2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 20. jaanuar 2021

Põlguse aeg

Raamat: Czas pogardy/The Time of Contempt (The Witcher #2) by Andrzej Sapkowski, tõlge Margus Alver (1995, 2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55016763-p-lguse-aeg      

Geralt on nõidur – süütute kaitsja, kes tumedatel aegadel astub vastu ka kõige hirmuäratavamatele müütidest tuntud olenditele. Kuid isegi tema ei ole valmis selleks, mis maailma nüüd ees ootab.


Haldjad ja teised olevused kannatavad kaua kestnud ikke all. Üha rohkemad neist ühinevad sügavasse laande peitunud väeüksustega, mis suudavad iga hetk rünnata. Võlurid on omavahel vaenujalal ning vägeva Nilfgaardi impeeriumi alamad värisevad keisri otsuste ees. On põlguse aeg.


Kogu selles segaduses tuleb Geraltil ja tema armastatul Yenneferil kaitsta orvuks jäänud Cirit, keda jahivad kõik leerid. Ennustuse järgi on just Ciri võimuses maailm päästa.

Fiction, Fantasy


Teine osa Nõiduri sarjast.

Jätkame kohast, kus esimene osa lõppes. Geralt tapab koletisi ja püüab kaugelt Ciri elu võimalikult turvalisena hoida ja Yennefer õpetab Cirile kuidas nõid olla. Loomulikult ei saa selline “idüll” kaua kesta. Vahet ei ole, kelle teod annavad tõuke järgnevale kaosele, kuid kaosesse nad jõuavad ja taaskord lahku lähevad, et teha järgmisi otsuseid, mis võivad nende elule uue suuna anda.


Seekordne lugu ei koosne lühilugudest, mis võib-olla aga võib-olla ka mitte, on omavahel seotud ja juhtuvad üksteise järel. Seekord on lool kindel ajaliin ja kõik eraldi lisandid, vaated minevikku, teiste tegelaste vaated, on eraldatud arusaadavalt. Kolm peategelast arenevad, teevad otsuseid, mille tulemusel on nad sunnitud tegema uusi otsuseid, milles sõltub nende elus väga palju. Maailm nende ümber on muutunud, tagasi minna enam ei saa, nad peavad kas õppima põlgama või pole neil kohta selles uues maailmas.


Kui esimene osa meenutas mulle Sõrmuste isanda, Narnia ja Troonide sõja sarja, siis see osa sai juurde ka Potteri maailma ja Praepann oli tuttav “Väljasõidust rohelusse”, kuid samas võis seda näha ka kui “Düüni” kõrbe.


Nõiduri maailm on põnev ja kui sinna juba kord oled sisse astunud, kas siis telesarja vaadates või raamatuid lugedes, siis välja saada ei tahagi, pigem tahad veel ja uuemat ja olgu loetu nii segane ja keerdkäike täis kui tahes, seda parem, sest see annab lugejale võimaluse oma fantaasial lennata lasta koos tegelastega. Sündmused, mis peategelasi tabavad pole sugugi kerged ja neist lugemine ja arusaamine pole ka lugejatele kerge, aga ma loodan, et selle sarja lugejad ei ootagi kerget lugemist.


Suurepärane lugemine.


pühapäev, 17. jaanuar 2021

A Bad Day for Sunshine

Raamat: A Bad Day for Sunshine (Sunshine Vicram #1) by Darynda Jones (2020)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45046796-a-bad-day-for-sunshine      

Šerif Sunshine Vicram leiab, et tema kohvitass on pooltäis, kui New Mexico väikelinn, Del Sol, saab rahvusvahelise huvi osaliseks, kuna seal on tegutseb lasteröövel.


Del Sol, New Mexicos on tuntud kolme asja poolest: suved, kui asfaldil võib muna praadida, kohvi, mis on kangem kui kusagil mujal ja nüüd üleriigiline tagaajamine? Del Solis üles kasvanud Sunshine Vicram on tagasi kodulinna tulnud, kui teda kohalikuks šerifiks valiti - tänu ta alati kõikjal vahele segavatele vanematele - ja ta arvab, et suurim juhtum saab olema seotud Dougi nimelise liputajaga. Kuid teismeline tüdruk on kaduma läinud, röövel on vabaduses ja kõik see meenutab Sunshinele seda, miks ta üldse kunagi Del Solist lahkunud oli. Kui lisada sellele veel ta tütre probleemid uues koolis ja röövitud hinnaline kukk Puff Daddy, siis pole ilmaennustus ei ole sugugi päikesepaisteline. 


Kuid igal pilvel on hõbedane ääris. Sellel pilve teevad paremaks Levi, Sunshine lapsepõlvest pärit silmarõõm, kes endiselt ta vere keema ajab ning über-sexikas US marshal.  Temperatuur hakkab tõusma, ükskõik mis suunas ta pöörab, ja seni kindlameelne šerif leiab end ühtäkki põlvini draamast ja ohust. Kas Sunshine suudab oma kutsumusele kindlaks jääda ning leida tema linna terroriseeriva röövli - ilma et ta ülepeakaela armusk … või midagi veelgi hullemat hutuks?

Fiction, Mystery, Romance, Humor,


Sunshine ja tema tütar Aurora on vägagi Jonesilikud tegelased, nagu on ka selle raamatu meeskangelased. Sun ja Auri omavahelised suhted tunduvad olevat ideaalsed, seda hetkeni kui mõistad, kui palju saladusi neil teineteise ees on ja ka siis on raske aru saada, miks nad pidid neid asju salajas hoidma, kuid selle loo jaoks on vaja seda, et need saladused oleks olemas ja siis ükshaaval päevavalgele tuleksid või siis tulemata jääks, et oleks midagi ka järgmistes osades selgitada.


Sun lahkus kodulinnast kui ta oli seitseteist, ning nüüd on ta tagasi, möödunud on viisteist aastat, ta on õppinud kriminaalõigust, töötanud politseis uurijana ja ilma et ta ise oleks teadnud, et kandideerib Del Soli šerifiks, võitis ta valimised. Tema esimene päev uues ametis algab “ohtliku” muffini korviga, mis ta töökaaslaste kogemuste kohaselt tähendab alati, et juhtumas on kohe midagi väga hullumeelset.


Ja see hullumeelsus algab sellega, kui politseijaoskonda sõidab sisse auto, kust väljub paanikas naine, kes karjub, et ta tütar on röövitud ja tema leidmiseks on vaid piiratud aeg. Kuid see pole veel kõik, sest ümbruskonnas on nähtud ka vanglajooksikut ning kadunud on veel üks laps. Seega kaks last kadunud, üks ärakaranud vang. Kas need võivad omavahel seotud olla? Kas leides ühe lapse leitakse ka teine ja süüdi on vang? Muidu poleks ju hullu, kui lapsed oleks metsa eksinud, kuid käes on jaanuar, öösel langeb temperatuur alla nulli ja oodata on lumetormi. Kõik muutub aga veelgi segasemaks, kui metsast lapsi otsides leitakse veel ka üks kõvasti lagunenud surnukeha. Ja Sun leiab tõendust asjadele, mida ta arvas olevat vaid tema segase aju sünnitis.


Kuid ega Sun pole ainus, kelle esimesed päevad uues kohas rasked on. Auri peab ju ka uues koolis “uue tüdruku” ristsed läbi tegema. “Esmamulje” jättis ta oma tulevastele koolikaaslastele juba “salajasel” uusaastapeol, kui politsei kohale tuli ja noorte õllevaadi ära viis, arvasid kõik, et tema kui šrifi tütar, oli emale välja lobisenud, kus pidu toimub ja mida juuakse. Seega ei ole ta algus kõige kergem, ning kooli populaarseim tüdruk võtab oma hinge asjaks, Auri elu ära rikkuda. Kuid Auri leiab endale liitlase, kes esialgu võib näida vaenlane, kuid on tegelikult täpselt see, keda ta enda kõrvale vajab.


Kuid kuidas see kõik on seotud Suni saladustega, ja kuidas veel tema esimene ja ainus armastus, Levi, selle kõigega seotud on? Siin peab olema midagi palju sügavamat toimumas, kui esmapilgul paistab. Ja see kõik on nii põnev. Kui alguses ainult vihjatakse sündmustele, mis toimusid ammu, siis samm sammu haaval paljastatakse niipalju kui selle loo jaoks vaja on, kuid samas ikkagi piisavat vähe, et midagi jääks ka järgmise raamatu jaoks.


Joneselikult on siin loos särisevat romantikat kui ka peenikest huumorit ning loomulikult ka põnevat müsteeriumit. Seda lugu on nauditav lugeda, sest igavat hetke ei ole.


Hea lugemine.


kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Haldjate veri

Raamat: Krew elfów/Blood of Elves (The Witcher #1) by Andrzej Sapkowski, tõlge Margus Alver (1994, 2017) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/36333808-haldjate-veri      

Üle saja aasta on inimesed, päkapikud, härjapõlvlased, kääbikud ja haldjad sõbralikult teineteise kõrval elanud, ent ajad on muutunud: õhus on tunda rahutust ja erinevad rahvad on taas sõjajalal.


Cintra troonipärija Cirilla läheb Cintra piiramise ja tapatalgute käigus jäljetult kaduma. Levib kuulujutt, et ta on elus ning et Riivimaa Geralt, nõidur, kellest lauldakse laule ja pajatatakse legende, on lapse salajasse pelgupaika toimetanud. Kuna ammuse ettekuulutuse järgi on Cirillal võime maailma muuta kas hea või kurja poole, ihkavad paljud tüdruku erakordseid võimeid oma kontrolli alla saada. Just Riivimaa Geralti ülesandeks saab last ükskõik mis hinnaga kaitsta. Ja tema on mees, kes kaotusega juba ei lepi.

Fantasy, Fiction 


Jah, ma olen näinud Nõiduri sarja. Jah, ma arvasin, et raamat on samamoodi kui sari. Kuid raamat algab ju sealt kus sari pooleli jäi. Kui uurida Nõiduri sarja kohta natuke rohkem, siis selgubki, et seda sarja ei peaks alustama mitte esimesest romaanist vaid hoopis kahest lühilugude kogumikust (The Last Wish ja Sword of Destiny). Aga see selleks.


Sellel autoril on huvitav kirjutamise stiil.  Kuigi “Haldjate veri” on romaan, koosneks ta nagu siiski erinevatest lühilugudest, milles on siduvateks elementideks Geralt, Ciri ja Yennefer, kuid iga peatükk algab suvalisel hetkel, suvalises kohas, arusaamatuks võib jääda, kas see miski toimub kohe peale eelmises peatükis toimunut, või on vahel mingi x aeg möödunud või toimuvad need hoopis paralleelselt või vaadatakse hoopis tagasi minevikku. Samamood on ka peatükis endas sees, seega peab alati valvas olema mõistmaks, kas hetkel kirjeldatav tegevus või dialoog toimub nüüd või meenutab jutustaja toimunut. 


Vaatamata sellele, et lugu ei liigu sujuvalt kindlat ajaliini pidi ja iga peatükk võib tunduda nagu pärit hoopis teisest raamatust, on seda siiski huvitav lugeda. Kui mul puuduksid taustateadmised telesarjast, võiks seda osa lugeda päris raske, kuid samas annab selline keset lugu alustamine lugejale võimaluse lasta oma fantaasial lennata, panna vihjetest kokku oma nägemuse kohased taustalood peategelaste ja põhjendused selles raamatus toimuvale. 


See omapärane raamat pakub lugejale maailma, mis võib talle meenutada Sõrmuste isanda, Narnia või Troonide mängu maailma, kuid samas on siin paljudki probleemid vägagi tänapäevased meie omas maailmas.  Probleemid, millega peategelased kokku puutuvad on osalt nii inimlikud, kuid samas ka nii omased tavalistele fantaasiamaailma elanikele. Need seitse peatükki on omamoodi nagu puhkehetk olnu ja tuleva vahel - telesarjas nähtud sissejuhatavate sündmuste ja ilmselt tulevate sündmuste vahel. Tegelased arenevad või püüavad harjuda uute ülesannetega, mis neile on antud.


Huvitav lugemine ja peale raamatu lõppu tabas mind kergekujuline raamatupohmakas, millest oleks ilmselt välja saanud kas sarja ülevaatamise või järgmise osaga alustamisega :).


pühapäev, 10. jaanuar 2021

Jane Austen’s Best Friend: The Life and Influence of Martha Lloyd

Raamat: Jane Austen’s Best Friend: The Life and Influence of Martha Lloyd by Zöe Wheddon (2021)  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55182717-jane-austen-s-best-friend      

Kõik Jane Austeni fännid üle kogu maailma usuvad, et just nemad võiksid olla oma armastatud autori parimad sõbrad ja see raamat annabki ülevaate, mida tema parimaks sõbraks olla tähendanuks. Raamat pakub erakordset vaadet Jane lähimast ringkonnast. See südamlik ülevaade jälgib tihti tähelepanuta jäänud isikut Jane maailmas ja milline oli nende vahelise sõpruse mõju Jane elule.


Iga peatükk pakub detailseid ja huvitavaid fakte kuidas Jane ja Martha sõprus tekkis ja püsis. Jälgitakse nende ühiseid huvisid, positiivseid ja negatiivseid romantilisi kogemusi, nende kirge poodlemise ja moe vastu, perekonna ajalugu, õnnelikke juhuseid ja tüdrukute lobisemist. See raamat pakub võimalust piiluda nende ühise elu telgitagustesse ning ühtlasi süvendada ka tutvust selle armastatud kirjanikuga.

Biography, History, Study 


Jane Austeni parim sõber on uurimus Jane ja Martha suhetest, mis põhineb nende ja nende sugulaste ja sõprade vahelistel kirjadel ja väljavõtetel päevaraamatutest. Martha ja Jane kohtusid, kui Martha kolis koos õdede ja emaga Jane perekonn lähistele. Jane oli siis 13 ja Martha 23, kuid vaatamata vanusevahele, sidusid neid ühised huvid raamatute ja kirjutamise vastu, samuti ka pikad jalutuskäigud ja nad olid ka üksteisele toeks, kui Jane vajas kedagi, kes annaks talle ausat tagasisidet tema kirjutiste kohta ja Martha vajas sõpra, kellega end vabalt tunda.


Kuigi nad polnud pidevalt koos, ikka pidid nad ühel või teisel põhjusel pikemat või lühemat aega lahus olema, siis kirjutasid nad üksteisele pidevalt, kattes kirjades igasuguseid teemasid, igapäevaseid tavalisi külastusi, romantilisi mõttekesi, kommentaare inimeste, raamatute ja kõige muu nendele tähtsa kohta. Ja kui nad ei kirjutanud ka üksteisele, siis saatsid nad sõna üksteisele teistele saadetud kirjadega. Kuid otse loomulikult ei ole kirjades kaetud iga hetk nende elust, seega sai uuringu autor nii mõnegi koha peal oma soovmõtlemist kasutada, lootes ja uskudes, et üks või teine nupuke oli vihje ühele või teisele asjale.


Martha oli Jane jaoks lisaks proovilugejale ka keegi, kes võimaldas Janel lõpuks saada selleks, keda me kõik teame - kuulus kirjanik. Kuigi Martha ja Jane tundsid üksteist aastaid siis ühist elamist jagasid nad vaid viimased kümme aastat ja selle aja jooksul võimaldasid Martha, Jane ema ja õde Cassandra Janel üksi oma kirjutuslaua taga üle vaadata lapsepõlves pere meelelahutuseks kirjutatud lugusid ja juurde kirjutada uusi lugusid. 


Jane pidas Marthat oma õeks aastaid, ning nad ka olid kaugelt sugulased, kuna Jane vend oli abielud Martha õe Mariga, siis õeks sai Martha Janele alles aastaid peale tema surma, kui Martha abiellus 65 aastasena Jane teise vennaga. Nende sõprus ei lõppenud Jane surmaga, Cassandra ja Martha hoidsid nende sõprust kallina kuni nad mõlemad veel elasid.


Nagu ma juba kirjutasin, on see uurimus koostatud kirjade ja päevaraamatute põhjal ning autor on ka palju kasutanud oma uskumust või arvamust, et rääkida sellest sõprusest.  Nende sõprust jälgitakse hetkest, kui nad kohtuvad esimest korda kuni Martha lahkumiseni, pakkudes ülevaadet nende elust nii rõõmsatel kui ka kurbadel aegadel, jälgides nende romantilisi lootusi, lähedaste surma, finantsilisi raskusi ja tervislike probleeme. See on huvitav töö, mis laseb lugejal näha Austeni elu senitundmatu külje pealt, ma lihtsalt soovin, et autor poleks nii palju enda, kui tõsise Austeni fänni, arvamusi ja nägemusi sisse kirjutanud, vaid oleks piirdunud olemasoleva materjaliga.


Huvitav uurimus.


neljapäev, 7. jaanuar 2021

Taevast kukkunud loomaaed

Raamat: Taivaalta pudonnut eläintarha by Pasi Ilmari Jääskeläinen, tõlge Arvi Nikkarev (2002) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16160089-taevast-kukkunud-loomaaed      

Pasi Jääskeläinen on kaasaegse soome ulme auhinnatuim autor, ta on pälvinud aasta parima soome ulmejutu eest kolm korda Atoroxi auhinna (1998-2000) ja tema kogu «Missä junat kääntyvät» tunnistati 2000 aasta parimaks soomekeelseks ulmeteoseks, kunagi varem pole soome autori teos võitnud seda auhinda tõlkeraamatute ees.

Mystery, Fantasy, 


Selles kogumikus on kaheksa lühijuttu. Jutte on väga erinevatel teemadel - unenäod, unistused, alternatiivsed maailmad, mis erinevad meile tuntud maailmast erinevatel põhjustel, lood mida hakkad lugema ühe arusaamaga ja see muutub loo lõpus täielikult.


Seal, kus rongid pööravad ringi, on lugu emast ja pojast ning sellest, kuidas nende mõlemi elud on seotud rongidega. Kuid kas ikka on olemas ema, kellel on poeg, kes armastab ronge ja kas neid on muutnud kohutavad õnnetused, mis on seotud rongidega?


Kummitusmaja, Raketitehase 1 on lugu, mis meenutas mulle kohe väga tema teist romaani “Secret Passages in a Hilliside Town” ja see on üks lugu, mida algselt lugedes saad ühe pildi ja lõpuks saad aru, et oled lugenud hoopis midagi muud.


Laureli otsimas on lugu alternatiiv maailmast, mis on meie reaalsusest eraldunud kuskil viieteistkümnenda kuueteistkümnenda sajandi paiku ja see lugu on täis üllatavaid keerdkäike ja tegelasi.


Raamatu nimilugu, Taevast kukkunud loomaaed on emotsionaalselt raske lugu täiskasvanute raskest psühholoogilisest elust ja kuidas nad püüavad seda lastele seletada nii, et lapsed neid mõistaks.


Kui oleksime meiegi siin oli lugu, mis oleks nagu inspiratsiooniks telesarjale “Upload”.


Sügavuses luurab teine on taas üks alternatiiv maailma lugu, mis meenutab dr. Seussi lugu “Lorax”, lihtsalt palju tumedamalt ja õõvastavamalt.


Oi aegu ammuseid: minu elu raamatukoguhoidjaga on taas alternatiivmaailm, mis sobiks imepäraselt Black Mirrori osaks. 

Tegelikult võiks iga üks neist juttudest sobida suurepäraselt Black Mirrorisse.


See raamat on suurepärane näide maagilisest reaalsusest ja Jääskeläinen oskuset kirjutada selliseid unenäotüüpi lugusid, kuhu võid ära eksida, kahelda oma enda mõistuse selguses ja nautida iga hetke, oled sa siis jutust aru saanud või mitte, sest ka see pimedas toas sillerdavas valguses ümber üllatavate loomade ja ajavoogude koperdamine pakub võimalust oma fantaasia piire venitada ja kirevamaks värvida, isegi siis, kui vahel õudusest värised.


Hea lugemine ja ma nii loodan, et ka tema teised raamatud kord tõlgitud saavad.


teisipäev, 5. jaanuar 2021

Me pommitasime New Havenit

Raamat: We Bombed in New Haven by Joseph Haller (1968, 1973) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56561645-me-pommitasime-new-havenit  

... potentsiaalselt parim sõjanäidend meie vahetust tänapäevast... Ükski teine praegune näidend ei vahendaks järgmise sajandi inimestele nii selget ettekujutust sellest, mida suur hulk ameeriklasi 1960-ndate aastate lõpul seoses sõjaga tundis.

Drama, War, Play 


Nagu ka Helleri “Nõks-22” meenutab ka see lugu, vähemalt alguses, Šveiki - sõjaväeline jaburdus. See näidend meenutab alguses ka paljuski “Armastust kolme apelsini vastu” ja ma kujutasin täiega ette, milline see etendus võiks olla Linnateatris, see tundus nii nende repertuaari sobivana. 


Kuid mida kaugemale see lugu läks, seda enam eemaldus see kergest huumorist ja muutus üha enam ängistavaks õudus looks, mis paneb lugejad/vaatajad tõsiselt mõtlema, kui julm ja hoolimatu ja inimeste halba poolt välja toov on sõda, olgu see siis laval, kus näitlejad teavad, et nad mängivad sõda ja vaatajad teavad, et näitlejad teavad, et nad mängivad sõda, või siis päris sõjas.


See kahe vaatusega näidend on huvitav ja meelelahutuslik ja raske. Kui te pole veel lugenud Nõks-22 ja te pole kindel, kas seda paksu raamatut ette võtta, siis see lühike näidend on päris hea alustuseks, prooviks, kas see lugu võiks teid kõnetada või mitte.


Raske, kuid hea lugemine.


Autumn

Raamat: Autumn (Seasonal #1) by Ali Smith (2016) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28446947-autumn      

Daniel on sajandi vanune. Elisabeth sündis 1984 ja tema pilk on suunatud tulevikku. Ühendkuningriigid on lõhestatud sel vaid-kord-põlvkonna-jooksul suvel.


Armastus on võit, armastus on kaotus. Lootus käib käsikäes lootusetusega. Aastaajad vahetuvad, nagu ikka ...

Mystery, Drama


Alustame sellest, miks ma selle raamatu lugemiseks valisin. Mu Briti kirjanduse õppejõud tõi selle raamatu loengus esile kui kaasaegse Briti naiskirjanike parim näide. Järgmine koht, kus see raamat mulle silma jäi, oli filmis “Tenet” - see on see raamat, mida Kat jahil olles loeb. Seega, kui mul oli lugemise väljakutse jaoks vaja raamatut, mis algab A tähega, oli lihtne valida. Kuid raamat ise pole sugugi lihtne.


See raamat koosneb paljudest lühilugudest või parem oleks öelda, paljudest luuletustest, mida esitatakse proosana. Üheks peategelasteks on Daniel, vanahärra kes on juba 101 aastat vana ja veedab oma päevi enamasti magades hooldekodus, kuid kunagi on ta veetnud päevi koos oma naabritüdrukuga, tutvustades lapsele fantaasia kasutamist, õpetades teda pilte nägema ilma pilte nägemata. Teine peategelane on Elisabeth, kolmekümnendates noor neiu, kes on õppinud kunstiajalugu ja peab nüüd loenguid Briti naiskunstnikest kahekümnenda sajandi teisel poolel. Armastuse kunsti vastu on ta saanud oma kunagiselt naabrilt, kes rääkis temaga erilistest ja kummalistest maalidest, kirjeldades talle maale, ilma et ta neid kunagi näinud oleks, kuni ta sattus juhuslikult nende maailde näituse kataloogile. Nüüd käib Elisabeth igapäevaselt hooldekodus, raamat kaasas, Danieliga rääkimas, talle raamatut ette lugemas, kui ka Daniel enamus ajast magab.


See imelik raamat on armastusest, mis pole armastus. Poliitikast, kuid mitte otseselt poliitikast. Siin meenutatakse minevikku, muudetakse olevikku, arutletakse tuleviku üle. See on ülevaade Pauline Boty maalidest ja tema eluloost. Lugu suhetest - lapse ja vanema, sõprade, iidoli ja fänni, eaka ja noore, riigi ja kodanike, kliendi ja teenindaja vahelistest suhetest. See on lugu loodusest, lootusest, lootusetusest. Selles loos puudub lugu, puudub ühine sisuliin. Kuigi kõik need lühikesed lood on seotud paari tegelasega, siis need nupukesed hüppavad siia ja sinna, ajas tagasi ja edasi, unenäkku ja reaalsusesse, pakkudes lugejale päris ajalugu ja fantaasiat.


See ei ole kerge lugemine, sest sellest puudub sissejuhatus, lugu ei arene kuhugi, siit puudub ka lahendus, mille poole liikuda, samuti ka kokkuvõte toimunust. See on kogumik hetkedest elus, hetkedest ajas, hetkedest kunstis, hetkedest poliitikas ja hetkedest pop-kultuuris. See pole meelelahutuslik vaba hetke täitmise raamat, see raamat vajab vaba aega, et süveneda ja leida enda jaoks see miski, mis annab jõudu/tahtmist raamat lõpuni lugeda.


Eriline kogemus kohe kindlasti.


esmaspäev, 4. jaanuar 2021

Tappev külm

Raamat: A Fatal Grace/Dead Cold (Chief Inspector Armand GAmache #2) by Louise Penny, tõlge Juhan Habicht (2006, 2020)  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56059865-tappev-k-lm      

Tere tulemast talvisesse Kolme Männi külakesse Quebeckis, kus külaelanikud valmistuvad traditsioonilisteks jõuludeks ja keegi neist valmistub mõrvaks.


CC de Poitiers polnud kellegi lemmik. Ei tema vaikne abikaasa, ega ta selgrootu armuke, ega ka ta saamatu tütar - ja kohe kindlasti mitte Kolme Männi küla elanikud -ei tundnud tema vastu sooje tundeid. CC de Poitiers suutis kõik endast eemale peletada, seda ka vahetult enne surma.


Kui peainspektor Armand Gamache Quebecist kutsutakse juhtumit lahendama, saab ta peagi aru, et tegu pole sugugi tavalise looga. CC de Poitiers sai surmava elektrilöögi keset jäätunud järve, olles ümbritsetud kõigist külaksese elanikest, kes olid kogunenud vaatama iga-aastast curlingu mängu. Kuid siiski, mitte keegi ei näinud mitte midagi. Kes küll võiks olla piisavalt hullumeelne, et sellist õõvastavat mõrva meetodit kasutada - või piisavalt tark, et sellega hakkama saada?


Gamache, talle omase kaastunde ja julgusega, kaevub selle idüllilise külaksese pealispinna alla, et leida sinna maetud ohtlike saladusi. Quebeci talv pole mitte ainult hingematvalt kaunis vaid ka tappev ja Kolme Männi elanikud teavad piisavalt, et mitte liiga palju endast rääkida. Kuid Gamache leiab ka muid ohtusid. Kui külakeses hakkavad puhuma külmad tuuled, tabavad Gamachet ennast veelgi külmemad hoovused.

Criminal Mystery, Drama


Ha! Inspector Maigret kahekümne esimese sajandi Kanadas. :) 

Vot täpselt nii tundub see mulle. Gamache on nii Maigret moodi, samamoodi ebaharilike meetoditega, ta arutab juhtumeid oma abikaasaga, peakontoris suhtutakse temasse tagasihoidlikult negatiivselt, käesoleva juhtumi taustal on käimas midagi suuremat ja ohtlikumat Gamache jaoks ja ta ei saa kunagi kindel olla, keda ta võib usaldada. Pariisi asemel Quebec ja seda ümbritsevad väiksed asundused.


“Tappev külm” on sarja teine lugu. Raamat on täis vihjeid esimesele juhtumile, kuid samas siiski mitte piisavalt, et aru saada, mis siis ikkagi toimus selles künkapealses majas. Isegi sellest ei saa päris hästi aru, kus see maja ikka asus, sest ühel hetkel on see Clara Marrowi naabermaja, üks majadest, mis ümbritsevad külaksese keskel olevat roheala, ning järgmisel hetkel iseloomustatakse seda maja samamoodi kui võiks iseloomustada Beatsi maja Hitchcocki “Psühho’s” - künka otsas üksik maja, vaatab alla külakesele ja tekitab kõigis vaikset kuid mõjuvat õõvastust.


Kuigi kokkuvõttes räägitakse ühest juhtumist, siis tuleb välja, et Gamachel on komme aasta lõpus koos abikaasaga läbi vaadata lahendamata juhtumite kaustu, et siis neist välja valida üks ja see ära lahendada. Seekord jääb neile pihku juhtum, mis on toimunud vaid paar päeva varem, kuid juba lahendamatuks tunnistatud, kuna ohver on kodutu. Gamache ei taha seda nii hooletult käest lasta, seega kui ta Kolme Männi külakesse saadetakse, jääb ta ka sellele mõtlema ning saadab isegi ühe oma uue abilise, tolle loo kohta infot koguma.


See Kolme Männi külake ja sealsed elanikud - neil kõigil on oma kiiksud, oma erilised anded ja nad on väga ühtehoidev külake, seega see uus “kummitusmaja” omanik CC de Poitier on neile kõigile pinnuks silmas, sest vaatamata sellele, et ta on kirjutanud raamatu tolerantsusest ja eneses rahu leidmisest, on ta kõigi suhtes äärmiselt julmalt kriitiline ja negatiivne. Tema surm on kõigile üllatuseks ja nad kõik tahavad teada saada kes ja miks ta tappa võis. Kuid kas võib olla, et keegi neist teab, kes CC de Poitier tegelikult oli, kuidas ta on seotud selle teise juhtumiga, mille Gamache on  oma südameasjaks võtnud ja kes oli see, kes CC jaoks elektritooli korraldas. 


Kuid lisaks sellele külakse mõistatusele, on siin ka mingi muu asi tasakesi susisemas, miski millest võibolla oli võibolla ei olnud rohkem juttu esimeses raamatus, võibolla mõjutab see Gamache järgnevaid juhtumeid kõigis kuueteistkümnes raamatus, võibolla mitte. Kes teab.


Aga üldiselt. See polnud sugugi paha kriminaalne põnevik kesk Kanada lumerohket jõuluaega, kuid siin oli liiga palju seletamatuid vihjeid eelnenud juhtumile ja liiga palju võimalikke vihjeid tulevatele juhtumitele ning mõned asjad jäid seletuseta, neid tuli lihtsalt võta terakese soolaga ja uskuda. Kaasakiskuv põnevik.


Kuid, kui loed - Roninud aknast välja, pani ta hommikumantli selja, torkas jalad tuhvlitesse ja avas ukse. (lk. 317) - siis on kolm võimalust: a) kell on juba liiga palju ja ma mu silmad on edasi lugemiseks liiga väsinud, kuna ma tõsiselt ei saa sellest lausest aru; b) autor ei lugenud oma kirjutatut üle; ja c) trükikotta saadeti tõlkest mustand, sest see polnud ei esimene ega ka viimane apsakas. :(


Hea lugemine, kuid oleks võinud parem olla.


reede, 1. jaanuar 2021

The Book of Life

Raamat: The Book of Life (All Souls #3) by Deborah Harkness (2014) Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16054217-the-book-of-life      

Diana ja Matthew on Elizabethi aegsest Londonist tagasi tulnud ning peavad silmitsi seisma uute kriiside ja vanade vaenlastega. Matthew vanematekodus, Step-Tours, on kokku kogunenud kõik nende sõbrad, nii uued kui vanad, kes toetasin neid enne minekut ja ka reisi ajal, välja arvatud üks. Kuid nende tuleviku kõige suurem oht, pole end veel avalsanud, ning kui ta seda teeb, on veelgi tähtsam leida Ashmole 782 ja sealt puuduvad lehed

Fantasy, Romance, History, Paranormal, Time Travel, Magic


No nii, minevikus käidud, nähtud mida näha sai ja tehtud, mida teha sai, ning õpitud, mida õpetati. Nüüd peavad Diana ja Matthew ning kaasatoodud lisad leidma taas oma koha selles olevikus, koos kõigi raskustega. Kuigi Philippe võttis Diana peresse vastu, siis peab keegi ka olevikus tema kuuluvust kinnitama, et asi oleks ametlik. Kuid samas, selleks et kaitsta Matthew “järglasi” oleks parem, kui nad Clairmont perest lahku lööks.


Kolm põhilist asja, millele siin raamatus keskendutakse on saladused veres, saladused raamatus ja traditsioonid. Tundub et traditsioonid, mida on siiani täht-tähelt järgitud, võivad olla põhjuseks, miks nõiad on üha nõrgemad, vampiirid ei saa enam elu anda ning deemonid on geeniuse poolelt hulluse poolele minemas. Kas need traditsioonid on sündinud vajadusest või hirmust? Diana ja Matthew asuvad oma pere kaitsma ja selleks on neil vaja traditsioone murda ning ka enda isiklikest hirmudest üle saada.


Verd on Matthew juba ammu uurinud ja nüüd on veelgi tähtsam mõista olendite DNAd ja kuidas need omavahel seotud on. Lootus, et vastused saadakse Elu raamatust, kui nad selle kord uuesti leiavad ja terveks suudavad teha, on küll hea, kuid sellest üksi ei piisa, sest inimesed, kes on sajandeid asju teinud nii nagu reeglites kirjas, ei usu midagi, mis nende senist mugavat elu rikuks. Veres peituvatele saladustel saab vastused raamatust, kuid selleks, et neid saladusi usutaks, on vaja traditsioone muuta ja hirmu taltsutada.


Seekordne raamat vampiiride ja muude olendite kärgperest ning neid ähvardavatest reeglitest ning hirmudest meenutas mulle kohe väga J.R. Wardi Black Dagger Brotherhoodi sarja - tegelaste sisemised võitlused, abi üllatavatest kohtadest, vanade traditsioonide nõrkused.


Kolmas osa on huvitav kuid ka tüütu. Kogu lugu on hästi intensiivne, üks draama ajab teist taga, Diana ja Matthew peavad ületama paljud takistused ja leidma endas uued võimed, et ühiselt tugevalt edasi minna. Tüütuks muutuvad need vampiiride reeglid ja kombed. Kas mäletate neid infonupukesi ja uusi teemaliine teisest raamatust? Kolmas osa annab kõigele vastuse ja toob uusi armsaid taaskohtumisi. Hea lugemine!


teisipäev, 29. detsember 2020

Pikaajaline kokkusaamine

Raamat: Pikaajaline kokkusaamine by Tauno Vahter (2020)  Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55834252-pikaajaline-kokkusaamine  

Tuntud režissöör leiab inspiratsiooni ootamatust kohast. Noormees kohtub tundmatu lihatootega. Kiiritusravi patsiendid vaatavad moodsat kunsti. Naine, kes armastab betooni ja kala. Hästi kavandatud enesetapul võivad olla soovimatud tagajärjed. Korteriühistu muretseb kõlbluse pärast.


Nende ja raamatu ülejäänud lugude ühendavaks elemendiks on põgusad või juhuslikud kohtumised, millest võivad tekkida veidrad kogemused ja üllatavad tagajärjed. 

Humor, Drama, Fantasy


Lühijutud. 

Lühijutud igasugustest imelikest asjadest, mis meid ümbritsevad või millega me elus kokku võime puutuda. Inspiratsioon nendeks lugudeks võis tulla kust iganes, mis iganes hetkel.

Need on huvitavad, segased, raskesti loetavad, humoorikad lood. Mõned neist toimuvad möödunud sajandil, mõned kohe lõppeval aastal.

Lühijutud.

Lühijutud, mis pakuvad igale lugejale midagi - õudust, tragöödiat, üllatust, meenutusi, äratundmisi.


Lühijutud.