2022

The Last Graduate


Artemiz's favorite books »

Esmaspäev, 13. juuni 2022

Mõrv Blackwater Bendis

Raamat: Murder at Blackwater Bend (A Stella and Lyndy Mystery, #2) by Clara McKenna, tõlge Nele Mikk (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61254567-m-rv-blackwater-bendis             

Jätkub Clara McKenna ajalooliste kriminaalromaanide sari „Stella ja Lyndy mõistatused“, mis heidab pilgu traditsioonidesse uppunud Inglise maamõisa, kuhu toob värskeid tuuli Ameerika „miljoni dollari printsess“ Sella Kendrick. 

Stella viibib juba paar kuud Inglismaal New Forestis ning valmistub kihluspeoks krahv Atherly poja Lyndyga, kes on talle juba väga meeldima hakanud.

Kuid tulevane ämm ei suuda leppida Stella ameerikaliku vaba olekuga ega jõua ära kahetseda, et ta poeg ei saanud omal ajal abielluda leedi Philippaga, kes on nüüd rikka lord Fairbrotheri naine. Aga siis leitakse Blackwateri ojast Philippa mehe surnukeha ja kaunis, kuid salakaval leedi Philippa on taas vaba! 

Raamatu süžeeliinid viivad erinevate kuritegudeni ja hakkavad lõpuks omavahel põimuma. Kuritegude lahendamisel pakuvad politseile taas tõhusat abi Stella ja Lyndy, kelle vahele ei suuda kiilu lüüa ei Lyndy ema ega leedi Philippa oma kahtlaste plaanidega.

Mystery, Thriller, History


Mulle hakkavad Stella ja Lyndy juhtumid üha rohkem meeldima! Siin on natuke ajalugu ja natuke brittide imelikke kombeid, kuid samas on siin ka mõnusat briti huumorit ja mõrvamüsteeriumi põnevust. Igavat heietavat hetke ei ole, kogu aeg toimub midagi, leitakse midagi, paljastatakse kellegi saladus, kuid siiski suudab autor selle ringisebimise sisse lisada ka pildikesi looduse ilust ja õrnu hetki armunute vahel.


Selles osas on siis Stella ja Lyndy “Abielu esimesest silmapilgust” (mis esimeses osas jäi läbi viimata, kuna keegi oli preestri tapnud) jõudnud nii kaugele, et tulevane noorpaar käib kõikvõimalikel teeõhtutel, õhtusöökidel ja ballidel, et üksteist tundma õppida ja ka pruuti ümbruskonna kõrgseltskonnale näidata. Stella ja Lyndy jaoks ei ole see enam probleem, et neid “sunnitakse” abielluma, sest keemia nende vahel on juba särisema hakanud ja vahet ei ole, et Lyndy ema ei taha enam seda “Ameeriklast” oma peresse. Kihluspidu on ukse ees ja Stella on valmis isegi isa poolt peale sunnitud seltskonnaajakirjaniku Jane ära kannatama, kui ta vaid saab vahel koos Lyndyga ülejäänud seltskonna rüppest põgeneda.


Kuid siis ilmub välja kunagine ema lemmik minia kandidaat Philipa ja täiesti sobilikult suskab keegi peagi selle minia kandidaadi praeguse abikaasa surnuks, ning Stella on see, kes mehe surnukeha jõest “välja õngitseb”. Põhjusi miks mees suri ja kes oleks võinud ta vääritu elu lõpetada on palju, ning kuna üks kahtlusalustest on Stella lemmik kohalik - “ussipüüdja” - siis teeb ta kõik endast oleneva, et mehe süütust tõestada. 


Mis aga saab siis, kui tuleb välja, et pahareid ja kuritegusid on mitu? Ega Stella äkki kellegi vale tegelase varvastel liialt tammu?


Igatahes, nagu juba alguse ütlesin - igavat hetke ei ole ning Stella ja Lyndy liit muutub üha tugevamaks, olgu neile siis vastaseks kiuslik ämm/äi või kade seltskonnadaam.


Mõnus lugemine.

Neljapäev, 9. juuni 2022

Pimedus

Raamat: Dimma (Hidden Iceland #1) by Ragnar Jonasson, tõlge Piret Lemetti (2022) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61229005-pimedus             

Lained kannavad Islandi randa noore venelanna surnukeha. Pärast asja põgusat uurimist tunnistatakse surm enesetapuks ja juhtum suletakse suurema kärata.


Veidi enam kui aasta hiljem sunnitakse Reykjavíki politseis uurijana töötav Hulda Hermannsdóttir vastu tahtmist 64aastasena eelpensionile minema. Naine tunneb hirmu üksilduse ja sünge mineviku tekitatud mälestuste ees, mis ähvardavad teda kummitama tulla. Enne lahkumist antakse talle võimalus töötada kahe nädala jooksul omal valikul ühe lahendamata jäänud juhtumi kallal. Ta teab, millist juhtumit valida: nooruke venelanna, kelle lootus varjupaika leida luhtus tundmatu riigi pimedal ja külmal kaldal. Peagi avastab Hulda, et sama ajal kadus teinegi noor naine ja kõik asjaga seotud inimesed jätavad mingi osa loost rääkimata. Isegi ta töökaaslased politseist paistavad olevat otsustanud uurimist igal võimalikul moel takistada. Kell aga aina tiksub.


Hulda leiab tapja ka juhul, kui see tähendab omaenese elu ohtuseadmist.

Mystery, Thriller,  


Ma olen nii palju kuulnud ja lugenud Jonassoni raamatutest, kuid “Pimedus” on minu esimene raamat mida ma ise ka lugesin. Tänu kõigile neile eelnenud juttudele ootasin ma midagi painajalikult kõhedusttekitavalt kohutavat. Seda ma ei leidnud, kuid ma leidsin midagi palju paremat!


Hulda lugu on teistsugune kui enamus krimiromaane mida ma lugenud olen. Hulda on kohe pensionile jääv uurija, kes on üks vähestest naistest Islandi politseijõududes. Temasse ei suhtuta just kõige paremini, kuid ta on oma tööle pühendunud ja isegi kui ta on aeglane, jõuab ta alati tulemuseni. 


Nüüd siis leiab ülemus, et kuna Huldal on pensionini jäänud veel paar kuud ja temal on vaja uue noore uurija jaoks kabinetti, siis peab Hulda oma asjad kokku panema ja paari nädala jooksul eelpensionile minema. Nagu muuseas mainib ülemus ka, et kui ta tahab võib Hulda veel ühe seni veel lahendamata juhtumi ette võtta, kuid ta ei mõtle seda tõsiselt. Hulda aga mõtleb ja võtabki ette ühe teise uurija poolt enesetapuks kuulutatud juhtumi uuesti lahti.


Kuid see pole ainus lugu mida siin lugeda saab. Siin on ka noore ema lugu, kes on pidanud olude sunnil oma tütre lastekodusse andma, lootes et ta saab kohe raha kokku ja toob tütre sealt uuesti ära. Kuid see pole nii lihtne, isegi kui raha kokku on saadud. See aeg, kui ema ja tütar on eraldi, mõjutab neid mõlemaid, last isegi ilma et ta sellest ajast midagi mäletaks, kuid mingid sügavale juurdunud hirmud tunduvad olevat seotud selle ajaga.


Ja siis on siin ka veel süvatalvine matk linnast välja jäätunud mägedesse, mis ei lähe just päris nii nagu esialgu plaanitud oli.


Need lood on omavahel seotud ja nad annavad kogu loole omamoodi sügavust ja tuumakust juurde.


Raamatu pealkiri “Pimedus” on päris mitmetähenduslik - sõna, nimi, sisetunne, ümbritsev õhkkond - pimedust on siin loos palju, isegi heas inimeses võib olla pimedust, kui tema jaoks on kurja tegemine ainuõige ja õigustatud, et ülejäänud ilm saaks natuke helgemalt edasi minna.


Ja kui te küsite, et kuidas saab sellise lõpuga raamatul veel kaks osa olla, siis vihje on selles raamatus sees :), lugege tähelepanelikult ja te leiate selle.

Kolmapäev, 8. juuni 2022

Veneetsia mäng

Raamat: The Venetian Game (Venice #1) by Philip Gwynne Jones, tõlge Tiia Krass (2022) V, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61182556-veneetsia-m-ng            

Nathan Sutherland naudib turvalist, ent sündmustevaest elu, pidades Veneetsia aukonsuli ametit ja tõlkides tarbetekste. Tema elu teeb aga ootamatu pöörde, kui talle pakutakse tema ametikontoris väikese pakikese paaripäevase hoidmise eest suurt rahasummat. Ilmneb, et pakis peitub kuulsa Veneetsia kunstniku Bellini illustreeritud palveraamat, mis on erakordselt hinnaline.


Nathan murrab pead, kas tegemist on ehtsa meistriteose või ideaalse võltsinguga. Pahaaimamatult ongi ta juba kistud varakate kaksikvendade Domenico ja Arcangelo Moro sepitsetud kunstivargusmängu, millest vennaviha on juba kakskümmend aastat toitunud. Tahtmatult mängu etturiks saanud Nathan peab kiiresti tegema nutikaid otsuseid, et oma sõprade ja enda elu ohtu seadmata mängurid üle kavaldada.

Mystery, Thriller  


“Veneetsia mäng” on nagu omamoodi äärmiselt kiire ja intensiivne ekskursioon mööda võibolla mitte nii tuntud ja vägagi tuntud Veneetsiat, samas on ta ka ühe Veneetsia expati päevaraamat ja kolmandaks põnev mäng, millest ei puudu ka kriminaalne ja poliitiline pool.


See pole politseiniku/endise politseiniku/eradetektiivi lugu, see on lugu tavalisest, natuke ülekaalulisest inglasest, kes on armastuse pärast tulnud elama Veneetsiasse. Nüüd kui “armastus” on Veneetsiast lahkunud, hoiab armastus Veneetsia vastu teda endiselt siin. Nende viie aasta jooksul, mis ta siin on elanud, tõlgitööd teinud ja viimane aasta ka aukonsul olnud, on ta kogunud endale sõpru ja harjumusi ning ta austab seda linna ja linna ajalugu piisavalt, et kui teda kistakse sellesse imelikku mängu, millest tal aimugi pole ja mille reegleid ta ei tea, siis asub ta ikkagi uurima tema kätte usaldatud asja ajalugu ning pole niisama kergelt enam nõus asja käest andma. 


Veneetsia on täis asju, mis on säilitamist väärt, kuid linna poliitika, bürokraatia ja politseijõud ei pruugi olla üks nendest. See mäng, millesse Nathan kisti saabki eksiteerida, kuna Veneetsias (ja ka Itaalias üldisemalt) on palju asju millega saab mängida ja kui püsida politsei tähelepanu ääremail, siis ei pea nad sind piisavalt tähtsaks, et sinu mängurõõmu rikkuda. 


Andekalt kokku pandud lugu, milles on huumorit, põnevust, õpid selgeks mõned itaalia keelsed sõnad ja võibolla tekib ka isu ise Veneetsiasse minna, et neid tänavaid näha ja sealseid toite süüa. Minul on Veneetsiaga oma suhe, ma polegi aru saanud, kas ta ei taha mind sinna või on mul miski seal linnas kunagi tegemata jäänud ja seega pean ma sinna siiski uuesti minema ja tegemata asja lõpetama või tehtud halva heastama, seega on Veneetsiast lugemine osati põnev ja teistalt valus aga raamatut käest ka ei pane.


Teatavasti käis autor ka selle aastasel “Head Readil” ja seal sain võimaluse talt küsida, milline oleks teine linn Itaalias, millest ta võiks kirjutada. Jones vastas, et see teine kohta oleks Sitsiilia, sest talle meeldib sealne õhkkond, toit, inimesed … ta kirjutaks midagi Camillieri “Montalbano juhtumite” sarnast. :)

Teisipäev, 7. juuni 2022

Vestlused sõpradega

Raamat: Conversations with Friends by Sally Rooney, tõlge Triin Tael (2022) V, RR, A  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61200963-vestlused-s-pradega        

Frances on 21 aastat vana, tüüne ja tähelepaneliku loomuga. Üliõpilase ja algaja kirjanikuna pühendub ta intellektuaalsetele otsingutele ning oma ilusale ja lõputult enesekesksele sõbrannale Bobbile. Tüdrukud esinevad Dublinis luuleõhtul, kus Melissa-nimeline ajakirjanik nende ande avastab. Kui nad Melissaga lähemalt suhtlema hakkavad, tuleb Francesel vastumeelselt tunnistada, et Melissa peen kodu ja kena abikaasa avaldavad talle tegelikult muljet. Frances usub, et eraomand on saatanast, ja Nick, Melissa näitlejast abikaasa, paistab kui patriarhaadi kehastus. Ent kuitahes lõbus flirt Nickiga ka esialgu ei tunduks, areneb sellest kummaline lähedus, mida ei Frances ega Nick oodatagi ei oska.

Drama, Romance, 


“Vestlused sõpradega” on Rooney esimene raamat ja “Normaalsed inimesed” on teine raamat, kuid mina lugesin teises järjekorras ja seega tekib mul pidevalt tahtmine öelda, et see raamat on nagu “Normaalsed inimesed”, kuid tegelikult on ju vastupidi :) “Normaalsed inimesed” on nagu “Vestlused sõpradega”. :)


Igatahes, see on Francese lugu, täiskasvanuks saamise lugu, uute asjade proovimise lugu. See on sellest kuidas ta kogeb elus midagi suurt ja valet ja kuidas ta püüab sellega toime tulla, vahel komistades ja kukkudes, kuid siiski edasi minnes.Tema vead pole alati tema vead, vaid ta on kaaskannataja kellegi teise eksimuses, kuid samas oskab ta ka ise suurepäraselt oma päeva metsa keerata.


See lugu on kirja pandud minu jaoks päeviku stiilis, küll ilma kuupäevadeta, kuid siin on nii hetkemõtte kirjeldusi kui ka olnud sündmuste kirjeldusi ja vestlusi, mis pole nagu päris vestlused, pigem vestluste kirjeldused. 


Need asjad mida Frances kogeb seoses oma parima sõbra/endise kallima Bobbi, täiskasvanud ajakirjaniku Melissa ja tema abikaasa Nicki seltsis, on kõik nii tuttav ja samas ka nii võõras.



Nüüd tuleb ka raamatu põhjal tehtud sari ära vaadata :). Ja muuseas, kui ma ei eksi, siis on lugejatel võimalik kohtuda Rooney teise raamatu kangelasega juba tema esimeses raamatus, lihtsalt siin siis mitte selles ajahetkes, milles “Normaalsed inimesed” on kirjutatud. :) Ning, üks näitlejanandest sellest sarjast on ise võrdlemisi lähedalt kokku puutunud selle seisundiga, mis Frances'el avastatakse!


Rooney raamatud on väga omanäolised, kuid omavahel on neil paljugi sarnasusi, seega kui teile meeldib üks neist raamatutest, siis meeldib ka teine ning peagi saan ma teada, kas ka kolmas järgib sama joont.

Esmaspäev, 6. juuni 2022

The Last Danthe of the Debutante

Raamat: The Last Dance of the Debutante by Julia Kelly (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56898260-the-last-dance-of-the-debutante           

Kui saab teatavaks, et 1958 aasta saab olema viimane aasta kui debutante õukonnas esitletakse, hakkavad tuhanded hakkajad emad ja lootusrikkad tütred saatma kirju “õigetele inimestele”, et just nemad saaksid kutse kõige ihaldatuimale sündmusele sel aastal: et neidudel oleks võimalus teha reveranssi kuninganna Elizabeth II ees ja saada seega õiguse astuda ametlikult ühiskonda.

Püüdes olla meelejärele oma traditsioone austavale emale, nõustub Lily Nichols olema sel aastal debütant ja tegema läbi Hooaja säravaid ja väsitavaid balle ning kokteilipidusid. Selle käigus tutvub ta väga erinevate noorte neidudega: populaarse ja tuisupäise Leane Hartfordiga, kelle väline perfektsus peidab hämarat sisemust ning ambitsioonika Katherine Normaniga, kelle unistuseks on teha karjääri pärast seda, kui ta on aidanud oma vanematel ühiskonna silmis kõrgemale tõusta. Kuid Hooaja imeline elevus kaob kui Lily saab teada kohutava saladuse, mis ärvardab hävitada kogu ta perekonna.

History, Drama 


Esmalt tähtsad kuupäevad:

1921                              1924                         1940                      1958

Lily ema Hooaeg      Lily õe sünd      Lily sünd              Lily Hooaeg


Nagu juba raamatu tutvustuse juttu oli, on lugu siis viimasest Hooajast, kui debütandid käisid veel kuninganna ees reveranssi tegemas ja sellele järgnes pea pool aastat kokteiliõhtuid, õhtusööke, balle nii Londonis kui ka mujal üle kogu Briti saarestiku. 


See kõik on iseenesest ju hästi põnev: millisest suguvõsast või millise taustaga pidi neiu olema, et ta üldse saaks kutse esitlusele, siis kuidas ta pidi igal peol võimalikult paljude teiste debütabtidega tutvuma, neilt kontaktandmed võtma, et neid siis oma esitluse kokteiliõhtule või ballile või mõlemile kutsutaks. Kasuks tuli kui neiul oli vendi või teisi noori meessoost sugulasi, kellega teised neiud saaksid tutvuda, olgu siis kas kaaslase või tulevase abikaasa mõttes. Ja mis kõige tähtsam, kui pole raha, siis pole sa huvitav! See kehtis nii neidude kui ka noormeeste kohta. Kuid samas, see pidi ka olema õige raha, sest kui sa ka olid roppurikkast perekonnast, kuid raha oli uus ja teenitud äriga, siis olid sa pigem põlu all kui ahvatlusväärne kandidaat. Reegleid ja lõkse oli Hooajal rohkem kui asi seda väärt tundus olevat.


Noh igatahes - Lily on vaesunud aadliperest, ta isa on surnud, nad elavad emaga kahekesi, ema kannab endiselt leinariideid, kuigi isa surmast on juba 18 aastat, vanem õde ei suhtle perega ja vanaema on see kes neid rahastab, et nad saaksid elada mugavat kuid tagasihoidliku elu. Seni oli Lily käinud koolis, kaks korda nädalas vanaema juures lõunasöögil ja nüüd siis peab ta Hooajal osalema, kuigi ta palju parema meelega jätkaks õpinguid ja läheks edasi ülikooli, kuid ta on korralik tütar ja ta ei taha, et vanaema nende toetamist lõpetaks, seega nõustub ta ema ja vanaema nõudmistega.


Kuid omal vaiksel moel ta siiski mässab ka. Ta läheb selle neiu kokteiliõhtule, kellega ema tal suhtlemise keelas ja samuti ka selle uusrikka tütre kokteiliõhtule, keda kogu seltskond ignoreerib. Ta leiab ka teisi sõpru, kes ei pruugi nii väga ta vanaema meele järgi olla, kuid kuna see on tema võimalus ühiskonda “välja tulla” ja oma enda jalgealust leida, siis ta teeb asju, mida ta kunagi varem pole teinud ja seega saab ka end palju paremini tundma.


Kuid lisaks sellele saab ta kogemata teada ka midagi, mida tema eest on kogu tema elu varjatud. Ühest nurgast vaadates on see ju hea, et ta nüüd teab, kuid teisest nurgast on see ikka kohutav teadmine. Kuid ta on tugev noor neiu, ta võtab aja maha, saadab Hooaja koos oma tobedate reeglitega kus see ja teine, mõtleb asjade üle järele ja oma uute õigete sõprade abiga saab ta elus edasi minna.


Kui seda lugu millegagi võrrelda, siis võtke näiteks telesarjad “Gossip Girl” ja “The Gilded Age” ning lisage sinna mõni Anthony Trollope’ raamat, näiteks “Doktor Thorne”, asetage see kõik õigesse kümnendisse ja saategi selle loo - siin on teismeliste tüdrukute omavahelist “koha kättenäitamist”, on priviligeeritud uue ja vana raha vahelist võimuvõitlust ja on noorte inimeste isepäist reeglite rikkumist, kui teemaks on armastus või siis unistuste täitumine või on nad kindlad, et just nii on õige tegutseda.


Seda oli huvitav lugeda, kuid see kõik on kirjutatud nii, et vägagi tihti unustad, et tegevus toimub aastal 1958 ja mitte 1858, kõik tundub nii arhailine, nii riided kui kombed kui elustiil. Ja selle ajaliini, mida ma soovitasin meelde jätta tõin ma välja meelega. Siin on väga suur tähtsus sellel, kui vana keegi mingil hetkel oli, sest kirjutatud on see lugu nii, nagu oleks nende vanuse numbrid kas palju väiksemad või palju suuremad, vastavalt vajadusele. See polnud paha lugu ja ka perekonna saladus on täitsa saladuse nime väärt saladus, kuid mind häiris see kuidas ajaline tunnetus pidevalt käest kadus.

Esmaspäev, 30. mai 2022

Düüni messias

Raamat: Dune Messiah by Frank Herbert, tõlge Viivi Verrev (2022) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60283086-d-ni-messias         

„Düüni messias” jätkab Paul Atreidese ehk Muad’Dibi lugu. Möödunud on kaksteist aastat „Düünis” kirjeldatud sündmustest. Tal on universumi imperaatorina rohkem võimu kui ühelgi teisel maailma ajaloos. Ühelt poolt on ta jumala staatuses fremenite seas, teisalt on tal võimu haarates tekkinud pikk nimekiri vaenlastest.


Vaenlaste salasepitsuste tõttu on ohus kõik Atreidesed, kuid kõige enam kardab Paul oma armsama Chani ja nende veel sündimata pärija pärast.

Fiction, Drama 


Me kõik oleme ühel või teisel hetkel tahtnud, et me teaksime, mis meid tulevikus ootab, et siis oskaksime selleks valmis olla. Kuid enamasti me ju loodame, et see mis meid ees ootab on positiivne ja kui ka peaks olema negatiivne, siis see et me teame, mis meid ees ootab, annab meile võimaluse, et saame tulevikku muuta, teha midagi teistmoodi, et lõpptulemus oleks teine. Aga mis siis, kui millegi teisiti tegemine tähendaks seda, et meil ja meie lähedastel on ees loodetavasti õnnelik tulevik, kuid kõik muu meie ümber läheb põrgusse?


See on see mõte, mis minuga sellest raamatust kaasa tuli. Kõik need poliitilised mängud, üksteisele koti pähe tõmbamine (vähemalt on vastastel selline mõte) on osa Pauli nägemusest. Nagu autor isegi ütleb võib ettenägemine tunduda õnnistusena neile, kellel seda pole ja piin neile, kellel see on.


Pauli nimel on universumis palju korda saadetud ja kui teda võrreldakse meie oma ajaloo “imperaatoritega” siis need on Pauliga võrreldes lapsed, kes kisuvad kärbestelt tiibu. Paul pole kunagi tahtnud seda võimu, mis talle on antud, pole kunagi tahtnud seda jumaluse staatust mis talle on omistatud ja nüüd sellele kõigele tulemas lõpp. Küsimus on ainult selles, kas Pauli lähedased käivad täpselt seda rada mööda, mida ta juba näinud on, või astub keegi vale sammu ja nullib Pauli ülima ohverduse, et universum võiks edasi rahus liikuda.


See on omamoodi lugu. Ta pole sugugi selline, nagu oli esimene osa. See osa on palju filosoofilisem ja vaatab palju sügavamalt Pauli ja Alia eludesse. See ei olnud raamat, mida ei saaks enne käest panna, kui viimane leht on keeratud, pigem oli see raamat, mille vahele sai teisi põnevamaid raamatuid loetud, kuid samas täiesti pooleli ka lugemist jätta ei saa. Põnev, kuid mitte jäägitult kaasahaarav.

Neljapäev, 26. mai 2022

The Perfect Son

Raamat: The Perfect Son by Freida McFadden (2019)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/52616342-the-perfect-son       

“Proua Cass, me loodame, et teie poeg võiks vastata paarile küsimusele seoses selle tüdrukuga, kes eile öösel kadunuks jäi …”

Erika Cassil on ideaalne perekond ja elu. Seda õhtuni kui uksele ilmuvad kaks uurijat.

Keskkoolitüdruk on läinud kaduma nende vaiksest linnakesest. Politsei kahtlustab kõige halvemat - mõrva. Ja Erika teismeline poeg Liam oli viimane inimene, kes tüdrukut elusana nägi.

Erika on alati midagi tumedat ja salapärast kahtlustanud oma muidu nii täiusliku poja välise pinna all. Ta tahab uskuda, et poiss on süütu, kuid mida rohkem tõendeid ilmub, seda enam ei saa ta tõele enam selga keerata - Liam on millegi kohutavaga hakkama saanud.

Nüüd peab ta endalt küsima: kui kaugele on ta valmis minema poja kaitsmiseks?

Crime, Mystery, Thriller 


Kui teile meeldib raamat või telesarja “Jacobi kaitsmine” siis on see raamat teile. 


See on peredraama, kus on ka kriminaalne element. Casside perekond on täpselt selline perekond nagu oodata võiks, ideaalne - isal on edukas äri, ema on koduperenaine, esimene laps, poeg, on iga lapsevanema unistus ja noorem, tütar, on lapsevanema õudusunenägu. Seda siis väliselt.

Kuid sisemiselt. Isa on edukas, kuid see tähendab, et ta on palju kodust ära ja see tähendab, et enamus lastega seonduvat on langenud ema õlgadele, kes on kunagi olnud edukas ajakirjanik, kuid laste kõrvalt saab ta kirjutada vaid lühikesi lugusid kohalikku kobrulehte. Nende poeg on viisakas, vaikne, edukas koolis, kuid ta visati lasteaiast välja ja tal puuduvad need tavalised emotsioonid, mida seostatakse normaalse inimesega. Tütar on nagu varateismeline ikka - vanemad ei tea midagi ja eksisteerivad vaid selleks, et neiu elu põrguks teha. 

Erika on oma poja suhtes väga ettevaatlik, eriti peale seda mis lasteaias juhtus, mida psühholoog talle rääkis ja mida ta ise on kõrval näinud. Seetõttu on ta püüdnud juba eos lämmatada kõik võimalikud probleemid. Kuid seekord tal see vist ei õnnestunud - ja Liami klassiõde jäi kadunuks.

Kas ta vanem laps on tõesti psühhopaat, kellest on kasvamas midagi palju hullemat? Kas ema peaks oma last kaitsma ka siis kui ta ise tema süütusesse ei usu? Kas kurjus tuleb inimesega sünnist saati kaasa või õpitakse kurjust? Kui hästi suudavad psühhopaadid mängida normaalse inimese rolli? Kas emotsioonide puudumine tähendab automaatselt kalduvust vägivallale? 


Taas kord suudab autor hoida lugejal kõvasti käest kinni, tirides teda vales suunas, juhtida tema tähelepanu täiesti valedele asjadele, ning lõpuks tõmbab ta kogu loole korraliku vurri sisse ja lugeja väljub sellest kõigest küll tasakaalu otsides kuid rahulolevalt, sest ta on kogenud midagi suurepärast.

The Locked Door

Raamat: The Locked Door by Freida McFadden (2021)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57795665-the-locked-door        

Mõned uksed peavadki lukus olema …

Sellel ajal, kui üheteist aastane Nora Davis oli oma toas, tegi kodutööd, polnud tal aimugi, et ta isa tappis nende keldris naisi.

Seda päevani, kui politsei nende ukse taha tuli.

Aastakümneid hiljem, kui Nora isa oma allesjäänud elu trellide taga veedab, on Nora edukas kirurg, kes eelistab oma elu üksi veeta. Keegi ei ta, et ta isa oli kurikuulus mõrtsukas. Ja ta eelistaks, kui see ka nii jääks.

Kuid siis saab Nora teada, et üks tema noortest patsientidest on tapetud. Ja seda samal kohutavalt erilisel viisil, nagu tema isa oma ohvreid tappis.

Keegi teab, kes Nora on. Keegi tahab, et Nora jääks selles kohutavad mõrvas süüdi. Kuid ta pole mõrtsukas nagu ta isa oli. Politsei ei saa teda süüdi mõista.

Seda niikaua, kuni nad ei lähe ta keldrit uurima.

Crime, Mystery, Thriller 


“Suletud uks” on oma olemuselt vägagi Rachel Caine “Stillhouse Lake” loo moodi - sarimõrvar, kes on oma tegevust suutnud oma pere eest varjata, tegutsedes nende nina all, kui kurjategija on tabatud, siis perele jääb märk külge, millest saab vabaneda vaid nime ja elukohta vahetades. Kuid keegi saab ikkagi teada ja hakkab pereliikmeid terroriseerima, neile kuritegusid kaela määrima. “Appi” tuleb tegelane minevikust, kes esialgu tundub olevat teadmatusest peategelasega kaasas käivast taagast, siis tuleb taak päevavalgele ja kahtlused muudavad suunda, kuid lõpuks saab ikkagi õige süüdlane teenitud palga ja õiged tegelased leiavad tee üksteiseni.


Peategelaseks on Nora, kelle isa, nagu te juba teate, oli sarimõrvar, on enamuse oma täiskasvanu elust suutnud elada ilma, et teataks, millisest perest ta tulnud on. Jah, tal on igapäevaselt käes skalpell ja ta lõikab inimesi lahti, kuid ta teeb seda selleks, et neid ravida, mitte et sellest mingit haiglast naudingut saada. Ta on ületöötanud ja üksik ning sammukese kaugusel alkoholismist. Tema üksildast elu elavdab vaid hulkuv kass, kes õhtuti ta tagaukse taga toitu mangumas käib.

Ta töökaaslane on naistemehest “Jumala kingitus inimkonnale” ja nende kontorit juhib särtsakas neiu, kellel on samuti soov meditsiini õppima minna. Kuigi ta päevad on liialtki tihedad, on ta oma eluga rahul.


Siis hakkavad toimuma väikesed häirivad sündmused, mida ta tõesti oma ellu ei taha. Ja siis leitakse üks ta endistest patsientidest surnuna, samasuguste vigastustega nagu ta sarimõrvarist isa oma ohvritele jättis. Ning siis veel üks …

Kes on see kopeerija ja miks ta just nüüd on tegutsema asunud? Miks ta püüab Nora süüdi lavastada? Kes on järgmine ohver? Kas uus kurjategija võib olla talle keegi väga lähedane? 


Isegi kui see lugu on väga Rachel Caine loo moodi, on see ikkagi väga hästi kirjutatud lugu, mida on raske käest panna.

Kolmapäev, 25. mai 2022

The Birdcage

Raamat: The Birdcage by Eve Chase (2022)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56796670-the-birdcage   

Kate, Flora ja Lauren on poolõed kes jagavad kuulsast kunstnikust isa - ja kohutavat saladust.

Nad kõik on leidnud oma viisi, kuidas nad seda saladust eirata. Üle aastate on nad lahku kasvanu ja elavad vägagi erinevat elu. Kuid kutse koguneda Rock Pointis, Cornwelli kaljudel asuvas majas, kus nad kunagi poseerisid isa kuulsaima maali “Tüdrukud linnupuuriga” jaoks, viib nad taas kokku.

Rock Point on imeilus, tuulte käes asuv hoone, kus on palju saladusi, ning on üks teema, millest see pere kunagi ei räägi. Ning keegi käib varjudes ümber maja, jälgides elanike igat liigutust. Keegi kes mäletab neid tüdrukuid maalilt. Mäletab mida nad tegid.

Õed peavad tõe päevavalgele tooma, et sellest vabaks saada - et üksteist taas leida

Mystery, Thriller


“Linnupuur” on ideaalne raamat neile, kellele meeldivad Santa Montefiore ja Kate Mortoni raamatud. Ja et lugu veelgi põnevamaks ajada - kui te olete lugenud Stephen Kingi “Dolores Clairborne” raamatut, siis on selles loos ka midagi sellest.


See on peredraama. Kolm kasuõde, kunstnikust isa, vanavanemad, isa lõputud uued “modellid” ja tegevus toimub 1999 aasta augustis, kui oli võimalik vaadata täieliku päiksevarjutust ja kakskümmend aastat hiljem. Kat, Flora ja Lauren on sündinud väga väikeste vaheaegadega, kuid Kat ja Flora käisid augustis Rock Pointis aastaid enne seda, kui Lauren sinna esimest korda saabus ja seega on Kat ja Flora palju lähedasemad. Kiilu on tüdrukute suhetesse löönud ka see, et Kati ja Flora emad ei ole tüdrukute isale nii tähtsad kui seda on Laureni ema, seega kannavad tüdrukud oma emade suhtumise üle oma maailma. Kuid Lauren on leidnud lohutust Roc Pointi majapidaja tütrest, kes on nendega ühevanune.

Iga suvi, kui nad taas kokku saavad, on neil esmalt raske koos olla, kuid selle kuu lõpuks on nad taas kui üks pere, kuid sellele päikesevarjutuse aastal muutub kõik. Tüdrukud on vanemad, isa hakkab tegema neist seda kuulsat maali ja nende ellu tuleb uus lapsehoidja/isa austajanna.

Midagi kohutavat juhtus sel päikesevarjutuse päeval. Keegi ei räägi sellest, Laurel ei mäleta, mis juhtus, kuid temale mõjub see psühholoogiliselt siiani kõige raskemalt. Kui isa neid taas Rock Pointi kutsub, ei ta nad mida oodata. Majas ja maja ümbruses ringi käies ja asju sorteerides leiavad nad asju ja mälestusi mida nad on arvanud olevat kaotanud. 

See kokkusaamine toob pinnale vanad haavad, valestimõistmised, ebaõiglused, kuid annab ka võimaluse tundma õppida neid uusi isiksusi, kelleks õed on saanud, leida uusi ühiseid punkte ja põhjusi koosolemiseks.

Põnev peredraama lapselikust julmusest ja teisest võimalusest tehtut heastada.

Reede, 20. mai 2022

Viiulihääl


 Raamat: La voce del violino by Andrea Camilleri, tõlge Eda Ahi (2022) ER, RR, A 
Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61042796-viiulih-l

Seekordne juhtum saab alguse, kui  inspektor Salvo Montalbano avastab julmalt kägistatud noore naise alasti surnukeha. Kahtlusaluste seas on naise eakas abikaasa - kuulus arst, uje austaja (kes on nüüd ka ise kadunud) ja naise armuke - antiigiärimees Bolognast, ning ka ohvri sõbranna Anna, kelle võludele on Montalbanol raske vastu panna. Kuid juhtumi lahenduse võti on hoopis salapärase, erakliku violinisti käes.

Criminal Mystery


“Viiulihääl” on teine Montalbano sarja raamat, mis on eesti keeles ilmunud. Kui esimest osa lugedes võiski Montalbano olla ärritav, kuna ta valetab vastavalt vajadusele ja eelistab head toitu juhtumi uurimisele, kuid kõige selle juures on ta siiski vägagi otsekohene ja aus ja andekas juhtumi lahenduseni jõudmisel. Ja kui juba oled Montalbano lugusid lugema hakanud, saab ta omaseks ja armsaks, sest Camillieri on ikkagi väga andeka tegelase välja mõelnud ja tema uuritavad juhtumid on väga põnevad.


Ma tahaks nii palju sellest raamatust rääkida, kuid siis poleks teistel ju üldse huvitav lugeda. See lugu on vägagi kaasakiskuv ja põnev - minu lühim Tallinn-Tartu-Tallinn sõit :), raamat imes mind nii endasse, et imestasin kui Tartu piirile jõudsime ja tagasi sõites oleksin peaaegu Lennujaama peatuse maha maganud :). Aga natuke siis sisust ikkagi.


Seekordne juhtum satub täiesti juhuslikult Montalbano huviorbiiti. Üks kiirustamisest tingitud avarii, üks auto, mis seisab liiga kaua maantee ääres ilma, et omanikud jäetud numbrile helistaks. See kõik tundub inspektor Montalbanole liiga imelik ja seega läheb ta öösel asja uurima. Loomulikult ei looda ta leida laipa ja veelgi enam ei taha ta, et teda uurimisest välja puksitakse, kuna ohver pole kohalik ja seega lendab asja uurima lendsalk pealinnast, kuid just nii lähebki.


Juhtum pole lihtne, sest siin on palju väikseid liikuvaid osakesi, millest lendsalk üle kihutab ja neile sobiliku, ning kõige “kergema” tulemuseni jõuab. Aga Montalbano ei lase end lihtsalt kõrvale lükata, ta jätkab uurimist omaette ja ta lihtsalt ei lase end lendsalgast segada, pigem segab ta ise neid igal võimalikul viisil, isegi kui ta peab selleks abi vastu võtma neilt, kellele ta mingil juhul tänuvõlglaseks ei taha jääda.


Lisaks sellele põnevale ja segasele juhtumile on siin ka loomulikult suurepärane itaalia köök ning jätkub ka Montalbano väike “peredraama” esimesest raamatust, ning igas vanuses kaunid naised segavad tal juhtumile pühendumist.


Kiire, põnev, huumorit täis ja mõnus lugemine. Montalbano hakkab mulle üha enam meeldima nii inspektorina kui ka inimesena. Ta pole vigadeta, kuid see just teebki temast inimese ja see mis minu jaoks võib tunduda veider, on ilmselt Itaalia kultuuriruumis täiesti normaalne.