2022

The Last Graduate


Artemiz's favorite books »

Reede, 2. detsember 2022

Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid

Raamat: 本を守ろうとする猫の話 by Sōsuke Natsukawa, tõlge Maret Nukke (2022) V, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45857219-k-sim-rk-on-pool-s-dant              

Ood raamatutele, kassidele ja inimestele, kes neid armastavad.


Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

Fantasy


Kassid ja raamatud - võiduvalem :) 


Kui te olete lugeja nagu seda on ka Natsuki, siis teie jaoks koosneb see raamat paljudest erinevatest raamatutest (lisaks neist millest autor otse räägib). Ja rohkem kui raamatuid päästetakse siin tegelikult peategelast leinast ja tuimusest. Istudes iga päev tuimalt vanaisale kuulunud raamatupoes, kaotab Natsuki tasapisi reaalsusega sideme, ta teeb päevast päeva asju, mida vanaisa tegi, kuid ta kaugeneb üha enam oma enda vanast elust, teistest noortest, kellega ta koolis kokku sai. Kuid tema enda alateadvus, mis võtab ta lapsepõlve lemmikraamatu (mida talle ta ema oli ette lugenud) tegelase kuju ja tõmbab ta raamatupäästmise operatsioonidesse. 


Esimene labürint kuhu ta siseneb meenutab nii väga Carlos Ruiz Zafóni “Ingli mängu”, kuid samas on siin ka elemente Antoine de Saint-Exupéry “Väiksest prinsist”.

Teine labürint on “1984”. Nii lihtne see ongi.

Kolmas labürint, selles pole ma päris kindel, kuid mul on tunne, et see on “Narnia kroonikad”, igas osas tuleb lastel (alates teisest labürindist päästab ta raamatuid juba koos klassivanem Sayoga) midagi endast maha jätta (isegi kui neil tegelikult midagi kaasas pole) ja viimasele vestlusele peavad nad minema ilma rääkivate loomadeta - tuleb tuttav ette? 

Ja viimane raamat, millega Natsukil tuleb mõõtu võtta on kõige vanem, kõige enim trükitud, tõlgitud, vihatud, armastatud, tõlgendatud ja usaldatud - populaarseim ilukirjanduslik teos, mida võetakse tõe pähe.


Et siis mul on tunne, et autor ei päästa mitte kirjanduspärandit hävingust, vaid ta näitab lugejatele, et ühtegi raamatut ei tohi võtta selleks üheks eeskujuks, mille järgi peab kogu oma elu seada. Raamatuid on palju ja iga lugeja leiab raamatust just selle mida tal sel hetkel vaja on, ning kui ta lisab sinna juurde teised mõtted teistest raamatutest, siis ta saabki hea ja tasakaaluka elu. Ning meeles tuleb ka pidada, et “tarku mõtteid” ei jaga vaid need raamatud mida teised targaks peavad või mis ongi mõeldud õpikutena, ka ilukirjandus, kui ta satub õige inimese kätte õigel ajal, aitab neid kas välja raskest olukorrast või siis aitab neil end ette valmistada olukordadeks, millest ta hetkel veel mõeldagi ei oska. See raamat on nagu ilukirjanduslik seletus, mis on biblioteraapia.


Isegi kui mõtted kipuvad lugemise ajal mujale reisima ja mõned kohad tuleb korduvalt üle lugeda, siis on see üks hea raamat, millest leiab igaüks endale midagi - põnevust, mõistmist, vihjeid uutele raamatutele, võimalust lasta end tõmmata miyazakiliku maailma.


Hea lugemine!

Teisipäev, 29. november 2022

Küsimärk on pool südant

 Raamat: Ett frågetecken är ett halvt hjärta by Sofia Lundberg, tõlge Ruth Laidmets (2019) ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45857219-k-sim-rk-on-pool-s-dant              

Kas on võimalik armastada, kui pool sinu südamest on täidetud küsimärkidega? Kuidas sind ennast armastada, kui su süda pole avatud, vaid peidab saladusi? Kuidas saada üle süü- ja häbitundest, mis on aastatega maha surutud, kuid pole kuhugi kadunud?

Elin Boals on edukas fotograaf New Yorgis. Samiga on nad abielus olnud juba kaua ning neil on seitsmeteistkümneaastane tütar Alice. Ent pealtnäha laitmatu fassaadi taga kriibib miski, mis tekitab barjääri Elini ja ta perekonna vahele.

Ühel päeval postkastist leitud tähekaart lapsepõlvesõbralt toob talle meelde vaesuses elatud lapsepõlve Gotlandil ja sündmused, mis teda sealt lahkuma sundisid, süü- ja häbitunde, mille ta oli alla surunud ning mille tõttu oma tegelikku päritolu ka lähedaste eest varjanud. Sam ja Alice püüavad teda suunata vaatama oma südamesse ning täitma seal olevad küsimärgid vastustega, mis aitaksid neil kõigil armastuses edasi minna. Elini tee viib teisele poole ookeani teisele mandrile, aga ka teise aega ja teise ellu.

Drama,


Lugedes seda raamatut tulid mul silmade ette Lars von Trieri filmid, mitte nende sisu poolest, vaid selle tunde pärast, mis neist filmidest jäi, see ängistus, need paranematud lapsepõlvetraumad. Selline põhjamaine draama, mis on täis vaesust, hoolimatust, melanhooliat, saladusi, kinnisideesid, enesepettust ja segadust.


See on Elini lugu, tema lapsepõlve tähtsaimad hetked ja see hetk, kui minevik talle järele jõuab. Elin, kelle lapsepõlv möödus Gotlandi väikese külakese, kus ta elas koos ema, kahe venna, parima sõbra, kassi, raamatutädi ja poetädiga. Mingis mõttes oli ta lapsepõlv õnnelik kuid samas polnud ka. Ta ema oli enamasti eemalolev, isa oli vanglas, raha oli vähe ja toitu veelgi vähem. Kuid tal oli ta peidupaik, ta purk sõnadega, mida ta enam kunagi kuulda ei tahtnud, ta parim sõber ja nende ühine rand ja tähistaevas. Kuid siis ühel suvel, kui nad on pärast lühikese rikkuse hetke taas vaesed ja ema taas masenduses ning ta parim sõber elab oma emaga Visbys, juhtub midagi kohutavat. Elin on kindel, et selles mis juhtus, on süüdi tema, seega ta põgeneb Stockholmi isa juurde, kes on vanglast vabanenud. 


Ega sealgi teda teab mis õnnelik elu ei oota, sest isa on joodik, ning taas kord, pole tal alati raha söögi jaoks, kuid tal on riided ja kool, ning siis avastatakse ta tänaval ning teda ootab ees edukas modellikarjäär Pariisis. Pariisi on tema parim sõber raamatupoe omanik, ning see ongi kust ta tulevane abikaasa ta leiab, sealt raamatupoest, ning kui mees usub, et raamatupoe omanik oli ta ema, siis ei rutta Elin teda parandama, sest ta ei taha, et keegi teaks tema troostitust lapsepõlvest.


Kolmkümmend aastat hiljem, kui Elin on oma elus professionaalselt edukas ja ta  oleks võinud lugematu arv kordi oma koduküla nime otsingumootorisse lüüa ja oma teadmatuse tondid põrmustada, saab ta kirja minevikust - ta parim sõber saadab talle tema oma tähe. Tema pere oli juba niigi lagunemas ja see kisub lõhed vaid suuremaks - teismeline tütar ei taha veeta aega emaga, kes pidevalt tööle mõtleb ja abikaasa on pigem valmis uskuma, et naisel on armuke, kui seda, et ta on lihtsalt väsinud, üllatunud ja segaduse ning hirmunud. Tütre õhutusel (pärast seda, kui ta on lõpuks lasknud endas hoitud saladused vabadusse) läheb ta tagasi sinna, kust kõik alguse sai. Ja see lugu ei lõppe sugugi mitte nii nagu arvata võiks.


Seda võiks võtta ka kui väga pikka tekstülesannet, mille lõpuks (kui te ikka olete tähelepanelikult lugenud) saate te öelda, kes oli tulekahjus süüdi. See oleks nagu Bullerby laste õudusunenägu.


See on raske lugu, kuid huvitav lugu ja mingil väga väärastunud moel on see isegi Welcome to Gotland lugu :).

Teisipäev, 22. november 2022

The Secret Lives of Dresses

Raamat: The Secret Lives of Dresses by Erin McKean (2011)
Hinne: C+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/9555250-the-secret-lives-of-dresses              

‘Igal kleidil on oma lugu.

Las ma räägin sulle oma …’

Dora on armunud mehesse, kes ei pane teda tähelegi, tal on töö, millest ta ei hooli ja ta riietub mugavuse, mitte stiili pärast. See ei saa isegi mitte lähedale tema kirevale ja ekstsentrilisele lapsepõlvele koos vanaema Mimiga.

Kui halvim juhtub ei ole Doral teist valikut, kui minna tagasi oma lapsepõlvekoju ning võtta üle Mimi vintage riiete kauplus. Ja seal ootab teda üllatus - Mimi on kirjutanud pea igale müüdavale kleidile oma loo. Need on romantilised ja südantlõhestavad lood, milline oli kleidi elu enne poodi jõudmist …

Dora leiab kleitidele uued omanikud, kuid kas need lood aitavad tal elida ka iseennast? Esmalt vahetab  ta oma igavad tudengiriided stiilsete kleitide vastu.  Kuid kõige enam tahab ta teada, kas ta suudab vahetada ka oma senise turvalise elu - ja armastuste - millegi parema vastu?

Kaasahaarav ja armas lugu neile, kes teavad et õige kleit võib muuta elu.

Drama, Romance


Meil on kõigil olnud SEE kleit, mis on alati päeva või õhtu ilusamaks teinud, või siis SEE kleit, mis poes oli niiiiiii ilus ja siis kodus selga pannes ei ole see enam üldse see kleit, kuid nüüd on juba liiga hilja uut otsima minna, seeg tuleb selle kleidiga välja minna. Kleit võib muuta palju, teha marakratist neiu, või kaunitarist vanaeida. Kleidi kandmiseks peab olema õige tuju.


Dora on üles kasvanud ümbritsetuna stiilsetest kleitidest, mida kandsid koduperenaised ja seltskonnatähed möödunud sajandi keskpaigas. Ta teab kõike nendest ilusatest riietest, kuid ta pole tahtnud neid kunagi kanda, sest talle tundus see alati nagu kostüümi kandmisena.

Dora on orb, ta vanemad said autoavariis surma, kui ta oli alles beebi ja ta on kogu oma teadliku elu elanud vanaema juures. Nüüd on ta ülikoolis, aga ta  ei tea päris täpselt mida oma eluga peale ülikooli pihta hakkata, ta on armunud oma ülemusse (kes ütleb alati, et ta tudengitega ei mehkelda) ja kui Mimi saab rabanduse, kiirustab ta tagasi kodulinna, et olla Mimi kõrval ja hoida avatuna tema poodi.


Kui Dora sai teate, et Mimi on haiglas, istus ta autosse ja sõitis, seega on tal kaasas vaid riided, mis tal seljas olid, kuid Mimi on tema jaoks juba aastaid kokku pannud kappi kleitidest, mida Dora peaks Mimi arvates kandma, seega valib ta sellest kapist iga päev uue kleidi.


Poes olles küsib üks klient, kui ta on oma kleidi ostnud, kas selle kleidiga käib ka lugu kaasas. Mis lugu? Dora ei tea lugudest midagi, kuid siis ta saab teada, et osadel kleitidel on hinnasildil number, mis tähendab kassaaluses sahtlis olevaid numbritega ümbrikuid, mis sisaldavad kleitide lugusid. Loo räägib kleit, sellest mida ta näeb, kui teda kantakse, mida ta tunneb, kui tema kandja tunneb ja mida ta arvab sellest, mida ta näeb, või millised unistused tal on seoses sellega, mida ta on näinud. Olgu siis tegemist kleidiga, mis on seljas olnud vaid korra või kleidiga, mida on armastusega kantud aastaid, igal kleidil on oma lugu.


Dora vanaema pole talle tegelikult kunagi rääkinud talle tema vanematest ja see on üks põhjus, miks ta loodab, et Mimi tuleb haiglast ikka koju, et ta saaks küsida. Lisks on kohale ilmunud sugulased, kes juba ennatlikult varasid jagama asuvad, ning Dora, ega ka Mimi, ei kannata silmaotsaski neid plaane, mis Dora vanatädil on Mimi poega. Ja olles rebitud välja oma igapäevasest rutiinist ülikoolis, hakkab Dora oma elu hoopis teistmoodi nägema, seega kui tuleb hetk, mil ta peab otsustama, mis edasi, siis polegi enam otsuse tegemine nii raske.


Ühtpidi on see päris hea lugu. See kleitide salajase elu mõte on päris andekas, ning ka sellega seotud saladus on tegelikult päris hea, kuid samas on siin asju, mis hakkasid lugedes üsna ruttu häirima. Kordused (jah me saime juba esimesel korral aru, et Conil on kogemust surnud vanematega, seega kui ta seda juba mitmekümnendat korda meelde tuletab, tekib tahtmine lugemine lõpetada), arusaamatud seletused (kuidas peaks riietepoes abis käimine andma kellegile suurepärase ettevalmistuse kohviku pidamiseks) ja kohutavad sugulased (see iseenesest mõistetav ülevõtmine ja eemalelükkamine, sest vanemad inimesed teavad paremini ja neil on rohkem õigusi). Jah, need teemad on tähtsad loo ülesehitusele, kuid neid oleks paremini esitada saanud.


Nagu igale kleidile on oma kandja, on ka igale raamatule oma lugeja, ja see polnud minu raamat, kuigi ta ootas nii kaua, et ma lõpuks ta riiulilt alla võtaksin.

Esmaspäev, 21. november 2022

Daughters of Fire

Raamat: Daughters of Fire by Barbara Erskine (2006) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/970683.Daughters_of_Fire              

Kaks tuhat aastat tagasi, kui Rooma oli tungimas Britanniasse, jälgib printsess, kellest on saamas Briganteste suur kuninganna, kuidas tema rahva vaenlane üha lähemale jõuab. Cartimandua maailmas on algusest peale olnud konflikte ja armastust, kättemaksu ja karistust. 

Tänapäeval on Edinburghis elav ajaloolane Viv Lloyd Rees oma uurimisaluseks võtnud legendid, mis ümbritsevad seda keltide kuningannat. Ta on sellel teemal kirjutanud raamatu ja loomisel on ka noore kuninganna elu kajastav kuuldemäng. Kuuldemängus on tal abiks näitlejanna Pat Hebden. 

Cartimandu elu võtab üha uusi ja üllatavamaid pöördeid, kui teda tabab üks tragöödia teise järel. Noorel kuningannal on ka vaenlased, kelle tegevus muudab suuresti tema tulevikku, nende seas on Venutios, lapsepõlve võitluskaaslane ja Medb, kelle armukadedus ei ähvarda mitte ainult Cartimandua õnne vaid ka ta elu. 

Vivi teaduskonna juhataja Hugh Graham, teeb tema elu raskeks, kui Viv püüab varjata, et ta näeb Cartimanduast nägemusi ja et ta on veendunud, et nähtu on tõsi. Vivi seotus Cartimanduaga muutuv veelgi tugevamaks, kui ta võtab enda kätte prossi, mis on ilmselgelt neetud. Ka Pat ja Hugh on tõmmatud sellesse ajaloolisesse julma rivaalitsemisesse ning kõikehõlmavasse armuloosse. Kui aga lugu sirutab oma tiivad minevikust olevikku, leiavad nad kõik end silmitsi suurima võimaliku ohuga.

History, Fantasy, Romance


Kui te olete varem Erskine raamatuid lugenud, siis te teate, et enamasti on ta oma juttude aluseks võtnud millegi või kellegi reaalsest ajaloost. Seekord on siis selleks ajalooliseks isikuks keltide kuninganna Cartimandua, kes elas esimese sajandi keskpaigas, umbes praegusel Põhja-Inglismaal. Ta on pärit kuninglikust soost nii ema kui ka isa poolt. Ajaloolistes dokumentides temast palju juttu pole, või kui oli, siis on need materjalid kadunud ja olemasolevates Rooma kroonikates on juttu vaid tema kuninganna ajast, kui ta on üle võtnud oma isa kuningriigi, kui ta on abielus Venutiusega, toetab Roomlaste invasiooni Britanniasse, siis lahutab Venutiusest, abiellub Venutiuse kilbikandja Vellocatusega, ja saab seega oma endisest abikaasast oma suurima vaenlase. Samal ajal kui Venutius taas kord ründab Cartimanduat, ründas teine tuntud  kuninganna Boudica Londonit, kuid Cartimandua, kui Roomalaste toetaja, ei saada talle abiväge. Pärast Venutiuse viimast rünnakut päästavad Roomlased ta ning ta kaob ajalooürikutest. Niipalju on siis temast päriselt teada, enamjaolt Roomlaste nägemus tema elust.


Erskine on talle andnud lapsepõlve, esimese armastuse, esimese lapsekaotuse; vaenlase, kes vannub talle julma kättemaksu asja eest, millega polnud Cartimandua isegi otseselt seotud; õpetajad, kelle abiga saab temast tugev ja võimekas kuninganna, isegi kui ta loob liidu Roomlastega. Ja et lugu veelgi põnevam oleks, seob ta selle kõik hunnitu linnukujulise prossiga, mis on armukadeda naise poolt neetud, ning kui kaks tuhat aastat hiljem sedasama prossi puudutavad kolm maagiale vastuvõtliku inimest, saabki  see lugu alguse.


Viv, kes on kelte uuriva teaduskonna doktorant, on kirjutanud raamatu Cartimanduast, kuid mitte päris kõik tema raamatus pole faktidega toetatud, ta on sinna lisanud ka oma eeldusi ja arvamusi (tegelikult küll on Cartimandua teda juba selle raamatu kirjutamise ajal oma looga toetanud). Hugh teeb raamatu pihuks ja põrmuks, ja seda just selle pärast, et Viv on oma “fantaasiat” raamatu koostamisel kasutanud. Kuid toimetajad, kirjastus, arvustajad ja lugejad on raamatust vaimustuses ja talle on ka pakutud võimalus, kirjutada Cartimandua teemadel kuuldemäng raadio jaoks. Kui raadiole kirjutatav kuivaks kipub jääma, kutsutakse talle appi kogenud raadioteatri näitleja Pat. 


Kõik nad kolm on prossi puutunud ja seega on nad kõik saanud endale jälitava vaimu, ning lisaks sellele, et vaimud tahavad, et nende tõelist lugu räägitakse, on neil ka eraldi eesmärk, miks nad tahavad nende tänapäevaste noorte kehad üle võtta. Kogu lugu läheb üha hullemaks nii kaks tuhat aastat varem kui ka tänapäeval. Vaenlased lähevad salakavalamaks, armastajad armutumaks, vaimud rõhuvamaks.  Üha rohkem saavad vaimud nende üle võimu siis, kui nad lähevad kohtadesse, kus on teada, et Cartimandua on elanud. Vägagi erskinelik lugu!


Täpselt selline raamat, mida on õige aeg pimedatel sügisõhtutel lugeda, sest vaid siis võib lugedes nii looga kaasa minna, et ehmatad omaenda sõrme varju peale 😀

Esmaspäev, 7. november 2022

Viimane ükssarvik

Raamat: The Last Unicorn by Peter S. Beagle (2022) V, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63030654-viimane-kssarvik              

Ükssarvik elas ihuüksi metsas, mida aeg ei puudutanud. Aeg-ajalt nägi teda üksnes mõni neidis, aga needki üha harvemini. Inimeste eest hoidumine oli talle kerge, kuid pealt kuuldud jutukatked sellest, et ükssarvikud on maailmast kadunud, sundisid teda oma võlumetsast välja minema. Tema teekond polnud kerge, kuigi tal oli abilisi: saamatu võlur Schmendrick, asjalik Molly Grue ja romantiline prints Lir. Nende teekond muudab neid kõiki, ka ükssarvikut. „Viimane ükssarvik“ on poeetiline ja kaunis lugu näivusest ja tegelikkusest, imedest ja elust, armastusest ja surmast ning see on võtnud sisse kindla koha parimate fantaasiaraamatute seas.

Fantasy, Adventure


Kunagi ennemuistsel aal, seitsme maa ja mere taga, elas üks ükssarvik oma metsas, kus oli igavesti kevad ja ükssarvik teadis selles metsas kõike ja kõiki, iga viimast kui mardikat ja iga esimest lehekest, rääkimata kamara all sahistavatest muttidest ja puuõõnsuses põõnavatest oravatest ning tema metsas teadsid kõik teda. Ta oli näinud omasuguseid, nad olid tema metsa sattunud. Kuigi tema jaoks polnud ajal mingit tähtsust, kuid talle tundus, et ta polnud juba ammu omasuguseid näinud. Tal polnud ka kunagi olnud tahtmist oma metsast lahkuda, sest miks ta peakski, seal oli ju kõik olemas, kuid nüüd on miski ta hinge ärevaks teinud ja ta lahkub oma metsast.


Ja algabki vägagi viktoriaanlik muinasjutt, kus peategelane asub retkele, mille käigus pannakse proovile tema oskused ja teadmised, ta leiab endale uusi kaaslasi, kes aitavad teda, täiendavad teda ning aitavad teda tema retkel. Ning ühel hetkel pole enam peategelane ükssarvik vaid hoopis tema kaaslane võlur Schmendrick (Jidiši keeles lollpea). Üheskoos astuvad nad vastu suurele kurjusele ja lahendavad mõistatuse ja vabastavad vangid (nii need kui tahavad vabaks saada kui ka need, kes ei tahtnud).


Kui need muinasjutud, millega me tänapäeval harjunud oleme, on suuresti lillelised ja roosad ja lõppevad õnnelikult, siis viktoriaanlikud muinasjutud olid kõike muud kui pilvepehmed ja õnneliku lõpuga, kuid neis oli alati mingi õpetussõna, olgu see siis elulised või piibellikud õpetussõnad. Ja selline on ka see lugu. Peategelane lahkub oma mugavast elust, et kogeda midagi uut, leida midagi “kaotatut”. Tema teel saab talle ja teistele abitutele olenditele osaks julm kohtlemine, rikkad ja lollid elavad mugavalt, ning nad teevad vaeste kuid tegusate olendite elu veelgi raskemaks. Selleks, et pääseda neile peale pandud katsumustest, peavad peategelased ohverdama midagi väga hinnalist, kuid see ei tähenda ikkagi seda, et nad saavad vastu täpselt seda, mida nad tahtsid. Siit puudub küll vägagi ilmne õpetussõna, kuid eks igaüks saab siit oma mõtte ikka kaasa.


Hea lugemine, olgu siis unejutuks või meelelahutuseks.


Oscar Wilde kirjutas selliseid jutte ja Michael Newton on kokku pannud suurepärase  ülevaate viktoriaanlikest muinasjuttudest, seda siis juhuks, kui tekkis huvi veel sedasorti jutte lugeda.

Neljapäev, 3. november 2022

Ära unusta mind

Raamat: Don’t You Forget About Me by Mhairi McFarlane (2020) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55690714-ra-unusta-mind              

Oma esimest armastust mäletad ju alati. Eks ole …? See algas nelja sõnaga: „Mulle meeldib su naer. x“

Aga see oli kaksteist aastat tagasi. Päriselt algas see päeval, kui Georgina lasti lahti Sheffieldi Kõige Hullemast Restoranist (© Tripadvisor) ja ta leidis Maailma Kõige Hullema Peika (© Georgina parimad sõbrad) kellegi teisega voodist. Nii et kui tema uus boss Lucas McCarthy osutub poisiks, kes talle need sõnad kunagi ammu kirjutas, tundub, et siit võib midagi alguse saada.

Kuid on üks probleem. Tundub, et Lucas ei mäleta Georginat – kohe üldse mitte …

Lucasega taas kohtudes näeb Georgina veel paremini, milline sasipundar ta elu on, ning lisaks toob see pinnale sünge saladuse minevikust. Ainult tema teab tõde selle kohta, mis juhtus viimasel koolipäeval ja miks ta on sellel end kõik need aastad kummitada lasknud.

Südamlik ja elujaatav lugu esimesest armastusest, sassis elust ja süngest minevikusaladusest. „Ära unusta mind“ on haarav ja mõnusalt romantiline raamat, mida ei saa käest panna. 

Drama, Romance


Ha :) ka see McFarlane raamat meenutab mulle taas üht filmi (mille aluseks on ju raamat), mille üks peaosalistest on Sam Claflin :) 

Seekordset raamatut võiks võtta nii - milline oleks Lou elu olnud, kui ta poleks pärast kohvikust koondamist Willi juurde tööle läinud ja kui Will oleks hoopis tema keskkooli aegne kallim, kellega nad pole peale kooli lõpupidu rääkinud, mitte mootorratta õnnetuse ohver. Ja nüüd satub Lou tööle Willi ja tema venna juurde, kes peavad pubi, ning tema viimane poisssõber Patrick on püstijalakoomik, mitte spordifanat :) (teate küll millist raamatut ma silmas pean ;))  Samas võiks ka öelda, et see oleks nagu Jenny Jägerfeldi “Superkoomiku” täiskasvanute versioon. Vot sedasi oleks seda raamatut minu meelest kõige parem iseloomustada.


Aga muidu on see üks hea lugu, mis nagu on armastusromaan ja nagu ei oleks ka (või siis vähemalt pea lõpuni ei saa päris kindel olla, et siin ikka armastuslugu on). Siis on see ka lugu kaotustest ja kaotusi on siin palju ja igasuguseid: töökoha kaotus, lähedase inimese kaotus, usalduse kaotus, armastuse kaotus, enesekindluse kaotus, vaidluse kaotus, privaatsuse kaotus. Selle kaotusega kaasneb ka leidmine, kuid tähtsam on ikkagi nende kaotusteg hakkama saamine.


Ka siin raamatus on väga tähtsal kohal sõbrad (taas kord on sõprade nelik, kolm neidu ja üks noormees) ja perekond, mille liikmed  on vahel isegi hullemad kui veriseimad vaenlased, sest nende juurest ei saa lihtsalt minema kõndida ning nende solvanguid tuleb taluda (kui tegu pole just kasuvanemaga).


Georgina naudib oma elu, seda mida ta teeb (kui mitte arvestada neid lõputuid töökohtade kaotusi ja suhete apse), kuid tema ema ja eriti kasuisa arvavad, et ta võiks pigem kiirkirjutamist õppida (no kuulge, mis sajandil te elate) ja kuskil kontoris kenake sekretär olla, mitte kuskil baaris õllet lasta. Kuid Georgina naudib seda mida ta teeb ja isegi kui ta oleks võinud ülikooli lõpetada ja midagi muud teha, siis tal on veel piisavalt aega seda kõike teha. Kuid kõigepealt peab ta silmitsi seisma oma minevikuga, mis paneb ta südame põksuma nii hirmust kui ka õnnest. Ning tal tuleb ka paika panna üks ennast täis nartsisisst, kes on kogu nende suhte jooksul punaseid lippe lehvitanud, kuid Georgina pole neid tähele pannud, kuni too näeb viimast lippu mehe p%&#%# püsti, kui ta oma assistenti trukkis.


Mõnus humoorikas lugu tõsistest teemadest. Lugedes saab naerda ja vihastada ja siit võib leida ka inspiratsiooni, kui seda just lugemise hetkel vaja on.

Pühapäev, 30. oktoober 2022

Mulle piisas terest

Raamat: You Had Me at Hello (You Had Me at Hello #1)  by Mhairi McFarlane, tõlge Hels Kure (2022)  ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60480915-mulle-piisas-terest  

Rachel ja Ben. Ben ja Rachel.


Kunagi astusid nad koos kogu maailmale vastu, olid lahutamatud ja parimad sõbrad. Ent kõik lagunes koost.


Sellest ajast, kui Rachel ja Ben teineteisega viimati suhtlesid, on möödas kümme aastat. Kui nad aga ühel vihmasel päeval kokku põrkavad, tundub vahepealne aeg nagu imeväel kaduvat. Elu on siiski läinud edasi. Ben on abielus. Rachel kohe kindlasti mitte. Kuid selle sekundi murdosa jooksul tunneb Rachel, kuidas vana sõprus naaseb. Ja koos sellega ka murtud süda, mida ta polegi suutnud parandada.


Racheli ja Beni lugu pakub imelist rõõmu, kaasakiskuvat huumorit, südantlõhestavat nukrust ja kõiki muid nende vahele mahtuvaid tundeid. Ka sulle piisab juba nende esimesest terest.

Drama, Humor


Seda raamatu võiks iseloomustada nii: võtke Helen Fieldingu “Bridget Jones” ja Cecelia Aherni “Armastusega, Rosie”, parimad osad mõlemast raamatust (ja natuke ka Rosie filmist) ja saategi selle raamatu. Mõnusa armastusloo, mis saab alguse juba siis, kui osalised seda isegi ei aima.


Rachel ja Ben kohtuvad siis kui Rachel on “Rachel ja Rhys” (vanem ja rokkar) ja Ben haarab ülikoolist iga tüdrukut, kes on vastan Rachelile. Kuid nad on sõbrad ja Ben on alati valmis Racheli eest võitlema, kui keegi Rachelile liiga teeb. Nad on kogu nende kooli aja nagu kaks pimeduses mööduvat laeva, nad küll teavad üksteise olemasolust, nad suhtlevad, kuid miski takistab neil alati oma tundeid lähemalt analüüsida. Kuni siis selle koolilõpu balli eelse õhtuni …


Nüüd kümme aasta hiljem, on Rachel lõpuks  aru saanud, et tema mugavusstsoonis on juba pikemat aega olnud okkaid, mida ta on siiani ignoreerinud, kuid ta ei taha, et abielludes jääks need okkad teda kogu ta elu saatma ja jätab Rhyse maha. Ning just siis ütleb Racheli sõbranna, et ta nägi linnas Beni.


Kõik mis järgneb on kiire ja intensiivne - kohtumine, huvitav tööpakkumine (Rachel on kohtureporter), valede inimeste usaldamine, probleemid kõigil Racheli sõpradel, probleemid Beni sõpradega, meenutused kergemast ja helgemast ülikooli ajast, kuidas kõik algas ja kuidas kõik lõppes ja …


See ei ole lugu sellest ühest, kes käest lasti, kellega jääd alati mõtlema, mis oleks võinud olla kui … . See on lugu kahest sõbrast, kes lihtsalt pidid oma elus muid asju kogema, enne kui nad uuesti kokku saavad. Kas see oli just parim taaskohtumise viis, seda saab iga lugeja oma kogemuste põhjal ise otsustada, kuid kindlasti andsid need väikesed draamad, mis peategelasi ümbritsevad loole vürtsi juurde ja teevad lõpplahenduse seda meeldivamaks.


Mõnus lugemine, värskendavalt instalove ja vaenlastest-armastajateks vaba.

Heartbreaker

Raamat: Heartbreaker (Hell’s Belles #2) by Sarah MacLean (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53445631-heartbreaker               

Varaste printsess

Adelaide Frampton on kasvanud kesk Londoni kõige kurikuulsamaid kujategijaid, kuid saatuse nips viis ta Mayfaire ballisaalidesse, kus ta on maskeerunud vaikseks müürililleks - nii tavaline ja vähenõudlik, et keegi ei aimagi, et tema on Kosjarikkuja … kasutades oma suurepäraseid varga oskusi, aitab ta pruutidel altarit vältida.


Mainega kuningas

Henry, Clayborne hertsog, on kogu oma elu elanud ideaalselt. Tema elus pole kohta salapärastel kuulujuttudel, mis ilmuvad välja iga kord, kui Kosjarikkuja on järjekordsest peiust lahti saanud. Tema enda maine on plekitu - ja viimane asi mida ta vajab oleks see, et see  ärritav ja kütkestav naine saaks teada tõe tema minevikust, või teisi saladusi, mida ta endale püüab hoida.


Kuninglik paar

Kui need kaks leiavad endid hullumeelselt retkelt üle Britannia, et peateda pulma, ei suuda Clayborn end eemale hoida naisest kes üheaegselt teda ärritab ning ka kütkestab. Kuid hilisöised vankrisõidud pakuvad hõrgutavat ohtu … ning peagi saab Adelide teada Clayborni saladused, muutes kõik tema hoolega paika pandud plaanid pihuks ja põrmuks … ja kaitstud pole ka enam tema muidu nii hoolega valvatud süda.

History, Romance


Mitmes MacLeani raamat see juba on? Kes seda enam mäletab, igatahes olen ma neid kõiki lugenud ja praegu ma lihtsalt vajasin vaheldust kõigile neile krimilugudele, mida ma olen viimasel ajal lugenud.


Nagu ajaloolistes särisevates armastus romaanides ikka, on siin kaks peategelast, kes on täiesti erineva taustaga ja neil on oma eluga väga kindlad plaanid, mis ei sisalda kohe kindlasti ei armastust ega pere loomist, lastest rääkimata, sest nad kas pole seda ära teeninud või tooks see nende ellu liialt ühiskonna tähelepanu, mis ähvardab paljastada midagi nende minevikust, mida nad kiivalt varjata püüavad (isegi kui see “Saladus” ei ole tegelikult midagi muud kui suur kole koletis nende mõttes, mitte reaalsuses).


Ning siis paneb autor nad kokku ohtlikus olukorras, kus üks vale liigutus või tugevam rusikalöök või kindlam nuga hoidev käsi võiks lõpetada ühe peategelase elu, kuid loomulikult nad pääsevad ja viimane asi mida nad selles ohtlikus olukorras teevad on suudlemine (sest mida sa ikka teeksid hetk enne kui sa jõelaevalt alla sügavikku hüppad).  Noh jah, nad on üksteist varemgi seltskonna üritustel näinud (ja nagu selgub on nad ka üksteist juba aastaid salaja jälginud), kuid nad pole varem suhelnud ning nüüd on neil ühtäkki ühine eesmärk - jõuda järgi Clayborne vennale, kes on koos oma armastatuga teel Gretna Greene poole. Adelaide soovib noorpaari abiellumast hoida ja pruudi turvalisust tagada, ning Henry tahab noorpaarile oma õnnistust anda ning Adelaide peatada.


Isegi kui nad väljuvad Londonist erineval ajal ja Adelaidel on teel palju abilisi, saavad nad peagi kokku, millele järgneb teadagi mis, ning siis peab ju loomulikult üks neist eluohtlikusse situatsiooni sattuma, millele järgneb kõiksuguste saladuste paljastamine … ning see poleks ajalooline armastuslugu, kui üks neist ei otsustaks end teise eest ohverdada, et siis lõpus kõrvuti kogu maailma vastu seista ja oma armastust (iha) kõigile kuulutada.


Kahjuks tuleb öelda, et neist kuueteistkümnest raamatust, mida ma lugenud olen, on see MacLeani raamatutest kõige nõrgem. Seekordne ajalooline lugu on sama, mis sarja esimeses raamatus - Londoni kurikuulsad naiskurjategijad Nelikümmend elevanti - ning seekord keskendutakse tegelikult ainult neile kahele vaenlasele, kellest saab kiirkorras armastajapaar.


Jah, vahelduseks täitsa hea, kuid kui oled lugenud varasemaid MacLeani raamatuid, siis ootad midagi enamat kui natuke üksteise peale sisisemist ja kihvade näitamist ning siis ilma suurema sissejuhatuseta ihade rahuldamist, mida nad ise nimetavad armumiseks, millele järgneb (peaaegu pealesurutud) pulm ning loomulikult kõik muu sellega kaasnev. Seekordsest loost puudus see suurepärane tasakaal armastusloo ja ajaloolise põnevusloo vahel, mis seni on MacLeani lood teistest palju paremaks teinud.

Kolmapäev, 26. oktoober 2022

Mõrv enne õhtupalvust

Raamat: Murder Before Evensong (Canon Clement #1) by Richard Coles, tõlge Reelika Haapanen (2022) ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/62700046-m-rv-enne-htupalvust              

Kanoonik Daniel Clement on Champtoni kirikuõpetaja. Ta on seda ametit pidanud kaheksa aastat ja elab kiriklas koos oma lesestunud ema – iseteadliku, sõnaka, kartmatu ja õige pisut ärritava Audrey – ning nende kahe taksikoera, Cosmo ja Hildaga. Kui Daniel annab teada oma plaanist lasta kirikusse tualettruum ehitada, jaguneb kogukond äkitselt (ja ootamatult) kaheks. Tekkinud lõhe toob päevavalgele kaua varjatud saladused ja need ähvardavad purustada külakeses valitseva näilise rahu. Ja siis leitakse kiriku tagumisest otsast surnult Anthony Bowness – Champtoni patrooni, Bernard de Flouresi nõbu; talle on aiakäärid kaela torgatud. Politsei asub asja uurima ja surnukehi lisandub veelgi, ning Daniel on ainus, kes saab üritada oma lagunevat kogukonda koos hoida … ja tapja tabada. „Mõrv enne õhtupalvust“ on külakirikuõpetaja pilgu läbi avanev võluv pilguheit külaellu, kust ei puudu poliitilised põrsatembud ja vajadus omavahel vaenujalal olevaid gruppe ohjes hoida. Autor tunneb ilmselgelt teemat, millest kirjutab, ning annab oma kogemusi edasi ehedalt ja vahetult.

Criminal mystery


Lühike iseloomustus sellele raamatule - “Isa Brown” ja “Grantchester” kaheksa/üheksakümnendatel :).


Selline tore krimilugu, mis toimub väikeses Inglismaa külakeses, kus kõik elanikud teavad üksteist ja on ninapidi üksteise eludes, kuid samas on neil kõigil ka oma saladused ja mõni neist on valmis rohkemaks kui teised, et oma saladust hoida. Ning kui inimesed on liialt üksteise taskutes, tekivad neil ka probleemid, mis võivad lõppeda veriselt.


Tasub meeles pidada, et tegevus toimub möödunud sajandi viimastel kümnetel, seega võib mõni asi imelikult kõlada, kuid samas annab see omamoodi ajaloolise võlu kogu loole.


Kui oleme saanud ülevaate külakese elanikest ja külaksesest toimuvast, leitakse esimene laip. Ühtpidi tundub nagu oleks tegu planeeritud mõrvaga, teistpidi jällegi jääb mulje, et tegu on hetkeolukorra ärakasutamisena. Ja sedasi tulebki mängu piirkonna politseinik, kes esialgu ei soovi kanooniku  abi, kuid mida kaugemale lugu läheb, seda rohkem nende koostöö sujub. See ei tähenda, et nad suudavad päästa järgnevad ohvrid, kuid lõpuks saab juhtum siiski lahendatud.


Ja tähelapanuta ei saa ka jätta kahte teist kõrvaltegelast, kes liputavad oma saba, topivad nina sinna kuhu poleks vaja, ning hoiavad kanooniku pidevas liikumises.


Täitsa andekas ajalooline muhekrimi.

Esmaspäev, 24. oktoober 2022

Blood Kiss

Raamat: Blood Kiss (Black Dagger Legacy #1) by J.R. Ward (2015) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/26855076-blood-kiss             

Paradise, Kuninga nõuandja tütar, on valmis vabanema kõrgseltskonna naistele peale pandud piirangutest. Mis on tema plaan? Ühineda Black Dagger Vennaskonna väljaõppe programmiga, et ta suudaks enda eest võidelda, enda eest mõelda … olla tema ise. S

See on hea plaan kuni kõik viltu läheb. Koolitus on ebameeldivalt raske, teised värvatud on rohkem vaenlased kui sõbrad, ja kindel on see, et koolituse juhendajal, Buch O’Neal, a.k.a Dhestroyer, on ka enda elus probleeme. Ja lisaks sellele armub Paradise ühte kursusekaaslasesse. Craeg, tavakodanik, pole kohe kindlasti see, keda Paradise isa oma tütre jaoks valiks, kuid Craeg on kindlasti talle sobiva isase kehastus. 

Kui ootamatu vägivallaakt ähvardab kogu koolitust ära jätta ning Paradise ja Craegi vaheline seksuaalne tõmme muutub kõikesegavaks, pannakse Paradise proovile moel, mida ta kunagi oodanud poleks - ning ta peab endas selgusele jõudma, kas ta ikka on valmis olema iseseisev … nii võitlusväljal kui ka mujal. 

Fantasy, Paranormal, Romance, Criminal mystery


Ma pole juba nii ammu Wardi BDB sarja raamatuid lugenud, seega oli praegu just õige aeg üht särisevat vampiiriraamatut lugeda.  Tavaliselt koosnevad DBD raamatud teatud osadest:

  • Uue paari armastuslugu
  • Võitlus Lesseritega
  • Särisev seks
  • Vanema paari argipäeva/probleemide jälgimine
  • Vampiirimaailma poliitika/traditsioonid/kokkupude inimestega


Täpselt see oli see, mida ma ootasin ka sellest raamatust, kuigi ma tean, et see on BDB sarja kõrvalsari. Selles raamatus on üks uus armastuslugu (võiks öelda suisa instalove :) ), vanema paari suhteprobleemid, natuke poliitikat, kuid Lessereid mainitakse vaid möödaminnes ning võitlus on vaid treeningsaalis kandidaatide vahel, mis enamasti lõppeb sellega, et üks peategelastest on haiglatiivas.


Blood Kiss on esimene osa DBD kõrvalsarjast, kus tutvustatakse siis uusi tegelasi kogu sarja jaoks: noored vampiirid, kes on otsustanud kandideerida Vennaskonda, kes teevad läbi esimese äärmiselt raske katse, mille käigus sõelutakse kümnetest kandidaatidest välja vaid käputäis. 


Paradise on kõrgseltskonna emane, kes põhimõtteliselt ei peaks isegi mitte mõtlema enesetõestamisest või võistlemisest, kuid tema on otsustanud, saata reeglid kuupeale ja treenida end võitlejaks.

Creaeg on isane, ked Paradise nägi BDB vastuvõtul, kui ta tuli kursusele registreerimislehte võtma ja ta jäi meelde. Kui Paradise läheb siis vastuvõtukatsetele, vaatab ta ootusärevalt ringi, et seda noort isast uuesti näha, ning vahetult enne uste sulgemist ja valguse kustumist seal ta ongi.


Sõel, millest noored kandidaadid läbi lähevad on kaetud kerge toidumürgiga, rohke elektri ja veega ning nõuab neilt vastupidavust ning osavust, mida paljud neist ei oma. Viimased meetrid kõnnib Paradise üksinda, ning temaga koos oli neid viimaseid ringe tegemas viis isast ja üks emane.


Samal ajal - ajab Lassiter enamuse BDB võitlejate närvi mustaks ja lugejad kõva häälega naerma, BDB naised vaatavad ilma oma kaaslasteta Magic Mike XXL filmi, ning Marissal ja Buchil on suhteprobleeme.

Ja siis leiab Marissa turvakodusse tee emane, kelle vigastused lõpuks ta surmani viivad, mis tähendab seda, et Marissa peab taas suhtlema oma vennaga, ning selle kõigega kergitab pead ka ta seni varjus olnud PTSD.


Noh jah, et siis särisev uus armastus, mida osalised igati salgavad, sest mõlemil on oma eesmärk olla seal kursusel ja armastus/paaritumine ei sobi nende plaanidesse. Vana paar püüab oma suhteid klaarida ning ka neil on oma kiikse, millest nad peavad üle saama, ning sellele lisaks siis krimilugu, kus uuritakse, kes oli see surnud emane, kus ta suri ja kes põhjustas tema surma - seni pole vampiirid krimiuurimist läbi viinud, kuid Buch on ju endine inimene, kes töötas politseis uurijana, seega …

Siin oli häid kohti ja oli kohutavaid kohti, kuid lõppkokkuvõttes oli väga hea vaheldus kõigile neile inimeste krimi- ja armastuslugudele, mida ma olen viimasel ajal lugenud.