2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

Esmaspäev, 29. november 2021

Veripunased suveunenäod

Raamat: Söta, röda sommardrömmar (Cilla Storm #1) by Christoffer Holst  (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59473371-veripunased-suveunen-od               

Mõrvad, armastus ja Chardonnay. 

Cilla Stormi mitu aastat kestnud kooselu saab lõpu, kui ta poiss-sõber pakib asjad ja lahkub kodust. Cilla tööelu ajakirjanikuna ei suju päris nii, nagu ta lootis. Murtud südame ravimiseks ostab ta aianduskrundi Stockholmi lähedal asuval idüllilisel väikesaarel Bullholmenil. Cilla pole küll rohenäpp, kuid ta otsustab siiski suveks saarele elama asuda. Kuid kui jaanipäeva hommikul leitakse saarel uputatuna noor naine, võtab Cilla elu uue pöörde. Tema oli juhuslikult viimane, kes naist elusana nägi ja ta tõmmatakse kaasa uurimisse, mida viib läbi nägus ja stiilne politseinik Adam. Veidi neurootiline ja punast veini armastav Cilla ning range ja soliidne Adam on nii erinevad, kui kaks inimest üldse olla saavad. Ometi tõmbab neid teineteise poole. Kuid siis toimub saarel veel üks mõrv.

Romance, Adventure, Criminal


“Veripunased suveunenäod” on humoorikas suvine muhekrimi, millest ei puudu ka uue elu alustamine ja uue armastuse leidmine … või siis mitte, eks seda saab edaspidi näha :)

Aga jah, Cilla, kes pärast oma viimane elukaaslase minemakõndimist ostab siiski selle väikese suvemaja, millest ta nende jaoks unistas, saabub Redise teele, idüllilisele väikesaarele, jaanuõhtul. Pärast esimest üksi aias istutud õhtut, ärkab ta kisa peale ja läheb uurima, mis toimub. Sedasi näeb ta blondi kaunitari ilmselgelt oma poissõbraga tülitsemas, seega läheb ta koju tagasi. 

Ja see on koht, kus lisanduvad ka teiste saarekülaliste hääled, enamasti noored täiskasvanud, kellel on ühine saladus, mis neile nüüd võib elu maksta.


Cilla ärkab järgmisel hommikul, kui ta uus naabrinaine Rosie tuleb talle “teretulemast” soovima, ning tõmmatakse koheselt mõrvamüsteeriumisse, kui selgub, et Cilla on öösel näinud neiut, kes hommikul surnult leiti ja loomulikult on Rosie poeg politseinik, kes asja uurib, ning Adam on ühtlasi ka silmale igati ilus vaadata :)


Selles loos on suurem tähtsus inimsuhetel ja armastusel (nii soovitud kui ka soovimatul armastusel) kui kriminaalsel lool, aga see väike saar on siiski piisavalt suur, et siia mahuks metsa peitunud vana kaevandus, mitu perekonda, kelle suhted on segased, armastus, mis võib kellegile elu maksta, saladused, mida oodatagi ei oska, ning südamed, mis on nii suured, et soojust jagub kõigile.


Lihtne ja kerge lugemine, kus on piisavalt põnevust ja huumorit, mis pakub piisavalt meelelahutust.

Teisipäev, 23. november 2021

Kolm musketäri ja kokatädi

Raamat: Kolm musketäri ja kokatädi by Raivo Tihanov (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59661717-kolm-musket-ri-ja-kokat-di               

„Kolm musketäri ja kokatädi“ on nooremale ja keskmisele kooliastmele mõeldud hoogne ja seikluslik lugu robotipaarist, kes pensionile jäädes kolivad maale elama. Kuigi inimeste kõrval on loo tegelasteks robotid ja loomad, on see eelkõige lugu pereväärtustest ja sõprusest ning kohanemisest eluga väikeses kogukonnas. Värvikad tegelased on kui läbilõige ühiskonnast, kus leidub nii häid ja töökaid kui ka halbade kavatsustega ja teisi ära kasutavaid inimesi. Loo sõnum noorele lugejale on, et mitte raha ei tee kedagi õnnelikuks, vaid sõbrad ja kaaskondlased, kes hoolivad väga sellest, et elu jätkuks. Kõik aitavad kõiki ja kõik võivad kindlad olla, et kui raskeks läheb, siis tullakse ikka appi – nagu musketäridel kombeks. Laheda loo muudavad pilkupüüdvaks autori enda joonistatud pildid.

Family, Adventure, Criminal


“Kolm musketäri ja kokatädi” on muhe lastekrimi sugemetetega seiklusraamat, mida on hea lapsele ette lugeda, sest siin on ilmselt kohti, mida vanem peaks lapsele seletama. Seda lugu võiks iseloomustada umbes nii: võtke multikad “Robotid” ja “Kolm sõpra Prostokvašinost” ja tooge kõik see tegevus õdusasse mereäärsesse külakesse Eestis ja saategi selle raamatu.


Siin on mõnus suvine maakodu, üllatavad uued sõbrad, perekonna tähtsus, inimeste heatahtlikkus ja ahnus ning rumalus. Vahepeal lugedes võib ära ununeda, et peategelased on robotid, kuid ma usun, et lapsed kellele ette loetakse ei lase teil seda unustada ja küsivad õigel kohal, kuidas metallist robotid ühte või teist asja teha saavad :). Kõige tähtsam asi selles raamatus on üksteise aitamine.

Meil siin maal on sellised reeglid, et aidatakse üksteist. Lihtsalt minnakse appi, kui keegi seda vajab ja kogu moos! Isegi ilma küsimata, aga targem on muidugi ikka küsida, et õigesti aidata. Aidatakse ära, ja kui aitajal endal teinekord abi vaja on, siis tuleb kunagisel hädalisel meelde, et ta on ju teene võlgu. Ning koos saavad asjad kenasti aetud. Lihtne, armas ja igati tulemuslik.


Lisaks heale loole, on raamatus ka suurepärased illustratsioonid, mis panevad loo tõeliselt elama.


Hea lugemine.


Esmaspäev, 22. november 2021

Kellavärgiga apelsin

Raamat: A Clockwork Orange by Anthony Burgess, tõlge Udo Uibo (2005)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/7627504-kellav-rgiga-apelsin              

«Kellavärgiga apelsinis» maalib Burgess hirmutava kujutluspildi tulevikuühiskonnast, kus vastanduvad peategelane Alex kui üksikisiku vägivalla kehastus ning riiklik, seadustatud vägivald. Alex on teismeline kurjategija, kes paneb oma kambaga toime jõhkraid tegusid. Ta satub vangi, kus kurjust püütakse temast meditsiiniliste manipulatsioonidega välja juurida. Lisaks noorukitekambale demonstreerib Burgess ka täiskasvanute maailma valelikkust, saamahimu ja ideaalitust. Teos lahkab igavest probleemi: kust tuleb kurjus? Kas see sünnib inimese loomusest, kasvatusest või ühiskonnast?

Fiction, Dystopia


"Kellavärgiga apelsin” on vist igas versioonis “100 raamatut, mida pead elu jooksul lugema”. Siiani olen ma selle raamatu lugemisest hoidunud, pääsenud, mööda hiilinud. Isegi filmi pole näinud.


Selle raamatu tutvustuses on kirjas, et tegu on hoiatavat ideeromaaniga, kuid kui selle võtab kätte noor inimene, kes ei loe sisututvustust, ega uuri raamatu tausta, vaid hakkab kohe lugema, loeb seda kui põnevusromaani, kus on palju põnevat vägivalda, jõhkrust, hoolimatust, isekust, ja tema jaoks saab sellest kultusteos, sest see on ju nagu käsiraamat, kuidas noorus peab mässama. 


Mida mina sellest raamatust välja lugesin - poisid jäävad poisteks, seega ei saa neid takistada kui nad varateismelistena röövivad, lõhuvad, peksavad, tapavad, vägistavad, vähemalt korra internaadis või vanglas ära käivad, sest nad kasvavad sellest ju välja kui teismeliste aeg üle läheb ja siis saavad neist eeskujulikud kodanikud. Kõik see mida Alex ja tema kambajõmmid teevad, on ju see mida tänapäeva teismeliste halvimad näited teevad ja nad tunnevad end sama karistamatult. 


See on väga vähe hoiatav ja vägagi ideeromaan. Vägivalda ja inimlike tavade eiramist idealiseeritakse. Noorte meeste mässumeelsust õhutatakse ja võimuorganite vägivalda võimendatakse. See kõik on pole ju enam düstoopia, see on meie tänapäev, on olnud juba sellest ajast saati kui raamat ilmus, võibolla varemgi veel.


Aga nüüd on seegi raamat mul loetud ning läheb “Kuristik rukkis” kõrvale Miks-küll-on-seline-raamat-populaane? hunnikusse.


Neljapäev, 18. november 2021

Jookse, Jänku

Raamat: Rabbit, Run by John Updike, tõlge Kristjan Kannike (2009) 
Hinne: C-
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18740120-jookse-j-nku              

Keskkoolis oli Harry Angstrom, hüüdnimega Jänku, korvpalliäss. Nüüdseks on temast saanud köögiriistade müüja, tal on laps ja lapseootel tipsutav naine ning möödunud ajad ei anna talle rahu. Hetke ajel jookseb Jänku kodust minema. Hargnema hakkab olevikus jutustatud sündmusteahel, kus on oluline roll juhusel. Ühe olulisema Ameerika kirjaniku John Updike’i „Jookse, Jänku“ on esimene raamat tetraloogias, mis kirjeldab Jänku ja Ameerika Ühendriikide elu läbi 20. sajandi teise poole. 

Fiction, Drama

“Jookse, Jänku” on üks väga imelik lugu, mis ilmselt on suisa osa sarjast.
 
Seda võiks võtta kui  Jack Kerouaci “reisiraamatust” inspiratsiooni saanud täiskasvanuks saamise lugu, või oma tee leidmise lugu. 

Kui raamat ongi alguses Jänkust, Harry Angstromist, kes kehastab põhimõtteliselt tüüpilist keskkooli popi sportlast, kes pärast sportlasesära tuhmumist, läheb sõjaväkke, sealt tulles abiellub, saab isaks ja asub tööle müügiesindajana. Tema elu on vaikne, igav, abikaasa, kes on taas rase veedab päevi teleka eest kokteiliklaas käes.

Edasi saab teada, mida mõtleb ja teeb mees, kui ta ühel õhtul ütleb naisele, et läheb sigarette ostma. Pool raamatut jälgime Jänku hüppeid siia ja sinna. Siis said vist autoril Jänku mõtted otsa, sest sisse tuuakse uued mõtlejad - uus tüdruksõber, pühaisa, kes püüab Jänku koju tagasi saada, abikaasa.

Tegelikult on see üsnagi tüüpiline ängistav lugu, mis näitab kui tühine on keskkooli lemmikute elu, kui igapäevaelu kohale jõuab. Samas on see ka vägagi tüüpiline Ameerika lugu kuuekümnendatest, kus pered on probleemsed, pereliikmed depresiivsed, majanduslikud olud masendavad ja suhted maniakaalsed, mehed jõhkrad ja naised manipuleerivad. Autorile vist naised kohe üldse ei meeldi, sest kõik kommentaarid naiste kohta olid jõhkralt negatiivsed ja kirjeldatud suhted äärmiselt solvavad.

Ma poleks seda raamatut ilmselt kunagi lugenud, kui Lugemise väljakutses poleks vaja olnud üht 20. Sajandi klassika sarja raamatut ja tutvustus tundus huvitav. See polnud kohe üldse minu tüüpi raamat, mulle ei istu depresiivsed mõtteheietused, mis kuhugi välja ei vii, või siis viivad veelgi sügavamasse depsessiooni kui raamatu alguses oli.

 

Neljapäev, 11. november 2021

Ilm

Raamat: Weather by Jenny Offill, tõlge Triin Tael (2021) Varrak, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59113017-ilm              

Lizzie töötab ülikooli raamatukogus ning vastab kirjadele, mis saabuvad tema endise mentori kliimamuutuse-podcast’ile „Läbi tule ja vee”. Selline hingetohtri amet paistab Lizziele esialgu sobivat – ta on seda oma lahutatud ema ja eksnarkomaanist vennaga piisavalt palju praktiseerida saanud. Ent kuidas säilitada vaimset tasakaalu ja lootust olukorras, kus inimesed valmistuvad üha meeleheitlikumalt maailmalõpuks? USA nüüdiskirjanike koorekihti kuuluva Jenny Offilli teoses „Ilm” põimub hell osavõtlikkus sünge huumoriga.

Fiction, 


Meie põlvkonna- ja iga põlvkonna - jaoks on kriitiline küsimus järgmine: kui te saaksite olla taevas, kus pole haigusi ja kus oleksid kõik sõbrad, kes teil maa peal eales olnud on, ja kõik toidud, mis teile eales on maitsenud, ja kõik meelelahutused, millest te eales olete rõõmu tundnud, ja kogu looduslik ilu, mida te eales näinud olete, kõik kehalised rõõmud, mida te eales maitsnud olete, ning mitte ühtki inimeste vahelist konflikti ega looduskatastroofi, kas te võiksite taevaga rahul olla, kui seal poleks Kristust?

Vastust vaata raamatust “Hea uus ilm” :)


See suvaliste mõtete kogum, millel on mingil määral siduv teema, kuid samas siiski täiesti juhuslikud killud päevastest tegudest või nähtud asjadest või räägitud juttudest või üles kerkinud probleemidest, kas peategelase või tema lähedaste elust ja hetkelisest poliitilisest olukorrast.


Killud on lühikesed nagu teatud sotsiaalmeedia platvormil, kuid mõni neist on ka pikem. Kildude vahel olevad naljad on üllatavalt vanad, või siis vanad lihtsalt minu jaoks. 


Imelik, väga imelik raamat, kuid samas arvestades millises sarjas raamat ilmus, siis ei peaks ma üldse imestama, samas raamatu tutvustus (mida mina lugesin) ei anna aimu sellisest stiilist.


Võibolla polnud see hetk minu jaoks õige, seda raamatut lugeda, võibolla mingi muu hetk, kui lugeda suvaliselt lehelt suvalist lõiku, sobib see nagu rusikas silma auku, kuid praegu  … sellel raamatul on kindlasti oma lugejad, ega ta muidu auhinnatud poleks, kuid see pole minu raamat.


Lugedes meenusid mulle Jenny Lawsoni “Furiously Happy” ja Edan Lapucki “California” ja Megan Hunteri “The End We Start From


Loetav, kuid ei pruugi meeldida.


Kolmapäev, 10. november 2021

Blood Echo

Raamat:
Blood Echo (Burning Girl #2) by Christopher Rice (2020) 

Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/38320093-blood-echo            

Charlotte Rowe on röövitud ja kasvatatud sarimõrvarite poolt, ning tema katsumused on ta kurikuulsaks. Iga üks teab, kes ta oli. Kuid mitte kellelgi pole aimu mis temast on saanud …

Charlotte on eksperiment. Relv. Tema võimed tulevad rohust, ning ta on asunud koostööd tegema salapärase ravimifirmaga, et taga ajada ja elimineerida ühiskonna kõige kohutavamad isendid. Kuid tema viimane ülesanne läheb kohutavalt viltu. Charlottte enda julmus hirmutab teda, seega tahab ta aja maha võtta, et rohkem aega pühendada oma uuele poisssõbrale Lukele, kes on California väikelinna abišerif.

Kui vaid oht ei oleks Charlottet koju jälitanud.

Miskit kurjakuulutavat on arenemas Altamiras, Californias - suur võrgustik kodumaiseid terroriste, kellel on sidemed Charlotti mõjuvõimsa ja korrupteerunud ülemusega. Suur ja plahvatusohtlik kriminaalne salanõu üha kasvab ja ähvardab Charlotte kodulinna. Kuna kõik talle kallid on ohtu sattunud, pole tal teist võimalustki, kui oma võimed ka koju kaasa tuua.

Charlotte Rowe on vinnastatud, seega võtab ta sündmused oma võimekatesse kätesse.

Fiction, Science, Criminal Mystery


Esimese osas saime tuttavaks Charlotte minevikuga, ja inimestega kes on otsustanud tema saatuse enda kätte võtta, ning elame kaasa tema vastusele talle esitatud ultimaatumile, mille tulemusena kõrvaldab ta tänavalt ühe kohutava sarimõrvari. 


Teises raamatus teeb Charlotte juba seda, milleks ta sõrme andis, kui talle anti valida, kas koostöö või vabadus, kuid vabadus tähendaks hullu teadlase “kadumist”. Sukeldume koheselt uue väärastunud mõtlemisega isiku kõrvaldamise operatsiooni, mille tulemus ei pruugi olla päris see mida oodati, ning Charlotte saab osalt kinnitust, et ta siiski ei kaota oma inimlikust kui ta on keemiliselt vinnastatud, kuid samas selguvad veelgi laiemad piirid, mida tema keemiline vinnastatus tal lõhkuda laseb.


Pärast operatsiooni lõppu vajab Charotte puhkust, aega taasutmiseks, aega õnnelikus esimese armastuse kumas olemiseks. Kuid kui kuskil on võimu koondumine, siis tõmbab nagu magnetiga sinna ka kurjust. Luke on see, kes tõmmatakse tahtmatult koduste terroristide tähelepanu alla ja kui tema satub ohtu, on vaid Charlotte see, kes teda päästa saab, kuid selleks on tal Luke venna abi vaja.


See lugu, mis algab väga intensiivselt, ei võta tuure maha ka pärast esimest tulevärki, pigem vastupidi, kuigi peategelase plaan on lugejatele pakkuda ilusat armastuslugu, paigutab autor tema ümber järgmised inimkonna halvimad isendid, kes on paharite otsingul Charlotte ülemusel pimedas nurgas tähelepanuta jäänud, ning taas kord lähevad mängu fantastilised tehnilised vidinad ning Charlotte superkangelase võimeid.


Kohe kindlasti üks põnev lugemine ja mulle meeldib loo ülesehitus, mis on kõike muud kui oodatav. Põnevus ei lõppe hetkekski ja ühtegi tegelast ei saa vaadata kui teisejärgulist. Ning lõpp lubab huvitavat jätku.


Mõnus ulmeline kriminaalne põnevik.

Reede, 5. november 2021

Hea uus ilm

Raamat: Brave New World by Aldous Huxley, tõlge Ragne Kepler (1932, 2018) RR, A  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42278565-hea-uus-ilm            

Kunagi tulevikus loovad maailmakontrolörid ideaalühiskonna. Geenitehnoloogia, ajuloputuse, seksilõbude, tablettide ja droogide osav kasutamine on teinud inimestest rahulolevad tarbijad. Üksnes Bernard Marx vaevleb seletamatus vabanemisigatsuses. Tema kannatusi võiks leevendada käik ühte vähestest säilinud metsikutest reservaatidest, kus elatakse endiselt ebatäiuslikku elu...

Fiction, Science, Classics


Hea uus ilm on raamat, millest räägitakse tihti, kui on jutuks düstoopia ja esimesed raamatud, kus tegevus toimub düstoopilises, utoopilises maailmas. Seega on ju hea teada, kust paljud düstoopiad on oma ideed või inspiratsiooni saanud.


Algus tutvustab seda “uut” maailmakorda, kuidas inimesi aretatakse, kuidas klaasist välja kasvanud lapsi “haritakse” vastavalt nende kuuluvusele ja tulevasele tööle, kuidas mudilasi õhutatakse seksuaalsetele mängudele ning kuidas noortele tuletatakse üha meelde, et keegi ei kuulu kellegile ja pikka aega ühe kaaslasega koos olemisse ei suhtuta hästi. Kõik on õnnelikud ja seda õnne toetab poolegrammine soma tablet, või kolm või neli.


Edasi läheb lugu metslaste juurde, kuhu üks hea uue maailma paar puhkusele läheb. Juhuste kokkulangemise tõttu, satuvad nad kokku kunagise hea uue maailma elanikuga, kellest on saanud ema (vulgaarne sõna, mida keegi enam ei kasuta) ja tema pojaga. See poeg on eriline eksemplar, temas on segunenud ema poolt uue ilma tõekspidamised, kohalike indiaanlaste uskumused ja traditsioonid, kadunud tsivilisatsiooni uskumused ja Shakespeare. Kui uue ilma elanikud ei vanane, ei võta kaalust juurde, ning surevad kiiresti kuuekümneselt, kui nende keha üles ütleb, siis ema, kes pole saanud enam somat ja kes pole ka oma keha eest hoolitsenud, on nüüdseks vormist väljas ja vana, midagi mida uue ilma inimesed pole näinud. Seega tuleb need kaks erakordset eksemplari tagasi tsivilisatsiooni viia.


See tsivilisatsioon, mis peaks olema õnnelik ja rahuldustpakkuv näitab oma tegelikku palet ja teravaid hambaid nende kahe erandiga suheldes ja ühtlasi selgub ka, kuidas kõik saavad nii rahumeelsed olla ja miks on hea, et maailmas nii palju saari on.


Selles raamatus ei päästeta kedagi millegi ega kellegi käest, siin vaadeldakse milline oleks maailm ilma nende tõekspidamisteta, millega meie harjunud oleme, ilma et keegi küsiks miks kõik nii on ja kas saaks teisiti olla ja kas nii on õige.


See lugu on huvitav. Ja huvitav on leida tuttavaid mõtteid, hetki, stseene teistest utoopia/düstoopia lugudest. Kui algus tekitab õõvastust, siis lõpp tülgastust ning kohe kindlasti paneb see lugu lugeja mõtlema.


Pühapäev, 31. oktoober 2021

Sammeli, Epp ja mina

Raamat:
Sammeli, Epp och jag by Ilon Wikland, tõlge Allar Sooneste (1998) 

Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17802630-sammeli-epp-ja-mina            

Tsitaat raamatu kaanelt «Ema, tõuse üles!» hüüdsin ma. «Mul algab ju täna kool ja sina pead minuga kaasa tulema. Tee kähku, meil on vähe aega!» Õpetaja koos lastega seisis kooliõuel, nad olid just sisse minemas. Oh, küll oli mu meelest hirmus niimoodi hiljaks jääda. Ja veel hirmsam oli muidugi kuulda, kui õpetaja ütles, et kool oli juba alanud -- üleeile! Ilon Wikland jutustab oma esimesest koolipäevast, millest tuli tõeline seiklus. Astrid Lindgreni raamatute illustraatori enese suleproov.

Children


Sammeli, Epp ja mina on tore lastelugu, kus Ilon Wikland räägib oma esimesest koolipäevast Tallinnas, enne seda kui ta Haapsallu vanavanemate juures läheb. See väike Ilon oli väga iseseisev, ning kuna ema oli alati hõivatud, siis oli neil restoraniga kokkulepe, et Ilon käis seal söömas ja kui tal tekib esimene sõbranna, siis veedavad nad lõbusalt aega ema kleite proovides ja sahvrist kirsikonservi süües.


See raamat poleks ilmselt pooltki nii huvitav, kui ma poleks näinud Eesti Lastekirjanduse Keskuse kohvrite rändetendust, kus jutustaja räägib ka asju, mida pole raamatus, kuid millest Wikland on rääkinud teistes raamatutes ja laseb etendust vaatavatel lastel selga proovida kohvris olevaid kleite ja ehteid - see andis sellele raamatule väga palju juurde.


Tore ja eriline lugu.

 

Mõrv pastoraadis

Raamat:
The Vicarage Murder by Faith Martin, tõlge Nele Mikk (2021) ER, RR, A

Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59112859-m-rv-pastoraadis           

Monica Noble korraldab uute majaelanike tervitamiseks soolaleivapeo. Külaliste seas on Margaret ja tema abielurikkujast mees Sean. Teiste külaliste seas on staarkokk, Oxfordi ülikooli professor, neljakümne ringis lahutatud naine ja mitme jõusaali omanik.

Kui pokaalid juba kõlksuvad, kärgatab püssilask. Üks külaline leitakse surnult.

Peainspektor Jason Dury ja seersant Jim Greer saabuvad peagi sündmuspaika ja saavad teada, et ohvril oli palju vaenlasi. Peaaegu kõik külalised varjavad saladusi ja mõrvamotiive. Isegi Monica enda tütrest saab kahtlusalune.

Kui üks teine majaelanik ligi nädal aega hiljem surnuks kägistatakse, muutub asja lahendamine veelgi pakilisemaks.


Kas Monica oskab kohalikke uurijaid aidata, et oma tütar kahtluse alt vabastada ja mõrvad lahendada, enne kui veel keegi eluhinda maksab?

See on esimene raamat nauditavast mõrvamüsteeriumide sarjast, mille huvitavad tegelased ja mõistatuslikud mõrvad sunnivad lugeja viimase leheküljeni kaasa elama.

Criminal Mystery, Cozy Mystery


“Mõrv pastoraadis” on muhe ja kerge krimilugu, kus ootamatus ja jõhkras mõrvas võiks kahtlustada kõiki majaelanike (kui pastor ja tema proua välja arvata), sest neil kõigil on omad saladused ja jääb mulje, et enamusel neist oleks olnud põhjust ohvri surma soovida. Ja ka mõrva uurima tulnud inspektor sobib sellesse müsteeriumisse suurepäraselt.


Tuntud briti krimisarjadega võrreldes oleks see nagu “Isa Brown” lihtsalt peaosas ei ole mitte isa Brown, vaid Bunti, see särtsakas noor neiu, ning inspektor, keda ta abistab on “Midsomeri mõrvade” sersant (ükskõik kes neist), ning Bunti ei sega abistamishoos inspektori tööd, vaid ta paneb vaikselt saadud infokilde kokku, et siis lõpuks minna valmis versiooniga inspektori juurde, kes võrdleb saadud versiooni oma faktidega ja … Või siis Grancherster, kuid Sidney asemel abistab Georgiet hoopis Amanda  ja tegevus toimub käesoleval sajandil. :)


Algus võib olla aeglane, kui autor tutvustab kõiki osalisi, seab lava valmis, paneb kaheraudse lava nurka ja orkester alustab avamängu. Kuid siis algab näidend (segi kui mõned näitlejad ei tea, et nad laval on või et nad etendavad kahes erinevas näidendis), aga nagu juba kord öeldud on, kui kaheraudne on laval siis ….  Keegi neist pole päris süütu (kui pastor välja arvata) ja põnevust on siin loos piisavalt. Põnevust ei paku vaid mõrva lahendus … siin on ka muid särisevaid asju.


Hea lugemine!

 

Reede, 29. oktoober 2021

The Ones We’re Meant to Find

Raamat:
The Ones We’re Meant to Find by Joan He (2021)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44084665-the-ones-we-re-meant-to-find            

Cee on olnud juba kolm aastat üksikul saarel ilma et ta mäletaks, kuidas ta sinna sattus, ning samuti ei mäleta ta midagi saarele eelnevast elust. Kõik mida ta teab on see, et kuskil seal, teispool horisonti on ta õde Kay, ning Cee peab saama kuidagi üle ookeani, et õde leida.

Kuskil teises maailmas elab kaheteist aastane andekas STEM tudeng Kasey Mizuhara eco-linnas, mis on ehitatud inimestele, kes kaitsevad nende planeeti. Elanikud peavad oma mugava eluaseme eest veetma vähemalt kolmandiku oma ajast tasakaalu kookonis, kus nad saavad virtuaalselt oma äriasju ajada, et nende mõju ümbritsevale oleks võimalikult minimaalne. Kui Kasey’l, kes on introvert ja erak, pole sellise elustiili vastu midagi, siis tema õde Celia vihkab seda. Celia on populaarne ja armastatud, ning ta eelistab elu väljaspool linna. Kuid keegi poleks osanud arvata, et Celia sõidab paadiga merele ja ei tule kunagi tagasi.


Celia kadumisest on möödas kolm kuus ning Kasey ei kaota lootust. Loogiline on, et Celia on surnud, kuid sellele vaatamata otsustab Kasey uurida mida Celia enne kadumist tegi. Kasey’l pole õrna aimugi, kuhu tema uurimine võib ta välja viia. Ta õel oli palju saladusi. Ning ka Kasey’l on oma saladusi.

Fantasy, Science, Mystery, Thriller, Dystopia


Selles loos on kaks peategelast - Cee ja Kasey.

Cee elab üksi saarel. Noh mitte päris üksi, talle on seltsiks U-me, keelerobot, kes vastab küsimustele kolmel viisil - Olen nõus, Ei ole nõus, Neutraalne, ning kui Cee kasutab mõnda erilist sõna, siis U-me annab selle sõna seletuse. U-me on ka tugev, kuid siiski mitte piisavalt tugev, et Cee ei peaks üksi saare teisest otsast üle kuru paadi osi vedama. Kuid nüüd on ta Herberti valmis saanud ja ta saab minna õde otsima. Ta ei tea, kus täpselt Key on, kuid ta teab, et peab üle mere minema. Isegi pärast seitset päeva merel ja tormi … leiab Cee end hommikul tagasi sel samal saarel, kus ta end juba leidis üle kolme aasta tagasi - ei olnud tal ei riideid, ega toitu, kuid ta leidis rannikult maja, kust ta leidis kampsunid ja roboti ja toitu, ning peagi leidis ta ka teiselt poolt saart paadiosade hunniku, millest ta hakkas endale sõidukit ehitama.


Jätame Cee saarele ja lähme  Kasey juurde.

Kasey tunneb end hästi ise enda seltsis, kuid ta sõbranna veenas teda pidu korraldama, isegi kui ta õde ju alles hiljuti kaduma jäi. Nende virtuaalsete külaliste jaoks on ta baaridaam, nad isegi ei tea kes ta on, nemad tahavad näha Celia kodu, neid tema õde ei huvita. Kasey ei saa leppida sellega, et ta õde võttis lihtsalt paadi ning kadus suurele veekogule, mis ümbritseb nende eco-linna. Maakerea on põhimõtteliselt elamis kõlbmatuks muutunud, kõik maaalused maavarade maardlad on tühjaks tõmmatud, maakoor on hakanud sisse vajuma ja sellega on tekkinud megamaavärinad ja muud looduslikud katastroofid megamõõtmetes, mis on maal elamise ohtlikuks muutunud. Kuid mitte kõik ei saa endale lubada eco-linna kolimist, sinna saavad vaid need, kes on seda “väärt”. Kasey ja Celia on seal koos oma perega, kuna nende vanemad olid linna arhitektid ja maapinnale jäänute aitajad. Nende naabrid olid  arstid, kes on inimkonna vabastanud kõigist haigustest.  Kuid viis aastat tagasi said tüdrukute ema ja nende naabrid lennuroboti õnnetuses surma, ning sellest saati on Kasey vaid eksisteerinud ning Celia põletab elu. Korraks oli Kasey’l põhjus, miks tunda end elavana, kuid see idee põhjustas seda, et tal keelati teadusega edaspidi tegeleda.


Cee ei anna saarel alla, ta hakkab koguma uuesti puitu, et ehitada parv, kuid ühel tormisel ööl näeb ta rannas keha - riieteta, meelemärkuseta. Ta läheb vihma trotsides talle appi, kuid see keha ärkab ellu, kui Cee teda aitab, ning surub oma käed ümber Cee kõri.


Kasey otsinguid pärjab see, kui ta tabab ära Celia isikliku signaali. Kuid see signaal tuleb linna kõige alumistelt tasanditelt. Mida Celia seal tegi, kellega kohtus, miks ta seal on? Või kas ikka on?


Ja rohkem enam ära rääkida ei saa, sest see on see koht, kus lugu hakkab tõsiselt põnevaks minem. 


Kuna õdede lood on esitatakse eraldi, siis ei saa ju kindel olla, kas nad on samas ajas, samas universumis, on tegelikult ka õed. Jah, siin on viiteid, vihjeid, jälgi, mis seda kinnitavad, kuid ikkagi. Nad mõlemad on tugevad isiksused, omamoodi, ning samas on nad mõlemad ka nõrgad, omamoodi. Neil on oma unistused, oma soovid, mille nimel nad töötavad ja neil on ootamatud abilised.


Lugu on siis kahest õest, kuid mitte ainult. Kaks õde, kes on kaotanud omavahelise sideme, kui nad kaotasid oma ema, on hakanud just taas rääkima ja asju koos tegema, kui üks neist kaob. Nagu õedki, üks tundetu teadlane ja teine metsik elupõletaja, on ka kogu ühiskond kaheks jagunenud - osad töötavad kogu aeg, püüavad eco-linnade elanike elu üha kergemaks teha (ükskõik mis hinnaga, sest nad lihtsalt ei hooli enam sellest pallist, millele nende linn toetub) ning teine osa ei hooli enam, nende eesmärk on elada elu täiel rinnal, koguda sotsiaalmeedias laike ja ronida alumistest kihtidest üles eco-linna. Maa laguneb/põleb/mürgitab iseennast ja inimesed kas töötavad end ribadeks või pidutsevad end surnuks. Ah, ma unustasin need kes püüavad siiski sellel laguneval pallil hakkama saada, elades säästlikult, loodussõbralikult ja eemal ülejäänud ühiskonnast. Kas kõlab tuttavalt? 


Isegi kui algus on segadust tekitav, sest ei tea ju veel täpselt kes on kes ja kus on mis, kuid kui pilt hakkab juba selginema siis loed ja loed ja vahet ei ole, millist numbrit kell näitab. See düstoopiline lugu on lisaks suurepärasele meelelahutusele ka äratus- või hoiatuskell, et kui me nii jätkame, siis võib meie rohesinine pallike tõesti vajada seda lahendust, millega üks õdedest välja tuli. Teine selline ökoloogiline düstoopia sellel aastal oli “The Swimmers”.


Üllatav ja hea lugemine!


P.S. kaanel ei ole tüdrukud kasukates :) vaadake uuesti :)