Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

reede, 31. märts 2017

Eleventh Grave in Moonlight



Raamat:  Eleventh Grave in Moonlight (Charley Davidson #11) by Darynda Jones (2017)
Hinne: B-
Üks tavaline päev Charley Davidsoni elus sisaldab petvaid abikaasasid, kadunud inimesi, puuduvaid naisi, üle aisa löövaid ärimehi, ning loomulikult … deemoneid, põrgukoeri, õelaid jumalaid ning surnud inimesi. Palju, palju surnud inimesi. Poole kohaga eradetektiiv ning täis kohaga vikatimees Charley peab balansis hoidma nii head, halba, surematuid ja neid, kes tahavad tema surma. Sarja üheteistkümnendas osas, peab Charley leppima sellega, et ta on igasuguste eriliste võimetega jumalanna, ning et tema tütar on sündinud selleks, et päästa maailma täielikust hävingust. Kuid põrgu asukad on nõuks võtnud mis iganes hinna eest saata Charley mõne teise dimensiooni pimedaimasse nurka. Charley aga loodab, et ta siiski suudab leida oma õnneliku lõpu koos oma Saadana pojast abikaasa ja maailma parima armastajaga.
Paranormal, Romance, Humor,

Et siis teine raamat Charley Davidsoni sarjast minu jaoks. Ma pole kuidagi leidnud aega, et lugeda läbi selle sarja teised raamatud, kuid eks ma kunagi ka selleni jõuan, samas on see raamat nii kirjutatud, et tegelikult ei tundnudki ma väga puudust, et ma eelnevaid pole lugenud, sest siin ei ole müstilisi viiteid eelnevatele lugudele ja kui on viiteid, siis on ka seletus juures.

Aga siis üheteistkümnes raamat. Charley on tagasi oma kodulinnas, ta on oma inimelu mälu tagasi saanud (eelmises raamatus, mida ma lugesin ei teadnud ta kes taon) kuid vahepeal on ta saanud juurde jumalanna staatuse, ähvardanud Jehoovat talt universumi valitsemine üle võtta ja saanud teada, et ta ei tea oma jumalannaks olemise ajast kõike, osa tema tolle aja mälust on kadunud.

Maailmavalitsemiseks valmistumise kõrvalt tegeleb ta ka endiselt surnute hingede taevasse saatmisega ning eradetektiivi tööga. Tema poole pöördub Forsterite poeg. Fosterid on need, kes kunagi adopteerisid Reyesi, kes siis andsid ta üle vägagi julmale mehele ning siis sattus Reyes vangi … Noh ühesõnaga, Charley võtab vastu ülesande uurida Fosterite tausta ja nendega seotud adopteerimisi, kuigi Reyes on sellele vastu, kuid Charley poleks ju Charley, kui ta laseks end sellest kõigutada, see pigem tekitab temas veelgi rohkem huvi.

Ja siis käitub ta onu imelikult ja ta parima sõbranna tütar on ka millegi pärast närvis ja siis … Ühesõnaga mitu teemat on korraga õhus ja samas õpetab ka Reyes Charleyle jumalannaks olemist, et ta iga vihapurske peale ei satuks näiteks Šotimaale või universumi teise nurka.

Ja lõpp, kui hullumeelsete ususekt on kahjutuks tehtud, röövitud lapsed vanematele tagastatud, rivaalitsev jumal kahjutuks tehtud (kahjuks mitte ennem, kui ta endaga paar süütut kaasa võtab), see lõpp on üks tõsiselt järsk kalju millele rippuma jääda ja järgmist raamatut oodata. Kuigi kogu selles loos oli piisavalt asju, mis minu jaoks olid üleliia või ma ei mõistnud nende vajalikust (sest tuleb siiski arvestada, et ma ei tea kogu sarja, seega ei pruugi ma kõike mõista) siis üldkokkuvõttes oli see siiski huvitav lugu ja sellise lõpu peale lihtsalt peab ka järgmist lugema, sest see lõpp lihtsalt on selline, et on vaja edasi lugeda.

teisipäev, 28. märts 2017

Lowcountry Stranger


Raamat:  Lowcountry Stranger (Sweeney Sisters #2) by Ashley Farley (2016) 
Hinne: D--
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30046609-lowcountry-stranger 
Linna on saabud võõras. Ja see pole üldsegi mitte kokkusattumus, et ta on kontvõõrana tulnud Sweeney perekonna pulma. See jõnglane on kõigi tähelepanu endale tõmmanud, sest ta näeb välja nagu miski mille mõõn randa jättis. Enne veel kui õhtu läbi saab, on see hirvesilmne kodutu ära võlunud nii nooremad kui ka vanemad perekonna liikmed, kasutades nii oma elavat iseloomu kui ka tänaval õpitut. Kuidas ka ei oleks, Annie Dawn on tulnud selleks et jääda.

Sweeney õdede seekordne lugu on veelgi põnevam ning veelgi suurema peredraamaga, mis hoiab lugejaid enda kütkes kuni viimase dramaatilise hetkeni.

Jackie on jõudmas järgmise etapini oma elus, ta pesa hakkab tühjenema, ning ta ei oska otsustada, kas laiendada oma äri, või veeta need viimased kuud enne poegade kooli minekut nendega. Sam on oma enda halvim vaenlane ning ta kardab enda sidumist Eli Marshalliga, kena politseinikuga, kes on ka ta elu armastus. Sami senised otsused vaidlustatakse kui ta kohtub inimesega oma minevikust, kes on olnud pea kakskümmend aastat kadunud. Faith hoolitseb oma seitsmeaastase tütre eest, kes taastub vähehaaval tema vägivaldse isa tekitatud traumast. Kas kõik ohud on möödas, või on tulevikus neid veelgi ohte ootamas? Õed otsivad abi oma emalt, Lovielt, kes on tõeline Lõunaosariikide perepea, kes näitab neile kuidas reageerida vastaseisule graatsia ja väärikusega.

Lowcountrys hakkavad asjad üle kuumenema. Sweeney õed tuletavad lugejatele taas kord meele, et perekonna liikmeks olemiseks on vaja rohkemat kui lihtsalt ühist DNA-d. 
Drama, Thriller, 

Minu jaoks oli see raamat nagu steroide kasutav seebiooper.

Kujutage ette, et üks tavapärane igapäevane seebikas, näiteks Vaprad ja Tõprad või Kodus ja võõrsil, või mõni muu mida keskpäeval näidatakse, kus on ühes hooajas 200+ osa, on kokku pandud kümnesse osasse. Nende kümne osa jooksul, mis ajaliselt võtavad enda alla ühe nädala, juhtuvad ühe perekonna elus järgmised asjad: pulm, paar kontvõõrast pulmas (üks heatahtlik, teine mitte), imeline taas rääkima hakkamine pärast aastast vaikimist, suhte lõpetamine, leidlapsele peavarju ja töö pakkumine, pangarööv, pantvangi draama, südamerabandus, erakorraline operatsioon, kiirustamine suurlinna haiglasse, leidlapse saladuse ilmsikstulek, ammu kadunud kihlatu taas välja ilmumine, üllatavad peresidemed, alkohooliku tagasilangus, jälitaja, erakorraline doonororgani vajadus, matused, röövimine, veel üks surm, kasulapse võtmine, armastajapaaride taas ühise keele leidmine. Kui ma asjast õieti aru olen saanud siis on ka esimene raamat selles sarjas täpselt sama üleküllastatud dramaatiliste sündmustega, vahe on lihtsalt selles, et esimeses osas ei pääse pea ükski pereliikmetest haiglasse sattumisest või terroriseerimisest või röövimisest ning neil kõigil on draamajärgse stressi sündroom ja nad külastavad kõik ühte ja sama terapeuti.

See lugu oli liiga absurdne ja liiga täis topitud negatiivseid situatsioone, ning kuigi seda kõike sidusid perekonnasuhted, oli see kõik siiski liiga üle võlli keeratud ja siis veel roosa šleif peale tehtud.

Pole kohe üldse minu moodi raamat.

esmaspäev, 27. märts 2017

Carrie Pilby



Raamat:  Carrie Pilby by Caren Lissner (2003)
Hinne: A
Teismeline geenius (ja erak) Carrie Bilbi nimekiri asjadest mida ta peab tegema:

  1. Pane kirja 10 asja mis sulle meeldivad (ja tee neid asju!)
  2. Ühine mõne klubiga (ja räägi inimestega!)
  3. Mine kohtingule (kellegiga, kes sulle tegelt ka meeldib!)
  4. Ütle kellegile, et sa hoolid neist (sinu terapeut ei loe!)
  5. Tähista uut aastat (koos teiste inimestega!)

Tõsiselt? Carrie jääks pigem voodisse kui tegeleks nende amoraalsete, vaid-sekist-mõtlevate silmakirjateenritega, kes tunduvad olevat ta kodulinna, New Yorgi, vallutanud. Ta on väsinud püüdmast olla nagu kõik teised. Ta ei ole nagu kõik teised! Kuid kui ta terapeut annab talle viie punktilise plaani, et muuta tema heidiku staatust, vaatab Carrie tõsiselt oma senisele elule otsa – ning nõustub proovima. Ühtäkki ei tundugi maailm nii kogutav. Kuid kas imelaps Carrie on nõus nii lihtsat oma elu muutma, selleks et teistega sobida?
YA, Humor
 
Ma tahtsin selle raamatu enne läbi lugeda kui ma neljapäeval kinno lähen, sest nagu ikka, on raamatus rohkem, kui filmi suudetakse panna. Kui palju raamatut on muudetud, saab siis rääkida pärast filmi vaatamist, kuid esmalt räägime ikka raamatust.

Carrie Pilby – my kind of girl!. Tõsi, ma pole geenius, ma pole imelaps, mu IQ on piisavalt kõrge, et Mensa tegi ettepaneku nende klubi liikmeks saada, ning ma ei näe elu nii must valgena kui Carrie, kuid paljud tema uskumused, arvamused, tähelepanekud, tõed, on mulle väga tuttavad.

Carrie on üheksateist, ta elab üksi New Yorgis. Ta oli viisteist kui ta ülikooli läks. Ta ei sulandunud teiste tudengitega, sest teda ei huvitanud silmituks joomine, narkootikumid ning pidev panu. Kuid tal oli väike romaan ühe oma professoriga. Carrie näeb ümbritsevat maailma kui kampa silmakirjatsejaid, kes mõtlevad vaid seksist ja petmisest, kas siis tööandja petmisest või oma elukaaslase petmisest. Lisaks on tema jaoks enamus inimkonda rumalad, pinnapealsed ning suurustajad, kes tegelikult ei tea mitte millestki mitte midagi. Ta ei usalda mitte kedagi ja kui talt midagi küsitakse, siis ta pigem räägib neile kas julma tõde või jutustab usutava loo, seega ei meeldi ta enamasti inimestele, sest kes siis ikka vastaks küsimusele ’Mida sa loed?’ kümne minutilise seletusega, mis ta ei taha vastata sellele küsimusele.

Carrie isa on ta saatnud terapeudi juurde, et Carrie räägiks oma probleemidest, et ta saaks abi teiste inimestega suhtlemiseks. Ta ei saa aru, miks ta peaks minema võõrale inimesele rääkima millestki mida tal pole, tal pole probleeme, tema on oma eluga rahul, kuid ta isa on maksnud, seega saagem siis ka täie raha eest teraapiat. Tema terapeut annab talle koduse ülesande, panna kirja kümme asja mida ta armastab. Carrie leiab kaheksa asja, mida ta armastab. Järgmiseks peab ta tegema neid kaheksat asja. Lisaks peab ta ka ühinema mingi klubi või organisatsiooniga, minema kohtingule, ütlema kellegile, et ta hoolib neist ning minema uusaasta peole.

Carrie ei taha neid asju teha, kuid ta peab, seega hakkab ta otsima võimalusi ülesandeid täita, kuid samas ise mitte muutuda.

Lõpptulemus on üllatav Carriele ning ka tema terapeudile. Kas ta täidab kõik ülesanded ja kuidas ta seda teeb, tuleb teil kas ise lugeda või minna kinno ja loota, et film on raamatu vääriline. :)

Hea lugemine, tõsiselt hea lugemine!

reede, 24. märts 2017

Silence Fallen

Raamat:  Silence Fallen (Mercy Thompson #10) by Patricia Briggs (2017)
Hinne: B
Mercyt rünnatakse ning ta röövitake ta oma territooriumil, ning ühtäkki leiab ta end ühe mõjuvõimsaima vampiiri küüsis, kes on Mercy röövinud selleks, et kasutada teda relvana Adama, alfa libahundi ja Tri-City vampiiride juhi vastu. Muundudes koiottiks, suudab Mercy põgeneda, kuid leiab end ühtäkki rahatuna ja riieteta, üksi Euroopa südames …

Mercy ei saa võtta ühendust ei Adama ega nende karjaga, seega tuleb tal leida uued liitlased, et võidelda vaenlastega, ning samas peab ta ka aru saama, kumb on kumb. Iidsed võimud tõstavad pead ning Mercy peab väga ettevaatlikult tegusema, et mitte alustada sõda vampiiride ning libahuntide ja lihahuntide ja libahuntide vahel. Ning Praha vanalinna südames ärkavad elule vanad vaimud…
Romance, Paranormal,

Huvitav kas see on kokkusattumus või lihtsalt on selline aeg, aga nagu Anita, läheb ka Mercy, tõsi küll mitte vabatahtlikult, Euroopasse, võiks suisa öelda, et väikesele Euroopa tuurile. Kui ta oma kodupoe eest röövitakse, viiakse ta esmalt Milanosse, kust ta põgeneb, vupsab reisibussi pakihoidlasse ja järgmise bussi pakihoidlasse ning lõpetab oma reisi Prahas.

Samal ajal võtab paanikas Adamiga ühendust Marsilla, kellele Iacobo, Milano vampiiride (või siis kogu Euroopa vampiiride) juht on saatnud tagasihoidliku kirja, et üks nende seast on tema käes. Täpselt ei tea keegi, miks on Iacobo Mercy röövinud, sest tema viisakad kirjad paluvad vaid Adami ja Marsilla koos väikse saatjaskonnaga endale külla, et ta saaks Mercy neile tagasi anda. Iidsed juhid on võimelised välja nuputama vägagi segaseid poliitilisi intriige ja just sellise poliitilise intriigi hammasrataste vahele Mercy sattunud ongi. Nende eelmise raamatu tegevused ja paranormaalsete olendite turvalise tsooni välja kuulutamine Tri-City piirkonnas pole tähelepanuta jäänud, seega võib selle võimunäitamise taga olla päris mitu põhjust – Iacobo tahab Marsillat ja Stefanit tagasi, ta tahab Adama libahuntide karja endale, sest ta on libahundi verest sõltuvuses, ta soovib Läänemaailma Marroki kasutütre röövimisega saada üht trumpi mõjuvõimsaima libahundi vastu, Iacobo on lihtsalt hull ja tal on igav – põhjuseid on mitmeid, kuid Adama prioriteet number üks on Mercy elusalt tagasi saada.

Ja nii need kaks lugu paralleelselt, vahel väikse ajanihkega siis lähevadki. Mercy otsib üles Praha libahuntide karja ja palub neilt varjupaika, Adam saab teada, et Mercy on Iacobo küüsist põgenenud, kuid nad lähevad endiselt edasi Milanosse, et saada teada, millest see kõik alguse sai. Mercy kohtub Prahas lisaks huntidele ka iidseid vaime ja vampiire ja nagu koiotile ikka omane, tekitab segadust ilma seda ise soovimata. Adam ja tema saatjad aitavad tahtmatult Iacobol vabaneda ebasoovitavatest liikmetest.

Kui nad kõik lõpuks Prahas kokku saavad, on Mercy ja Adam aidanud taas jalule seada võimu tasakaalu, ilma et nad oleks selle pärast Euroopasse sõitnud ning seda eelnevalt plaaninud. Vana Koiotte mängib väga laia ja keerulist mängu, ning lõpuks ei tea keegi, kas nad on lihtsalt etturid, või on nende plaanid ikka nende endi omad.

Klassikaline Mercy Thompsoni lugu. Põnevus, uued tegelased, uued julmad tegelased, Mercy satub pahaaimamatult probleemidesse mille lahendamisega lahendab ta veelgi suuremad probleemid ja Adam on alati ta käeulatuses, et teda aidata, isegi kui nende vahel on terve ookean või üle 800 km maismaad mööda. Lisaks sellele, et nii Anita kui ka Mercy tulevad Euroopasse, on nendel kahel lool teisigi sarnaseid hetki mida ma võib-olla polekski tähele pannud, kui ma poleks neid kahte raamatut järjest lugenud aga vaatamata sellele olid mõlemad lood väga head.