2018

Artemiz's 2018 book montage

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded Age to the Great Depression
The Pearl Sister
The Modern Woman's Guide to Finding a Knight
Mägismaa
Savage Bonds


Artemiz's favorite books »

reede, 15. juuni 2018

Nahata tüdruk


Raamat: Pigen uden hud (Grønland – Greenland #1) by Mads Peder Nordbo tõlge Astrid Madsen (2017, 2018) Varrak, RR, A
Hinne: B
Kui jäälõhest avastatakse mumifritseeunud viikingi laip, saadetakse nooruke ajakirjanik Matthew Cave sellest lugu kirjutama. Järgmisel päeval on muumia kadunud, ning muumiavahti jäetud politseinik leitakse alasti ning lahti lõigatult – täpselt nii nagu kõhutava sarimõrvade ohvrid samas Nooki linnakeses 1970’ndatel.

Mida sügavamale Matthew oma uurimistega läheb, seda enam raputab teda arusaamine, kui iseenesest mõistetavalt suhtuvad kohalikud väärasse käitumisse ja julmusesse. Ta ei saa usaldada isegi politseid, kuna ta hakkab kahtlustama kinni mätsimist. Alles siis kui ta kohtab kohalikku grööni naist, Tupaarnaqi, kes on süüdi mõistetud oma vanemate ja väikeste õdede tapmises, hakkab Matt mõistma, kui kaugele see lugu ulatuda võib – ja millisesse ohtu ta end pannud on.
Drama, Criminal suspence

Nahata tüdruk on ükstüüpiline Skandinaavia kriminaalne lugu, aga väga hästi kirjutatud ja väga hästi üles ehitatud lugu. Siin on õõvastavaid hetki, kui loed sellest, milleks on võimelised inimesed kui nad on eraldatud kultuuris, mida meie normiks peame. Samamoodi on ka õõvastavad mõrvade kirjeldused ning ka see, kui rahulikult inimesed sellesse suhtuvad. On see siis väikese küla mentaliteet või kahe rahvuse kokkupõrge või eraldatud nurgakese karistamatus, kuid normaalne see väike Nuuk ei ole ja ainukesed, kes saavadki midagi ära teha, on väljaspoolt tulnud võõrad, kes ei ole suguluses/tuttavad/ära ostaetud kohalike poliitikute poolt. Aga huvitaval kombel on need uustulnukad enamasti ise kogenud mingisugust traumat, mis on nende elu muutnud ning neist alkohoolikud ning ahelsuitsetajad teinud. Seega üks katkine inimene tuleb parandama oma uut ümbrust. Lombakas aitab pimedat.

Huvitav oleks teada, kas Skandinaavia kirjanikud kirjutavad ka muus žanris raamatuid, kui kriminaalsed põnevikud ja mitte lihtsalt kriminaalsed põnevikud vaid ikka inimeste haigemat poolt näitavad kriminaalsed põnevikud? Või on lihtsalt asi selles, et tõlgitakse neid rohkem.

Nahata tüdruk pole lihtne lugemine, kuid kriminullide austajatele vägagi hea raamat.

esmaspäev, 11. juuni 2018

Only Human


Raamat: Only Human (Themis Files #3) by Sylvain Neuvel (2018)
Hinne: A
Lapsepõlves avastas Rose Franklin kogemata suure maetud metallist käe Lõuna Dakota linnakese, Deadwoodi lähistelt. Täiskasvanuna juhtis dr. Rose Franklin meeskonda, kes leidsid ka ülejäänud keha osad ning panid kokku Themise: võimsa roboti, mille päritolu jäi saladuseks. Koos keeleteadlase Vincenti ja piloodi Karaga ning nimetu intervjueeriaga kaitsesid nad maad geopoliitilise konflikti eest ning ka tulnukate rünnaku vastu. Nüüd, kui on möödunud pea kümme aastat teises maailma, tuleb Rose tagasi, et leida oma endised liitlased oma vaenlasena ja kogu planeeti segaduses. Tal tuleb kokku panna endise Maa Kaitse Korpuse riismed samas kui ta oma sõbrad üksteise vastu pööravad.
Fiction, Adventure,

Kas mäletate kuidas eelmine raamat lõppes? „Toto, me pole enam maal.“
Ja nad polnudki, Themis lahkus koos kõigi teiste robotitega, mis olid veel ühes tükis maalt ja läksid nende koduplaneedile, Esat Ektile.

Ka see raamat on üles ehitatud samamoodi kui esimesed kaks, seega on siin intervjuusid ja päevikute sissekandeid, nii olevikust, minevikust, nii maal toimuvat kui ka Esat Ektil toimuvast. Toimuv ei ole kronoloogilises järjekorras vaid vaheldumisi, et mõistaks olevikku ja ka minevikku: miks on Rose koos Vincendi ja Evaga ning Ekiniga tagasi maal. Miks toimetati nad Eestis maandunud Themisest koheselt St. Peterburgi. Kuidas saab Ameeriklase kasutuses olla Lapeteus, see robot, kelle Rose New Yorgis kahjutuks tegi. Miks on üle maa ehitatud „töölaagrid“ kuhu kogutakse inimesed, kelle on palju tulnukate DNAd. Miks Eva vihkab oma isa ja miks on Vincent nõus Venelaste heaks töötama.

Inimesed on ühed imelikud elukad, neil on vaja kedagi keda süüdistada, kui midagi on valesti läinud ja neil on vaja ka oma võimu näidata asju hävitades, et olla kindlad, et neile ikka allutakse. Mitte et kõrgemalt arenenud tulnukad meist palju paremad oleks, nemad lihtsalt on õppinud oma võimujanu rahuldamiseks teisi vahendeid kasutama, kuid varjatult on nad sama julmad ja hoolimatud väikeste kodanike või teistsuguste kodanike suhtes.

See raamat oli suurepärane lõpp Themise failide sarjale. Lõpp oli piisavalt positiivne, piisavalt lootust andev, kuid samas ei pakkunud mingit fantastilist võimalust, kuidas maailmas alati rahu tagada. Inimlik lugu ja põnev lugu.

Nähtamatu raamatukogu


Raamat: The Invisible Library (The Invisible Library #1) by Genevieve Cogman tõlge Juhan Habicht (2015, 2018) Varrak, RR, A
Hinne: C-
Irene peab olema oma parimas vormis või jäetakse ta mängust igaveseks välja …

Irene on salapärase raamatukogu professionaalne spioon ja raamatukogu eesmärk on koguda erinevate reaalsuste ilukirjandust. Üheskoos oma võluva assistendi Kaiga, saadetakse Irene ühte alternatiivsetest Londonitest. Nende missioon – tuua tagasi üks ohtlik raamat. Kuid kui nad sinna kohale jõuavad, on raamat juba varastatud. Tundub, et kõik selle Londoni allmaailmad on valmis surmavõitluseks, et vaid seda raamatut kätte saada.

Lisaks kõigele on ka see maailm kaosest nakatunud ja loodusseadused on väändunud lubamaks seal reaalsuse eksisteerida paranormaalsetel elukatel ja ettearvamatul maagial. Ka Irene abiline ei ole saladustest prii.

Peagi on Irene ülepeakaela segatud ohtlikesse juhtumitesse, vihjetesse ning salajastesse seltsidesse. Kuid läbikukkumine ei tule kõne allagi – kogu reaalsuse olemus on kaalul.
Paranormal, Action, YA, Steampunk, Fantasy

Mida mul on selle raamatu kohta öelda? Üsna palju ja kahjuks mitte midagi head.

Alustuseks, kui ma seda lugema hakkasin, siis mind üllatas kui sarnane on ta ühe teise raamatusarjaga, nimelt Rachel Caine Suure raamatukogu sarjaga. Mõlemi sarja esimene raamat on ilmunud 2015 poole aastase vahega (käesolev sari jaanuaris ja teine sari juulis). Mis võis olla see, mis on andun tõuke kirjutada raamatuid nii sarnasel teemal? Ma ei imestaks üldse, kui selle tõuke andis aasta varem ekraanidele jõudnud sari Raamatukoguhoidjad. Caine sarjas on Raamatukogu kõike juhtiv jõud ja nad on omal ajal peatanud Gutenbergi leiutised ja seega on endiselt kõik raamatud käsitsi kirjutatud ja ülimalt hinnalised ning infot jagatakse elektrooniliste koodeksite abiga, sest auruenergia on väga kõrgelt arenenud ja see võiks vabalt olla nagu üks Nähtamatu raamatukogu paralleel maailmadest. Ja kui mul oleks valida olnud, siis ma pigem oleks Caine sarja tõlkinud, kuid seda.

Nähtamatu raamatukogu on aga üks vägagi ebamäärane, hüplik ja arusaamatu lugu. Mõte selle taga on ilmselt hea, kuid tulemus nõrk. Alustame kasvõi sellest, et nii mõnigi lugeja on selle raamatu märkinud YA raamatuks, kuigi raamatut lugedes on aru saada, et Irene vanust võib kuskile 50 ligidale lugeda ja Kai võib vabalt olla tont teab mitu sada aastat, kuid tõsi ta on, et nad mõlemad käituvad kui teismelised. Irene esimene iseloomustus Kai põsesarnadest on liigne ülepingutus püüda kõlada kui tõeline armastusromaani kangelanna, kus korsette puruks rebitakse ja kas teie olete näinud mõnda inimest, kui nad just ei ole end näljutanud surma piiri peale, nii teravate põsesarnadega, et võiks teemanti lõigata, juustust rääkimata? Ja siis need teismelistele omased mossitamised ja mingitest tähtsusetutest teemadest kinnihoidmine nagu taks oma saagist, olles valmis pigem saagi surnuks raputama, kui et ta seda käest annab ja mõistuse häält kuulab. Ega ka Irene pidevad kurjad nähvamised ja teisipidi nende nähvamiste põdemised väga täiskasvanulikud ei tundu. 

Hea meelega läheks mööda/jätaks vahele/rebiks lehed välja ka sellest kohast, kus Kaist saab äkki täiskasvanute erootikaromaanide odav torumees, kes pakub oma „kaupa“. See osa ei sobi mitte üks raas kokku kogu ülejäänud looga, seega miks oli seda vaja siia lisada, kui just mitte sõnade arvu suurendamiseks ja võib-olla täiskasvanud lugejate ligimeelitamiseks. Ega ka Irene pidev tagasivaatamine kahetsusega sellele ühele ööle palju parem pole, sest nende kahe vaheline „särin“ on pingutatult hale. Ka sellest ei saa ma aru, et Kai, kes on viimased viis aastat suutnud oma saladust hoida kõigi eest, laseb esimese poole päevaga koos Irenega olles huulte vahelt välja lipsata päris palju infot oma „olematu“ perekonna kohta – kui ta viis aastat suutis ennast tagasi hoida, kuidas ta siis nüüd järsku nii ettevaatamatu on. Ja need abistavad tegelased on ka imelikud, saladustesse uppuvad, kuid samas paluvad end pidevalt usaldada. Samamoodi oli ka arusaamatu see, kui lihtsalt Irene räägib Raamatukogust isikutele, kes ei tohiks sellest midagi teada.

Samas oli üks asi, mis mulle seda raamatut lugedes pidevalt meenus - Howli liikuv kindlus – kõik need tegelaste kirjeldused, nende tegevused, sõidumasinad ja muud tehnoloogilised vidinad, meenutasid nii väga Miyazaki multikat, et silmade taga jooksis pidevalt selle raamatu anime versioon.

See oli ikka väga jabur ja vägagi paljudest teistest raamatutest mõjutatud raamat: mõni raamat mõjutas seda lugu positiivselt, teised aga jälle negatiivselt. Ilmselt kui ma poleks varem lugenud Caine Suure raamatukogu sarja suhtuks ma sellesse raamatusse teistmoodi, sest mul poleks seda millegigi võrrelda, kuid kuna mul on millega võrrelda, siis näen ma selles ainult haledat katset midagi head kirjutada.