Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 7. november 2019

A Murder of Crows

Raamat: A Murder of Crows by Ian Skewis (2017)
Hinne: D
Šotimaa lääneranniku väikest küla tabab tugevaim äiksetorm, mida keegi neist mäletab.

Noorpaar varjub tormi eest metsa, ning neid ei nähta enam kunagi …

Politseiinspektor Jack Russell saab selle kadumise endale viimaseks juhtumiks enne pensionile minekut ja ta arvab, et see on lihtne juhtum.

Kuid see, mille ta metsast avastab viib ta arvamusele, et ta on sattunud psühhopaadi jälgedele, kes on alles oma tee alguses. Jack peab kiirustama, kui ta tahab peatada sarimõrtsuka arengut …
Horror, Mystery, Fiction,

Kas teil on olnud selliseid öid, kui te näete hästi intensiivset unenägu, kus iga natukese aja tagant tegevus muutub, tegevuse koht muutub, tegelased muutuvad. Te ei saa und katkestada ega lõpetada, sest aju töötab täisduuridel ja lugu muutub üha segasemaks ja häirivamaks? Vot selline see raamat ongi. Kirjaniku tehtud kokkuvõttes lubatakse põnevust, psühhopaate ja sarimõrtsukaid, kuid lisaks sellel on siin palju teisi segavaid tegelasi ja igaüks neist annab psühhopaadi mõõtme välja, või siis vähemalt manipulaatori.

See on selline imelik lugu, mis algab 30. augustil, kui kaks noort asuvad Edinburgist teele, et minna poisi emale külla väiksesse külakesse Hobbs Brae, Loch Nessi lähistel. Ühel hetkel märkab poiss, et neil on saba ja kahtlustab, et sabaks on tüdruku ex. Tee on pikk ja ilma üha halveneb. Ühel hetkel hakkab taevast sadama katuse tükke, mis sunnib neil auto seisma jätta ja metsast ulualust otsima. Ja siis seal märjal ja libedal metsaalusel lähevad nende teed lahku.

Jack Rusell on olnud pikka aega Hobbs Brae politseiinspektor ja nüüd on tal aeg puhkama jääda, tema viimaseks juhtumiks on kahe noore kadumisjuhtum. Tema paarimehed ootavad pikisilmi, et vana tegija eest kaoks ja neile koha vabastaks.

Scott on ema surmast alates olnud isa peksukott, kuigi ta on püüdnud teha kõik, et isa temast eemale hoiaks, teinud kõiki talutöid mis vaja ja rohkemgi veel, kuid kunagi pole küllalt. Nüüd on ta 18 ja ta on valmis kodust lahkuma, on vaja veel vaid viimsed asjad teha. Scotti isa on joodik ja jõhkard, ning selsamal tormisel ööl ajas ta mööda metsa oma poega kirvega taga.

Matthew White lahkus külakesest üle kümne aasta tagasi ja ta on püüdnud siia tagasi tulla nii vähe kui võimalik, kuid seekord järgnes ta oma endisele kallimale ja tema poiss-sõbrale, sest tema arust pole poiss tüdrukule piisavalt hea.

Alice on endine õpetaja, kuid viimasel ajal pole ta mälu enam see, mis ta varem oli ja ta avastab end pidevalt kohtadest, kuhu ta ei mäleta end minemas olevat ja tegemas asju mis on juba tehtud. Alistair, tema poeg, pole enam ammu kodus käinu ja pärast isa kadumist oli üldse poisiga väga raske olnud, kuid nüüd oli poiss lubanud koju tulla ja oma tüdruku ka kaasa tuua.

Seega kuhu kadusid Alistair ja Caroline, kes neist külakese elanikest aitas kaasa nende kadumisele? Kui Caroline välja ilmub, ei mäleta ta juhtunust midagi. Külakeses pole elanikku, kelle minevikus poleks saladusi ja kahetsusi. Kas võib olla, et ammune Alistairi isa kadumine võib kuidagi olla seotud Alistairi kadumisega. Kes mängib kõigi teistega kassi ja hiire mängu?

Nagu ma juba ütlesin, oli see kõik selline halva unenäo sarnane – palju tegelasi, kõigil oma lugu, kõik üksteisega vähemal või rohkemal määral seotud, lisaks sellele visatakse veel potti mingid teised imelikud niidiotsad, mis kuhugi ei vii ja loole midagi juurde ei anna (peale selle, et tekitavad segadust) ja pole tegelast, kelle poleks psühhopaadi tunnuseid, või siis vähemalt manipulaatori tunnuseid ja kelle käed oleks kuidagi verega kaetud. See väike küla on kord piisavalt suur et ühest otsast teise sülitada ja vahel nii suur, et seal aastaid elanud elanikud üksteist ei tunne. Vahel on päev kahe nädala pikkune ja mõni päev kaob üldse kalendrist.

Murder of Crows on eesti keele vareste parv ja ainus seotus selle linnuga selles raamatus on see, et neid lendab seal rannikuäärses külaksese palju, kuid varesed on ju targad linnud ning mingil mõttel võib peapaharit varestega võrrelda küll, sest tema ka õpib vaatluse ja katsetuse teel.

Tavaliselt ma püüan raamatu lugemist alustada puhtalt lehelt ja ei loe raamatu sisukokkuvõtet üle kui lugema hakkan, piisab ju sellest kui ma olen seda kunagi lugenud ja selle põhjal raamatu valinud. Seega olin ma unustanud kogu selle psühhopaadi ja sarimõrtsuka osa ja lugesin seda kui igat teist põnevuslugu. Alles lõppu jõudes, kui pahar oma tegudega „kiitleb“ tabasin ma ära need kohad, kus tema tegelikku olemust näha oli. Kui ma oleks juba algusest peale seda teesklejat otsinud, oleks võinud kogu raamat hoopis teise mulje jätta.

Aga miks ma siis sellele raamatule nii madala hinnangu andsin, kui lugu on nii põnev? Põnev võib ta ju olla, kuid mind häiris see kuidas see lugu on üles ehitatud, kuidas osa sellest jätab mulje, et see on lisatud lihtsalt vee sogastamiseks ja lehearvu kasvatamise eesmärgil.

Põnev lugu, kuid mitte minu sorti lugu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar