A Study in Darkness

Raamat: A Study in Darkness (The Baskerville Affair #2) by Emma Jane Holloway (2013)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17264584-a-study-in-darkness        

Kui Baker Street 221B kuulse detektiivi korteris lõhkeb pomm, heidetakse Evelina Cooper onu Sherlocki maailma, mis on täis mõistatusi ja mõrvu. Just siis, kui ta oli juba arvanud, et ballisaalidesse  on tuvaline tagasi minna, tulevad tema tantsukaardil kohta nõudma nii uued, vanad, kui ka surnud vaenlased. Enne kui Evelina jõuab oma kohvreidki lahti pakkida, annab väike ebadiskreetsus ta Kudse Kuninga kätte, kes sunnib teda spioneerima. Ta teab Evelina ebasündsat minevikku, ning seega saadab ta neiu Whitechappelisse, et tema vaenlased paljastataks. 

Evelina püüab peita oma maagilisi võimeid, kuid samas antakse talle võimalus õppida ohjeldama oma võimete tumedamaid külgi. Kogu maad on tabanud mässumeelsus, ning Evelina hinge ihaldab võlur, ning keegi ei saa teda kaitsta linna oma hirmu alla hoidva Rappija Jacki eest.

Criminal Mystery, History, Fantasy, Steampunk, Romance, 

Ma lugesin esimest osa ammu ja seega ma sellest palju ei mäleta, kuid samas oli mul tunne, et teist osa võib täiesti vabalt ka ilma nende teadmisteta lugeda, sest vajalikud asjad tuletatakse nagunii selles osas meelde. Igatahes …

London, aasta on 1888, septembri lõpp. Londoni vaesemate linnajagude elanike ähvardab mõrvar, kes iga järgmise ohvri kallal kasutab üha räigemaid meetodeid.

Evelina Cooper, Sherloki õetütar, on tagasi Londonis ja tema eesmärk on vanaema soovidest mööda hiilida ning ülikooli minna. Kuid enne veel kui ta Baker Streeti uksestki sisse saab minna, viskab onu oma külalise tänavale ja külaline õhkab üleval korteris pommi. Järgneb segane hetk, kui ei saa aru, kes kelle pantvang on, ning kõige selle tagajärg on see, et Eveline saadetakse Šotimaale, endise kooliõe juurde. Kuid selle endise kooliõe vend on ju Eveline endine kallim ja isa on see, kelle mahhinatsioonid Evelina ja Sherlok esimeses osas paljastasid. Ja siis jääb Evelina komproviteerivad situatsioonis vahele ühele Londoni valitsevatest gaasi kuningatest, kelle tütar on kihlatud endise kooliõe vennaga.

Evelina on pannud end olukorda, kus ta peab pakkuma oma detektiivi oskusi, et ta onu teada ei saaks millega ta hakkama on saanud, seega saadetakse ta Whitechapelisse, kuid mitte mõrtsukat püüdma, vaid teise gaasi kuninga taga luurama, et saaks teada, kes on tema aurumasinate meister ja millised on nende plaanid. Ja nii satubki Evelina kokku ühega oma “surnud” vaenlastest, kes mingi ime läbi suutis lahkamislaualt üles tõusta ja peab nüüd Whitechapellis nukuteatrit. Kuid tema nukud, need pole lihtsalt nukud, need on NUKUD, kellele on lisaks aurujõule antud ka hing, või vähemalt osa sellest.

See fan-fik Doyle aegumatu Sherlock Holmesi teemadel on täitsa põnev lugemine. Lisaks ajaloolisele krimile, on Londonile antud mõnus steampunki vint. Ja mitte ainult, siin on ka maagiat, maagilisi olendeid ja piraadid. Evelina, endine tsirkuse jõmpsikas, kelle vanaema (pärast vanemate surma) on ta kõrgseltskonna liikmeks koolitanud, tunneb end kahe maailma vahel kohatuna - ühtpidi tunneb ta end mugavamalt vaesemas linnajaos, olles kasulik oma masinate parandus oskustega, kuid samas tahaks ta tunda end mugavalt onu juures ja täiendada oma oskusi ülikoolis. Ning siis võetakse tal valik käest ja ta peab hakkama saama raskemas olukorras. Kui ta esimeses osas pidi valima kahe armastuse vahel, siis siin ei anta talle valikuvõimalust, üks ta armsam on antud teisele ja teine armastus on leidnud võimaluse, et nende suhe ei kutsuks esile väikest maagia plahvatust. Ja kõige selle taustal on need jõhkrad tapmised ja hoolimatud poliitika mängud.

Mingil määral oli siin võibolla liiga palju infot korraga ning liiga palju raudu oli korraga tules, kuid samas kui seda kõike korraga ei toimuks, siis ei oleks ka kogu aeg nii põnev. Ning autor ei halasta lugejale, sest raamat lõppeb põhimõtteliselt poolelt sõnalt, kui kõigi elu kõlgub väga peenikese niidi otsas.

Kolmas osa palun :D 

It Ends with Us

Raamat: It Ends with Us by Colleen Hoover (2016) P, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/27362503-it-ends-with-us 

Lily elu ei ole kunagi kerge olnud, aga see pole teda iial takistanud unistuste poole pürgimast. Ta on saavutanud päris palju: kolinud lapsepõlvekodust, Maine’i väikelinnast, Bostonisse, õppinud ülikoolis ja avanud endanimelise lillepoe. Kui tema ja võluva neurokirurgi Ryle Kincaidi vahel säde lahvatab, tundub kõik korraga liiga hea, et tõsi olla. Ryle on enesekindel ja kangekaelne, vahest isegi veidi ülbe. Ta on romantiline ja särav ning kahtlemata Lilyst sisse võetud, aga tõsisemale suhtele on ta kategooriliselt vastu. Lilyt vaevavad ühtaegu nii uue suhtega seonduvad küsimused kui ka mõtted Atlas Corriganist. Atlas oli tema esimene armastus, ühtlasi side seljataha jäänud minevikuga. Atlas oli tema hingesugulane ja kaitsja. Ning kui too ootamatult välja ilmub, satub ohtu kõik, mille Lily ja Ryle on rajanud. 

Julges ja sügavalt isiklikus romaanis "Ei iial enam" näitab Colleen Hoover end kirjanikuna sootuks uuest küljest, tuues lugejate ette südantliigutava ja unustamatu loo armastusest, mille eest tuleb maksta liiga kallist hinda.

Drama, Romance

Jah, ma olen sellest raamatust nii palju kuulnud ja nii palju nurinat näinud selle pärast, millised näitlejad on valitud filmis mängima neid peaosalisi, kuid kuna Lily ossa on valitud Blake Lively, siis tahtsin ma raamatut lugeda enne filmi valmis. Seega, see on raamat, millele on kiidusõnu lauldud ilmselt ilmumisest saati ja ma olen näinud mitmeid pisaratest kriimuliste nägudega lugejaid ja ma tahtsin teada, mis selles raamatus siis nii väga erilist on. Vastavalt mulle, ma ei lugenud sisukokkuvõtet, vaid hüppasin pea ees sisse.

Ühtepidi on see hea lugu, kuid teistpidi imelik. Peategelane Lily, Lily Bloom, esialgu turundaja ja siis lillepoe omanik (te ei usu seda, kuid mul on sõbranna, kellel on samuti väga lilleline nimi, kes on ka florist :)), on tüdruk katkisest perest ja tänu sellele on ta ka ise katkine. Ta on kogu oma lapsepõlve pidanud kõrvalt vaatama, kuidas ta isa on emaga toorustanud, seega ei suuda ta isa matustel tema kohta mitte sõnagi head öelda, kuigi isa talle kunagi viga ei teinud. Pärast matuseid otsib Lily Bostoni kõrgeima koha, kus ta saab mõelda. Katusel saab ta kokku Ryle’ga, neurokirurgia praktikandiga, kes oli just kaotanud oma patsiendi, seega tuleb ta katusele end välja elama.

Kaks võõrast inimest, avaldavad üksteisele oma “alasti saladused”, sest nad ei kohtu ju üksteisega enam kunagi.

Lisaks sellele, et Lily pidi nägema oma isa jõhkraid tegusi ema kallal, koges ta isa julmust ka oma sõbra kallal. Lily loeb üle oma vanu päevikuid, kuidas ja kohtus Atlasega, kodutu poisiga (deem kuidas see üht teist Atlast meenutas). Lugedes Lily päevikuid, võid aimata, et see lugu ei lõppe hästi, sest ega muidu lugejatel pisarad mööda põski jookseks, kuid ärgem rutakem asjadest ette.

Pool aastat hiljem, kui Lily lõpuks oma unistuste lillepoe avab, leiab ta ühel päeval endale parima sõbranna/töötaja ja kohtub taas oma katuse tuttavaga. Ameerikale omaselt, ei lähe Lily haiglasse, kui ta oma jalga vigastab, vaid usaldab arsti praktikandi sõnu ja lihtsalt hoidub paar nädalat jalale toetumast. Liigume edasi. Lily uus sõbranna/töötaja on Ryle õde, seega saab neist üks suur armastav perekond. Ja siis juhuslikult uut restorani külastades, kohtab Lily Atlast.

Möödub taas paar kuud ning Lily õnneuima tekib esimene lõhe, kui Ryle lükkab Lily endast hoolimatult eemale, kui ta on oma kirurgikätele viga teinud ja Lily teda naerdes aidata püüab. Lily ütleb talle otse: kui seda veel peaks juhtuma, siis ta kõnnib minema, vahet ei ole, mis seisus nende suhe on, ta on oma vanemaid jälgides piisavalt õppinud. Kuid kas ikka on? Miks ta Ryle käitumisele vabandusi otsima hakkab. Samas kui keegi minu üle naeraks, kui mina olen haiget saanud, ei hooliks ma mina sel hetkel kellestki teisest rohkem kui endast ja lükkaks naerja eemale. Kuid autori põhjendus Ryle vihapursetele, ei lenda minu jaoks. Aga see selleks.

Nagu te juba aimata võite ei jäänud see ainukeseks korraks. Ja isegi kui Ryle otseselt ei ründa Lilyt, siis ka need “oops, I did it again” hetked ei ole andestatavad, kuid Lily andestab, leiab põhjenduse, kuni enam ei leia, kuni ta lõpuks julguse kokku võtab ja helistab ainukesele inimesele, kes teda selles aidata saab ja kes on valmis oma elu tema nimel andma.

Jah, see on raske lugu ja samas on see ka ilus lugu. Siin on kõrvuti kaks armastuslugu ja kuigi üks neist on Lily minevikust ja teine olevikust, peab ta lõpuks valima, kumb on tema jaoks tõelisem/tähtsam. Ja olla katkine hing, kes on pealt näinud vanemate tülisid, ei saa kerge olla, sest see on sinusse süstinud igavese kahtlustuse kõigi suhtes ja alatise instinkti otsida vigu nii endast kui teistest. Kuna autor on ka ise katkisest perest pärit, siis ta teab millest ta räägib, kuid tema on see õnnelik hing, kelle vanemad läksid lahku ja andsid lastele võimaluse ka paremat võimalust näha.

Mina ei nutnud seda raamatut lugedes, kuigi teiste emotsioonid andsid minu fantaasiale tiivad ja ma kujutasin lõppu ette palju süngemates värvides kui see tegelikult oli. Kuid ma pole ka see, kes väga kergelt nutaks. Ma nautisin selle loo lugemist ja ma olen autoriga nõus, et kuigi raamatus on tegelased kahekümnendates, saab see lugu filmis palju parem olema, kui tegelased on kolmekümnendates. Kui need armastuslood välja jätta, siis mõistsin ma Lily tundeid ja mõtteid liigagi hästi ja ma toetan kahe käega seda, et kui vanemad ei saa läbi, ei tohiks nad mingil juhul vaid laste pärast kokku jääda. Jah, üksikvanem on raske olla, kuid elu lõputus õuduses pole ka mingi elu.

Kas peaks järje ka läbi lugema?

Mõrv Keyhaveni lossis

Raamat: Murder at Keyhaven Castle (Stella and Lyndly Mystery #3) by Clara McKenna, tõlge Nele Mikk (2023) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/199061419-m-rv-keyhaveni-lossis      

Ajaloolise kriminaalromaani tegevus toimub Inglismaal New Foresti piirkonnas 1905. aastal. Isepäise Ameerika pärijanna Stella Kendricku ja vikont Lyndy Lyndhursti pulmadeni on kõigest paar päeva, kui taas koputab nende uksele vikatimees.

Taevasse kogunevad mustad pilved, kui päevareisil Southamptonisse trambitakse üks tundmatu mees hobuste kapjade all surnuks. Enne kui selgub vastus, miks oli ohvri kuuetaskus artikkel Morrington Hallis eesootavate pidustuste kohta või miks ta ähvardas kedagi sealsetest majalistest ära tappa, leiab aset järgmine tragöödia. See surm pöörab Stella elu pahupidi ja heidab varju ühele Lyndy pereliikmetest.

Silmitsi leina, pulmade edasilükkamise ja ebamääraste ähvardustega, tegutsevad Stella ja Lyndy ülima kiiruga, et kuritegude vahel seoseid leida ja koorekihti kuuluvate pulmakülaliste seast süüdlane üles leida. Kui pruutpaar aga skandaalsed saladused päevavalgele tirib, tundub kurjategija tabamine – ja seejuures eluga pääsemine – sama võimatu kui klassivahede kaotamine.

Mystery, Romance, History

Kolmas osa Stella ja Lyndy mõistatustest viib meid veel sammukese lähemale nende pulmadeni, kuid enne veel ei saa ju teisiti, kui tuleb lahendada paar surmajuhtumit, ning seekord tabab surm neid kohe eriti lähedalt.

Kuid kõik ei saa ka ju ainult halb olla, midagi head peab ju ka kõigest sellest välja tulema.

Autor söödab lugejatele sobilikult väikesi info terakesi siit ja sealt, ning kui tähelepanelik ei ole, siis jäävad need terakesed tähele panemata, või siis ei oska neid üksteisega ühendada. Aga samas on ka mõnus lasta auroril endale vähehaaval seletada, kes, miks, kuna ja kuidas, sest siis saab nautida ka kõike muud, mis selle põneviku kõrval toimub.

 

Tõsi, Stella isa pole endiselt viisakamaks muutunud ja on valmis iga probleemi rahaga lahendama, sest tema on ju Ameerikast ja tema maksab. Ning ka Lyndy ema pole endiselt oma uute sugulaste suhtes sõbralikumaks muutunud, ning ta pigem võtab avasüli vastu uued ameeriklased, kellest ei saa tema sugulasi, kui et lepiks Stellaga. Kuid saatusel (loe: autoril) on omad plaanid, kuidas neid kahte lähedasemaks teha, võibolla julmad plaanid, kuid väga tõhusad.

Ning loomulikult peab nende kohutavate sündmuste ja peredraama taustal olema ka noorte armastus. Sest kõige selle käigus õpivad nad ju üksteist veelgi paremini tundma ning nende tunded muutuvad veelgi sügavamaks. Jah, nad peavad katsumustest üle saama, kuid nad saavad neist koos üle. 

Järgmine raamat palun, ma tahan ju teada, mis saab … ja … ja milliseid järgmisi põnevusi autor nende teele paiskab :) .

Lottie Brooksi megakeerulised armumised

Raamat: The Mega-Complicated Crushes of Lottie Brooks (Lottie Brooks #3) by Katie Kirby, tõlge Hels Kure (2022) ER, RR, A Hinne: B

Lühikokkuvõte:https://www.goodreads.com/book/show/197587927-lottie-brooksi-megakeerulised-armumised  

Pole mingi ime, et „Lottie“-raamatutest on saanud menukid! Lottie on ju Lottie: lihtne, särtsakas, heasüdamlik ning vahel armsalt totakas 12-aastane tüdruk, kelle tujud küll vahelduvad kosmilise kiirusega, kuid kelle õhin ja vaimukus uute väljakutsetega silmitsi seismisel ei jäta külmaks kedagi.

Seekordses päevikus räägib Lottie oma südameasjadest. Tüdruk valmistub oma esimeseks kohtinguks – mis Lottie õuduseks tekitab tohutut elevust tema veidras ja piinlikus, ent ometi maailma parimas perekonnas –, püüab ära õppida suudlemise, hakkab feministiks ja kavandab luuletajakarjääri, pajatab uskumatutest katsumustest, mis kaasnevad breketite saamisega, ning peab ületama nii mõnegi hirmu.

Children, Humor

Kolmas Lottie raamat siis juba ja seekord pole ta elu kohe üldse mitte kerge. Armumine on ikka nii keeruline asi! Kõigepealt tuleb ajule selgeks teha, et kui poisi lähedal oled, siis tuleb mõistlike sõnu suust välja ajada ja kui sellega on asjad korras, siis tuleb aru saada, kui tihti peaks temaga rääkima ja milliseid friikaid tuleb koos osta. Ning siis tuleb see kõige hullem asi, suudlemine. Seda tuleb ju harjutada, ei saa ju harjutamata sellist tähtsat asja teha. Ja mis saab siis, kui sind lambist maha jäetakse? Ja üks su parim sõbranna näeb ainult oma poissi ja ei aita sind üldse, ning teine leiab, et sa nutad liialt oma poissi taga ja see ei aita sind ka üldse. Ning siis tuleb suvi ja kõik lähevad kaugele ära ja kui sa siis ise lõpuks pead vanematega ja tüütu väikevennaga koos reisile minema, leiad sa midagi hoopis uut ja ootamatut.

Noor on ikka nii raske olla, ning ema ei mõista ja isa ei tunne kaasa ja väikevend on suurim ora … ja valikuid on nii palju. 

Oh aega on valikute tegemiseks ja tähtsaimad on ikkagi sõbrad!

See on raamat, mis aitab kindlasti paljusid tüdrukuid. Ja mis kõige tähtsam, see pole õpik/käsiraamat, see on humoorikas juturaamat, ning kui sellest midagi kasuliku on, siis on see täiesti juhuslik.

Ja ka täiskasvanutele on see mõnus meelelahutus.

Hurrah for Gin

Raamat: Hurrah for Gin: A book for perfectly imperfect parents by Katie Kirby (2016)  Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29984739-hurrah-for-gin                    

See pole käsiraamat. See ei anna nõu, kuidas beebit magama saada, kuidas mudilase tujusid ohjata, kuidas olla hea lapsevanem, ägedad vanemad või isegi mässaja vanem. See on raamat vanemlusest milles pole mitte ühtegi kasuliku nõuannet.

Selle asemel on siin elutervelt ausad lood ja illustratsioonid vanemateks olemisest, mis näitavad, et sa võid südamest oma lapsi armastada ja samal ajal võivad nad sinu jaoks olla kõige ärritavamad olevused.

“Hurraa ginile” viib lugejad rasedusest esimese klassini, läbi kõikide põnevate, ärritavate, hulluksajavate ning suurepäraste lapsevanemate kogemuste, pakkudes mõistmist ning sõbralikke kallistusi pärast rasket päeva.

Parim lugemine gini kõrvale.

Nonfiction, Parenting, Humor, Biography 

Kuna, ma ju tunnen Lottie Brooksi, siis tuleb ka ju lugeda tema “ema” lugu.

Kirby kirjutab ausalt ja läbi mõnusa huumori emadusest, alustades rasedusest, katkenust ja lõpuni kantutest, sünnitusest ja sellele järgnevast elust beebiga, jõnglasega, järgmise beebiga ja jõnglasega. Tema elu pole kerge ja tema peres ei saa kõik ideaalselt üksteisega läbi, kuid nad on ikkagi pere ja nad saavad hakkama.

Nagu ta isegi ütleb, pole see käsiraamat, ta ei anna nõu, kuid ta on aus, et see kõik pole kerge ja tunded võivad tihti üle keeda, kuid alati leiab võimaluse naerda. Vahel on vaja käsiraamatu asemel lihtsalt kellegi teise mõtteid lugeda, olgu see tulemus siis tõdemus, et mina polegi kõige hullem, või et ma saan tast täiesti aru, kuid vaheldus on see kindlasti.

Ja kui te olete oma tütrega koos või tütre järel lugenud Lottie raamatuid, siis on see Kirby raamat maiuspalaks ainult teile.

Faerie Silver, Iron Cold

Raamat: Faerie Silver, Iron Cold by Vic Malachai (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61457195-faerie-silver-iron-cold     

Hästi kasvatatud Brinley lapsed isegi ei mõtle kunagi üle oja viivatele kividele astumises. Brinleys ei käi keegi öösel väljas ja raud kaitseb kõiki aknaid ja uksi, kuna oja ületamine ei vii lihtsalt paksu metsa - sealt läheb tee haldjamaale. Kõigile Saxoni lastele on räägitud haldjate lugusid, kuid Brinley lastele räägitakse ka kaitsvast kollasest lillest ning külmast rauast, mis aitab alalist ohtu eemale hoida.

Ciar Eckstein ei ole Brinley hästikasvatatud laps.

Kui Ciari ema surreb, saadab tema isa ta koos vennaga nende vanavanemate juurde, kelle ülesanne on kaitsta Brinley ja haldjamaa vahelist silda. Ciari ema haldjalood olid ahvatlevad, kuid Brinley lood on hoiatavad. Vaatamata vanemate hoiatustele mängivad Brinley lapsed ohtlike mänge oja kaldal. Ciar on see, kes võtab vastu ülima väljakutse - minna üle oja haldjamaale.

Haldjamaa on ilus ja ohtlik, ning mitte miski pole haldjamaal nii ilus ja nii ohtlik kui seda on noor haldjas Mael. Ciar ja Mael kasvavad koos üles, samas kui Brinley elanikud jälgivad hirmunud huviga, arutledes kuna see haldjast puudutatud tüdruk igaveseks üle oja kaob, neelatuna näljasest metsast nagu paljud enne teda. Brinley higab kergendusega kui Ciar kooli läheb, ning linna ja tüdruk taas end vabana tunnevad.

Kuid naasmise lubadus on antud. Kas Brinleyl on õigus haldjamaal ootavate õuduste kohapealt?

Fantasy, Fairies, Romance

“Haldja hõbe, külm raud” on haldja ja inimese armastuslugu, mis algab juba lapsepõlves ja ületab igasugused takistused, et kasvada tugevaks ja seisuse vääriliseks liiduks.

Ciar, elav tüdruk, ei sobi vanavanemate linna korralike tüdrukute sekka, seega satub ta mängima natuke metsikumate külalastega, kes püüavad alailma üksteist üle trumbata hulljulgete tegudega. Ciar on neist kõige väiksem ja enamasti kaotab, kuid kui teda ahvatletakse läbi oja haldjamaale minema, mõtleb ta, et mis sellest siis ikka, üle kivide ei tohi sinna keksida, kuid läbi jõe minna ei tohiks ju midagi halba olla. Ja kui kord juba läbi jõe mindud, miks siis mitte üle kivide.

Ciar jääb haldjamaal ainult jõe äärde, ta ei lähe kaugele. Kuid tema juurde tuleb noor haldjapoiss, kes on näljane ja klobida saanud. Ciar jagab temaga oma toitu, Mael kingib talle hõbeehteid. Neil on koos tore ja kuigi Ciari vanavanemad ei tahaks seda lubada, kuid Ciar jääb Maeli juures käima aastateks. Ciar õpetab Maelile inimeste kombeid ja Mael talle haldjate elu. Kuid siis peab Ciar kooli minema. Ta küll lubab Maelile, et ta tuleb viie aasta pärast tagasi, kuid kõik loodavad, et sellega on nüüd lõpp. Kui Mael ei oota Ciari suviti metsas lepib ka tema lõpuks sellega, et ta ikka pole haldjate puudutatud.

Kuid siis, viis aastat hiljem … tuleb Mael Ciarile järele ja viib tüdruku oma põhja-haldja kuningriiki. Kuid haldja kuningriigid on ju omavahel sõjas, seega, kui Ciar valesse kohta tujutsedes jalutama läheb, ta röövitakse.

Järgneb tutvumine lõuna-haldja kuningriigi eluoluga, lahing Ciari vabastamisek, Ciari kursusekaaslaste toomine haldjariiki ja õnnelik lõpp kõigile soovijatele.

Täitsa andekas lugu, isegi kui algus oli liiga pikk ja veniv, ning lõpuosa oleks nagu hoopis teisest loost, siis tegelikult oli lugu täitsa hea. Muinasjutulik fantaasia haldja teemal.

The Butterfly Collector

Raamat: The Butterfly Collector by Tea Cooper (2023) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/123266584-the-butterfly-collector                      

Aasta 1868, Morpeth. Theodora Breckenbridge leinab oma vanemate ja venna kadumist merel, ning teda huvitab rohkem vaikselt omaette töötamine perekonna mõisas, selle asemel, et leida endale abikaasa Sidney kõrgseltskonnast, isegi kui ta vanemal õel, Florencel on teised mõtted.Theodora püüab maalida loodust illustratsioone samal tasemel, kui kuulsad Scott õed, kes nende naabruses elavad. Ta ei suuda uskuda oma õnne, kui ta avastab liblika, keda varem Austraalias nähtud pole. Oma teenianna Clarrie abiga ja ta oma ilustae joonistustega, loodab ta panna oma nime teaduse kaardile. 

Kuid siis läheb Clarrie vastsündinud poeg kaduma, ning kõik muutub.

Aasta 1922, Sidney. Kui ajakirjanikuhakatisele, Verity Binks saadetakse salapärane liblika kostüüm koos kutsega Sidney kunstide maskiballile samal päeval, kui ta on kaotanud töö ajalehes The Arrow, on ta segaduses, kuid kindel, et ta läheb sinna. Ta vanaisa Sid, endine tunnustatud ajakirjanik, teeks täpselt sama. Ballil antakse talle võimalus kirjutada Treadwell Sihtasutuse ajaloost. Treadwell on organisatsioon, mis toetab valele teele sattunud noori naisi ja nende lapsi. Mida sügavamale ta loo uurimisega läheb, seda enam tuleb päevavalgele süngeid ja keerulisi saladusi - saladusi, mid on lahendamata olnud juba 50 aastat.

Kas ta suudab need lahendada? Ning kui ta ka lahendab, kas keegi usub teda? 

Fiction, Mystery, History

Selles raamatus jooksevad kõrvuti kaks lugu. Üks on siis kauges ajaloos ja teine natuke lähemas ajaloos, kuid sajandi kaugusel ikkagi.

Theodora on andekas kunstnik, kelle unistus on joonistada loodust teaduslikesse teostesse nagu ta naabrid õed Scottid oma isa raamatutesse seda teevad. Kui tema pere ei ole huvitatud, et ta oleks kunstnik, nad tahavad, et ta soodsalt abielluks. Tema teenijanna, kes on hiljuti poja sünnitanud, jätab poja hoidja juurde, seniks kuni tama ja ta abikaasa tööl on, kuid millegipärast on ta pojake iga kord, kui ta teda vaatama läheb, kas haiglane ja magab, või ei lase hoidja teda üldse poisi juurde. 

Ühel väljasõidul saarele näevad Theodorea ja tema teenijanna liblikat, kuulsat Monarhliblikat, kuid nad ei ela ju Austraalias, neid on nähtud enamasti Kesk- ja Põhja-Ameerikas. Ja isegi kui Theodora liblikast pildi maalib, ei saa ta tõestada nende jõudmist Austraaliasse, sest järgmine aasta ei leita samast kohast, ega ka kuskilt mujalt neid liblikaid.

Ja siis kaob teenijanna poeg.

Viiskümmend aastat hiljem töötab Verity ajalehe juures assistendina, kuigi ta tegelikult tahaks kirjutada artikleid, nagu ta vanaisa seda teinud oli. Kuid kui vanaisa suri, ei antud talle enam muid võimalusi, kui vaid assistendi tööd, isegi kui tema artiklid olid head ja populaarsed. Ning siis kutsutakse ta kunstide ballile ja antakse talle lugu, mis viib ta väga julma äri maailma. 

Noored emad, kes olid jamasse sattunud, kas oma rumaluse või kellegi julmuse tõttu, pidid tihti otsustama, kas püüavad ise oma lapsed suureks kasvatada või annavad nad lapsendamiseks. Oli ka neid emasid, kes andsid lapsed hooldekodusse ajutiselt, kuni neil oli piisavalt raha, et lapse eest hoolitseda. Kuid … imikud surid sel ajal tihti ja igasuguste imerohtudega polnud lastel gaasivalusid ega muid muresid.

Verity teab, et ta kaevab milleski, millel on sünged tagajärjed, kuid ta poleks kunagi ettegi kujutanud, kui lähedalt see ammune lugu ta oma pere puudutab.

Huvitav ajalooline lugu, milles on nii ilusat loodust kui ka julma inimloomust. Huvitav lugemine!

Jonathan Strange & härra Norrell

Raamat: Jonathan Strange & Mr Norrell by Susanna Clarke, tõlge Hana Arras (2022) RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63293816-jonathan-strange-ja-h-rra-norrell  

On aasta 1806 ja Inglismaad kimbutab sõda Napoleoniga. Keset ärevat aega kogunevad Yorki Võlurite ühingu liikmed, et arutleda, miks praktiline võlukunst sajandeid tagasi välja suri. Ootamatult selgub, et üks võlur, kes ka võluda oskab, on siiski veel alles – eraklik härra Norrell.

Londonisse sõites äratab ta surnuist üles kauni naise ja kutsub prantslaste hirmutamiseks kohale kummituslike laevade armee. Olukord saab uue pöörde, kui välja ilmub teinegi võlur, kes on valmis tujukale Norrellile väljakutse esitama. Veel nooruke, ent geniaalse andega, nägus ja julge Jonathan Strange on kõiges vanameistri vastand. Alguse saab kahe suurmehe ohtlik jõukatsumine. Kui võlurid hakkavad oma eesmärkide saavutamiseks mustast maagiast abi otsima, käivitub saatuslik sündmustejada, mille kohutavad tagajärjed varjutavad ka Inglismaa-Prantsusmaa vahelise lahingu.

Fantasy, Historical, Magic

Oh see oli üks pikk lugemine :).

Kõige parem oleks öelda, et see on ajalooline fantaasia maagiast, kirjutatud kui kroonika. See pole kindlasti ühe nädalavahetuse lugemine, seda loed ja loed ja loed ja …

See on fantaasia keskendub võlurite ajaloole üheksateistkümnenda sajandi alguses. Kuidas need kes end võluriteks nimetavad ongi seda vaid nimeliselt ja tegelikult suudavad võluda vaid kaks - üks neist kogub raamatuid võlumisest ja hoiaks hea meelega võlumise vaid endale ja teine on andekas, kuid ei usu endasse ja see teine, vanem, võlur püüab ka teda tagasi hoida. Kuid kui nad tahavad aidata Inglismaad sõjas Napoleoni vastu, peavad nad midagi tegema, et neid tähele pandaks. 

Seega teeb härra Norrell midagi oma uskumuste vastast, kuid ta saavutab sellega tähtsate isikute tähelepanu (ning ka nende tähelepanu, kelle tähelepanu oleks parem mitte pälvida). Kuid Norrell ei taha ju oma raamatute juurest lahkuda, seega saadetakse sõjaväge aitama Strange. Ja oi kuidas ta neid aitab, mitmeid aastaid aitab ja kodune ununeb ja jääb unarusse. Seda kasutavad loomulikult ära need, kelle tähelepanu ei oleks pidanud endale tõmbama.

Strange ja Norrelli loo taustal tegutseb pidevalt üks teine tegelane, tegelane kellega tuleb väga ettevaatlikult suhelda, kellele tuleb oma soove väga täpselt sõnastatult esitada, sest sa ei või iial teada, kuidas ta sinu soovi täidab ja sind igaveseks tänuvõlglaseks teeb.

Isegi kui see on paks raamat ja kroonikale omaselt on tekst vahel tuim ja aeglane, on see ikkagi hea lugemine. Ning lisaks on siin ka suurepärased joonealused seletused, mis on omaette raamatut väärt. Et siis võtke aega, ärge kiirustage, nautige kõiki neid huvitavaid siduseid päris ajalooga ning neid legende ja haldja koerustükke.

That Time I Got Drunk And Saved a Human

Raamat: That Time I Got Drunk And Saved a Human (Mead Mishaps #3) by Kimberly Lemming (2023)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/123259527-that-time-i-got-drunk-and-saved-a-human       

Kui ma olin väike tüdruk, luges mu ema mulle iga õhtu jutte ette. Mõned neist olid eepilised seiklused, täis kõrgeid panuseid ja ootamatuid pöördeid, samas kui teised olid printsessidest, kes olid vangistatud tornidesse, mida valvasid draakonid. Õnnetud printsessid pidid istuma toas iga päev, õhates oma unistuste printsi järele, kes tuleks ja neid päästaks. Ma vihkasin neid lugusid. Iroonia on selles, et nüüd olin ma ise samas olukorras. Tuleb välja, et kui draakon võtab su vangi, ei lase ta sul lihtsalt minema kõndida.

Kes oleks seda teadnud?

Ja kui ma arvasin, et lõpuks on pääsemine käegakatsutav, purustati mu lootus tuhandeks killuks - nagu arvata võite - teise draakoni poolt.

Fantasy, Romance, Paranormal,

Jah ma olin kuulnud neist Lemmingi raamatutest, et need olevat lõpmatult humoorikad ja uskumatult fantastilised, seega loomulikult valisin ma selle raamatu kuulamiseks, kui mul võimalus avanes. Kuid ilmselt puudub mul vajalik huumorimeel või olen ma harjunud teistsorti fantaasiaga, sest minu jaoks jäi siit mõlemat puudu.

Lugu siis neiust, kes on vangis draakoni lossis, kus talle on kättesaadavad kõik mugavused, ning ainus mida tal pole, on vabadus minema kõndida, sest loss on kuskil väga külmas kohas. 

Ühel õhtul tuleb draakonile külla “kena noormees”, kes “päästab” me kangelanna, kuid siis selgub, et see noormees on samamoodi soomustega tiivuline olend, kes vahel sülgab tuld, ning kui ta on endale oma hingesugulase tundud, siis loomulikult kaitseb ta teda eriti ägedalt. 

Kuid ega neiuke siis mõni närguv lilleke ole. Oi ei, kuigi ta on inimene, on tal hing, mis on draakoni vääriline. Ja siis selgub, et tema õde, on tema vangistuste aastate jooksul abiellunud teise paranormaalse elukaga (üks eelmistest sarja raamatutest) ja üheskoos on nad valmis milleks iganes.

Ühesõnaga selline normaalne paranormaalne armastuslugu, kus kõik algab vaenlastest ja lõpeb liiduga, mis on valmis kogu maailma vallutama.

Jah, natuke on siin ka nalja, kuid kohe kindlasti pole see üks lõppematu itsitamine. Seega, see pole minu sorti humoorikas fantaasia.

Khaba ja Nebra

Raamat: Khaba ja Nebra by Mika Keränen (2018) RR, A Hinne: B Lühitutvustus: https://www.goodreads.com/book/show/42624811-khaba-ja-nebra   

Khaba ja Nebra pole tavalised lapsed. Nad on kaks muumiapoissi, kelle koduks on muuseum Tartu Ülikooli peahoones. Raamatu tegevus algab sellest, kui Khaba eksib Zeusi reeglite vastu ja ta ei tohi osaleda aulamängudel enne, kui teeb ühe heateo oma südamest. Aga see polegi nii kerge...

Children, Humor

Lühidalt - Tartu ülikooli muuseumi versioon “Öö muuseumis” :) 

Ja et see vaid kuiv muuseumi lugu poleks, on ka siin tiba jalgpalli, natuke ka Tartu kultuuri koorekihti ja linna ennast ka. 

Kuid tegelikult on see lugu ikkagi sõpsusest ja perekonnast ja aususest.