Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 8. oktoober 2019

The Peacock Room

Raamat: The Peacock Room by Merryn Corcoran (2019)
Hinne: C
Kui Allegra O’Brien avastab oma abikaasa truudusetuse, laguneb ta maailm koost ning ta otsib varju perekonna rüpest. Ta itaalia vanaisa lood legendaarsest mamma Cosimast ning salapärasest paabulinnutoast äratavad temas taas ellu ta armastuse ajaloo ja sisearhitektuuri vastu ning innustavad Allegrat minema Toskaanasse uurima oma perekonna ajalugu.

Üks ohtlik kohtumine paiskab Allegra ta valitud teel kõrvale, kuid siis aitab üks meeldiv võõras ta teele, kus ta avastab oma pere kohta rohkem kui ta lootagi oskas. Oma taasleitud enesekindlusega, ning vanaisa surmast taastununa, pühendab ta ennast lubadusele lahendada perekonna saladus.

Seda klassikalist armastuslugu kirgastavad Toskaana maastik ning värvid ja Sammezzano lossi kaleidoskoopiline ilu.
Romance, Mystery

Lugedes sisukokkuvõtet ja vaadates kaanel olevat pilti, tundus see üks vägagi huvitav lugu olevat ja seega saigi seda NetGalleyst küsitud. Mida ma aga arvata ei osanud, oli see, et tegu on reaalse lossiga ja olemasoleva toaga. Aga see selleks.

Tegu on siis tüüpilise, a la Rosamunde Pilcher, põnevus/armastus looga.
Allegra on kahe lapse ema, astunud just neljakümnendatesse. Ta on kunagi õppinud kunsti ajalugu ja sisearhitetktuuri, kuid kui tulid lapsed jäi ta koju. Nüüd kui tütar on juba 18 ja poeg 16, avastab ta et ta abikaasa petab teda ja selle asemel et pettust eitada teatab mees, et ta tahab lahutust.

Murdununa ei ta Allegra kuidas edasi, kuid ta sõbranna veenab teda endaga Firenzesse nädalalõppu veetma minema. Kohale jõudes selgub aga, et sõbrannal oli Allegrat vaja alibiks, sest tema tegelik plaan oli seal kokku saada oma kallimaga. Üksi jäetuna jalutab ta linnas, naudib kultuuri ja siis satub bussi, mis viib linnast välja ostukeskusesse. See buss viib teda mööda sellest külakesest, kus ta vanaisa sündinud oli. Ostukeskusest väsib ta peagi ning läheb bussini jäävat aega parajaks tegema kohalikku kohvikusse, kus tema juurde tuleb üks kohalik hurmur, kes veenab Allegra endaga koos võpsikusse kanepit suitsetama minema (tüüpiline briti turist, kes ei näe ohtu, kuid pärast karjub varast). Noh selle juba kaugele näha olnud eksimuse käigus satub ta mägiteele, mis viib teda suure vana lossi juurde. Kanepi ja seente uimas leiab ta tee majja sisse ja avastab end hingematvalt ilusatest ja värvikirevatest ruumidest. Üks neist ruumides meenutab talle seda salapärast ruumi, millest ta vanaisa on kogu ta elu rääkinud, kui unenäost – paabulinnuruum.

Kui ta taas kaine on, helistab ta sõbrannale, kurdab oma rahakoti vargust ja talle saadetakse appi kohalik politseinik, kes oskab inglise keelt. Massimo on loomulikult itaalia meeste parim eksemplar – pikk, tõmmu, paksude lokkis juustega, komplimente pudeneb iga lausega ja Allegra on tema jaoks jumalanna, kelle iga jalaaste peaks olema tema pihku, et ta maad puudutama ei peaks. Ja Allegra on loomulikult samuti kõrvuni sees esimesest hetkest kui ta oma päästjat enda poole tulemas näeb.

Järgneb loomulikult tagasi koju minek, siis uuest Firenzesse sõit, uus lossi külastus, kinnitamine, et see ei olnudki unenägu ning ka teine unenägu (märg) tehakse reaalsuseks. Ja ongi pool raamatut läbi, seega mis siin siis veel olla saab. Kuid alles nüüd hakatakse keskenduma perekonna saladusele. Kes ikkagi ole see mamma Cosimas ja mis juhtus Allegra vana-vanaisaga. Ja ka endine abikaasa ei saa ju rahulikult leppida sellega, et ta vana naine ei pühendugi ainult laste kasvatamisele vaid on ka endale lohutust leidnud ja kui mehe verinoor kallim ta jätab ei võtagi naine teda tagasi vaid on veelgi kindlam, et nad peavad lahutama.

Seega kistaksegi Allegrat koduste draamade ja itaalia saladuste vahel pingule, kuni miski peab kuskilt järele andma või ta peab ise piisavalt tugevaks muutuma, et kõiki neid nõudmisi välja kannatada. Jah lõpuks leiab kõik lahenduse ja kõik (noh peaaegu kõik) on õnnelikud.


See Sammezzano loss on piltide peal lausa võrratu ja meenutab mulle nii väga Hearst lossi ainult et kui Hearst lossi saab iga kell ekskursioonile minna, siis Sammezzano lossi saab kord aastas, kuid kui teil on tagataskust võtta 18,3 miljonit naela, siis võib loss teie omaks saada.

See lugu ise oli minu jaoks poolküpse või siis ülemaitsestatud. Liiga palju toimus ja liiga palju kokkusattumusi oli ja asjad toimusid liiga kiiresti. Kui see lugu oleks rahulikumalt kulgenud, ilma imelike toidu ja riiete kirjeldusteta, ilma ebausutavate õnnelike juhusteta, olles keskendunud rohkem Allegra ja Massimo suhetele ja vana-vanaisa saladusele, oleks lugu ikkagi huvitava olnud, kuid praegu sadas iga natukese aja takka uus liin sisse, mis tegi loo segaseks ja hüplikuks ning pool raamatut oli ühe tooniga ja pool oli teisega. Põnev koht millega romantiline põnevuslugu siduda, kuid see lugu ei ole just kõige õnnestunum.


esmaspäev, 7. oktoober 2019

Kippu ega kõppu


Raamat: Kippu ega kõppu by Olivia Saar (2017) Pegasus, RR, A
Hinne: A
Jutukogus «Kippu ega kõppu» avab Olivia Saar eesti keele rikkalike väljendite tagapõhja.

Korralikus hiireperes lähevad asjad mänguhoos pilla-palla, oravaisand purustab priks-praks pähkleid, põrsapoisid peavad plirts-plärts porisõda, luigetibud kulgevad tasapisi mere poole, ämblik koob risti-rästi võrku, harakas kogub kila-kola, konnad korraldavad uisapäisa kontserdi, rebane müüb mägrale kihku-kähku koobast, hunt võidab tipp-topp muruniidukiga võidusõidu. Raamatu lõpetab poeetiline lugu «Kippu ega kõppu» jänkupoiss Joonatanist, kes kuulatab vaikust.
Children

See armas väike raamatuke jäi mulle silma Catherin Zaripi maalide kõrval.
Siin on lühikesed õpetlikud, meelelahutuslikud ja kavalad lood loomadest, kes käituvad nagu loomad, kuid nende käitumist vaadatakse inimeste seisukohast. Siin on ahnitseja harakas, kes oma käitumist muuda, on kaval rebane, kelle kavalus läbi kukub, on konna preili, kes tahab kontserti anda, kuid tema koorikaaslased ei jälgi teda ja ei kuula üksteist. Ning on üks armas jänesepoeg, kes unne jääb.

Toredad väikesed lood õhtul lugemiseks, mida saadavad suurepärased pildid.

kolmapäev, 2. oktoober 2019

Palmik

Raamat: La Tresse by Laetitia Colombani, tõlk Mirjam Tiitus (2019) Varrak, RR, A
Hinne: B
Kolm naist, kolm saatust, kolm põimuvat lugu, mida seob üks vabadusekihk. Smita, Giulia ja Sarah elavad eri maailmades ja eri maailmajagudes. Nad kõik peavad üles näitama erakordset vaprust ja trotsima ühiskondlikke eelarvamusi, et võidelda selle eest, millesse nad usuvad.

Smita elab Indias, väikeses Badlapuri külakeses Uttar Pradeshi piiri ääres. Ta kuulub ühiskonna heidikute hulka, puutumatute kasti. Tema ametiks on latriinide tühjendamine paljakäsi – amet, mida antakse edasi emalt tütrele. Niisugune on kord ja kastisüsteemi reeglite rikkumine on seadusega karistatav. Smita on valmis mängu panema nii enda kui ka oma pere elu ja turvalisuse, et võimaldada oma tütrele kooliharidust. Et anda talle võimalus elada teistsugust elu.

Giulia töötab oma isa ettevõttes, mis on viimane traditsiooniline parukatöökoda Palermos. Kui tema isaga ühel päeval õnnetus juhtub, avastab neiu, et töökoda on pankroti äärel, nii tööliste kui ka Giulia perekonna saatus ripub juuksekarva otsas – sõna otseses mõttes.

Sarah on mainekas advokaat, tema büroo on üks edukamatest kogu Montréalis ja kõigest neljakümneaastasena ootab Sarah´d ees osanikuks ülendamine. Karjääri nimel on Sarah ohverdanud kogu isikliku elu, vaba aja ja suhted. Nüüd on ta jõudmas karjääri tippu, kui ta kuuleb sünget uudist, mis paiskab segi kogu ta elukorralduse.
Drama

Palmik on huvitav lugu kolmest naisest. Kolmest naisest kes elavad vägagi erinevates paikades, esialgu jääb suisa mulje et erinevatel ajastutel, sest nende elud on sedavõrd erinevad üksteisest.

Aga mis neid siis ühendab? Äkki on see see üks päev, kui nende elu muutus – Smita saadab oma tütre kooli, Ciuliana isa satub autoõnnetusse, Sarah kukub kohtus kokku. Või on see äkki nende suhtumine religiooni – Smita on süvausklik, Ciuliana on usklik nagu iga Sitsiilialane ja Sarah teab et ta on juut, kuid ta ei jälgi traditsioone. Aga äkki seob neid hoopis see, kuidas mehed nende maailmas nendesse suhtuvad? Kuidas saab nende eludest või saatustest palmik? Kui nad oleks erinevatest ajastutest võiks nad äkki olla üksteise reinkarnatsioonid. Või äkki viib saatus neid reaalses elus üksteisega kokku ja nad päästavad üksteise elu?

Iga naise elus on omamoodi rõõme ja omamoodi kurbust, kellegil neist ei ole olnud just kõige õnnelikum nädal/kuu/aasta, kuid nad on tugevad naised ja nad ei vannu alla neid tabavatele löökidele.

Omamoodi õigel aja sattus see raamat mu kätte, järgmine nädal (oktoobrikuu teine nädal) on rahvusvaheline rinnavähi nädal ja 12.10 toimubRoosa Lindi Jooks. Ja teistpidi õigel ajal, kuna just praegu võtan ma koolis loengut maailma usunditest ja möödunud reedel rääkisime jumalakartlikkusest ning vooruslikkusest. Kõik need teemad põimuvad nii siin raamatus ja muudavad selle kaasakiskuvaks draamaks, mis on üheti nii kauge ja teisiti nii lähedane, kuid samas nii mõistetav.

Suurepärane lühike lugemine.