teda ümbritsevad inimesed on mures ta tervise pärast ning kõige selle keskel saab ta kirja võõralt naiselt, kes väidab end olevat tema vanaema …

On aasta 1939, Cecily Huntley-Morgan reisib New Yorgist Keniasse, sooviga oma murtut südant parandada. Ta on külla kutsustud ristiemale, kes on osa kurikuulsast Happy Valley grupist. Peatudes looduskauni Naivasha järve kaldalm tutvub ta Bill Forsythega, veendunud poissmees ning loomapidaja, kes on lähedastes suhetes kohaliku Maasai hõimuga. Kui Cecily leiab end ebameeldivast situatsioonist ja Euroopa on sõja lävel, ei jää tal muud üle, kui vastu võta Billi abieluettepanek. Ta kolib Billi juurde Wanjohi orgu, kuid Bill on pidevalt karjaga savannis, seega on Cecily pidevalt oma südamevaluga üksi. Seda seniks kuni ta leiab majalähedasest metsast hüljatud vastsündinu …

Drama, History

Kuues osa Seitsme õe lugudest on siis Electra lugu. Electra on see õde, kellest on siiani kõige vähem kuulda olnud. Teame et ta on modell, kelle nägu tunneb kogu maailm, et ta on tujukas ja et keegi ei saa temaga kuidagi kontakti.

See oli raamat, millest on väga raske kirjutada. Ühtpidi oli see väga hea raamat, rileilik raamat, kuid teisalt oli see minu jaoks selle sarja kõige ebameeldivam raamat. Ning samas oli see selline raamat, mis iga paari lehe järel tekitab tahtmise nutta (mitte selle pärast, et raamatu on halb, vaid sisu pärast). Vastuoluline lugemine läbi kogu raamatu.

Mis oli head? Loo ülesehitus, karakterid, ajaloolise reaalse isikuga seotus.

Mis oli see, mis mind häiris? Mind häiris see, kuidas Electrat kirjeldatakse, kuidas ta võib lõpmatuseni elada vaid Grey Goose’ ja heroiini tarbides, ilma et see kuidagi ta välimusele või tervisele mõjuks, et tal tasakaaluprobleeme või kõnega raskusi tekiks, rääkimata järgmise hommiku pohmakast – võiks suisa öelda, et tema mõnuainete tarbimine on suisa meeldiva ja inspireeriv, sest kui kõik narkarid oleks maailma ilusamad ja paremini tasustatavad inimesed, miks nad siis peaks sellest loobuma – Live fast, die young? Alles siis kui ta segab sellesse kompotti juurde pihutäie unetablette, läheb asi halvaks. Ja siis ka, pole palju vajagi, kui ta on taas puhas ja tagasi reel. See kõik oli minu jaoks liiga „lilleline“ ja „kerge“.

Teine asi, mis mind tõsiselt häiris oli see, milline oli tema uus kiindumuse objekt – mees, temast vanem, jurist ning äärmiselt mõjutav, võiks suisa öelda, et manipulaator. Mulle ei istu sellised inimesed, olgu nad siis reaalses elus või raamatulehtedel, kuid kui nad suruvad peale oma mõtteid ja teevad maha teiste mõtteid, siis mina pigem eemalduks sellisest inimesest, kui ei jookseks ummisjalu tema poole. See tundus nii vale, kuid võib-olla ongi Electrale sellist isikut kõrvale vaja, kes teda kindla käega libedast teest eemale juhiks.

Ajalooline osa sellest raamatust meenutas mulle väga Meryl Streepi ja Robert Redfordi filmi (ok, SYdney Pollacki filmi) Minu Aafrika. Kogu see HappyValley grupp (Kiki Preston, Alice de Janze, lord Erroll, Diana ja Jock Delves Broughthon) on ju päriselt olemas olnud inimesed, kelle lugudega on seotud siis Electra vanavanemate lugu. See oli huvitav ja Aafrika looduse kirjeldused on nii ilusad.

Huvitav lugu, kuid minu jaoks nii vastakaid tundeid tekitav. 

Ja see lõpp?!?!!? Deem. Seitsmendat tuleb nüüd ju veel aasta oodata!!!

A Murder of Crows

Raamat: A Murder of Crows by Ian Skewis (2017)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/34691934-a-murder-of-crows

Šotimaa lääneranniku väikest küla tabab tugevaim äiksetorm, mida keegi neist mäletab.

Noorpaar varjub tormi eest metsa, ning neid ei nähta enam kunagi …

Politseiinspektor Jack Russell saab selle kadumise endale viimaseks juhtumiks enne pensionile minekut ja ta arvab, et see on lihtne juhtum.

Kuid see, mille ta metsast avastab viib ta arvamusele, et ta on sattunud psühhopaadi jälgedele, kes on alles oma tee alguses. Jack peab kiirustama, kui ta tahab peatada sarimõrtsuka arengut …

Horror, Mystery, Fiction,

Kas teil on olnud selliseid öid, kui te näete hästi intensiivset unenägu, kus iga natukese aja tagant tegevus muutub, tegevuse koht muutub, tegelased muutuvad. Te ei saa und katkestada ega lõpetada, sest aju töötab täisduuridel ja lugu muutub üha segasemaks ja häirivamaks? Vot selline see raamat ongi. Kirjaniku tehtud kokkuvõttes lubatakse põnevust, psühhopaate ja sarimõrtsukaid, kuid lisaks sellel on siin palju teisi segavaid tegelasi ja igaüks neist annab psühhopaadi mõõtme välja, või siis vähemalt manipulaatori.

See on selline imelik lugu, mis algab 30. augustil, kui kaks noort asuvad Edinburgist teele, et minna poisi emale külla väiksesse külakesse Hobbs Brae, Loch Nessi lähistel. Ühel hetkel märkab poiss, et neil on saba ja kahtlustab, et sabaks on tüdruku ex. Tee on pikk ja ilma üha halveneb. Ühel hetkel hakkab taevast sadama katuse tükke, mis sunnib neil auto seisma jätta ja metsast ulualust otsima. Ja siis seal märjal ja libedal metsaalusel lähevad nende teed lahku.

Jack Rusell on olnud pikka aega Hobbs Brae politseiinspektor ja nüüd on tal aeg puhkama jääda, tema viimaseks juhtumiks on kahe noore kadumisjuhtum. Tema paarimehed ootavad pikisilmi, et vana tegija eest kaoks ja neile koha vabastaks.

Scott on ema surmast alates olnud isa peksukott, kuigi ta on püüdnud teha kõik, et isa temast eemale hoiaks, teinud kõiki talutöid mis vaja ja rohkemgi veel, kuid kunagi pole küllalt. Nüüd on ta 18 ja ta on valmis kodust lahkuma, on vaja veel vaid viimsed asjad teha. Scotti isa on joodik ja jõhkard, ning selsamal tormisel ööl ajas ta mööda metsa oma poega kirvega taga.

Matthew White lahkus külakesest üle kümne aasta tagasi ja ta on püüdnud siia tagasi tulla nii vähe kui võimalik, kuid seekord järgnes ta oma endisele kallimale ja tema poiss-sõbrale, sest tema arust pole poiss tüdrukule piisavalt hea.

Alice on endine õpetaja, kuid viimasel ajal pole ta mälu enam see, mis ta varem oli ja ta avastab end pidevalt kohtadest, kuhu ta ei mäleta end minemas olevat ja tegemas asju mis on juba tehtud. Alistair, tema poeg, pole enam ammu kodus käinu ja pärast isa kadumist oli üldse poisiga väga raske olnud, kuid nüüd oli poiss lubanud koju tulla ja oma tüdruku ka kaasa tuua.

Seega kuhu kadusid Alistair ja Caroline, kes neist külakese elanikest aitas kaasa nende kadumisele? Kui Caroline välja ilmub, ei mäleta ta juhtunust midagi. Külakeses pole elanikku, kelle minevikus poleks saladusi ja kahetsusi. Kas võib olla, et ammune Alistairi isa kadumine võib kuidagi olla seotud Alistairi kadumisega. Kes mängib kõigi teistega kassi ja hiire mängu?

Nagu ma juba ütlesin, oli see kõik selline halva unenäo sarnane – palju tegelasi, kõigil oma lugu, kõik üksteisega vähemal või rohkemal määral seotud, lisaks sellele visatakse veel potti mingid teised imelikud niidiotsad, mis kuhugi ei vii ja loole midagi juurde ei anna (peale selle, et tekitavad segadust) ja pole tegelast, kelle poleks psühhopaadi tunnuseid, või siis vähemalt manipulaatori tunnuseid ja kelle käed oleks kuidagi verega kaetud. See väike küla on kord piisavalt suur et ühest otsast teise sülitada ja vahel nii suur, et seal aastaid elanud elanikud üksteist ei tunne. Vahel on päev kahe nädala pikkune ja mõni päev kaob üldse kalendrist.

Murder of Crows on eesti keele vareste parv ja ainus seotus selle linnuga selles raamatus on see, et neid lendab seal rannikuäärses külaksese palju, kuid varesed on ju targad linnud ning mingil mõttel võib peapaharit varestega võrrelda küll, sest tema ka õpib vaatluse ja katsetuse teel.

Tavaliselt ma püüan raamatu lugemist alustada puhtalt lehelt ja ei loe raamatu sisukokkuvõtet üle kui lugema hakkan, piisab ju sellest kui ma olen seda kunagi lugenud ja selle põhjal raamatu valinud. Seega olin ma unustanud kogu selle psühhopaadi ja sarimõrtsuka osa ja lugesin seda kui igat teist põnevuslugu. Alles lõppu jõudes, kui pahar oma tegudega „kiitleb“ tabasin ma ära need kohad, kus tema tegelikku olemust näha oli. Kui ma oleks juba algusest peale seda teesklejat otsinud, oleks võinud kogu raamat hoopis teise mulje jätta.

Aga miks ma siis sellele raamatule nii madala hinnangu andsin, kui lugu on nii põnev? Põnev võib ta ju olla, kuid mind häiris see kuidas see lugu on üles ehitatud, kuidas osa sellest jätab mulje, et see on lisatud lihtsalt vee sogastamiseks ja lehearvu kasvatamise eesmärgil.

Põnev lugu, kuid mitte minu sorti lugu.