The Lady and the Highlander

Raamat: The Lady and the Highlander (Highland Fairy Tales #3) by Lecia Cornwall (2017) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/33290086-the-lady-and-the-highlander     

Laire MacLeodi isa on abiellunud salapärase lesega, kes on kiivas oma ilu suhtes, mida ta toetab nõiajookide ja loitsudega. Laire on oma perest ainus, kes ei joo neid jooke ja seega on ta ka ainus, kes näeb oma kasuema mänge läbi. Kui Laire põgeneb, et oma onult abi saada, saadetakse talle järele kütt, et põgenik tappa. Laire peab ellu jääma ohtlikus uues linnas ning leidma mürgistele jookidele vastumürgi enne kui liiga hilja.

Iain Lindsay on neetud. Ta on seitsmeks aastaks end lubanud olla kütt, kes toob emandale lindusid, kellest ta teeb oma jooke. Kui Laire MacLeod põgeneb emanda haardest, jälitab Iain ta Edinburghi, kui neiu on leidnud varju väikeste varaste pandes, kuid Iain ei suuda talle viga teha. Selle asemel Iain hoopis armub sellesse MacLeodi kaunitari.

Kuid mägilase lubadus seob teda tugevalt ning Laire aitamise hind on surm, nii tema enda kui ka nende keda ta armastab.

Fantasy, Paranormal, Drama, Romance

Ilmselt olete juba selle sissejuhatuse järgi ära tundnud millise muinasjutu uusversiooniga tegu on. Heleda nahaga, ronkumstade juuste ning rubiinpunaste juustega kaunitar, kütt, kellel on õrn süda ning laseb kaunitaril põgeneda ning saadab tagasi vale südame, ning pande väikesi abilisi, kes esialgu on uuele liikmele vastu, kuid lõpuks on valmis oma elu ohverdama tema eest. Siin ei vilista keegi tööle minnes ega tee kooke metsaloomade abiga, ning mürk ei ole punapõsises õunas, kuid siin on südikas missiooniga tüdruk, valega võrku püütud kütt ning nõiamoor, kes oli liialt kindel oma lummuses.

Selles loos on MacLeodi pere, isa ja kümme tütart, kellest kaheksa on veel kodus. Isa tuleb koju koos uue naisega, sest ta loodab ikka veel poega kõikide nende tütarde juurde, mitte et ta oma tüdrukuid ei armastaks. Kuid see uus naine, kes on nii võluv ja nii elegantne, ei ole huvitatud ega ka võimeline poega kinkima, eriti kuna tema huvi on hoopis muus. Pärast pulmi on kogu loss ülendatud meeleolus, tantsides ja juues iga öö ning magades iga päev. Ainus kes üleüldisest pidutsemisest mõjutatud pole on Laire, kes ei joo midagi muud kui vaid vett.

See ei sobi aga võõrasemale, seega sunnib ta Lairet jooma, ning Laire põrast uimasuste lahkumist põgeneb saadab ta kütti neiule järele. Kuid Laire pole kena õrn neiu, kes oskab laulda ja loomadega rääkida, ei, tema on mägilase tütar, keda on õpetatud ennast kaitsma ja raskest olukorrast väljapääsu leidma. Kütt vaatab teda varjust ja tema austus üha süveneb, ning kui Laire taas kord ta näppude vahelt põgeneb, Iain küll vannub, kuid samas ka annab talle au.

Edinburgh osutub Lairele ohtlikumaks kui metsloomi täis nõmmed, kuid õnneks satub ta kokku noorte varastega, kes ta ohutusse kohta viivad. Mis järgneb võite juba aimata.

See oli tõsiselt andekas uusversioon tuntud muinasjutust. Selline täiskasvanutele mõeldud uusversioon, millest lapsevanemad jätaks lõpus ilmselt osad peatükid välja või sõnastavad osa teksti lihtsalt ümber :).  Selles loos ei ole neiut, kes ootab enda päästmist, siin on neiu, kes läheb ise retkele, et päästa oma perekonna liikmeid. Oma teel leiab ta endale uusi toetajaid ja sõpru, ning isegi kui suurlinna suured ja targad mehed peavad teda õrnaks ja hüsteeriliseks neiukeseks, näitab ta ka neile koha kätte. Selles loos ei ole päästetavat ja päästjat, siin on eesmärk, mille poole püüeldakse vaatamata kammitsevatele saladustele. Iga osaline on tähtis, ka kõige väiksem ja kõige vaiksem. Ning nagu muinasjutus võidab ikka headus ja armastus ning kurjus leiab oma külma haua.

Põnev lugemine. Nüüd pole muud, kui sarja teised osad läbi lugeda.

The Steal

Raamat: The Steal by C.W. Gortner, M.J. Rose (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57671272-the-steal    

Öeldakse, et teemandid on tüdruku parimad sõbrad - seniks kuni need röövitakse.

Ania Throne on oma juveeli kompaniile pühendunud. Ühe tuntuima juveliiri tütar tuleb Cannesse koos oma uue silmipimestava kollektsiooniga. Kuid šokeeriv rööv, Leopardina tuntud röövli poolt, keerab tema plaanid pea peale - ja lükkab ta ettearvamatusse tagaajamisse, mis muudab kõik millesse ta siiani uskunud on.

Jerome Curtis arvab et ta on elus juba kõike näinud, eriti kui jutuks on kuritegevus. Seda seniks kuni ta saadetakse uurima Ania Thorne kollektsiooni kadumist, kus kõik tema oskused pannakse proovile, kui ta ajab taga salapärast varast, kes on korda saatnud ajaloo kallimad röövid - ning samas avastab ta enda ka seotud naisega, kellesse ta kindlasti armuda ei tohiks.

 Ania ja Jerome jooksevad ajaga võidu kuulsast Carlton hotellist elegantsetele Pariisi tänavatele, et röövel kätte saada enne kui tema neid tabab. Kas nad suudavad röövi lahendada, kui kõik on kaalul, või võtab see rööv neil rohkem kui vaid teemandid?

Mystery, Thriller, Romance, History

On aasta 1957. Cannes on algamas Filmifestival ning Ania Throne on sinna lennanud, et oma uusima kollektsioonida kaunistada filmimaailma ladviku esindajaid. 

Ania on andekas juveliir, ka ta isa on olnud andekas juveliir, kuid kui isa natuke “hulluks” läks lükati isa ettevõtte eesotsast välja ja Ania sai koha endale. Nüüd on ta oma esimese kollektsiooniga Cannes. Kuid enne veel kui keegi tema ehteid näha saab, need röövitakse. 

Londonist saadab kindlustusfirma asja uurima Jerome Curtise, kes on kunagi töötand Ameerikas politseis, kuid pärast sõda said tema ja tema semud ülesandeks püüda sõjalõpu segadust ära kasutavaid natse, ning kui see ära lõpetati, jäi ta Londonisse ja asus tööle kindlustuse juurde. Nüüd saadeti ta siis Canne, et uurida tema tööandja juures kindlustatud ehete röövilugu enne kui kindlustusse  kompensatsiooni avaldus esitatakse.

 

Ja lähebki lahti ülikiire, segane ja kohati ebaselge põnevik. Paari päeva jooksul jõutakse rohkem korda saata kui tänapäevase kiire transpordigagi seda suudaks. See on selline lugu, mida võiks väga põnev lugeda graafilise novellina - ajastutruud uhked hotellid, filmidiivad, stiilsed riided, autod, ehted, lennukid - nagu ka kaanekujundus annab võimaluse fantaseerida.

Cannest kihutatakse Pariisi uute ehete järele, mis on teele pandud New Yorgist, kuid samas peab ka silma peal pidama meistervargal, et ka need ehted tema kätte ei langeks. Selline põnevus ja ohtlikus ja lähedus mõjutab peategelasi tegema asju, mida nad muidu tavaliselt ei teeks ja tundma asju mida nad siiani tundnud pole, seega ei saa nad milleski ega kelleski kindlad olla. Kui Pariisi ärevus on üle elatud võiks ju arvata, et nüüd minnakse tagasi Canne, kuid ei, siit läheb tee hoopis New Yorki ja see on see koht kus kõik suured saladused paljastatakse, kuigi kui tõele au anda, siis need “saladused” olid selleks hetkeks tähelepanelikule lugejale selleks ajaks juba teada :). 

Nagu ma juba ütlesin, põnev lugu, kuid siin on asju, mis rikuvad lugu mingil määral. Vahel tekib tunne, et kaks autorit pole jälginud mida teine on eelnevas peatükis kirjutanud, sest osad asjad räägivad teiste vastu. Kuid ka vaatamata nendele apsudele on lugu ikkagi põnev.

Lilled Algernonile

Raamat: Lilled Algernonile by Isaac Asimov, Brian W. Aldiss, Robert A. Heinlein, Ray Bradbury, Marshall King, Clifford D. Simak, Poul Anderson, Robert Sheckley, Daniel Keyes, Murray Leinster, Theodore Sturgeon, tõlge Ain Raitviir, Jaan Kaplinski, Linda Ariva, Krista Mits (1976) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/13504718-lilled-algernonile     

Valik anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid

Isaac Asimov - Robbie (Robbie)

 Masin, mis sõja võitis (The Machine That Won the War)

Inetu poisike (The Ugly Little Boy)

Brian W. Aldiss - Kes suudab asendada inimest? (Who Can Replace a Man?)

Robert A. Heinlein - Enese ees ja järel (By His Bootstraps)

Pikk vahikord (The Long Watch)

Ray Bradbury - Terve suvi ühes päevas (All Summer in a Day)

Marshall King - Kohtumine rannal (Beach Scene)

Clifford D. Simak - Suur eesõu (The Big Front Yard)

Lõplik ravi (Shotgun Cure)

Poul Anderson - Kõige pikem merereis (The Longest Voyage)

Robert Sheckley - Tont nr. 5 (Ghost V)

Daniel Keyes - Lilled Algernonile (Flowers for Algernon)

Murray Leinster - Uurimismeeskond (Exploration Team)

Theodore Sturgeon - Mister Costello – kangelane (Mr Costello, Hero)

Ain Raitviir - Järelsõna

Fantasy, Paranormal, Drama

Kunagi möödunud ajandi lõpus lugesin ma ühte ulmelugude kogumiku, millel oli hallikas kaas ja üks lugu oli selline, kus jõuti mingile planeedile, mis oli nagu paradiis, elu suurepärane ja meeskond võeti kiiresti omaks. Nad nautisid oma elu ja ei pannud tähelegi, et nende ümber olid vaid noored kohalikud. Kui nad siis üks hetk küsivad, kus vanemad inimesed on, ei saa nad selget vastus, kuid järgmise täiskuu öö ajal saadan nad teada, milline saatus ootab vanemaid… Kui ma küsisin tarkade klubilt, kas keegi teab seda raamatut pakuti mulle, et see on “Lilled Algernonile”. Ja kui LV mehed soovitasid sel aastal seda raamatut, võtsin selle raamatu siis ette, lootuses leida siit uuesti seda lugu. Kuid see pole see kogumik!

Selle kogumikul lood on suurepärased ulmelood, mis tänapäeva lugejale meenutavad “Black Mirrori” lugusid või teisi ulmefantaasia filme või sarju. Siin oli nii humoorikaid lugusid kui ka tõsiseid lugusid. On robotilugusid on psühholoogilisi põnevikke. Lood kus olid osalised ka lapsed, olid südantlõhestavad. Järelsõnaks on suurepärane ajastule vastav ülevaade, mis on ulmekirjandus, kus seda kõige rohkem kirjutati ja kes on kuulsaimad autorid.

Neis lugudes on minu jaoks läbiv teema inimeste enesekesksus ja sellega kaasnev kõige erineva hävitamine, muutmine, vormi sundimine. Seega on siin ka julmust ja alandamist ning seda mitte ainult täiskasvanute vaid ka laste poolt. Arvestades kuna need lood on kirjutatud, siis on omamoodi üllatav (või siis ka mitte) kui ajakohased on nii mõnedki nendes lugudes tõstetatud teemad - kliima, tolerantsus, inimlikkuse kadumine. Et siis nii mõnigi lugu pole praegu enam ulme vaid ajakohane fantaasia. Ja siis on siin see üks lugu, ajarännakust, milles lahatakse täpselt seda sama mõtet, mis minul alati ajarännaku lugudega kaasneb, eriti kui minnakse ajas tagasi, et sellega kaasneb lõputu ajarännu luup, sest kui aeg jõuab tagasi sellesse hetke kui minevikku mindi, minnakse ju tagasi minevikku ja nii edasi ja nii edasi.

Põnev lugemine.

The Nature of Witches

Raamat: The Nature of Witches by Rachel Griffin (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/54717138-the-nature-of-witches     

Juba sajandeid on nõiad hoidnud kliimat kontrolli all, kasutades neile vastavalt sünniaastaajale antud päikeseenergiat. Kuid nüüd on neil kontroll kadumas kui maad ümbritsev atmosfäär on üha ebastabiilsem. Kõik lootused on Claral, Iganõial, kelle maagia on seotud kõigi nelja aastaajaga.

Sügisel oleks Clara valmis oma võimetest loobuma. Need on metsikud ja kontrollimatud ning tema maagia hind on liiga kõrge - armastatud inimeste kaotus - isegi kui ta suudab nednega kontrollida üha ohtlikumaid ilmamuutusi.

Talvel on maailm katastroofi lävel. Metsatulekahjud möllavad, tormid laastavad ja Clara peab leppima et ainus kes saaks midagi muuta on tema.

Kevadel armub ta Sangi, nõida kes teda treenib. Mida enam ta maagia kasvab, seda sügavamad on ka ta tunded, kuni ta mõistab, et Sang võib olla järgmine, kelle ta kaotab.

Suvel peab Clara valima oma võimete ja õnne vahel, kohustuste ja armastatud inimeste vahel … enne kui ta kaotab Sangi, oma maagia ning usu maailma valitsevasse kaosesse.

Fantasy, Paranormal, Romance, YA

Ha, see lugu sobib suurepäraselt Frozen 2 ja Rachel Caine Weather Wardeni sarja vahele. Kui Frozen on mudilaste ja noorema kooliea lugu maagiast ning selle seosest elukeskkonna ning kliimaga ja Weather Warden raamatud on täiskasvanutele mõeldud lood ilmanõidadest, kes samuti peavad võitlema maad tabavate drastiliste kliimamuutustega ning kliimamuutuseid esile kutsuvate mässavate džinnidega (ja ära ei tohi ka unustada, et peategelane võitleb oma üha kasvava kuuma armastusega ühe džinni vastu ;), siis Nõidade olemus on noorte täiskasvanute lugu, kus maailm on taas kord erakorraliste kliimamuutuste küüsis, ning kuigi iga aastaaja nõiad püüavad ekstreemseid olusid muuta, siis saab maailma päästja ikkagi ainult see üks teismeline tüdruk, kes esialgu on teistele pigem ohuks kui abiks, kuni ta lõpuks oma peast välja saab tuldud. :)

Et siis … Clara, punapea, nõid igaks aastaajaks, on ainus selline viimase saja aasta jooksul. Keegi ei oska teda õpetada ja keegi ei osanud ka alguses oodata, et tema võimed võivad ohtlikud olla. Esimene õnnetus pandi nooruse kogenematuse arvele, kuid teine tekitas juba arusaama, et tema maagia ohtlikum pool valib inimesi, kellega tal on lähedasemad suhted.

Nii ta siis elabki eraldatuses ja talle määratakse õppejõud, kellega ta üksi treenib. Kuni Clara võimed tabavad kaudselt ka teda. Seega antakse tema edasise arengu jälgimine ja suunamine tema eakaaslasele, kes on tulnud teisest koolist oma haridust täiendama.

Clarat mõjutavad aastaajad teistmoodi kui teisi nõidu ja igal aastaajal on ta natuke teistmoodi. Tavaliselt on ta talvel vaikne, kevadel armub, suvel lööb ta armastus lõkkele ja sügisel ei loe suvine armastus talle enam midagi. Tema kevadised armumised ja suvised armastused ei tee vahet, kas talle on lähedaseks saanud poiss või tüdruk, kui aeg on õige siis tunded ka süvenevad. Kuid need tunded võivad ju olla vastaspoolele ohtlikud, seega mida teha.

Clara ei taha kellelegi viga teha, seega on ta valinud tema arust ainukese võimaluse vabaneda neist ohtlikest võimetest, et ta saaks olla koos inimestega, keda ta armastab. Kuid kas see ikka on ainus võimalus? Ja kas see koolitusviis, mida uue õpingukaaslase õppejõud kasutab on ikka nii julm kui esmapilgul tundub, või on sellest tegelikult kasu ja Clara leiab endas kontrolli, mida tal varem polnud. Mis saab siis kui keset talve saabub troopikakuumus või vahetult enne päikesevarjutust paduvihmad, mis ähvardavad tulvaveega? Kas inimesed peavad tegema koostööd nõidadega, mitte vaid neilt nõudma, et nad muudaks/kontrolliks ilma nii, nagu inimestele kõige kasulikum?

Nagu ma alguses juba ütlesin, on see täpselt selline noorte täiskasvanute kliimakatastroofi teemaline poliitiliselt korrektne raamat, mis sobib ideaalselt Frozen 2 ja Weather Wardeni sarja vahele. 

Huvitav, kuid etteaimatav lugemine.

In a Jam

Raamat: In a Jam by Cindy Dorminy (2018) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39338008-in-a-jam      

Andie Carson peab tegema kolm asja, et ta saaks endale vanaema pärandusena jäetud loteriivõidu - kaineks saama, kuu aega vanaema Georgias asuvat kohvikut juhtima ja osalema maakonna moosivõistlusel. Kui ta neid tingimusi ei täida, siis läheb raha kirikule ja Andie ei saa midagi. Ta arvab, et see ei tohiks raske olla, ja kui ta on need tingimused täitnud, plaanib Andie poe maha müüa, raha oma raha ning joosta tagasi Bostonisse.

Pärast kihlatust lahkuminekut on politseinik Gunnar Wills otsustanud naistest eemale hoida. Kõik mida ta tahab on oma kodulinna taas edukaks muuta. Kuid kui metsik ja kena Andie kohale tuleb, hakkab Gunnari süda puperdama.

Gunnar teab, et Andie plaanib lahkuda, kuid ta loodab, et suudab neiu meelt muuta, kartes et kui kohvik kinni pannakse, saavad peatänava enda kätte suurte kaubakettide poed ja väikelinna õhustik muudetakse igaveseks.  Kuid Andie veenmine tähendab riskida tema südamega. Isegi kui Gunnar teeb väikelinnas elamise paremaks, peab Andie otsustama, kas ta on valmis oma elu suurlinnas mahajättma. Üks asi on kindel - olukord on keeruline.

Romance

“In a Jam” on Georgia väikelinna kohvik, kus pakutakse kohvi, kohvi koorega ja teed ning muffineid ja küpsiseid ning püsiklientidele ka nende lemmik hommikusööki. Kohalike eakate lemmik on aga omaniku moos, millest nad on pärast tema surma puudust tundnud.

Andie on just taas kaineris ärganud, kui ta saab teada, et ta vanaema on surnud ja talle jätnud oma kohviku ning loteriivõidu, mille ta on vahetult enne surma võitnud. Loomulikult ei anta talle raha lihtsalt peo peale, sest vanaema (kes Andie teada oli juba aastaid tagasi surnud) tahab et Andie oma elu muudaks - kaineks saaks ja elus mingi muu eesmärgi leiaks kui järgmine pudel ja et ta leiaks sõpru.  Mis see siis ikka ära ole, need kuus nädalat, kui ta peab seal jumalast unustatud linnas elama ja kohvikut juhtima lähevad ju mööda lennates, ning kui raske ikka on ühte moosi kokku keerata.

Gunnar, kohalik kõigi poolt armastatud, Kreeka jumalate kehaga, politseinik unistab sellest, et tema kodulinn oleks taas sama elav, kui ta oli tema lapsepõlves, sest praegu paneb üks äri teise järel peatänaval pillid kotti ja hetkel on järel vaid jõusaal, rauatarvete pood ja kohvik. Seega tuleb Andie meelt muuta kohviku müümises arendajale, kellel on plaan peatänav väikeärid vahetada välja ketipoodidega.

Selle sissejuhatusega jõuan ma sinna, et see on üks vägagi tüüpiline väikelinna armastuslugu, kus üks osapooltest on sunnitud oma sünnilinna tagasi minema ja unistab pidevalt väljapääsemisest ning teine osapool armastab oma linna ning esialgu on ta uustulnuka vastu, isegi kui ta peab andma endast parima, et esimene osapool sinna jääks, kuid ka kivi ei pea vee pidevale tilkumisele vastu ning murdub, seega muutub esmane instalove üha tugevamaks kuni nad jõuavad murdepunktini, olgu see siis tahtmatult varjatud saladuse väljatulek või armukade endine kihlatu, kes ei taha oma käest pandud lelu teistele mängimiseks anda. Pärast murdepunkti saab lugu minna ainult ühes suunas - suur sätendav kivi, põlvitamine võõraste ees keset tänavat ja aplaus võõrastelt.

Loetav, kuid ei juhtu ka midagi, kui ei loe.

A Bright Ray of Darkness

Raamat: A Bright Ray of Darkness by Ethan Hawke (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/54875689-a-bright-ray-of-darkness      

Virgutav meditatsioon kuulsusest ja kunsti lunastavast, tervendavast jõust. Portree pettumuste ja lahutuse hävitustööst. Liigutav mõtisklus isadusest ja meheks olemisest. Lugu mis on läbi imbunud raevust, seksist, igatsusest ning meeleheitest. Kirglik armastuskiri teatrimaailmale. 

Peategelaseks on noor mees, kes on piinades, olles pettunud iseendas pärast abielu purunemist, kuid kes endiselt loodab leppimisele, mis aitaks tal andestada ka iseendale, et ta komistades ja vahel ka humoorikalt edasi liikuda, püüdes oma isikliku elu riismeid kokku siduda viski ja seksiga. Teda päästab teater, täpsemalt võimalus kehastada Tulipea rolli suurepärase lavastaja juhtimisel Henri IV etenduses, kõrvuti ühe innustaivama - ja isekaima - Falstaffig. See on lugu häbist ja ilust ja lootusest ning kunsti moraalsest jõust. 

Fiction, Drama

Ethan and Maya Hawk

Ethan Hawki “Ere pimeduse kiir”on raamat, mida lugedes jääd tahtmatult mõtlema, kuid palju ta siia on ennast sisse kirjutanud, kui palju oma kolleege ja kui palju on puhas fantaasia. Peategelaseks on noor, kuid juba kuulus filminäitleja, kes on abielus superkuulsa rokkariga ja neil on kaks last. Pärast seda kui näitleja jäi viimaste filmivõtete ajal vahele kena noore raamatupoe omanikuga, on tema abielu karil. Teda ootab New Yorgis ees tema esimene teatrietendus Henry Neljas I ja II osa. Ta pole varem laval esinenud, seega on see tema jaoks väljakutse, sest lava pole ikka sama, mis kaamera ees olemine.

New Yorgis elab ka ta abikaasa, seega on tal võimalus lastega kokku saada ja ta loodab ka, et saab abikaasaga rääkida ja lahutuse ära hoida, sest tema armastab ju oma naist endiselt, isegi kui ta on mõned korrad teel eksinud ja ahvatlustele järele andnud.

Seda raamatut võiks võtta kui käsiraamatut noortele näitlejatele või siis esmastele lahutajatele. Samas on see ka ood Shakespearele, tema tegelaskujudele ning näitlemisele üldse. Aga ka sügav mõtisklus sellest, kuidas aru saada, kui abielu aeg on ümber saanud ja selle asemel, et kümne küünega kinni hoida riismetest, leppida kokku parimad lahutamise tingimused ning eluga edasi minna.

“Ereda pimeduse kiirt” lugedes meenus mulle Lauren Grahami “Someday, Someday, Maybe”, just see kuidas kogenud näitleja jagab läbi humoorika kuid mõtlemapanevad ilukirjanduse oma kogemusi näitlemise ja elamise kohta. Siin on läbisegi mõtisklusi näitlemisest, purjus seksuaalseid kogemusi, isaks olemise rõõmud ja samm sammult sõna sõnalt etenduse läbimängu. Iga osa võiks võtta eraldi ja saada sealt oma mõtte, kuid kui nad kõik kokku panna, on tulemuseks mõtisklus, mis võib raskel hetkel aidata või siis tulevikuks ette valmistada.

Isegi kui mõned kohad olid minu jaoks ärritavad (kuid ma pole ka mees, seega ma ei peagi neid mõistma) siis oli ikkagi tegu andeka raamatuga ja hea lugemisega.

A Good Day for Chardonnay

Raamat: A Good Day for Chardonnay (Sunshine Vicram #2) by Darynda Jones (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53137959-a-good-day-for-chardonnay      

New Mexico väikse mägilinna politseiüksuse juhtimine peaks olema ju lihtne ja probleemivaba töö. Kahjuks ei saadetud täiskohaga šerifile - ja veelgi täiema kohaga kohvi tarbijale - Sunshine Vicramile, sellekohast memo.

Kõik mida Sunshime tegelikult tahab, on üks rahulik päev. Tead ju küll, sellist päeva mis algab kohvi ja sõõriku (või kolmega) ja lõpeb koju tellitud pizzaga ning klaasi (või seitsme) valge veiniga. Tuleb välja, et see on sama võimatu nagu oleks kofeiinivaba kohvi joomine. (Kes võiks üldse nii teha? Ja kes neile haiget on teinud?)

Enne veel, kui Sunny jõuab öelda jääkülm mocha latte, on tema laual baarikaklus, teismeline tütar, kes jälitab sarimõrvarit ja ärgem unustagem seda senini lahendamata Sunny enda röövimine aastaid tagasi. Kõik viited osutavad kohaliku viskitehase juhile, pahapoisile Levi Ravinderile, kuid Sun teab, et tema pole selle loo kurjam. Kuid siiski võib just temal olla võti Suni kadumise lahendamiseks. Või siis vähemalt on temal suurepäraseimad kõhulihased linnas. Ta on neid näinud. Korra. Kogemata. 

Oma linna, mida tema nägus asetäitja nimetab neli senti puudu viiest sendist, juhtimise ja igapäevaselt kasvava kiindumusega Levisse ja tüütu pesukaru vahel, kes lihtsalt ei tea, kuna alla anda, ei oska Sunny arvatagi, millise hullurongile ta elu just astumas on.

Mystery, Romance, Thriller, Humor

Kui panna kokku Gilmore tüdrukud Sheatlandiga, siis saategi selle raamatu. Enamasti on suurem rõhk Gilmore tüdrukute huumoril, kuid selle huumori taga on korralik annust Sheatlandi krimilugude põnevust. Valisin just need kaks iseloomustama seda raamatut, sest väga suur osa nendes lugudes on just laste ja vanemate vahelisel huhtlusel.

Seekordses raamatus on Sunshine just esimesele vabale nädalavahetusele suundumas, kui ta saab teate noarünnakust ja autorünnakust ning lisaks veel ka üks kutse vanglasse ja paanikas kõne asetäitjalt, kelle majja on kolinud pesukaru.

Kuna noarünnakus, vabandust autorünnakus on seotud ka Levi, siis võib vaba nädalavahetuse unustada. Keda rünnati, miks, kuidas ta Leviga seotud on, kuhu Levi läks, ega ta sisemiselt verest tühjaks ei jookse ja kuidas see pesukaru puurist välja sai? Ja siis veel see pimekohting, mis oli tõsiselt halb, kuid tüüp jätkab uue kohtingu küsimist.

Ja kui kõik see veel piisavalt segane ei ole, siis annab oma osa ka Sunny kallis järglane Aurelia. Auri on lugenud vanu ajalehtede väljavõtteid ja tema terav mõistus on kokku pannud suure pildi ning on välja mõelnud, kes linnakese elanikest on sarimõrvar, nüüd on lihtsalt vaja seda veel tõenditega kinnitada ja selleks pole ju muud vaja teha, kui uks lahti muukida ja leida mida vaja. Unustame ära, et Auri maalib põhimõtteliselt sellega märklaua nii enda kui ka arvatava sarimõrvari seljale, sest noorus on meie tulevik.

Et siis, pussitamine, sarimõrvar, une puudus, vangi soovi täitmine, kohvipuudus, teismelise putkupanek, külma juhtumi taasavamine, pohmakad, mäluaugu selginemine, saladuste ilmsikstulek, käerauad, on märksõnad, mis seda lugu iseloomustavad. 

See on täpselt selline kriminaalne humoorikas põnevik, mida lugedes on raamatut väga raske pooleli jätta. Naer on segi pisaratega ja absurdsus tõsisega. Ja see lõpp … 

Väga hea lugemine!

Certain Dark Things

Raamat: Certain Dark Things by Silvia Moreno-Garcia (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/54785481-certain-dark-things      

Tere tulemast Mexico Citysse, oaasi keset vampiiride merd. Domingo, üksildane prügi korjav poiss, püüab lihtsalt elus püsida neil raske kontrolli all olevatel tänavatel, kui vaevatud põgenev vampiir tema ellu saabub. Alt, Azteci vereimejate järglane, on tark, ilus ja ohtlik. Domingo on võlutud.

Alt peab kiiresti linnast kaduma, kaugele teda jälgitavatest rivaalitsevatest narko-vampiiridest. Tema plaan ei sisalda Domingot, kuid tasahilju leiab Alt end selle kidura noormehe võludele alistuvat. Tema taha jäävate laipade hulk üha kasvab ja seega äratab ta ka huvi enda vastu kohalikus politseis.

Vampiirid, inimesed, politsei ja kriminaalid kohtuvad Mexico City tänavatel. Kas Altil ja Dominigol on üldse võimalust sealt elusalt pääseda? Või neelab linn neid endasse? 

Fiction, Thriller, Paranormal, Horror, Romance

“Teatud tumedad asjad” on vampiirilugu, kuid mitte selline vampiirilugu, mida peale Videviku saaga ilmumist hakkas ilmuma nagu seeni peale vihma. See vampiirilugu ei ole otseselt võimatu armastuse võidukäigu lugu, kuigi siin on armastus, on põhirõhk siiski erinevate vampiiri alamliikide omavahelistel suhetel, kuidas kohalikud iidsed vampiirid jäävad alla Euroopast sisserännanud alamliigile, kellel puuduvad iidsed traditsioonid ja kelle põhieesmärk on enda valdusesse saada narkoäri üle kogu maa.

Lugu tuuakse lugejatele nelja tegelase kaudu - Domingo (inimene, tänavalaps, elatub prügi sorteerimisest ja müümisest), Alt (iidsete Azteci vampiiride ilmselt viimane järeltulija, kes on põgenenud rivaalitsevate vampiiride eest), Ana (inimene, vampiirikütt, kohalik politsei), Nick (sisserännanud vampiir, kes on vandunud oma isale, et ta saab Alti kätte ja paneb ta maksma selle eest, mis ta teinud on).

Alt ja Domingo kohtuvad ühel õhtul, kui Alt on tulnud välja otsima kedagi noort ja tervet, kelle verd ta saaks manustada. Alt koos oma ülisuuruses dobermaniga jäävad Domingole silma ning kui Alt talle oma soovi esitab on Domingo nõus. Ta ei hooli rahast, mida neiu talle pakub, ta tahab kõike teada, mis on seotud vampiiridega. Mexico City on kuulutatud vampiirivabaks linnaks, seega on ta pea linnriik keset Mehhikot, kus rivaalitsevad vampiiri kartellid valitsevad ülejäänud maad.

Nick on noor, julm ja hooletu uljaspea, kes tahab oma esimesi paguneid teenida sellega, et ta läheb Altile järele, kui ta on ainukesena pärast tema perekonna massihävitus alles jäänud. Nick ei hooli, et Mexico Citys ei ole tal lubatud suvaliselt inimesi tappa ja verest tühjaks imeda, kui tal on vaja verd, siis ta seda ka saab. Ja mida enam Alt tema käest pääseb, mida enam talle piiranguid pannakse, seda enam tekib tal viha Alti vastu ja ta vannub talle üha jubedamat lõppu.

Ana on tulnud Mexico Citysse sest see peaks olema vampiirivaba linna ja ta ei taha enam veeta oma päevi ja öid vampiire jahtides ja tappes. Kuid kuulsus tema oskuste kohta jõuab talle ka siia järele ja kohalik linna puhtuse eest hoolitsev salaorganisatsioon palkab ta otsima neid kahte linna pääsenud vampiiri, et neid võimalikult ruttu kahjutuks teha.

Seega kaks põgeniku, üks ennast täis nooruk ning üks väsinud võimuesindaja. See linn peaks olema piisavalt suur, et end peita ning tagasihoidlikult elades pikka aega märkamatuks jääda (nagu on ka mõned vampiiride alamliigid suutnud teha), kuid kui sul on ikka kannul keegi, kes oskab lugeda vihjeid, mis sa endast maha jätad, või keegi, kelle pole vahet, mis vahenditega ta sinu kohta infot kogub, siis ei aita ka see kui tunned linnaaluseid tunneleid.

Kuigi, nagu ma ütlesin, pole see selline tavaline vampiiride/inimeste  armastuslugu, nagu neid on kirjutanud Laurell K. Hamilton või Charlaine Harris või J.R. Ward, on siin siiski tibake armastus ja palju verd ning võitlust. Mexico City ise annab loole oma värvingu, oma pideva vihma, asukohaga ning erinevate kultuuride sulamina. Ja isegi kui see on vampiirilugu, siis seob autor siiski reaalse ajaloo oma tegelaste väljamõeldud ajalooga ning raamatu lõpus tutvustab erinevaid vampiiriliike, keda kohalikud usuvad tänapäevalgi Ameerikas elavat.

Väga hea lugemine!

Velvet Was the Night

Raamat: Velvet Was the Night by Silvia Moreno-Garcia (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/54746205-velvet-was-the-night      

1970, Mexico City. Maite on sekretär, kes elab vaid ühe asja nimel: viimane “Salajase armastuse” numbri nimel. Sellel ajal kui tudengite protestid ja poliitiline rahutus haarab linna, põgeneb Maite lugudesse täis kirge ja ohtu.

Tema naaber, Leonora, kenake kunstirudeng, tundub elavat slu täis intriige ja armastust, mida Maite endalegi tahaks kui Leonora kahtlastel asjaoludel kaob, leiab Maite end kadunud neiu otsingul - see teekond viib teda üha sügavamale Leonora salapärasesse radikaalsete tudengite ja dissidentide ellu.

Kuid Leonorat otsib ülemuse käsul ka hämar tüüp koos oma jõhkardite kambaga, kelle põhiülesanne on poliitiliste aktivistide põrmustamine. Elvis on etsentriline kriminaal, kes soovib põgeneda oma enda elust - ta vihkab vägivalda, amastab vanu filme ning rock’n’rolli. Kuid kui Elvis otsib kadunud neiut, peab ta ka jälgima Maitet - ning Maite täidab üha enam ta mõtteid, kuna talle meeldib sama muusika ning tundub et nad jagavad ka üksildast südant.

Mida lähemale Maite ja Elvis üksteisele jõuavad, seda rohkem saavad nad teada tõde Leonora kadumise kohta, ning nad ei saa enam sellega seotud ohte vältida, kui neile jõuavad jälile palgamõrtsukad, valitsuse agendid, vene spioonid ning nende kõigi eesmärk on hoida Leonora käes olevat saladust - kasvõi elu hinnaga.

Fiction, Thriller, History, Romance

“Öö oli sametiselt sume” on kolmas Silvia Moerno-Garcia raamat, mida ma lugenud olen ja ka see pole esimese kahe raamatuga samas stiilis. Seekord on tegu siis poliitilis-ajaloolise armastus romaaniga. 

Loos on kaks peategelast - Maite ja Elvis. Maite on assistent, kes on just saanud kolmkümmend. Ta elab üskinda, tal on papakoi ja auto, mis pidevalt katki läheb. Ta on ka väikest viisi kleptomaan, talle meeldib oma naabrite korteritest väikseid suveniire kaasa võtta, kui ta mingil põhjusel peab nendel külla minema. Just siis kui ta on järjekordselt ilma autota ja ema on taas kord ta enda sünnipäeval tema õde tähtsamaks pidanud, palub Maite abi ta üle koridori nabrinna Leonora. Leonora oli paariks päevaks linnast lahkumas ja ta vajas, et keegi ta kassi toidaks.

 

Elvis on kakskümmend üks, see on juba väga kõrge vanus tema ametialal ja ta ei tea, kui kaua ta seda tööd teha saab. Ta on palgaline jõhkard. Iga kord kui tudengid mässama või protestima hakkavad, saadetakse tema ja tema semud nende sekka, et nad konfiskeerisid ajakirjanikelt fotokad ja filmid ning diktofonid, ja võimalusel ka neutraliseeriks mässu juhid. Pärast viimast, täielikult nässu läinud operatsiooni saab Elvis oma bossilt uue ülesande - leida on vaja üks kadunud neiu ja tema käes olevad fotod.

Ja niiviisi hakkavadki Maite ja Elvis taspisi üksteise poole liikuma - Maite otsib Leonorat, et ta ei peaks enam seda neetud kassi toitma ja saaks Leonora käest raha, millega ta saaks oma auto remondist kätte ja Elvis jälgib seda naist, kes meenutab talle lapsepõlves nähtud pilti Sinihabeme naisest, kes on just avastanud ruumi täis laipu, lootes leida Leonorat ja fotosid, et ülemusele meelehead teha. Maite võrdleb oma seiklusi lugudega, mida ta on lugenud graafilistest novellidest ja Elvis seob iga tähtsama sündmuse lemmiklauluga.

Suhteliselt rahulikult algunud lugu, mis on täis ajastule omast muusikat, muutub üha julmemaks ja verisemaks ning läbiv joon on kadunud neiu jälgede ajamine ja fotode otsimine. 

Seda on tõsiselt huvitav lugeda ja jälgida, kuidas tegelased omavahel seotud on. Ning isegi kui ma aimasin nii mõnedki saladused üsna ruttu ära, oli siiski põnev jälgida, kuidas lugu jõuab sellesse hetke kui autor lugejale saladused avaldab. Osa loost on reaalne ajalugu, kuid suurem osa siiski fantaasia - need verised mässud, riigi agentuurid, kes püüdsid tudengite proteste maha suruda, see kõik oli 70ndate Mehhikos reaalselt olemas.

Hea lugemine!

Kõik, mida ma tean armastusest

Raamat: Everything I Know About Love by Dolly Alderton, tõlge Marju Randlane (2021) Varrak, RR, A Hinne: B- Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58654464-k-ik-mida-ma-tean-armastusest      

Metsikult naljakas ja kohati väga liigutavas autobiograafias räägib Dolly Alderton oma eluloo kuni kõige hirmutavama – kolmekümnenda – sünnipäevani.

Ajakirjanik ja endine Sunday Timesi kolumnist kirjeldab värvikalt häid ja halbu kohtinguid, armumist päriselus ja virtuaalmaailmas, mahajätmist ja mahajäetuks osutumist, lähedaste lahkumist, eneseotsinguid kord terapeudi toel, kord tehes plaane teise riiki kolida, joomist ja ootamatut arusaamist, et sina pidutsed öösel baaris kohatud muheda vanamehega, samal ajal kui kõik sinu sõbrad magavad juba ammu kodus oma elukaaslase kaisus.

Rahvusvaheliseks menukiks saanud säravalt teravmeelne ja soe esikteos sisaldab isiklikke paljastusi, satiirilisi tähelepanekuid, retsepte, nimekirju ja e-kirju, mis tuletavad igas vanuses naistele meelde sama aja nende elus. „Kõik, mida ma tean armastusest” sarnaneb „Bridget Jonesi päevikuga”, kuid on päriselust võetud ja manab eredalt silme ette hirmutava ja lootusrikka ebakindluse, mis käib kaasas täiskasvanuks saamisega.

Autobiography, Romance, Drama

Enamus meist on ilmselt ühel või teisel sõbrannade kogunemisel, kuulates kellegi viimaseid seiklusi pimekohtingu/reisil/peol, öelnud “Kuule, sa peaksid oma lugudest raamatu kirjutama!”. Ma ütlesin seda oma sõbrannale vaid paar nädalat tagasi, kui ta rääkis mulle oma Tinderi kogemustest. :) 

“Kõik, mida ma tean armastusest” on just täpselt selline raamat. Kuid lisaks sellele, et Dolly räägib oma ja oma sõbrannade seiklustest teismelisena ja kahekümnendates, muutub raamatu lõpp üsnagi eneseabiraamatu taoliseks, sest kui ta hakkab kokku võtma kõike seda, mida ta on oma tõusude ja langustega, armastuse leidmise ja kaotamisega õppinud, siis vaatad tahtmatult ka oma elule otsa, mis sest et kümnend pole enam ammu sama, kuid ikkagi loed ja mõtled, kus sa ise tolle kümnendi lõpus oma eluga olid ja kas järgnenud kümnendid olid paremad või halvemad kui need esimesed kümnendid, mis Dolly arust olid tähtsaimad ta elus.

Seda raamatut võiks retseptina kirja panna nii:

Otsi oma mälusoppidest üles või võta laenutusest

Kõik “Seksi ja linna” hooajad

Helen Fieldingu “Bridget Jonesi päevik”

Erica Jongi “Lennuhirm”

Emma Jane Unsworthi raamat/film “Animals”

Kõik briti “tõsielusarjad”, mis on noortest täiskasvanutest.

Sega kokku, lisa maitseks juurde mõni kerge retsept, mis hommikul aitaks pohmaka üle elada või külalisi üllatada, ning mõningad “vastikute paariinimeste” kutsed nende elu saavutuste pühitsemisele üksiku inimese silmade läbi.

Saadud kooslus võib naerma ajada, kuid võib ka ükskõikseks jätta või siis nutma ajada. Ei ole soovitatav nõrgahingelistele ja liiga noortele, kes võivad loetut võtta käsiraamatuna, kuidas elama peaks. 

See pole ilmselt ei esimene ega ka viimane sedasorti raamat. Igast põlvkonnast kirjutab keegi oma kogemustest raamatu ja teistest sedavõrra paremini, et just tema raamatut tõlgitakse ja kiidetakse. Mõni kirjeldab oma kogemusi julgemalt, teine lisab rohkem fantaasiat juurde. Ja lugejad saavad neist raamatutest kas tõsise nostalgialaksu või on see nende jaoks huvitav ajalooline lugemine :).

Minu jaoks on see selline Love/Hate raamat - siin on asju mis mulle meeldisid, kuid siin oli ka asju, mis mind tõsiselt ärritasid. Ma ei saa öelda, et raamat mulle meeldis, kuid samas ma ei saa ka öelda, et ei meeldinud. Seda raamatut peab lihtsalt ise lugema.

Kui tahate aga humoorikat lugemist “armastusest”, siis võtke Sarah Wendelli “Everything I Know About Love I Learned from Romance Novels” :)