2018

Artemiz's 2018 book montage

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded Age to the Great Depression
The Pearl Sister
The Modern Woman's Guide to Finding a Knight
Mägismaa
Savage Bonds


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 31. detsember 2017

Carnegie's Maid



Raamat: Carnegie’s Maid by Marie Benedict (2018)
Hinne: C
Teise töösturevolutsiooni alguses, 1860-ndatel, kui Carnegie impeeriumile algus pandi, leiab Iiri immigrant Clara Kelly end raskest olukorrast. Otsides oma olukorrast väljapääsu, saab ta töökoha toaneitsina tuntud ärimehe Andrew Carnegie majapidamises.
Peagi süveneb Clara ja tema tööandja vaheline suhe millekski sügavamaks. Kuid kui Clara kaduma läheb, avastav Carnegie tema kohta saladusi, mis panevad aluse tema pikaajalisele legendile. See kaasakiskuv lugu on kaduma läinud naisest, kes võis olla see tõuge, kes muutis Andrew Carnegie armutust industrialistist maailma esimeseks filantroobiks.
History, Romance

Kuigi raamatu sisututvustus jätab loost mulje nagu olekski kogu lugu sellest, kuidas Clara kaduma läks ja kuidas teda otsiti. Kuid lugu on tegelikult hoopis noorest Iiri immigrandist, Clara Kellyst, kes tuleb Ameerikasse, kuna ta pere on raskustesse sattunud ja nad loodavad, et ta leiab seal töö ja aitab ka neid tagasi jalule. Kui Clara sadamasse jõuab kuuleb ta oma nime hüütavat, kuigi ta teab, et keegi ei oota teda. Esialgu ta arvab, et ta kuulis valesti ja et teda võib ka hüüda kupeldaja, kuid siis ta siiski läheb härrasmehe juurde, kes tema nime hüüab ja siis saab ta teada, et kedagi sama nimelist ootab Philadelphias töökoht. Kuna õige Clara Kelly pole välja ilmunud, haarab ta võimalusest ja nii viibki valenime all esinemine Carnegie majja, kus Andrew Carnegie ema on juba nii mõnegi toaneitsi välja vahetanud, sest need pole vastanud tema nõudmistele. Clara muudab oma aktsenti, oma kehahoiakut, kõik vaid selleks, et sobida sellesse uude rolli, teenida raha ja aidata oma perekonda.

Seistes proua Carnegie selja taga, kuulates tema jutte pojaga ja teiste seltskonnadaamidaga, õpib Clara sellest, mida ta kuuleb ja juhuse tahtel satub ta ka rääkima Andrewga, keda paelub selle neiu õpihimu ja avatus ning tasapisi hakkab Andrew ka temaga oma äriasju arutama ja Clara annab talle nii mõnegi kasuliku idee, vaadates asjadele värske pilguga.

Nende suhe muutub üha lähedasemaks, kuid Clara ei saa talle oma saladust paljastada ja tööd kaotada, seega lepivad nad kokku, et nad ei tegutse kunagi oma tunnete ajel, kuid isegi kui Andrew hoiab kodust eemale ja veedab enamus ajast tööreisidel. Kui aga pere noorem poeg abiellub ja Andrew viib ema ja Clara New Yorki, saab nende suhtlemine uue hoo sisse. Kuid samas tõmbab see suhtlemine ka teiste tähelepanu.

See on selline armastuslugu, mis tavaliselt liigitatakse kristlike ajalooliste armastuslugude alla, sest peategelaste suhe on äärmiselt platooniline. Iseenesest hästi kirjutatud, kuid lugedes tekkisid mul mõningad küsimused – kas lugu on idee saanud reaalsest lõigust Andrew Carnegie kirjast? Kuidas Clara pere ei imesta selle üle, kuid ta kirjutab neile, kuidas ta pr. Carnegiega rääkis, kuigi ta väidab, et ta töötab Carnegie majas vaid köögitüdrukuna? Kuidas saab maja kokk raamatukogust üles korjata majaperemehe lõpetamata kirja? Iseenesest on see huvitav ajalooline lugu, lihtsalt vahepeal ei jookse lugu väga loogiliselt.

kolmapäev, 27. detsember 2017

The Watchers



Raamat: The Watchers (The Angelus Trilogy #1) by  Jon Steele (2011)
Hinne: B
Lubage tutvustada Marc Rochat, mees-last kes on kogu oma elu pühendanud Lausanne Katedraali, ühe maailma suurepärasema arhitektuuriga katedraali, kellalööjaametile. Tema kiriku sees ja ümber on toimunud imelikke asju, nende seas kiriku aluse krüpti värisemine ning mitmesugused võikad mõrvad, mille ohvrid leitakse lähikonna tänavatelt.
Katedraali esise väljaku teises servas elab Katherine Taylor, noor Ameerika kaunitar, kes teenib uskumatuid summasid olles kõrgelt tasustatud lõbutüdruk Švitsis. Tema enda kahjuks on ta liialt enesekeskne ning liialt tähelepanelik oma klientide liikmetest.
Rochat ja Taylori elud kohtuvad Jay Harperiga, Briti eradetektiiviga, kes on saadetud uurima tapmisi ja teisi imelikke asju, kuid ta ei mäleta, kes ta palkas või kuidas ta selle töö jaoks välja valiti. Ja nüüd viitavad kõik vihjed taeva suunas, kust kuuldavasti langenud inglid Lausannet kummitavad.
Fantasy, Mystery, Thriller

Jälgijad oleks nagu Jumalaema kiriku kellalööja uusversioon, mida on segatud Mark Adleri Banners of Blood sarjaga.

Lool on kolm peategelast – Kellalööja Rochat, endine Playboy bunny Katherine ja alkohoolikust detektiiv Harper.
 
Rochat on raske sünnidefektiga kanadalane, kes pärast ema surma toodi isa juurde Lausanne kümne aastasena. Ta pole väga taibukas, kuid ta on väga tähelepanelik. Ja lisaks sellele näeb ta neid keda enam pole ning tihtipeale käib ta ennemaega külastamas. Ta räägib kellatorni kelladega ning igal öösel näitab ta kellatornist valgust ning hüüab aega.

Katherine oli tavaline California tüdruk, kes õppis hästi, kuid sattus talendiotsijate huviorbiiti ja seega teenis korraliku summa, poseerides Playboy kaanel. Pärast seda ütles ta pere tast lahti ning järgmine juhus viis ta kõrgelt tasustatud lõbutüdrukute maailma, mis viis ta lõpuks Lausanne Kahesaja klubi liikmeid teenindama. Katherine naudib oma elu, kuid tema viimane klient …

Harper on Lausanne tulnud Olümpia komitee kutsel uurima ühe endise vene tipsportlase väidet, et välja on töötatud uus vägagi agressiivne doping. Kuid kõik ei tundu olevat nii nagu ta algul arvas, sest tema uurimise vastu on huvi üles näidanud ka kohalik politsei, kes ta siis täielikult enda valdusesse võtab.

Rochat on Katherinet näinud binokliga ühel õhtul, tema magamistoa aknast. Ta küll ei näinud neiu nägu, kuid ta kujutas ette, milline peaks olema ingli nägu ja joonistas üles oma ettekujutuse. Samal ööl näeb ta Harperit sillal ja tema välimuse järgi ristib ta detektiivimeheks. Rochati ema on talle kunagi rääkinud, et tema ülesanne on kaitsta valgust ja näidata teed eksinud inglitele ning kaitsta neid ingleid, kes tulevad katedraali pelgupaika otsima.

Esialgne lihtne tänapäevane kellamehe lugu muutub loo edenedes üha julmemaks ja vahepeal ka segasemaks, sest lugejatele antakse palju vihjeid, kes võiks olla kes, kuid samas ka räägitakse piisavalt nendele teooriatele vastu.

Igatahes on seda lugu väga huvitav lugeda ja kui õnnestub tahaks ka järgmised kaks osa läbi lugeda.

pühapäev, 10. detsember 2017

The Heartstone Thief



Raamat: The Heartstone Thief (Dragon Eye Chronicles #1) by Pippa DaCosta (2017)
Hinne: C
Curtis Vance ei usu maagiasse. Maagia ei toida teda, samuti ei paku talle ka peavarju. Kuid mõlemat pakub talle varastamine. Ning selles on ta osav. Parim, kui tema kuulsust uskuda. Seda seniks kuni üks isehakanud võlur tuleb otsima varast. Ta on riides kui öö, räägib koletistest ning müütidest, ning ta ei lase millelgi end peatada saamaks mida ta tahab. Legendaarne Draakoni silma juveel suutvat kuuldavasti selle omanikule anda võime mandreid liigutada.

See võlur on ilmselgelt hull, kuid Curtis on vastamiski väljakutsega millest ta lahti ei saa – või millelt varastada – ja Draakoni silma juveel saab olema liiga suur ahvatlus. Kõik mida ta peab tegema, on võlurist kauem elama.

Kuid ta poleks iial uskunud, et tüdruku räägitud maagia ja koletised on tõelised.

Ta poleks iial uskunud, et armub temasse nii et see teda hirmutab.

Kuid kõige enam ei oleks ta iial uskunud, et ta peab valima kohutava unustatud reliikviate võimu ning tema kohusetunde vahel, päästa need inimesed, kes parima meelega näeksid teda tuleriidal.

Curtis Vance ei usus maagiasse. Kuid maagia usub temasse ja kui ta seda peatada ei suuda, siis maailm mattub leekidesse.
Fantasy, NA, Romance

Seda raamatut pakutakse lugeda Scott Lynchi raamatute fännidele, seega loomulikult pidin ma selle raamatu NetGalleyst küsima. Ning lugedes sain ma aru, et lisaks sellele et see lugu on väga Lynchilik, on see ka väga Schwabilik, et siis pange Kell ja Locke kokku, lisage veel ka Chandler J. Birchi Ashes ja saategi Curtis Vance.

Curtis on varas, kes elab välislinnas ja on kuulus oma nobedate näppude poolest, seega antakse talle ülesandeid varastada eriti raskesti kättesaadavaid asju, ning äärmiselt hinnalisi museaale. Kuid viimane asi mille ta röövis, annab imeliku tagasilöögi. Nimelt pärast seda, kui ta oma viimase röövimise korda saatis, end korralikult purju jõi sattus ta kõrvaltänavasse, kus teda ründas ning sundis teda jooma sellest samast peekrist, mille ta varastas, üks imelikult riides naisterahvas.

Hommikul ärgates sunnib see tüdruk ta endaga koos linnast lahkuma, kuid veel enne lahkumist ründavad neid maagid. Ja teel nende sihtkohta, vanasse unustatud linna, ründavad neid maanteeröövlid, vargid, nad peavad põgenema linnast, kus sütib nende seal oleku ajal linna hävitav tulekahju, ning unustatud linna varemed varisevad põrmuks.

Curtis pole alati varas olnud, ta on tegelikult sündinud ju kesklinnas, mis on välislinna eest kaitstud müüriga ning kui seal kellelgi avastatakse väikegi side maagiaga, siis need inimesed põlevad tuleriidal. Curtise tulihingelise uskumuse tõttu, et kõik peavad reeglitele alluma, põlesid ka ta vanemad, ning suri ka ta õde. Nüüd on ta üksi ja ta ei usu enam millegisse. Tal on sõbrad, kelle ta leidis siis kui ta kesklinnast põgenes, kes teda aitasid üle saada õe surmast, leida tema kutsumus olla varas, kuid kui ta nüüd linna tagasi tuleb, siis toob ta ka surma endaga kaasa.

Nagu ma juba ütlesin, selline segu Lynchi ja Schwabi raamatutest, täis maagiat ja üksikuid kogu maailma vastu mässavaid noorukeid, kelle saatus saab olema päästa paljusid, kui ta vaid lepib kord sellega, et ta pole üksik hunt, kelle eesmärk on vaid ta enda heaolu.

Iseenesest polnud see paha lugu, kuid hea lugu ta ka just polnud, liiga hüplik, liiga ebaloogiline, liiga palju imelike ohvreid, kelle surmast ei saanud otseselt keegi kasu ja lugu ka sellest paremaks ei muutunud … see lugu oli liialt laialivalguv ja liialt palju asju oli ühtekokku surutud.

Loetav, kuid ei midagi erilist. Vahest kui ma poleks Lynchi ja Schwabi raamatuid lugenud …