2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Deal with the Devil

Raamat: Deal with the Devil (Mercenary Librarians #1) by Kit Rocha (2020) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45046593-deal-with-the-devil 

Nina on infovahendaja, kellel on oma missioon - tema ja tema palgasõduritest raamatukoguhoidjad kasutavad oma kogutud infot et päästa kokku lagunevat Ameerikat.


Knox on kibestunud ja võitluses karastunud Silver Devilite kapten. Tema juhitud supersõdurite rühm lahkus omavoliliselt, et nad ei peaks enam osalema süütute inimeste tapmistes ning nüüd peavad nad võitlema, et ise elus püsida.


Need kaks gruppi on kokku põrkamas ja sellest kokkupõrkest sünnib leek, mis teeb nad veelgi ohtlikumaks. Nad võivad kogu maailma maha põletada, hävitades selle käigus ka üksteist …


Või nad võivad teha midagi võimatut: teha koostööd.

Fantasy, Action, Romance, Erotica, Dystopia


Mingi hetk jäid mul Kit Rocha O’Kane klanni raamatute lisalugude lugemine soiku ja uute Gideoni ratturite raamatuid pole ma üldse lugenud, kuid kui NetGalley pakkus nende uue sarja esimest raamatut, siis panin ma end huviliste nimekirja ja ka sain raamatu. 


Seda uut raamatut iseloomustatakse kui segu Orphan Blackist ja Avengeri kangelastest. Ma pole tuttav selle esimese looga, kuid Avangeri tegelasi meenutavad loo tegelased küll - siin on nii tehniliselt täiustatud, kui ka täiustatud DNAga supersõdureid. Nad kõik on põgenikud, kes on hakanud mässama oma esialgse tööandja vastu. 


Selle uue sarja nimi on “Palgasõduritest raamatukoguhoidjad”, kuid raamatukogust või raamatutest on siin raamatus juttu vaid natuke raamatu alguses ja raamatu lõpus. Nina ja tema kaaslased Maya ja Dani on küll need, kes püüavad alles hoida info faile ja neid vajadusel oma väikses trükikojas ka paberalusele trükkida, kuid nende seas on ainult Maya see, keda võiks tegelikult pidada düstoopia “infoteadlaseks” sest tema “uuendus” või “parendus” on see, et tema aju suudab perfektselt salvestada kõike, mida ta on näinud või kuulnud ja tal on ka ligipääs suurele andmekogule, mis on ta ajju istutatud. Nina ja Dani on supervõimetega sõdurid ja nende võimeid on parendatud DNA tasandil, seega on nad kiired ja armutud ja nad ei vaja pidevat tehnoloogilist täiendamist ega energiasüsti.


Teine kamp koosneb neljast (viiest) endisest palgasõdurist, kelle võimeid on “parendatud” tehnoloogiliselt. Knox, Gray, Conall ja Rafe on endised Silver Devilid, kes läksid hüppesse pärast seda kui nende “leivaisa” piinas nende silme all surnuks nende grupi viienda liikme, Mace, kui and ei täitnud oma viimast ülesannet päris nii nagu oli kästud. Kuid nüüd on nad probleemi ees - nad vajavad pidevat energiasüsti, et neid eriliseks muutev tehnika üles ei ütleks ja seda pakkunud tehnik Luna on röövitud. Röövija on nõus neile nende tehniku tagastama, kui nad viivad talle vastutasuks Nina ja tema kaaslased. Seega mõtlebki Knox välja "kavala" plaani, kuidas meelitada Nina endaga kaasa, et nad saaksid vahetuse läbiviia.


Kuid see poleks Kit Rocha raamat, kui meie kaks peategelast - gruppide liidrid Nina ja Knox - ei tunneks kohe esimesest silmapilgust instalusti, mida nad kogu hingest eitavad, kuid mis hakkab iga puudutuse ja võitluse jälgimisega üha enam särisema ja leiab poole raamatu pealt ka esimese väljundi. Ja see poleks armastusromaan - olgu ta düstoopiline või mitte - kui me esiarmastajaid ei kistaks kõige pöördelisemal hetkel lahku, kuna keegi on kellegile midagi valetanud ja keegi on kelleski sügavalt pettunud. Ning otse loomulikult peab ju lugu lõppema ikkagi õnnelikult, sest kui on instalust ja võideldakse ühise suurema eesmärgi nimel - isegi kui selleks tuleb kellegi surma teeselda - siis peavad ju esiarmastajad kokku jääma, et nende kaaslased saaks igavesest ajast igavesti nende voodisamba hääli üle kom.seadmete kuulda. :)


Vot siis selline düstoopiliste infoteadlaste lugu, kus tegelikult on raamatutega ja raamatukogudega tegemist minimaalselt. Kuid samas pole see kahjuks sama hea düstoopiline erootika nagu olid Kit Rocha O’Kane klanni lood, kus lisaks vägagi fantaasiarikkale panule oli alati ka huvitav taustalugu ja nakatav huumor, see lugu oma instalustiga on rohkem nagu odav porno, kust puudub kaasakiskuv taust ja naljakas läheb alles lõpus. Isegi need “memod” peatükkide vahel, mis peaks seletama, milline on olnud nende kahe grupi minevik, kuidas nad on jõudnud sellesse hetke, ei anna loole palju juurde.


Võibolla olen ma sellest šanrist välja kasvanud ja ootan seda lugedes juba midagi enamat, kui oli neid kuulsaks teinud raamatutes, või lihtsalt ongi see raamat palju nõrgem, kui on Beyond sarja raamatud. Loetav, kuid mitte see, mida oleks võinud oodata.


Eesti ravimtaimed II

Raamat: Eesti ravimtaimed II by Ain Raal, Kristel Vilbaste (2019) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49050404-eesti-ravimtaimed-ii 

Raamat on järg 2018. aastal ilmunud „Eesti ravimtaimedele”. Siin on käsitletud 40 taime, mis raamatu esimesse ossa ei mahtunud: mõned uuemad ravimtaimed, mida tänapäeval palju kasutatakse (nt karulauk), samuti need, mida on kunagi palju kasutatud (nt kopsurohi). Põhjalik taimekirjeldus aitab taime ära tunda, ära on toodud tema nimed ning kuidas taime on kasutatud. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega..
Study


Teine osa Eesti ravimtaimedest on sama huvitav ja asjalik kui oli esimene. Iga taime kohta on kirja pandud selle tüüpiline leidmise koht Eestis, taime kirjeldus, vanarahva uskumused selle taime kohta, info ravimtaimede andmebaasist ning teadusliku uuringu infot. Kui seda taime ka tegelikkuses kasutatakse ravimtaimena, siis on ka see kirja pandud, või siis on suurte tähtedega hoiatus, kui tegelikult on tegu mürgise taimega. Kõige lõpuks on iga taime kohta kasulik nupuke, kuidas seda kasutada või humoorikas nupuke, kuidas taime kasutada mitte ravimtaimena, kuna tegemist on mürgise taimega.


Kuna selles raamatus on väga palju mürgiseid taimi, millel kõigil on siiski vanarahva uskumustes olnud raviv mõju, hakkad mõtlema, et kas kunagi oli inimestel kõrgem taluvus mürkidele, kas need kasutusjuhendid olid kirja pandud ilma taime tegelikult kunagi kasutamata või oli kunagi inimestel suisa raudne tervis, et nad ka mürkidele vastu pidasid. :) 


Minu lemmik nupuke on kurekera kohta, sest see oli täpselt see, mille järgi mina seda taime tean ja milleks ma seda ka endiselt kasutan :) 

Nopi kurekera  kroonlehed ja kleebi need süljega oma küüntele, kroonlehe alumine külg üleval ja terav ots väljapoole. Aitab kurbuse vastu.


kolmapäev, 14. oktoober 2020

Võilillevein

Raamat: Dandelion Wine by Ray Bradbury, tõlge Laine Hone (1957, 2018)  Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42692160-v-ilillevein 

Aasta 1928 suvi on ühe kasvava poisi jaoks eriline aasta. See on roheliste õunapuude, muruniitmise ja uute tenniste suvi. Pooleldi põlenud raketid, võilillede kogumine ja vanaema kõhtukäristavad õhtusöögid. See oli suvi täis kurbust ja imesid ning kuldseid mesilasi. Maagiline, ajatu suvi kaheteistaastase Douglas Spaldingu  elus - mille on igaveseks jäädvustanud Ray Bradbury.
Fantasy, Horror, Drama


“Marsi kroonikad” on üks raamat minu 10 parima raamatu hulgast, mida ma olen lugenud korduvalt ja raamat millega ma võrdlen alateadlikult kõiki fantaasia raamatuid.  “451° Fahrenheiti”oli küll huvitav, kuid ma ei saanud sellest väga aru - äkki peaks uuesti lugema. Ma pole lugenud Green Towni teist raamatut “Vist on kuri tulekul”, kuid ma olen näinud selle järgi tehtud filmi. Selle pika eelloo kokkuvõte on see, et lugema hakates ootasin ma midagi kroonikate sarnast.


“Võilillevein” oli minu jaoks segu Stephen Kingist, Tom Sawyerist ja Bullerby lastest. Kuigi Võilillevein ei saa kuidagi olla kingilik, sest Stephen ise oli selle raamatu ilmumise ajal alles Tomi vanune :), kuid see Green Town, siinsed elanikud, linna poolitav karjäär, linnakese vaim, lapsed, raudtee, linnakeses toimuvad asjad, see kõik meenutas nii väga Castle Rocki, linnakest, kus enamus Kingi lugusid toimuvad, eriti kui vaadata Kingi lugude põhjal tehtud Castle Rocki telesarja.


Ja kuigi siin on selliseid õõvastavaid peatükke, mis on kingilikud, siis on siin samas ka peatükke, mis on oma põnevuse poolest väga omased Mark Twaini Tom Sawyeri lugudele, või siis meenutavad helgeid suve hetki Bullerby laste lugudest. Ja siis on siin ka ühiseid osasid tema teise Green Towni looga, hirmutavama looga.


Nii ta siis ongi - üks raamat, palju erinevaid lugusid, seega mingil määral ongi selline kroonikate tüüpi raamat. Kuigi raamatu kaks peategelast on vennad Douglas ja Tom Spaulding, siis selle suve jooksul toimub linnakeses ka palju asju nende naabritega, mis on märgilise tähtsusega ka vennakeste elus. Iga lugu on omaette pärl, puudutades tähtsaid asju nii laste kui täiskasvanute elus. Seda võiks võtta kui suurepärast biblioteraapia profülaktika raamatut päris mitmeks teemaks, millest teismelised võiks lugeda.


Hea lugemine ja miks mitte proovida järgmine kevad ka oma võililleveini mulksuma panna. :) (Retsept on peidetud pilti ;) )


esmaspäev, 12. oktoober 2020

The Invisible Life of Addie LaRue

Raamat: The Invisible Life of Addie LaRue by V.E. Schwab (2020) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50623864-the-invisible-life-of-addie-larue 

Elu mida keegi ei mäleta. Lugu mida sa kunagi ei unusta.

Prantsusmaa 1714: meeleheite hetkel sõlmib noor naine faustiliku tehingu mille tagajärjel on ta neetud olla unustatud kõigi poolt, kes teda kohtavad.


Ja nii saabki alguse Addie LaRue eriline elu ning tema erakorralised seiklused läbi mitme sajandi ja üle mitme kontinendi, läbi ajaloo ning kunsti, kui noor naine saab teada, kui kaugele on ta valmis minema, et endast märki maha jätta.


Kuid kõik muutub kui Addie kohtub, pea kolm sada aasta hiljem, noormehega nurgataguses raamatupoes ja noormees mäletab ta nime.

History, Fantasy, Drama, LGBT


Ma olen lugenud piisavalt palju V.E. Schwabi raamatuid, et teada, tema raamatud on midagi, mida tasub oodata. Jälgin teda Instagramis ja Addie LaRue raamatust on ta pikalt rääkinud - kui raske oli tal seda kirjutada ja kuidas seda mõjutas ta vanaema. Seega kui raamat oli lõpuks ilmunud, tuli seda ka esimesel võimalusel lugeda.


Raamatu algus  - peategelase nimi, Adeline - tema ootamatu lugu, kuidas ta sai surematuse ja see nägus põrguline, kes selle talle andis - tõi mulle meelde filmi, kus on peategelane on vägagi sarnase nimega ja see film on “Adaline’i aeg”. Seega oligi minu jaoks Addie Blake Liveli näoga ja Luc/Henry Michiel Huismani mood.


See on raamat, mille sisust ei saa palju rääkida, sest kui hakkad otsast rääkima, siis räägid liiga palju, see on raamat mida peab igaüks ise kogema ja ma usun, et igaüks leiab siit oma mõtte, oma hingekriipivad kohad, oma naljakad kohad, oma pisaraterohke koha, oma ahhaa hetked, võib-olla isegi oma elu mõtte või vastuse oma kõige sügavamale küsimusele. Kuid üks on kindel, et raamatut on raske käest panna enne kui lõpuni on jõutud, kuid samas on väga kahju et lugu läbi saab.


Ma nautisin siin loos kõike - ajalugu, suhte draamat, mängu, võitlust, masendust, allaandmist, maagiat. Kui kord juba oled loo lugemist alustanu, võid vabalt elad iga hetke sama sügavalt läbi kui jutustajagi. Ja üks asi mida ma tõsiselt loodan, on see et see raamat tõlgitakse peagi.


reede, 9. oktoober 2020

Mirror, Mirror

Raamat: Mirror Mirror by Cara Delevingne, Rowan Coleman (2017)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/36568854-mirror-mirror 

Sõber. Armsam. Ohver. Reetur. 

Kui sa vaatad peeglisse, mida sa näed?


Kuueteist aastased sõbrad Red, Leo, Rose ja Naomi on heidikud, kes püüavad endiselt aru saada kes nad on ja mida nad tahavad teha. Elu pole ideaalne, kuid muusika ühendab neid ja nad ootavad huviga, mida toob tulevik nende bändile Mirror, Mirror. Seda seni, kuni Naomi kaob ja leitakse hiljem meelemärkuseta jõest.


Naomi on koomas ja heitleb elu eest. Politsei arvates oli tegu luhta läinud enesetapukatsega, kuid ta sõbrad ei usu seda. Kas Naomi ärkab üles? Mis - või äkki kes - viis ta sellesse haiglavoodisse? Ning kuidas Red, isehakanud grupi kaitsja, polnud ohumärke tähele pannud?


Sellel ajal kui Rose hakkab meeletult pidutsema ja Leo mattub musta masendusse, püüab Red tõde teada saada. See teekond viib Redi maailma lõhenemisele ja paljastatakse kogu grupi tumedaimad saladused. Mitte miski ei saa enam kunagi sama olevat, sest kui peegel on juba kord katki, ei saa seda enam parandada.

YA, Drama, LGBT, Thriller


Olles lugenud viimase aasta jooksul palju noorteraamatuid, mis käsitlevad igasuguseid probleeme, millega teismelised kokku puutuvad (koolikiusamine, toitumishäired, õpiraskused, kodused probleemid, jne) siis on millega võrrelda Cara Delevingne raamatut ja see on üks hästi kirjutatud YA lugu, kus pole vaid armuvalus teismelised, vaid ka andekalt koostatud kriminaalne põnevik - hea küll, siin on asju mille kallal võiks norida, kuid üldiselt jookseb lugu hästi.


Cara raamat, mille ta on kirjutanud kahasse Rowan Colemaniga, räägib teismeliste tavaprobleemidest, kuid samas on siin ka kriminaalne osa, millega samuti võivad teismelised kokku puutuda.


Red, Leo, Rose ja Naomi on neli teismelist, kes elavad Londonis, käivad samas koolis, kuid on väga erineva taustaga. Vaid aasta tagasi olid nad lihtsalt klassikaaslased, kuid siis pani muusikaõpetaja neid nelja koos bändi tegema ja esialgne lihtne tunniülesanne osutub väga edukaks ja siduvaks. Nad kõlavad koos hästi ning Red ja Naomi on andekad laulude kirjutajad - Naomi kirjutab sõnad ja Red muusika. Endised heidikud on ühtäkki kooli lemmikud, kelle kontserdid on vaatajatest pungil ja noored on leidnud enesekindluse näidata endast seda versiooni, keda nad varem näidata ei julgenud.


Kuid siis, kui on alanud suvevaheaeg, kaob Naomi. Kogu suvi läheb mööda ilma, et keegi temast midagi kuuleks. Uue kooliaasta alguses plaanivad noored teha heategevusliku kontserdi, millega nad püüavad uuesti tähelepanu pöörata Naomi kadumisele ja viivad isegi läbi uue bassisiti otsingud, kui tuleb teade, et Naomi on leitud - jõepraami küljes hulpimas, ohtliku peatraumaga.


Kõik on šokis - kus on Naomi olnud, kuidas ta jõkke sattus, kas ta tõesti hüppas ise jõkke ja vigastas end ise või on keegi teine talle viga teinud ja ta vette visanud, kas ta paraneb veel kunagi, kas ta mäletab midagi kui ta koomast välja lastakse? Politsei on kindel oma enesetapukatse versioonis ja neid ei huvita ükski uus versioon, mida Naomi sõbrad võiks neile pakkuda. Red ei lepi sellega.


Kuigi nende kellegi kodus pole olukord kiita - Redi ema on alkohoolik ja isa elab kodust eemal, Rose ei salli oma kasuema ja tema isa hoiab oma uue abikaasa poole, Leo vend on vanglast ennetähtaegselt välja saanud ja kipub tagasi oma vana elu juurde ning tahab ka oma väikevenda endaga kaasa võtta - kuid Red tahab neid siiski koos hoida muusikat tegemas ja ka koos uurimas, mis juhtus Naomiga. Red leiab imelikke viiteid, mis võiks anda uurijatele vihjeid, kus Naomi need nädalad oli ja mis temaga juhtus, kuid Naomi õde Ash veenab teda neid asju enda teada hoida, et nad võiks ise uurimisega tegeleda. Ash on arvutitega andekas ja Red püüab analüüsida Naomist maha jäänud analoogilisi jälgi.


Kuid kõik ei lähe päris libedalt, sest lisaks koolile ja uurimisele elavad noored ka oma segases hormoonidest mõjutatud tundemaailmas, kus nad võivad olla vägagi haavatavad ja teha rumalaid vigu, mis maksavad väga julmalt kätte. Seega olles pahuksis oma sisemise minaga ja saades sotsiaalmeediast lööke oma välimisele minale püüab Red jätkata hingamist ning Naomi müsteeriumi lahendamist. Lool on “õnnelik” lõpp, kuid selle õnneliku lõpuni jõudmine on valus. 


Hästi kirjutatud lugu, kuid ma olen siiralt üllatunud, et toimetajad on sisse jätnud nii palju näpukaid. See noorte eksintessialseid probleeme lahkav kriminaalne müsteerium liigub sujuvalt meenutuste ja reaalajas toimuvate sündmuste vahel, pakkudes lugejale ausat sisevaadet noorte ellu, kes on lõpuks leidnud endas julgust näidata oma salajast mina või kes arvavad, et nad on leidnud kellegi, kes neid mõistab, kui nende vanemad neid ei mõista. Kuid need noored on haavatavad ja suurepärane saak täiskasvanutele, kes teavad, kuidas nende usaldust võita.


Kui vaadata peeglisse, võib sealt paljutki näha - seda mida näevad kõik ja ka seda mida teised ei näe. Kui me peegeldame teistele tagasi neid ennast, võivad nad sellest õppida või solvuda. Peegel on oluline, kuid olulisem on see, kuidas me peeglit kasutame.


Hea lugemine!


kolmapäev, 7. oktoober 2020

Välja juuritud

Raamat: Uprooted by Naomi Novik, tõlge Epp Aareleid (2016) Tänapäev, RR, A Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/33001736-v-lja-juuritud 

Nooruke Agnieszka armastab orgu, kus ta elab, selle vaikseid metsasalusid ja sillerdavat jõge. Ent tema kodupaika varjutab kurjusest tulvil sünge Mets. Oru elanikke kaitseb Metsa eest kalk ja kauge võlur Lohe, kes nõuab oma abi eest kohutavat hinda: iga kümne aasta tagant tuleb talle teenijaks loovutada orust pärit tüdruk. Seda saatust peetakse vaat et sama jubedaks kui Metsa küüsi langemist, sest koju tagasitulekut Lohe juurest ei ole …


Järjekordse tüdruku väljavalimine on ukse ees ning Agnieszka on hirmul. Kõik teavad, et Lohe viib kaasa tema parima sõbratari, kauni ja vapra Kasia, ning tema päästmiseks ei ole mingit võimalust. Kuid asjad lähevad hoopis teistmoodi ning elu kogu orus pöördub pea peale – riiki ründavad korraga nii Metsa jõledad koletised kui verd ja kättemaksu ihkav naaberriigi valitseja, ning kõik peavad tegema ränki valikuid, sest vanamoodi elu enam jätkuda ei saa.

Fantasy, YA, Romance


See on raamat, mille kohta ma lugesin ilmumise aastal Lugemise Väljakutsest vaid ülivõrdes arvustusi, seega püüdsin ma ise raamatu lugemisega oodata, et mitte liikuda üldise kiituse lainel. Kuid vahet pole kuna ma seda lugesin, kiita tuleb seda raamatut ikkagi.


See on üks suurepärane noorte täiskasvanute lugu, kus on maagiat, saladusi, sõprust, vihkamist, võimujanu ja andestust. Kuigi loo peategelane on kõigest seitseteist, et ole see teismeliste lugu, see on lugu enda tee leidmisest enda jõu leidmisest ja kuidas seda jõudu siduda end ümbritsevate inimeste jõuga, et saavutada ühine üllas eesmärk.


Kui ma seda raamatut lugesin, siis meenus mulle “Nõiduri” telesari ja sealt Yenneferi lugu, kuida ka tema oli alguses vaid lombakas talutüdruk, kuid kui ta hakkas aru saama, milleks ta võimeline on, leidis ta endale sobiliku õpetaja ja tee, mida mööda minna, leides teel uusi sõpru ning ka vaenlasi. 


Agneszka on samasugune, talutüdruk kes jõuab iga õhtu koju mudase ning katkise kleidiga, kuigi ta alustas hommikul puhaste riietega. Kui siis Lohe ta endaga torni kaasa viib (kuigi kogu küla ootas, et kaasa viiakse Kasia) on ta alguses nagu kuivale jäänud kala, nagu Yennefer oma küüru ja viltuse lõuaga. Esialgu on võlukunsti õppimine talle vastumeelt, kuid kui ta leiab oma hääle, talle sobiliku maagia (Jaga maagia) hakkab ta õitsema samamoodi nagu see esimene roos, mille ta koos Lohega loob.


Kuid see pole vaid võlukunsti kooli lugu, siin on ka vana vihavaen, mis mürgitab Metsa, sest uued põlvkonnad ei tea kuidas elada metsaga harmoonias ja iidne Mets ei suuda andestada ühe ahne mehe pettust ja esivanemate ahnust.


Seda raamatut võib vaadata kui võluri õpipoisi lugu, kuid võib ka vaadata kui meeldetuletust, et me peame end ümbritseva keskkonnaga käsikäes töötama, et me ei kurnaks üksteist liialt ja oleksime lõpuks kõik kaotajad. Ja huvitav oleks ka lugeda neid vanu muinasjutte, millele on Novik oma loo üles ehitanud.


Väga hea lugemine, raamatut oli suisa kahju viimase lehe peale kinni panna ja nii oleks tahtnud kohe ka järgmist Noviki muinasjutule üles ehitatud raamatut lugeda - “Spinning Silver” - kuid seda pole kahjuks tõlgitud, aga äkki ikkagi veel tõlgitakse.


The Last Tiara

Raamat: The Last Tiara by M.J. Rose (2021)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53754548-the-last-tiara 

Sophia Moon on alati olnud kidakeelne oma elu kohta Venemaal, ning kui ta sureb kahtlastel asjaoludel ühel talvisel õhtul New Yorgis, kardab Isobelle, et ta ema saladused surid koos temaga. Kuid kui Isobelle võtab ette nende korteri remondi, avastab ta ema toast midagi - imeilusa hõbedase tiaara, millelt on kalliskivid eemaldatud.


Uurides tiaara  päritolu saab Isobelle üha rohkem oma emast teada - seal hulgas ka seda, mis sai tema isast Venemaal, kuna ta pole temaga kunagi kohtunud. Leitu jääb talle arusaamatuks, kuni ta kohtub noore kullassepaga, kes tahab teda aidata, kuid samas ta kõhkleb, kuna ta on Midase Seltsi liige - see selts on salajane organisatsioon, mille missiooniks on tagastada kaotatud või varastatud antiikesemed, ehted ning kunstiteosed nende õiguslikele omanikele.


Lugu on räägitud kahe noore naise vaatepunktist, kes mõlemad püüavad leida oma kohta kahe sõja ajal. Aastal 1915 on noor Sofiya Petrovitch, tsaariperekonna lemmik ning printsess Olga Nikolaevna parim sõbranna ja hooldab sõjast tulnud sõdureid ajutises haiglas st. Peterspurgi Talvepalee osas, ning leiab sedasi oma elu armastuse. Aastal 1948, New Yorgis, töötab Isobelle Moon ametil, mis siiani on olnud meeste pärusmaa ning avastab nüüd armastuse ning perekonna kohta rohkem kui ta kunagi varem teadnud oli.


Sofiya saladused paljastatakse lugejale kiht kihi haaval, lastes Isobelil samal ajal lahendada ajaloolise Romanovi tiaara saladust ning seda, kuidas selline ese tema ema kätte sattus. Need kaks liini liiguvad üksteise kõrval, täiendades teineteist, ning tuues lugejateni mitmed üllatused.

History, Drama


M.J. Rose on autor, kes leiab oma raamatute põhiteemaks mõne ajaloolise pärli, mille ümber ta ehitab dramaatilise armastusloo, kust ei puudu ka kriminaalne külg. Tema raamatuid lugedes on hea pidevalt Wikipedia või mõni muu otsingumootor pidevalt lahti hoida.


Seekordses raamatus on keskses rollis tiaara, mis oli väidetavalt osa Romanovidele kuuluvatest ehetest, kuna see oli fotol, mis tehti võõrandatud ehetest aastal 1922, kuid kui aastal 1925 tehti neist ehetest kataloogi, siis polnud tiaarat enam ehete seas. Rose pakubki lugejatele kaasakiskuva fantaasialennu, milline võis olla selle ehte lugu, kellele see võis kuuluda ja miks ta kadus.


Selles loos on kaks peategelast, ema ja tütar - Sophia ja Isobelle - Sophia lugu toimub I maailmasõja eel Oktoobrirevolutsiooni eel ja pärast ning meenutab kohe väga “Doktor Zivagot”. Isobelle lugu algab aga pärast Sophia surma ja pärast II maailmasõda, kui Ameerika on omalt poolt sõja lõpetamiseks teinud kogu maailma raputava sammu ja kaudselt/teadmata on ka Isobelle sellesse oma osa andnud ja ta kannatab endiselt sellepärast hirmuunenägude käes.


Seni on Isobelle emalt saanud vaid tema Fabregé minimunadega kaelaehte, kuid nüüd kui ta leiab oma ema toas remondiga alustades tapeedi taha peidetud karbi, kus on sees tiaara raam ilma kalliskivideta, ning kirja ja pildi oma isalt, hakkab ta uurima, kuidas ema kätte selline eeldatavasti kallis ehe sattus, miks ta seda peitis, miks ta peitis isalt saadud kirja ning tema pilti, miks ta üldse keeldus igal võimalusel rääkimast oma elust Venemaal.


Esimene vihje on tiaara karbiga koos olnud kalliskivide müümise arved, seega saab ta kokku noore juveliiriga, kes aitab teda palju oskab ja saab. 


Sophia lugu jookseb Isobelle loo kõrval viies lugeja Petrogradi, Krimmi Sõja aega, kui lahinguväljalt tuleb palju haavatuid ning Sophia annab oma osa ohvitseridele mõeldud haiglas, mis on üles seatud Talvepalee kõrvalhoonesse. Sophia on õppinud restauraator, kuid annab nüüd oma osa ühiskonnale. Tema õrn süda paneb ta armuma esmalt ühte patsienti, kes ei tulegi koomast välja ja siis teise patsienti, kes paraneb peagi, kuid tal on mälukaotus, seega aitab Sophia tal meelde tuletada, kus ta varem elanud on ja kus ta töötas. Selgub, et noormees töötas Henrik Wigström’i käe all Faberge majas. 


Aastad lähevad, elu Petrogradis muutub üha raskemaks, kuid noorte armastus on tugev, isegi kui noormees on abielus ja ei saa oma petvat naist maha jätta, leiavad nad võimaluse koos olla.


Isobelle ei tea oma ema elust Venemaal pea midagi ja ta isa kohta vaid seda, et ta suri Siberis. Tiaara ajalugu uurides ei saa ta küll otseselt teada oma vanemate lugu, kuid iga uus killuke, mida ta leiab tiaara kohta, annab talle ta võimaluse heita pilk elule Venemaal enne kui ta ema Ameerikasse tuli.


Kui Isobelle on tiaara saladusele juba päris lähedale jõudnud muutub lugu vaata et jamesbondilikult salapäraseks ja tegevus toimub saarel, mis võiks olla Monte Cristo saare uuendatud innovaatilisem versioon.


Siin loos on noore armastuse draamat, sõjast mõjutatud elu raskusi, perekonna saladusi, noorte eneseleidmist ning ustavust. Isegi kui loo algus on aeglane ja segane, siis peatükk peatüki järel muutub lugu üha põnevamaks. Tõsi ta on, et pahari äratundmine pole sugugi raske, eriti kui seda lugeja eest ka eriti ei varjata, kuid lõpp on ikkagi ootamatu, nagu juba varem öeldud - bondilik.


Hea lugemine.


kolmapäev, 30. september 2020

Naised, kellest ma öösiti mõtlen

Raamat: Naiset joita ajattelen öisin by Mia Kankimäki, tõlge Triin Tael (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53198612-naised-kellest-ma-siti-m-tlen 

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel.


Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema?


„Naised, kelle peale ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile. 

History, Biography, Travel


See on suurepärane raamat ja samas ka ärritav raamat. 


Siia on kokku kogutud suurepäraste naiste lood, kuidas nad on vaatamata oma vanusele, haridusele, seltskondlikule positsioonile või perekondlikule seisule saavutanud oma elus seda, mis on neile rahuldust pakkunud, olgu see siis reisimine ümber maailma vähema ajaga kui Jules Verne kuulus Phineas Fogg, reisimine kohtadesse, kuhu valge naine tollal veel reisinud polnud, maalinud pilte, mis oma detailitäpsuse või võikuse poolest ületas tema kaasaegseid mees kunstnike.


Lisaks nendele faktidele, mida pakub autor, on tahes tahtmata ka endal kogu aeg Wikipedia või Google kõrval lahti, et lugeda juurde või vaadata pilte. Neist öönaistest lugedes hakkad mõtlema ka oma öönaiste peale, kas neid üldse on ja kui on, kust nende kohta rohkem infot saada. Pean tunnistama, et minu öönaised kipuvad olema ilukirjanduslikud tegelased - Claire Fraser, Anita Blake, Sookie Stackhouse, jne - need naised on inspireerinud mind erinevaid asju tegema, uurima, õppima. Kui ma mõtlesin oma öönaistele, siis esimese hooga tahtsin valida neid autoreid, kes on need tegelased loonud, kuid ma pole kellegi nende kohta uurinud nii palju, et ma võiksin öelda, et olen neilt inspiratsiooni saanud, küll aga on mind inspireerinud nende loodud karakterid ja nende karekretite poolt tehtud asjad. Eks igaüks leiab endale oma eeskujud või inspiratsiooni.


Kuid mis mind siis ärritas? Ärritas Mia “reisikiri”. Ma ei tahaks võrdusmärke tõmmata, kuid Mia isiklik osa meenutas mulle vägagi  Elizabeth Gilbert’i “Söö, usu, armasta” raamatut - Mia nägi oma probleemidele lahendust reisides, kohaliku kokanduse nautimises, võimalusel jooga tegemises. Tema reisikirjast jäi välja armastus, kuid ta unistas sellest siiski. Mind isiklikult häiris tema pidev kirjeldus peavaludest ja soolestiku hädadest, sest need hakkasid varjutama looduskirjeldusi, reisikirjeldusi, kohalikega suhtlemisest saadud emotsioone. Kuigi tema reisikiri oli täis huvitavat infot ja reisideks kasulikke nippe, siis oli liiga suur rõhk tema füüsilisel ja mentaalsetel probleemidel.


Kui ma aga seda isikliku kiuksu ei arvesta, siis oli tegu ikkagi väga suurepärase raamatuga, sest need valitud öönaised on suurepärased ja nende lood inspireerivad, tõsi aegajalt võib tänapäevane naine pead raputada või silmi pööritada nende öönaiste tegude või kirjutatud asjade peale, kuid kui mitte püüda neid meie kultuuriruumi panna vaid jälgida neid nende endi kultuuriruumis, siis on nad erakordsed ja huvitavad karakterid, kellest ei pruugi me midagi teada (kui mitte arvestada Karenit, kes on kõigile tuntud tänu Hollywoodile ja Meryl Streepile).


Ma usun et igaüks leiab sellest raamatust midagi endale ja tasub ka mõelda, kes on teie öönaised, mida te neilt olete saanud ja kas tahaksite neid teistega jagada.


kolmapäev, 23. september 2020

The Russian Cage

Raamat: The Russian Cage (Gunnie Rose #3) by Charlaine Harris (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50513159-the-russian-cage 

Lugu jätkub sealt, kus eelmine lugu lõppes, viies Lizbeth Rose tema kõige ohtlikumale missioonile: päästa prints Eli Püha Venemaa Impeeriumi küüsist. Kui Lisbeth San Diegosse jõuab, peab ta usaldama oma õde Feliciat, ning tema üha tugevnevaid Grigori võimeid, et ta saaks hakkama selles imelikus uues maailmas, täis kõrgseltskonda ja pettuseid, et päästa Eli vanglast, kus teda hoitakse süüdistatuna mõrvas.

Fantasy, Mystery


Gunnie Rose kolmas raama, mis ilmub ametlikult alles tuleva aasta veebruaris, kuid mida ma sain lugeda juba praegu tänu NetGalley’le, läheb veelgi põnevamaks ja ka siin on omavahel seotud erinevad ajaloolised ajastud ning erinevad kultuurid.  Ajaloolised ajastud ei ole nii suure vahega kui eelmistes osades, kuid seekord on omavahel kokku segatud 1920-ndad ja 1980-ndad, ning lisaks on veel sisse toodud ka William Randolph Hearst, kes polnud veel oma lossi ehitanud, ning San Diego loomaaed, mis oli juba valmis (Hearsti Castle ehitati ajavahemikus 1919-1947 ja Loomaaed avati 1916).


Seekord sõidab Lizbeth siis San Diegosse, kui ta on saanud oma poolõelt kirja, kuhu on sisse kirjutatud salajane sõnum, et Eli on vanglas. Jah Lizbeth on varemgi kohtunud grigoridega ja ta teab ka venelaste Californiasse jõudmise ajalugu, kuid olla ise selle kõige keskel, näha nende kombeid ja piiranguid ning silmakirjalikust, see on midagi muud.


Lizbeth tunneb end San Diegos kaitsetuna, kuna tulirelvade avalik kandmine on keelatud, seega peab ta lootma oma nugadele ja uutele tuttavatele. Tänu salakavalatele plaanidele õnnestub tal saada kokkusaamine tsarinnaga, kelle abiga saab ta minna vaatama Elit vanglasse, kus selgub, et Eli ei teagi, miks ta vangi on pandud. Lizbethi ainus eesmärk on Eli vanglast välja saada, enne kui ta vaikselt kõrvaldatakse, seega võtab ta kontakti Eli perega ja Eli gildi kaaslastega ning ühiste pingutustega selgub, miks Eli vanglas on, kes selle kõige taga on ja mis oleks kõige loogilisem plaan, mille abiga saaks Eli vanglast välja ja tsaari kõige ohtlikum vaenlane eemaldatud. Kuid plaan on üks ja reaalsus on teine.


Pärast mõningaid apsakaid ja ootamatuid abilisi õnnestub neil siiski eesmärk saavutada, kuid ka positiivne tulemus ei pruugi olla päris täpselt see, mida esialgu plaaniti, kuid piisavalt lähedane sellele, et rahul olla.


Harris oskab kirjutada põnevaid müsteeriume, mis annab lugejale piisavalt vihjed sellest, mis tulla võib ja siis võib ta loo kergesti ka teise suunda keerata ja asja veelgi põnevamaks teha. Lizbetile antakse uusi ülesandeid, Feliciale uusi võimeid, Elile … Kui juba kord lugema hakkad, on raske käest panna ja kui loetud, tahaks juba järgmist osa lugeda.


Harrise tugevad ja asjalikud naised ning põnev ajalooline kakofoonia - hea lugemine.


Heartbreak Bay

Raamat: Heartbreak Bay (Stillhouse Lake #5) by Rachel Caine (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48763358-heartbreak-bay 

Seekord otsitake mõrtsukat, kes on nii vaikne, nii nähtamatu, et tema uskumatud kuriteod on ainus tõend, et ta üldse olemas on.

Eraldatud tiiki uputatud auto. Kahe tüdruku kehad, lastetoolides kinni. Laste ema müsteerium, kes on jäljetult kadunud, viivad Gwen Proctori ja Kzeia Claremonti ohtlikule pinnale.

Välispidiselt on Gweni elu korras - kas täiskasvanuks saavat last, usaldusväärne elukaaslane ja varem ähvardav minevik on kaugele selja taha jäänud. Kuid just see minevik ongi see, mis äratab kellegi nähtamatu huvi … ja ta on peatamatu. Probleemid alles algavad. Ka surnukehade number üksildases Tennessee linnakeses on alles tõusuteel.

Ähvardusi üha kuhjub ja Gewni ajab taga vaenlane, kelle käsutuses on mitmed mõjutusvahendid, kuid Gweni seljatagust kaitseb Kzeia. Aga püüdes lahendada julmi ja põhjendamatuid kuritöid, satuvad nad ise selle nähtamatu mõrtsuka huviorbiiti.

Crime, Thriller, Mystery


Kuigi see raamat peaks ametlikult ilmuma alles tuleva aasta märtsis, oli mul võimalus seda lugeda juba praegu tänu NetGalley’le. Tavaliselt käib selliste varajaste lugejate versioonidega kaasas palve, mitte raamatust kirjutada enne kui raamatu ilmumiseni on vaid kuu jäänud, siis selle raamatuga sellist palvet ei kaasnenud ja ma ei suudaks seda ka nii kaua enda sees hoida.


Seekordne lugu on põhimõtteliselt selles, kuidas meie igapäevased otsused mõjutavad meie elu - mis kell me ärkame, mida selga paneme, mida sööme, mis kell kodust lahkume, kellega me suhtleme, kus käime, jne, jne. Igal otsusel on kas otsene või kaudne tagajärg.


Kui Kzeia helistab varahommikul Gwenile, et ta tuleks talle appi konsultandina ühele vägagi ebameeldivale mõrvauurimisele, ei tea neist veel kumbi millised on selle otsuse tagajärjed. Kuid tähtsaid valikuid on juba ka tehtud ennem ja just need valikud on need, mille tagajärjel Gweni pere ja nende elukohaks valitud väikelinn taas vastasseisu seatakse. 


Gwen oli juba arvanud, et lõpuks ometi, on ta minevikust lahti saanud, sest netitrollide kommentaare on üha vähem, lastel läks koolis hästi, Sam on oma töös edukas ja ka Gweni eradetektiivi ülesanded on rutiinsed, ei midagi ohtliku. Kuid siis see imelik uppunud auto koos kahe lapsega, mis omakorda viib järgmise laibani ja järgmiseni ja uute üllatusteni ja uute julmade rünnakuteni Gweni ja tema pereliikmete vastu.


Kuigi nii Sam kui Gwen on varasemalt kokku puutunud isehakanud korrakaitsjatega, kes usuvad, et neil on õigus olla kohtunik ja timukas, siis seekordne vastane on eriti julm ja eriti salapärane, kuid Gwen ei ole see keda ta arvas olevat. Gwen ei reageeri alati talle antud valikutele nii nagu oodatakse ja seega ei lähe asjad alati nii, nagu “kättemaksja” ootab, kuid siiski saab ta asjad nii kaugele, et taas kord peab Gwen enda ja oma lähedaste elude eest võitlema.


Meie elu on täis valikuid ja otsuseid. Me ei saa valida vaid musta ja valge, halva ja veelgi halvema või õige ja vale vahel, kõigi nende valikute vahel on veel mitu teist võimalust või siis tehakse valik natuke ühest ja natuke teisest. Selle loo pahari veaks ongi see, et ta on siiani oma “kättemaksu” operatsioonidel kokku puutunud vaid psühhopaatidega, kellel pole raske valida musta ja valge vahel, ning ta arvab, et sama tulemus on ka Gweniga.


See on julm ja põnev lugu, mis toob välja kui isekad võivad inimesed olla kui nad loodavad oma valikutega endale suuremat kasu saada. Kuid samas on siin ta tegelasi, kes vaatamata oma varasemale haiget saamisele usuvad endiselt inimeste heatahtlikusse ja on valmis oma abi pakkuma.


Hea lugemine!! Ja ma loodan südamest, et see pole viimane Caine raamat.