Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 28. märts 2019

Tihenevad varjud


Raamat: Tihenevad varjud (A Darker Shade of Magic, Shades of Magic #2) by V.E. Schwab, tõlk Marge Paal (2016, 2017)
Hinne: B
Sellest on möödas neli kuud, kui Kelli käte sattus salapärane must kivi. Neli kuud sellest kui tema teed ristusid Delilah Bardiga. Neli kuud sellest kui prints Rhy sai haavata, kui Valge Londoni pahatahtlikud Dane kaksikud langesid, ja neli kuud sellest kui see kurikuulus kivi visati koos Hollandi sureva kehaga läbi lõhe – tagasi Musta Londonisse.

Kell on nüüd aga rahutu, kuna ta on pidanud loobuma oma mustast ärist, kuid nüüd külastavad tema unenägusid pahaendelised maagilised sündmused, ja ärgates mõtleb ta vaid Lilast, kes kadus sadamast, nagu ta oligi plaanis olnud. Punane London teeb ettevalmistusi Elementide mängudeks – suurejooneliseks rahvusvaheliseks maagia mänguks, mis on mõeldud nii meelelahutuseks kui ka naaberriikide vaheliste heade suhete kindlustamiseks – ja sadamasse jõuab piraadilaev, mis toob kaasa vanad sõbrad.

Ja sellel ajal, kui Punane London on hõivatud mängudega kaasnevast põnevuses, on teine London tagasi elule naasmas. Pärast pikka aega on üks ammu unustusse vajunud vari taas päevavalgusesse ilmumas. Kuid maagia tasakaal on alti ebakindel ja selleks, et üks London taas tõusta saaks, peab teine London langema.

Fantasy, YA, Fiction, Magic

Heir's Game
No näed, selleks läks kõigest kolm aastat, et ma jõuaks sarja teise raamatu lugemiseni, kuigi raamat ootas riiulis juba ammmu. Aga see ootusaeg ei teinud lõpuks loetut sugugi halvemaks. Kui eelmine raamat meenutas mulle hulga teisi raamatuid, siis ka see raamat ei ole midagi täiesti uut ja ootamatut. See raamat on minu jaoks nagu segu ühest kaasaegsest lastekirjanduse klassikast ning kahest veebi-koomiksist – Harry Potter ja Tulepeeker ning Empyrea ja Heir’s Game.
 
Empyrea
Seekordses raamatus jookseb kõrvuti neli lugu – Lila, Kell, Holland ja Rhy.

Lila õpib tundma iseennast, oma tärganud maagiat, kohalikku keelt ning keerulisi suhteid. Ta on end oma uues keskkonnas maksma pannud ja ta ei lase millelgi ega kellelgi end oma sihilt eemale juhtida.

Kellist on saanud „vang“ – oma lubaduste vang. Kuid samas on temas kobrutamas miski, mis vajab väljapääsu, ning selle väljapääsu pakub talle Rhy, kuid selle väljapääsuga kaasneb taas pettus ja maskeering. See sobib Kellile … kuni ta vahele ei jää.

Holland on sõlminud liidu, mis annab talle lõpuks selle mida ta alati on soovinud – iseseisvuse, otsustusõiguse. Kuid kas see ikka on nii, nagu ta arvab? Kas ta ikka teab, kellele ta on sõrme andnud ja mis tast järgi jääb kui sõrme järel haaratakse terve käsi?

Rhy teab, et see mis praegu toimub tema ja Kelliga on tema süü, et ta ei oleks siin, kui poleks olnud Kelli, kui poleks olnud Lilat. Kuid ta ei saa sinna midagi parata, ta on selline nagu ta on ja seega ta veab Kelli endiselt välja kohtadesse kuhu nad minema ei peaks ja sepistab kavalaid plaane, mida ta teha ei tohiks. Kui kui kõik läheb nii nagu tema tahab, on nad kõik õnnelikud. Aga kui ei lähe?

Ja nii nad siis triivivadki esialgu eraldi, kuid järk järgult viib loo vool neid keskpunkti poole kokku, et siis teepeal üksteisega kohtuda, taas lahku triivida, uuesti kohtuda ning lõpuks …

No näis milline see kolmas lugu veel olema saab, kes peale jääb ja kes langeb ning kelle poolt on maagia. Hea lugemine igatehes.

esmaspäev, 11. märts 2019

Whisper Me This

Raamat: Whisper Me This by Kerry Anne King (2018)
Hinne: C
Üksikema Maisey Addington pole kunagi suutnud oma ema ootusi täita – ta pole kunagi abiellunud, puudub kindel siht, raiskab oma kõrget IQd juhutöödega. Ainus asi millega Maisey on kindel, et ta on hästi hakkama saanud, on tema suhe tema kaheteist aastase tütre Ellega … kuni ükstelefonikõne lööb segamini nende seni kenasti tasakaalus olnud elu. Maisey ema on koomas ning tema isa süüdistatakse väärkohtlemises ja hooletuses.

Jõudes tagasi oma lapsepõlvekodu, peab Maisey langetama südantlõhestavaid elu ja surma küsimusi. Tema segaduses isa on hävitanud perekonna pabereid, seal hulgas ka ema viimase soovi. Vastuseid otsides avastab Maisey ühe saladuse teise järel, kuni ta satub kõike muutva tõeni: tal on Marley nimeline kaksikõde.

Maisey kinnisidee, oma õe müsteerium lahendada, sunnib teda süüvima ta sügavamatesse mälestustesse ning algatab ka hooldusõiguse võitluse Elle isaga. Kas Maisey armastus oma tütre vastu on piisavalt tugev, et murda väärkohtlemise ring ning alustada uut elu nende kõigi jaoks?
Drama, Mystery

Kas te mäletata, mida ma eelmise raamatu heietuse lõppu kirjutasin?
Et siis, eneseabiraamat, mis pakub kurba meelelahutust ja tahes tahtmata hindan ma ilmselt vähemalt kolme järgmist ilukirjandusliku raamatut selles raamatus välja toodud pahede valguses :).

:)

No vot ja kohe järgnev raamat oligi selline raamat millest ma rääkisin, kus kirjutatakse täpselt sellisest katkisest perest naisest, kes on oma uue eluga täpselt samasugusesse ämbrisse astunud nagu ta ema enne teda. Ja siin on ka see tüüpiline kinnisideega meeste versioon väga hästi välja toodud.

Aga lugu siis. Maisey on natuke ullike üksikema, kes nagu peaks olema ajakirjanik, kuid samas nagu ei ole ka ja ta kaheteist aastane tütar on palju täiskasvanulikum kui ta ise. Ta lapseisa on kontrolliv jurist ja ta ema on olnud alati kritiseeriv ja kontrolliv matriarh, kes tegi oma tütrele väga noorelt selgeks, et mingeid väljamõeldud sõpru pole olemas ja kui Maisey oma Marley lugu ei jäta, siis läheb tal kehvasti.

Kuid siis helistab talle vanemate äärmiselt uudishimulik naabrinaine, teatamaks, et ema viidi haiglasse ja isa kahtlustatakse koduvägivallas. Loomulikult läheb Maisey koheselt koju, kus selgub, et ta ema on kolm päeva tagasi köögis kukkunud, pea ära löönud ja ta isa on vastavalt oma abikaasa juhenditele ta lihtsalt voodisse viinud surma ootama. Kuid kes siis usuks, et üks täie mõistuse juures olev inimene sellise soovi esitaks ja et keegi sellist soovi kuulaks ning arsti ei kutsuks.

Aga lisaks Maisey loole, on siin ka tuletõrjuja Tony, ilus pikk mees, Maisey kunagine koolikaaslane, kellel on kuus õde ja kes usub tõemeeli, et temal pole mitte mingit õigust mingile õnnele oma elus, kuna tema isa oli vägivaldne ja ühel tema järjekordsel joomatuuril oli neljateistaastane Tony oma isa käe peatanud, igaveseks. Seega usub ta, et tal pole mingit õigust oma pere luua, kuna tema on ka kindlasti samasugune jõhkard, ja et ta on siiani end kontrolli all suutnud hoida, kuna ta elab oma ema ja noorima õega.

Et siis Maisey ema on nüüd siis haiglas, masinate küljes ja isa tuuakse ka haiglasse, kuna ka tema on ema kõrval olles kolm päeva olnud söömata ja joomata. Kuigi ema olevat kirjutanud patsiendi testamendi, ei leia seda keegi üles, kuna enne kui isa haiglasse toodi, oli ta hunniku tähtsaid pabereid läbi hundi lasknud ja mis hunti ei mahtunud, ära põletanud. Seega peab Maisey otsustama, kas ema elustatakse, kui ta kopsud ja süda üles ütlevad. See pole talle kerge, sest ta pole kunagi pidanud midagi nii tõsist otsustama ja enamuse ajast uitab ta oma mõttemaailmas ja ei saa üldse sotti mis toimub. Kuid ta teab ühte, ta ei taha emal veel minna lasta. Seda aga eriti pärast seda kui ta panga hoiukarbist leiab enda ja oma kaksikõe sünnitunnistused. Et siis Marley ei olnudki kujutletav sõber.

Ning siis lendab kohale ka Maisey lapseisa, kes tüüpilise juristina tahab koheselt ohjad enda kätte haarata, isa süüdimatuks tunnistada, maja maha müüa ja Maisey ja Elle koju viia. Kuid Maisey ei taha isa peale ema suma vanadekodusse panna ja Elle ei taha isa juurde elama minna, ning kui mees ka vaidluse käigus käed oma tütre vastu „kasvatuse“ eesmärgil käiku laseb on asi otsustatud.

Tony, kelle on vastu tema tahtmist tekkinud tunded Maisey vastu, võtab ta koos Ellega oma kaitse alla ning Elle on netist leidnud Marley, kes otse loomulikult on ju tulnud sinna samma linnakesse kontserti andam. Kuigi Marley on esialgu Maisey vastu ebameeldiv ja ei taha temaga üldse tegemist teha, lepivad nad lõpuks kokku, et Marley tutvustab Maiseyle nende isa.

Kogu selle loo keskele on ka pikitud Maisey ja Marley ema päeviku lehti, mis harutab tasahilju lahti miks ta ainult Maisey üles kasvatas, kuidas nad üldse sinna väiksesse linnaksesse sattusid ja miks arstid leidsid tema röntgeni piltidelt nii palju vanu luumurde.

See ei olnud ei ilus ega õnnelik lugu, see oli väga emotsionaalne ja dramaatiline lugu, kus paljud katkised inimesed saavad kokku teiste katkiste inimestega ja loodavad üheskoos paraneda.

Raamatu pealkiri Whisper Me This on pärit ühest päris armsast luuletusest, millest lapsed on teinud mängu, mida nad mängisid siis kui isa taas purjus oli ja nad vaikselt pidid olema.
Whisper me this, my darling, my love
The sound of the moonlight, of stars up above
Whisper me truth, love, and whisper me lies
Warm days of winter, cold summer skies
Whisper me anger, whisper me rain
Whisper me flowers, then whisper me pain
When I come to die, love, then whisper me this
The shape of a memory, the truth of a kiss.
Whisper me, whisper me, whisper me this
A lifetime of memories, and one final kiss.

teisipäev, 5. märts 2019

Naised, kes armastavad liiga palju

Raamat: Naised, kes armastavad liiga palju by Robin Norwood, tõlk Age Kristel Kartau (1985, 2019)
Hinne: D
Kas „kedagi armastada“ on kõige tähtsam asi sinu elus? Kas sa usud alati, et leides „selle õige“ ei tunneks sa enam masendust ja üksindus? Kas sa oled väsinud „headest meestest“ kes on avatud, ausad ja usaldatavad? Kui olla armunud tähendab tunda valu, siis on see raamat sinu jaoks.
Terapeut Robin Norwood kirjeldab liialt armastamist kui mõtlemise ja käitumise mustrit, mis on tekkinud naistel nende lapsepõlve probleemide tagajärjel. Paljud naised avastavad end järjekindlalt samasugustest õnnetutest ning hävitavatest suhetest. Ja siis näevad nad ränka vaeva, et need hukule määratud suhted koos püsiks. Selles menukis tuuakse välja kui tugevad võivad sellised ebaterved suhted olla, ning kui kergesti neid üha uuesti korratakse, kuid samas annab ka väga kindlad juhtnöörid, kuidas tulla välja sellest haigusest mille nimeks on liigne armastamine.
Self-Help

Oh jah. Ma pean ikka alati raamatuid valides meeles pidama, et ei ole tähtis kui huvitav võib olla selle eneseabi raamatu sisututvustus, kui ikka midagi valesti ei ole, siis ei ole vaja eneseabi raamatuid lugeda.

Nüüd kui ma olen endale selle meeldetuletuse kirja pannud, mingem raamatu enda juurde.

Tegu on nagu juba eelpoole öeldud eneseabi raamatuga neile naistele, kes armastavad liiga palju ja loodavad, et nende armastus töötab samamoodi nagu muinasjuttudeski, et muudavad koletise printsiks. Kuid reaalsuses ei saa me kedagi muuta vaid selle pärast, et meie arvates võiks ta teistsugune olla, sest ega me ju ise ka muutuda ei taha kui keegi väidab, et nende arvates võiks me teistsugused olla. Ma ei saa kuidagi nõus olla, et see kehtib vaid naiste kohta, et vaid naised tahavad oma elukaaslasi muuta. Ma olen piisavalt kohanud mehi, kes samuti tahavad oma elukaaslaseid muuta. Ja muuta tahetakse lisaks elukaaslastele/abikaasadele, ka lapsi ja sõpru.

Ning nagu eneseabi raamatutes ikka, leitakse et kõige selle kurja juur on selles, kes ja kuidas meid kasvatas ja eks nende kasvatajate vigane kasvatusmeetod tuleb nende vanematelt jne, jne.

See oli üks meelelahutuslik ja masendav raamat. Meelelahutuslik oli ta selle pärast, et siin esitatud lood on nii jaburad ja tõlkeloogikavead on samuti äärmiselt jaburad (civil engineer oli tõlgitud tsiviilinsener mitte ehitusinsener ja ohter shoe drops oli on tõlgitud teine king lendab ja pray on ju ainult üks tähendus, onju – palvetan :) (antud kontekstis sobiks tõlge loodan) jne, jne.). See raamat on esmakordselt eesti keeles ilmunud kirjastuse Elmatar aastal 1996, nüüd 20 aastat hiljem oleks ikka võinud selle tõlke korralikult uuesti üle lugeda, kui mitte tõlgi poolt, siis vähemalt toimetaja poolt, et ta oleks sellised jaburused ära parandanud, kuid kahjuks seda ei tehtud, seega saavad lugejad kõige muu kõrval ka südamest naerda, kui mõne eriliselt jabura tõlke juurde jõuavad. Et siis tõlge oli meelelahutuslik ja masendav.

Ka sisu on meelelahutuslik ja masendav. Meelelahutuslik, kuna pea iga peatüki juures tundsin ma ära mõne tüüpilise armastusromaani sisu, eriti YA ja NA raamatute lood, kus kokku saavad hea tüdruk katkisest perest ning pahapoiss/töönarkomaan ja nende lugu jutustatakse täpselt nii kaugele, kuni nad on võidelnud läbi kas oma lähedaste inimeste tõkete või omaenda tõkete ja korraks näib noormees olema valmis end muutma tüdruku pärast, kuid kas nende elu ka nii roosiline on peale mesinädalaid, seda lugejatele enam ei näidata. Masendav ta ongi selle pärast, et millegipärast on sellised katkised suhted saanud äärmiselt populaarseks ja armastuse eesmärk tundubki olevat kellegi teise nimel muutumine, kellegi teise muutumine. Üks näidetest oli selline, kus mees oli tõsine sportlane, kes veetis iga vaba hetke sporti tehes ja see oli probleem, kuna sedasi kaugenes ta oma perest, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis enamus armastusromaanides on kangelased ideaalse sportlase kehaga ning nende kõhulihastel võiks kasvõi pesu pesta, kuid kust nad siis need ideaalsed kehad ja kõhulihased saavad, kui nad tunde jõusaalis ei veeda? Seega on meesideaal juba ette määratud ideaalset suhet lõhkuma, sest tal lihtsalt poleks oma välimusega tegelemise kõrvalt aega kellegi teise jaoks.

Raamatu lõpus on autor kokku pannud sammud, mida üks selline liiga palju armastav naine peaks tegema:
  1. Otsi abi
  2. Tee tervenemisest oma elu esmaülesanne
  3. Leia omasuguste eneseabirühm, kus sind mõistetakse
  4. Arenda oma vaimsust isapäevase praktikaga
  5. Lõpeta mehe juhtumine ja kontrollimine
  6. Õpi mitte laskma ennast ahvatleda mängudest
  7. Vaata julgelt näkku oma probleemidele ja puudustele
  8. Arenda iseendas kõike, mis vajab arendamist
  9. Muutu isekaks
  10. Jaga teistega seda, mida sa oled kogenud ja teada saanud

Mul on selle nimekirja suhtes paar probleemi. Esiteks peaks endale ikka tunnistama, et sinu käitumine pole normaalne ja alles siis peaks abi otsima, sest kui sinu arvates on kõik korras, miks peaks sa siis abi otsima?
Leia omasuguste eneseabirühm. See on ikka see Ameeriklaste komme, kõigest rääkida. Et siis mõte on selline, et kuigi sul on pikad tööpäevad ja lapsed ootavad kodus, pead sa leidma vähemalt kolm korda nädalas aega, et koos istuda grupiga, et kurta oma kaassõltlase üle ning kuulama teiste lugusid. Ja ärgem unustagem, et vähemalt kord nädalas tuleb ka veel terapeudi juures käia. Et siis lahendus on see, et veeda võimalikult vähe aega kodus, räägi võõrastega oma probleemidest ja siis saadki oma liigsest armastusest lahti, sest sul lihtsalt pole enam aega selle jaoks. Ilmselt see variant ei päästaks neid lapsi kellel on liialt kontrollivad ja piiravad vanemad, sest laste kallal näägutamiseks leitakse ikka aega.

Raamatu lõpus on ka rida kodulehti, kust peaks vastavale sõltuvusele abi leidma. Paljudel neist on viimased uudised lisatud aastal 2016, kuid äkki abi leiab sealt siiski.

Et siis, eneseabiraamat, mis pakub kurba meelelahutust ja tahes tahtmata hindan ma ilmselt vähemalt kolme järgmist ilukirjandusliku raamatut selles raamatus välja toodud pahede valguses :). Aga muidu loetav raamat, ka siis kui sa otseselt ei tunne, et sul oleks liialt armastamisega probleeme, sest lihtsalt ajaviiteks võib seda ikkagi lugeda. Kui vaid tõlge oleks parem olnud!