2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 31. mai 2020

Metsavaimu heategu


Raamat: Metsavaimu heategu. Sada eesti muinasjuttu metsast ja meist by Risto Järv (1949) Varrak, RR, A
Hinne: B
Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest. Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.
Classic, Fairy Tales

Ma olen seda raamatut peaaegu täpselt kolm aasteat lugenud, kogu mu koolis käimise aja, seega oli ju täiesti normaalne, et ma ühel õhtul, kui ma enam erialakirjandust lugeda ei jõudnud, võtsin kätte ja lugesin ära viimased muinasjutud, mida Risto Järv oli oma raamtusse kokku kogunud.

Metsavaimu heategu on kogumik eesti muinasjuttudest, muinasjutte on metsast, loomadest, inimestest, vanakurjast, vaelastest, lollidest, kavalatest, rikastest ja vaestest. Jutte on pikk ja jutte on lühikesi. Osad jutud on õpetlikud, teised on humoorikad ja on ka neid millest mitte aru ei saa. Kuid on ka jutte, mis on rännanud mööda ilma ja meie varamusse jõudnud.

Üks selline rändav jutt on Vaese mehe õnn. Ma mäletan et aastaid tagasi vaatasin ma ETV2 üht nukufilmi, oli ta siis lätlaste või leedukate tehtud, või hoopis poolakate oma, kuid lugu oli kolmest vennast, kahest laisast ja ihnest ning kolmandast vennast, kes kuulas isa viimast soovi ja seega sai ta endale kolm hobust – kuldse, hõbedase ja vaskse – ning lõpuks ka printsessi kristallmäe otsast. No täpselt meie Vaese mehe õnne lugu, lihtsalt meie lugu on lühem.
 
Ja siis kogumiku viimane lugu, Kuidas karjapoiss kuningatütre sai. See on meie juurde ikka väga kaugelt rännanud, selle loo on kirja pannud Itaalia muinasjuttude koguja Giambattista Basile, kes on kirja pannud ka Rapuntseli ja Tuhkatriinu esialgsed versioonid. See lugu, küll täi kohalt vaadatuna, on ka filmi jõudnud – Lugude lugu.

Aga mis need muinasjutud muud ongi kui jutustajalt jutustajale rännanud lood, kus iga jutuvestja lugu vastavalt oma asukohale ja rahvusele natuke mugandab. Küllap on ka teisi lugusid muude rahvuste muinasjuttudes, või on nemad saanud meie jutte endale, muinasjutud juba kord on sellised. Liikuvad.

Selline hea kogumik mida öökapil hoida ja kui und ei tule, siis paar lugu lugeda. Seda on ka hea välismaistele sõpradele kinkida!

kolmapäev, 22. aprill 2020

Exit West

Raamat: Exit West by Mohsin Hamid (2017) RR, A, Ühinenud Ajakirjad
Hinne: B
Linnas, mis on täis põgenikke, kuid siiski enamasti mitte sõjas, väi vähemalti mitte veel, mitte avalikult, lähevad Saeed ja Nadia kohvile ja nii algab nende lugu. See saab olema armastuslugu, kuid samuti lugu sõjast ja ülemaailmsest kriisist, sellest kuidas me elame praegu, ning kuidas me võime elada homme. Ei lähe palju aega, kui Nadia ja Saeed peavad lahkuma oma kodumaalt. Kui tänavad pole enam kasutatavad ning kõik teised võimalused on kadunud, ei jää noortel üle muud ühineda lagunevast linnast lahkuvaate vooluga, lootes parimat ning otsides endale maailmas kohta …
Drama, Romance, Fantasy

See lugu on minu jaoks selline david-michellilik lugu. Siin on omavahel seotud armastuslugu, sõda, reaalne poliitiline probleem ja fantaasia. Põhiloo kõrval on pildikesi teistest hetkedest kuskil mujal maailmas, seletamata kuidas need pildikesed on seotud põhilooga, kuni seos selgub.

See on siis lugu sõjapiirkonnas elavatest noortest, kes kohtuvad täienduskursustel. Linn on olnud sõdivate vastaste tegevuste vahel pidevalt, kuid midagi suurt pole siiani veel toimunud. Kuid siis see kõik muutub. Linn jagatakse mässajate ja valitsuse vägede vahel. Nadia on siiani elanud üksi, pärast seda kui ta perele selja keeras ja nemad temast lahti ütlesid, kuid ta on olnud rahul, elanud täpselt nii nagu talle sobib, kuid ta tunneb end turvalisemalt kui ta kannab kõike katvat must ürpi, isegi kui ta tegelikult ei ole usklik. Saeed elab koos vanematega, ta pole küll süvausklik, kuid ta käib koos isaga kord nädalas palvusel ja tema ema on talle kõige tähtsam.

Kui sõda linnas süveneb ja Saeedi ema surma saab, kolib Nadia oma korterist (majast, mis sai pommitabamuse) välja ja kolib Saeedi juurde. Nad ei jaga tuba ja nad pole ka suudlusest kaugemale läinud, sest Saeed tahab esmalt abielluda kui midagi rohkemat teha.

Kogu selle lootusetuse keskel hakkavad nad kuulma jutte ustest, ustest mis viivad muudesse riikidesse, eemal sõjast. Lõpuks saavad nad teada, kellele nad maksma peavad, et ka nemad saaksid läbi ühe sellise ukse minna. Kui uks avaneb, keeldub Saeedi isa kaasa minemast ja nii lähevadki Saeed ja Nadia kahekesi ja esimesena satuvad nad Mykonose saarele. Seal veedavad nad paar nädalat ja seejärel kuulevad nad uuest uksest, läbi mille satuvad nad Londonisse. Kui nad on paar kuud olnud Londonis, kus olukord muutub samuti ohtlikuks ja sõjaeelseks, rahuneb kõik mingil määral maha ja nad hakkavad isegi endale uut kodu ehitama, kuid siis loobuvad nad selles, ning kasutavad veel kord ust, et sattuda seekord San Francisco lähistele hipi kogukonda.

Kui kaks inimest elavad koos läbi väga emotsionaalseid olukordi, siis nad kas kasvavad lähedaseks ja elavad õnnelikult koos elu lõpuni, või nad lähevad lahku, sest nad kasvavad läbi läbielamuste lahku.

See lugu on pilguheit Euroopat räsinud põgenike voolule läbi fantaasia peegli. Kummipaatide asemel on uksed, mis viivad kuskile mujale siin maailmas. Uksi pole vaid mõned ja nad pole kindlates kohtades, nad võivad avaneda ootamatutes kohtades ja neid ei kasuta vaid sõjaolukorrast põgenevad inimesed vaid ka „heaoluriigis“ elavad inimesed, kes on oma eluga rahulolematud. Samuti ei ole need uksed vaid ühepoolsed, neid saab mitmeid kordi edasi tagasi käimiseks kasutada.

Ühelt poolt on see armastuslugu, teiselt poolt on see sõjapõgenike draamat, samas on see ka fantaasialugu ustest, mis viivad ühest kohast maailmas teise. See fantastiline, kuid valus lugu, voolab nagu David Michelli Pilveatlas või Luukellad – võibolla natuke segaselt, kuid samas väga kaasakiskuvalt.

Hea lugemine!!

reede, 17. aprill 2020

1984


Raamat: 1984 by George Orwell (1949) Tänapäev, RR, A
Hinne: C
„Oli päikseline külm aprilli päev ja kell sai kolmteist.“
Winston Smith töötab Londonis Tõe Ministeeriumis, Airstrip One pealinnas. Suur Vend jälgib igalt plakatilt, Mõtte Politsei paljastab iga reetmise. Kui Winston leiab armastuse Juliaga, avastab ta, et elu ei peagi olema igav ja tappev, ning avastab uusi võimalusi. Vaatamata sellele, et pea kohal tiirlevad pidevalt politsei helikopterid, hakkavad Winston ja Julia kahtlema Parteis, neid ahvatleb konspiratsioon. Kuid Suur Vend ei luba eriarvamusi – isegi mitte vaid mõttes. Kõik, kelle on isiklikke mõtteid, jõuavad ruumi 101 …
Classic, Dystopia, Drama

Seda raamatut on imelik lugeda. Sellest on nii palju räägitud, seda on mainitud paljudes filmides, telesarjades, raamatutes, seda tuuakse alati näitena, kui räägitakse düstoopia raamatutest või sellest, et kirjanikud on ette ennustanud tulevikku. Noh jah, meil ei ole sellist totalitaarset riiki, nagu Orwell ennustas, kuid mõningad aspektid sellest on siiski reaalselt olemas, nagu on ka mõningad asjad, millest kirjutas näiteks Jules Verne. Aga jah, seda raamatut loetakse esimeseks düstoopiliseks raamatuks, sellest on tehtud filme, etendusi, isegi ballett, kuid kui mina seda lugesin, siis leidsin ma siit mitmeid ühiseid kohti käesoleval sajandil kirjutatud populaarsete YA düstoopiatega.

Kas te olete tähele pannud, et ükskõik, mismoodi on maailm lõppenud neis populaarsetes düstoopiates või milline pole ka olnud põhjus, miks meie paralleel maailm on teist rada pidi läinud, siis kõigis neis on äärmiselt kõrge kvaliteediga teleekraanid, mida leiab igast kodust, isegi kui selleks on lagunemisohtlik puumaja, ning äärmiselt nutikad telekaamerad, mis on kas siis tibatillukesed või lendavad kõikjal ümber peategelaste. Ükskõik kui suurte sammudega inimkonna areng ka tagasi pole astunud, suhtlemine telekaamerate kaudu on neis kõigis kõrgele tasemele jäänud.

Ja siis düstoopia peategelased. Need on alati tavalised inimesed, kes mingil imelikul põhjusel ärkavad ja hakkavad vastu hetke valitsusele. Mässama hakkab alati kõige alumine ühiskonna kiht, alati peavad lapsed päästma kogu maailma. Autorid nagu tahaks tõestada, et Orwelli teooria oli vale, et kui mässama hakkab alamkiht, siis nad saavutavad vaid selle, et hävitatakse hetke võimuladvik, et võimule saaks keskklass, kellest sirgub uus võimuladvik, kuid alamklass jääb alati selleks kes nad ka ennem olid. Ükskõik kui tublid pole ka need lapsed, kes kõigis neis populaarsetes düstoopiates ka pole, päästku nad siis oma linna või oma riiki või kogu maailma, pärast päästmist võtab edaspidise eest vastutuse üle ikka keegi teine ja nemad naasevad tagasi oma senise vaikse elu juurde. Kuid Orwell ei hakanud oma „kangelasele“ õnnelikku lõppu andmagi, sest tema määras ju oma peategelase surma sellel hetkel, kui ta pani ta tööle ajaloo muutmise osakonda – kui su tööülesanne on ajaloo muutmine, siis loomulikult sa tead liiga palju ja su päevad on loetud, olgu sul siis tõendeid võltsingute kohta või mitte, sa lihtsalt tead liiga palju.

Lugedes tulid mulle meelde paljud raamatud ja isegi filmid, kus siis tahtlikult või alateadlikult on saanud inspiratsiooni sellest raamatust või siis on kasvatanud edasi raamatus olnud mõtet. Võtkem või Atwoodi „Teenijanna lugu“ või Collinsi „Näljamängud“ või Rothi „Lahkulööja“ või Caine Suure Raamatukogu või The Honors sarjad, kõigis neis kritiseeritakse omamoodi reaalselt olemasolevaid valitsusi, hoiatatakse lugejaid, mis võiks saada siis, kui meil puuduks üks või teine õigus või asi, inimestega suheldakse ekraanide kaudu, ning edastatavat informatsiooni kontrollivad ainuisikuliselt ainult teatud organid ja kui peategelane hakkab olemasolevale korrale vastu, siis on tal valida kas surma või valitsejate hävitamise vahel. Isegi Captain America: Talvesõdalases on võetud üks selles raamatus olevatest ideedest ja arendatakse seda edasi luues arvutiprogramm, mis hindab ära kõik kodanikud ning on valmis elimineerima kõik mittevajalikud või tulevikus mitte lojaalsed inimesed. Kõige hiljutisem paralleel tuli mul aga Westworld sajaga, kus on loodud arvutiprogramm, mis kalkuleerib iga inimese saatuse tema sünnist saati, ning kogu ülejäänud elu juhitakse vastavalt sellele talle teadmata. Programmi autoriks on poiss, kes nägi pealt oma kodulinna, Pariisi, hävitamist ja koos vennaga lõid nad selle „Suure Venna“ programmi, mis jälgib kõigi elu ja juhib neid neile määratud teel.

Kuid kui nüüd minna tagasi 1984 juurde, siis seda lugedes oli päris huvitav jälgida, kuidas Orwell kasutas Stalini aegset Venemaad tulevase režiimi eeskujuna, tabades ära hruštšovkade kirjelduse ja inimeste elukorralduse ideaalversiooni, kus keegi kodus ei söönud, vaid ainult sööklates, ning lihttöölised elasid nagu nad elasid ja mustad turud lokkasid kõikjal. Kuid samas kui kõik räägivad sellest, kuidas Orwell hoiatas selle teosega kommunismi mõjude eest tulevikus, siis tegelikult oli ta siia sisse kirjutanud ka palju Inglismaa kuningakoja tüüpilist käitumist Henry VIII ja Elisabeth I ajal. Ka siis olid klassid väga kindlalt paika pandud ja kõik need kes olid kuningakojaga kuidagigi seotud, võisid abielluda vainult tema kuningliku kõrguse loaga, ning tunnetest ei hoolinud keegi, pigem kui ilmnes, et liigu taga on tunded (jumal kaitsku selle eest, kui keegi salaja abiellus) siis ootas abielluda soovijaid ees pigem kas võlla minek või koduarest kogu ülejäänud eluks üksteisest võimalikult kaugel. Samamoodi ka see kui tuima näoga pidid kõik inimesed pidevalt olema, taas tüüpiline briti kultuur, brittidel ei ole ju kombeks oma emotsioone välja näidata ja kes poleks siis kuulnud sellest, kuidas teha vahet, prantsuse ja inglise naisel? Inglanna on voodis nagu laip.

Et siis see oli huvitav lugemine, just selle pärast, kuidas seda lugedes saad aru, mida pärast II Maailmasõda kõige rohkem kardeti ja samas ka selle pärast, et saad aru, kui palju see raamat on mõjutanud kirjanikke ja muusikuid ja filmitegijaid. Ma tõin siin välja vaid need raamatud, filmid, sarjad, mis minul lugedes meelde tulid, kuid Wikipedias on olemas suisa leht, kus on välja toodud kõik viited, olgu need siis raamatutes, filmides, sarjades, muusikas või arvutimängudes.