Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 5. detsember 2019

Bitter Falls

Raamat: Bitter Falls (Stillhouse Lake #4) by Rachel Caine (2020)
Hinne: A
Gwen uurib vana lugu mida keegi teine lahendada ei suutnud – minnes sinna kuhu keegi teine ei julge minna.

Kuigi minevik kummitab Gwen Proctorit endiselt, püüab ta oma eluga edasi minna. Seda seniks kuni uus juhtum annab talle eesmärgi: unustusse vajunud Tennesseest kadunud noore mehe lugu. Noormees on kadunud kolm aastat ja leitud pole ühtegi juhtlõnga. Vaid poisi ema, kes elab endiselt teadmatuses. Gwen mõistab, mis tähendab oma laste pärast muretseda.

Gweni uurimine toob päevavalgele uue kahtlusaluse … ja ohvrid. Mida kaugemale ta nende kurjakuulutavate juhtlõngade järel läheb, seda murettekitavamaks kogu lugu muutub. Mida lähemale ta jõuab, seda lähemale tuleb ka oht talle endale.

Gweni kodulinn on koondanud ühisrinde tema vastu, tema elukaaslase Sami ja ka ta laste vastu. Ja pole julgemat vastast kui seda on Belldene perekond – endised sõdurid, kriminaalid ja kättemaksuhimulised. Kui isiklikud kätte maksmised ristuvad Gweni uurimisega, on ta valmis võitlema mõlemil rindel. Kuid kas ta on ka valmis maksma lõivu, mis langeb temale kallitele inimestele?
Thriller, Mystery, Crime,

Neljas lugu siis Gweni, Lenny, Connori ja Sami elust väikses Stillhouse järve äärses linnakeses. Kuid see pole sugugi rahulik elu. Nagu ikka Caine lugudega, on ka see kaasahaarav ja põnev lugu, kus väljamõeldud loosse on sujuvalt põimitud probleemid tänapäevasest ühiskonnast. Kui esimese kahes raamatus on Gwen veel oma sarimõrvarist abikaasa ja tema trollide poolt piiratud ja piinatud, siis järgnevad kaks on juba seotud Gweni tööga ja usuhulludega. Endiselt on neid, kes on kindlad, et ta aitas oma ex-abikaasal ohvreid, valida, piinata ja peita, ning on ka neid, kes ei tea temast mitte midagi, kuid kellele tuleb kasuks see, mida Gwen on pidanud läbi elama pärast seda kui Melvini tõeline pale avalikuks tuli.

Gweni uus eradetektiivi tööots viib teda otsima noormeest, kes läks jäljetult kaduma kolm aastat tagasi, kuid otsijad pole mitte poisi vanemad vaid salapärane anonüümne organisatsioon. Connor reageerib viimase koolis toimunud koolitulistamise õppusele väga vägivaldselt, kui lindilt lastud tulistamise hääl võimendab tema PTSD’d. Lennyle tuleb külla Wolfhunterist tuttav Vee, kes on kasuperest põgenenud ja Vee õhutab Lennyt õhtusele noorte kogunemisele, mis lõppeb politseiga. Sam tõmmatakse meediatsirkusesse, kui Lost Angels (Gweni endise abikaasa ohvrite lähedaste grupeering) avaldab podcasti, kus arutatakse, kas Sam on ikka nii süütu, kui esilagu tundus, mis sellest, et tema õde oli Melvini viimane ohver.

Et siis, ei ole nende uues kodus inimeste suhtumine neisse endiselt muutunud ja neid kõiki survestatakse omamoodi Stillhousest lahkuma. Kui siis Gwen satub ka oma juhtumi uurimisel taas politseisse trellide taha, tuleb neil otsustada, kuidas edasi minna – lahkuda Stillhouse kodust ja otsida rahulikum koht elamiseks või jätkata kohalike vastu võitlemist.

Kuid enne kui nad jõuavad ühte või teist otsust teha segab nende eludesse veel kolmas jõud väljaspoolt, sest Gwen on oma otsingutega jõudnud vägagi lähedale neile, kes ei taha et neid leitaks.

Kiires lõppvaatuses pannakse taas kõigi elud ohtu, kuid neid on piisavalt siin elus juba karastatud, et nad ka sellest õudusest elusalt välja tuleks.

Kaasakiskuv, õõvastav ja põnev lugemine.

neljapäev, 28. november 2019

Kesköö palee


Raamat: El Palacio de la Medianoche by Carlos Ruiz Zafon, tõlk Kai Aareleid (1994, 2019) Varrak, RR, A
Hinne: B+
Kalkuta, 1932: pimeduse süda. Läbi linna kihutab leekides rong. Öö varjudesse külvab hirmu tuleviirastus. Ja see on alles algus. Oma senise elu pikimal ööl tuleb Benil, Sheere’il ja nende sõpradel Chowbari salaseltsist seista silmitsi kuulsa paleede linna ühe hirmsama mõistatusega. Aastatetaguste saatuslike sündmuste jäljed viivad noored mahavaikitud needuseni, mis vajutab oma pitseri ka nende elule.
Mystery, Fiction YA, Horror

Zafoni teoseid lugedes tahaks ma ka omada seda oskust panna paberile oma unenäod, sest täpselt seda tema lood mulle meenutavadki – unenägusid, milles fantaasia lendab mitte ainult linnu vaid suisa fööniksi tiivul kõrgustesse, kaugustesse ning sügavustesse ja lugu teeb samapalju ootamatuid keerdeid ja käändeid nagu ka Kolkata linna tänavad.

See on seitsme noore inimese täiskasvanuks saamise lugu. Kahe ööpäeva jooksul elavad nad läbi rohkem kui mõni kogu eluajaga. Loos on verd tarretavat õudust ja pisaraid kiskuvat draamat. Kuid kõige keskmes on ikkagi sõpruse tugevus ja inimmeele haprus. Mis mõjutab meid rohkem, kas meid ümbritsev keskkond või see mida me elujooksul õpime või on veelgi suurem mõjutaja see, kust me pärit oleme?

See kiirelt arenev ja lugejat läbi tule ja vee tõmbav põnev lugu võib päevadeks kummitama jääda. Kuigi peategelased on teismelised on lugu siiski kõigile, kes tahavad lugeda põnevuse ja õuduse piiril tantsivat lugu, milles on pimedat kättemaksu, briljantset inseneritööd ja suurepärast sõnaseadmist ning vanade müütide elustamist.

Kiire ja vägagi põnev lugu!

The Sun Sister


Raamat: The Sun Sister (The Seven Sisters #6) by Lucinda Riley (2019)
Hinne: B-
Väljapoole paistab Electra d’Apliese olevat naine, kellel on kõik olemas: olles üks maailma ihaldatavaimad modelle, on ta ilus, rikas ja kuulus. Kuid selle välispinna all on tema elu täis tööga seotud stressi ning Electral on olnud probleeme selge mõistuse säilitamisega. Kõigele annab veel omakorda löögi tema isa, Pa salti, surm. Pa Salt on salapärane miljardär, kes on lapsendanud üle kogu maailma kuus tüdrukut, kui nad olid alles imikud. Electral on raske selle kõigega hakkama saada, seega otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest, et teda piinavat valu vaigistada. Teda ümbritsevad inimesed on mures ta tervise pärast ning kõige selle keskel saab ta kirja võõralt naiselt, kes väidab end olevat tema vanaema …

On aasta 1939, Cecily Huntley-Morgan reisib New Yorgist Keniasse, sooviga oma murtut südant parandada. Ta on külla kutsustud ristiemale, kes on osa kurikuulsast Happy Valley grupist. Peatudes looduskauni Naivasha järve kaldalm tutvub ta Bill Forsythega, veendunud poissmees ning loomapidaja, kes on lähedastes suhetes kohaliku Maasai hõimuga. Kui Cecily leiab end ebameeldivast situatsioonist ja Euroopa on sõja lävel, ei jää tal muud üle, kui vastu võta Billi abieluettepanek. Ta kolib Billi juurde Wanjohi orgu, kuid Bill on pidevalt karjaga savannis, seega on Cecily pidevalt oma südamevaluga üksi. Seda seniks kuni ta leiab majalähedasest metsast hüljatud vastsündinu …
Drama, History

Kuues osa Seitsme õe lugudest on siis Electra lugu. Electra on see õde, kellest on siiani kõige vähem kuulda olnud. Teame et ta on modell, kelle nägu tunneb kogu maailm, et ta on tujukas ja et keegi ei saa temaga kuidagi kontakti.

See oli raamat, millest on väga raske kirjutada. Ühtpidi oli see väga hea raamat, rileilik raamat, kuid teisalt oli see minu jaoks selle sarja kõige ebameeldivam raamat. Ning samas oli see selline raamat, mis iga paari lehe järel tekitab tahtmise nutta (mitte selle pärast, et raamatu on halb, vaid sisu pärast). Vastuoluline lugemine läbi kogu raamatu.

Mis oli head? Loo ülesehitus, karakterid, ajaloolise reaalse isikuga seotus.

Mis oli see, mis mind häiris? Mind häiris see, kuidas Electrat kirjeldatakse, kuidas ta võib lõpmatuseni elada vaid Grey Goose’ ja heroiini tarbides, ilma et see kuidagi ta välimusele või tervisele mõjuks, et tal tasakaaluprobleeme või kõnega raskusi tekiks, rääkimata järgmise hommiku pohmakast – võiks suisa öelda, et tema mõnuainete tarbimine on suisa meeldiva ja inspireeriv, sest kui kõik narkarid oleks maailma ilusamad ja paremini tasustatavad inimesed, miks nad siis peaks sellest loobuma – Live fast, die young? Alles siis kui ta segab sellesse kompotti juurde pihutäie unetablette, läheb asi halvaks. Ja siis ka, pole palju vajagi, kui ta on taas puhas ja tagasi reel. See kõik oli minu jaoks liiga „lilleline“ ja „kerge“.

Teine asi, mis mind tõsiselt häiris oli see, milline oli tema uus kiindumuse objekt – mees, temast vanem, jurist ning äärmiselt mõjutav, võiks suisa öelda, et manipulaator. Mulle ei istu sellised inimesed, olgu nad siis reaalses elus või raamatulehtedel, kuid kui nad suruvad peale oma mõtteid ja teevad maha teiste mõtteid, siis mina pigem eemalduks sellisest inimesest, kui ei jookseks ummisjalu tema poole. See tundus nii vale, kuid võib-olla ongi Electrale sellist isikut kõrvale vaja, kes teda kindla käega libedast teest eemale juhiks.

Ajalooline osa sellest raamatust meenutas mulle väga Meryl Streepi ja Robert Redfordi filmi (ok, SYdney Pollacki filmi) Minu Aafrika. Kogu see HappyValley grupp (Kiki Preston, Alice de Janze, lord Erroll, Diana ja Jock Delves Broughthon) on ju päriselt olemas olnud inimesed, kelle lugudega on seotud siis Electra vanavanemate lugu. See oli huvitav ja Aafrika looduse kirjeldused on nii ilusad.

Huvitav lugu, kuid minu jaoks nii vastakaid tundeid tekitav. 

Ja see lõpp?!?!!? Deem. Seitsmendat tuleb nüüd ju veel aasta oodata!!!