Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Three Wishes


Raamat: Three Wishes by Liane Moriarty (2003)
Hinne: A
Öeldakse, et õnnetusi tuleb ika kolmekaupa. Õdede, Lyn, Cat ja Gemma Kettle jaoks on aasta, kui nad saavad kolmkümmend kolm, just sellise „õnne“ aasta.

Arukas Lyn püüab hakkama saada emaks, abikaasaks ja ärinaiseks olemisega, ilma et ta hulluks läheks. Cat, kelle ideaalne abielu on kõigi tuttavate kadedusobjekt, poleks iial arvanud, et tema abikaasal on saladus, mis hävitab nende elu. Ning sihitult uitav Gemma, kes vahetab nii töökohti kui ka poisssõpru iga paari kuu tagant, on just kohanud mehega, kes võib olla see üks, kes aitab tal üle saada teda painavast mineviku saladusest.

Läbi paksu ja vedela, õdede vaheline side on alati olnud piisavalt tugev, et vastu pidada. Seda siis õhtuni, kui nad tähistavad ühist kolmekümne kolmanda täitumist, kui nad ütlevad välja asju mida nad siiani on endale hoidnud ja asju mida kord juba öelduna tagasi võtta ei saa …
Drama, Romance

Kolm soovi, kolm õde, kolmikud, üksteise parimad sõbrad kuid ka üksteise suurimad vaenlased.

Nagu ka Liane Moriarty teises raamatus, mida ma olen lugenud – Suured väiksed valed – algab lugu lõpust, teiste silmade läbi, andes lugejatele aimduse mille poole liigutakse, kuid ütlemata jääb, kes oli kes – kes viskas fondüü kahvli ja kelle elu oli rikutud.

Aga mingem tagasi algusesse, järgnevate sündmuste alguse hetke. Raamatu peategelased on kolm õde, kolmikud, Lyn, Catriona ja Gemma. Nende ema, Maxine, oli vaevalt koolist välja saanud, kui vaid ühe korraga, auto tagaistmel, suutis Frank, talle kaugeltki mitte sobilik poiss, hakkama panna kolm tüdrukut, kaks identset ja kolmas mitteidentne. Kaks blondiini ja üks punapea, kõik ilusad kui nukud, kõik sportlikud, pikad ja iseloomud kui põrgulistel.

Lyn oli see, kes planeeris alati kõik ette, päeva täpsusega, aastate/aastakümnete täpsusega. Tema oli ka see kes hoidis ema poole, kui vanemad lahutasid, kui tüdrukud olid kuuesed. Caitriona, Cat oli mässaja, katsetaja, edukas. Gemma oli teistest targem aga ka tagasihoidlikum, kuna tema oli see mitteidentne, siis tema ei saanud teistega kaksikute trikke teha ja temale rääkis Cat, et ta on lapsendatud, sellepärast ta polegi nagu teised kaks. Nad on alati olnud üksteise sõbrannad, alati kõike koos arutanud, alati üksteise seljatagust valvanud.

Kuid siis, ühel hetkel, pea aasta enne seda saatusliku sünnipäeva pidu, lükati veerema üks laviin, mis kiskus maha nii mõnegi hästi hoitud saladuse loori ja pani õdesid vaatama oma elusid uue pilguga. See oli see õhtu, kui Cati abikaasa tegi neile õhtusöögiks spagette ja rääkis Catile, et tal oli üks väike kõrvalhüpe.

Õed on küll kõige tähtsamad, aga kui selgub, et üks õdedest on proovinud su abikaasat enne kui sina temaga abiellusid, kas sa suudad talle andeks anda. Ja kui teise õe uus kallim on abikaasa armukese vend, kas sa lased sel olla, või nõuad et õde mehe maha jätaks. Kas ühe õde hetke draama on suurem kui teiste õdede varasemad traumad, millest nad pole kellegile rääkida julgenud? Kui kaugele ulatub õdede vaheline side enne kui see õeluseks muutub, või on see nii tugev, et suudab üle elada kõik löögid ja muutuda veelgi tugevamaks?

Lisaks sellele hetke draamale pakutakse lugejatele pildikesi ka tüdrukute lapsepõlvest ja mineviku tähtsatest sündmustest, mis on neist kujundanud need kes nad on praegu. Samuti pakutakse lugejatele ka kõrvaliste isikute kohtumisi nende eriliste tüdrukutega.

Hästi ülesehitatud lugu, mis pakub meelelahutust, kuid samas toob ka elavalt meelde oma lapsepõlve ja oma kogemused õvede vaheliste suhetega. Meid võib küll ühendada veri, kuid see ei tähenda et me peame olema täpselt ühesugused ja me ei pea elama üksteise elu. Meid mõjutab kõik mida me oma elu jooksul kogeme, lihtsalt mõjud võivad ilmneda palju aastaid peale sündmusi. Nende kolme õe lugu pakub küllaga mõtlemisainet, et ka oma elule otsa vaadata.

Põnev, dramaatiline ja meelelahutuslik. Üks väga hea lugemine!

Fift Grave Past the Light


Raamat: Fift Grave Past the Light (Charley Davidson #5) by Darynda Jones (2013)
Hinne: B
Ära alahinda naist kes on topelt espresso ja mocha latte laksu all.
-T-särk

Charley Davidson pole mingi tavaline, igapäevane vikatimees(naine). Ta on rohkem nagu paranormaalne eradetektiiv/vikatimees extraordinaire. Kuid tõsi ta on, et aegajalt tõmbab tema tähelepanu endale äärmiselt seksikas ja kuum saadanasigidik, Reyes Farro, eriti kui ta naaberkorterisse kolib. Ja et asjad veelgi segasemaks ajada, on Reyes ka peamine kahtlusalune ühes tema uurimises. Charely on lubanud endale, et ta hoiab Reyesest eemale, kuni ta on tõe teada saanud … kuid kui tema korterit hakkavad endale haarama sinna ilmuvad surnud naised, igaüks neist segaduses ja tohutult hirmunud, ja kui selgub, et Charley õde, Gemma, võib olla sarimõrtsuka järgmine ohver, pole tal muud valikut, kui Reyese abi küsida. Olgu ta siis süütaja või mitte, ta on ainus kes suudab Gemmat kaitsta, tulgu mis tuleb. Kuid Reyes tahab midagi vastutasuks. Charelyt. Tervenisti Charelyt, nii keha kui ka hinge. Ja selleks, et päästa oma õde, on Charely nõus maksma.
Fantasy, Romance, Mystery, Paranormal, Humor

Viies lugu. Ja endiselt sama meelelahutuslik ja sama põnev.

Et siis seekord (ma ei mäleta kui pika aja pärast, peale eelmist raamatut, aga pole ka tähtis, oli see siis päev või paar nädalat) on Charleyl käsil taas paar huvitavat juhtumit – miks on tema korteri vallutanud 27 surnud ja kabuhirmus blondiini, vanustes seitse kuni kolmkümmend viis; miks ta nägi veel lisaks ühte „surnut“ kes ei osutunudki surnuks; kuidas ta saab selle süütaja juhtumi lahendada ilma, et keegi viga saaks; miks on ta isa baar ühtäkki saanud naiste kogunemiskohaks; miks on Rocketi hullumaja ümber tõmmatud uus aed koos uue okastraadiga ja miks on mootorratturite maja maha lammutatud; ja kas tema viimase kliendi abikaasa tõesti petab teda või on siin midagi tumedamat mängus.

Nagu ikka on kõik need omamoodi puzzletükid, mis tasapisi oma koha leiavad ja lisaks sellele, et Charley peab korduvalt „maksma“ Reyesele õe kaitsmise tasu, veedab ta ka paar ööd oma toas, koos surnud tüdrukuga krabistamas voodi all, ning jääkülm kaitsekoerale norskamas, risti üle rinna.

Ja peaaegu saab ta seekord kõik juhtumid lahendatud ilma, et ta ise tilkagi verd peaks valama või uut traumat saama, aga pruugib tal vaid sellest mõelda, kui ongi tema kord käes. Tal ikka veab!

Et siis lõpuks on kõik õnnelikud (või noh enamvähem kõik), osad on rännanud läbi Charley parematele jahimaadele, osad on jäänud veel tema kõrvale, ta on juurde saanud uusi sõpru/liitlaseid ja ka uusi vaenlasi (ta ikka oskab neid korjata) ning ka lahtised juhtumid on kinni pandud, ning on selgunud ka see müstiline põhjus, miks ta isa baar on naiste magnet. Kuid nüüd on tal käes juhtum, mis võib avada järgmise haisva kalakonservi. :) Ja siis on tal vaja vastata küsimusele mille esitas talle ta isa baari uus omanik ja kokk, Post-itil. :D Ning miks ma mäletan, et see herr Wong oli keegi väga tähtis, ning mitte sugugi herr Wong.

Hea lugemine. Meelelahutuslik lugemine. Ja kuigi endiselt korratakse järjekindlalt kõiki varasemaid tähtsaid sündmusi, on lugu endiselt üllatusi pakkuv.

Lavendlituba


Raamat: Das Lavendelzimmer/The Little Paris Bookshop by Nina George, tõlk Mari Kaljuste (2013, 2018) Varrak, RR, A
Hinne: C
On raamatuid, mis sobivad miljonitele inimestele ja on raamatuid, mis sobivad vaid paarile sajale. On olemas ka ravimeid – ma pean silmas raamatuid – mis on kirjutatud vaid ühele inimesele … raamat võib olla nii arst kui ka ravim. Raamat võib panna diagnoosi, kuid pakkuda ka teraapiat. Leides õige raamatu õige probleemi raviks: see on viis, kuidas ma raamatuid müün.

Härra Perdu nimetab ennast kirjanduslikuks apteekriks. Oma ujuvraamatupoes, Sainel seisvas kaubalaevas, määrab ta raamatuid elu raskuste vastu. Ta kasutab oma intuitsiooni, et leida iga lugeja jaoks täpselt selle raamatu, mida vaja on, olgu siis tegu muserdatud hinge või murtud südamega. Ainus inimene, keda ta läbi raamatute aidata ei saa, on ta ise, ta on juba kakskümmend aastat taga leinanud oma suure armastuse kadumist. Naine jättis talle vaid kirja, mida ta pole siiani avanud.

Pärast seda kui härra Perdu on lõpuks meelitatud kirja lugema, tõmbab ta oma laeva ankru üles ning asub teele lõuna Prantsusmaa poole, et leida rahu oma kaotuses ning loole lõppu. Tema reisikaaslaseks saab menuki autor, kes põeb kirjutamisblokki ning südamevalus Itaalia kokk. Perdu ning tema reisikaaslased liiguvad veeteid mööda, jagades tarkusi ning raamatuid, tõestades, et kirjanduslik maailm võib viia inimhinge tervendavale reisile.
Drama, Romance, Humor

Mingi paar aastat tagasi panin ma oma lugemist ootavate raamatute nimekirja (ühe oma Goodreadsis jälgitava kirjaniku soovitusel) raamatu nimega The Little Paris Bookshop. Kui ma avastasin Varraku ilmuvate raamatute nimekirjas raamatu Lavendlituba, et osanud ma neid kahte raamatut kuidagi siduda. Kui ma aga olin Lavendlituba Goodreadsi panemas, avastasin, et olen juba sellelt kirjanikult raamatu soovinimekirja pannud ning siis selgus, et suisa sama raamatu, lihtsalt ingliskeelne versioon on The Little Paris Bookshop ja originaal on Das Lavendelzimmer. :)

Aga mida öelda selle raamatu kohta?

Põhimõtteliselt on see vägagi tüüpiline prantsuse lugu, olgu tegu siis filmi või raamatuga – elusügises üksik meesterahvas, Jean Perdu, asub teele oma mineviku segaduste selgitamiseks, ning vastu tema tahtmist saab ta endale teekaaslaseks noore kirjaniku, Max Jordan, kelle esimene raamat on toonud talle kuulsust, raha ja austajannasid ja nüüd ei suuda ta uut raamatut kirjutada, sest ta ei tea millest kirjutada ning ta tõsiselt ei kannata enda ümber ei inimesi ega ka müra. Oma teel annavad nad ka peavarju Itaalasele, Cuneo, kes on juba aastaid rännanud mööda Prantsusmaa laevatavaid kanaleid, et leida seda tüdrukut, kes 20 aastat tagasi ta hingerahu röövis. 

Mingiks ajaks saavad neist Kolm meest paadist, kahest kassist rääkimata, kuid siis pärast Prantsusmaa kirjandusliku pealinna, Cuisery, külastamist, lähevad nende teed lahku – Cuneo jääb laeva ja Perdu asub Maxist saadetuna teele oma südamevalu sihtkohta.

Olles jõudnud sinna, kust ta saaks vastused küsimustele, mis on teda 20 aastat painanud, ei suuda Perdu endas leida jõudu/julgust, et küsida küsimusi ja saada vastuseid, seega jätab ta Maxi sinna ja suundub ise edasi mere äärde. Ta jääb pidama rannikuäärsesse linnakesse Sanary Sur Mer, kus ta lõpuks laseb endal leinata ja leida end taas. Ta kutsub sinna ka selle retke katalüsaatori, tema uue naabrinna Pariisist. Üheskoos astuvad nad üle oma kaotuste viimase takistuse.

Kui Perdu tagasi Maxi ja veiniistanduse juurde jõuab, saab ta lõpuks vastused küsimustele, mis on teda vaevanud viimased kakskümmend aastat ja ta saab lõpuks oma eluga edasi minna.

Et siis palju lugusid/valusid/küsimusi, mis said alguse kakskümmend aastat tagasi saavad raamatu lõpuks oma lahenduse/ravi/vastuse.

Kuigi raamat lausa tilgub igasugustest elutarkustest ja lugu on ju humoorikas ja mõõdukalt dramaatiliselt pisarakiskuja, siis polnud see siiski päris minu raamat. Ma saan täiesti aru, miks see raamat meeldis sellele kirjanikule, kuid nagu ka Perdu ütleb, ei ole kõik raamatud kõigi jaoks.

Hea lugu, hästi kirjutatud ja tõlgitud, lihtsalt mitte minule. Aga sinna Prantsusmaa kirjanduslikku pealinna tahaks minna küll.