The Right Wrong Match

Raamat: The Right Wrong Match (Love in Mirror Valley #2) by Sara Jane Woodley  (2022)  Hinne: C- Lühikokkuvõte: 

https://www.goodreads.com/book/show/75535836-the-right-wrong-match            

Öeldakse ju, et kellestki ülesaamiseks on parim kellegi teisega kohtingule minna.

Ma pole kunagi tahtnud olla armunud (vastuarmastuseta) oma parima sõbranna torisevasse vanemasse venda.

Aastaid on mul olnud tunded Luke Brooksi vastu, kuid on aeg temast üle saada, seega olen ma missioonil leida enda endale ideaalne kaaslane ning kindlustada endale minu enda õnnelik muinasjutt. 

Seda siis seni, kuni kohtinguäppi pisitõrge annab mulle uue töö: kogu linnale üksikute kohtumisõhtu korraldamine. See tundub ju lihtne … kuni linnanõukogu paneb meid koos Lukega korralduskomiteesse. Ning mida enam ma näen Luke toriseva pealispinna all pehmet ja armastavat isikut, ei ole mul lootustki oma armumisest üle saada. Eriti siis, kui ta tundub mu tunnetele vastavat.

Romance

“Õige vale paar” on raamat romantikaraamatute klišeedest, mis kubiseb romantikaraamatute klišeedest. Kui teile sobib “Gilmore tüdrukud” ilma tütreta, kuid Lorelay ja Luke lugu steroididel, siis on see teie raamat, kui ei, siis on parem kui sellest eemale hoida.

Daisy elab väikses Mirror Valley linnakeses, tal on üheksa ametit ja alati valmis uut tööd tegema. Tema parima sõbra pulmas on ta pimekohtinguga, mille on talle korraldanud pruut, kuid kohtingukaaslane teeb eeslisilmi hoopis teisele neiule, ning mida enam noormees purju jääb, seda enam ta lollusi teeb, kuni lõpuks tuleb Daisyle tema taltsutamiseks appi Luke, pruudi vend, kelle enda abilelu aasta tagasi altari ees tähistamata jäi ja need pulmad on esimene kord, kui ta end taas linnakese kuulujutuveskile paljastab. Aga noh see selleks.

Daisy on hiljuti otsustanud, et tema leiab oma elu armastuse nii, et proovib järele kõik rom/comidest ja armastustromaanidest tuntud kohtingud - rivaalid tööl, vaenlased, pimekohting, naabrid, reisikaaslased …. Pimekohtingu võib ta nüüd maha tõmmata ja mõned teised asjad on ta ka juba ära proovinud, kuid lootust tal veel on.

Luke kauaaegne elukaaslane põgenes ööl enne pulma ja pärast seda on talle pidevalt telefoninumbreid ja nimesid pihku surutud, et ta kiirelt sellest üle saaks. Kuid Luke ei taha kedagi uut, ta ei taha end taas haavatavaks teha. Ja kui ta kellegi uuega räägib, siis jõuab jutte väga ruttu selleni, et raamatupidamine on ju igav töö, kuidas sa suudad seda teha.

Daisy õde Dee on tegev uue kohtinguäpi juures ja on oma õe sinna testisikuna sisse tõmmanud. Luke sõbrad on sundinud teda kohtinguäpiga liituma. Kumbki pole seal oma nimega ja oma näoga, kuid kokku nad on sattunud ja rääkima hakanud ja jutt neil jookseb. Kuni Daisy julguse kokku võtab ja pakub kokkusaamise, mis läheb natuke kehvasti, sest see kutse ei lähe mitte ainult ühele kontaktile, vaid kõigile, kellega ta on suhelnud. Seega peab Daisy kiiresti midagi välja mõtlema ja kutsub kohale ka kõik kohalikud üksikud neiud. Sellest kasvab välja veel üks üritus, eesmärgiga linnakese rahvamaja päästmiseks raha kogumine.

Kuna Luke sai sellel “kohtingul” aru, et tema tundmatu kohtinguäpi kaaslane oli Daisy, siis pakub ta end koostööd tegema ja mida enam nad koos peavad aega veetma, seda enam hakkavad nad aru saama, et nad on teineteise jaoks loodud. Seda siis seni, kuin Luke endine kihlatu tagasi tuleb ja siis ka veel Daisy nende sobivuses kahtlema hakkab … ja noh nagu ikka jõuavad nad pärast natukest komistamist õnnelikult ühiselu algusesse.

Et siis selline lugu. Kui ma seda jalutuskäigul kuulasin, siis oli mul hea meel, et mul oli tuule pärast puff üle nina tõmmatud ja kedagi läheduses ei kõndinud, sest iga natukese aja takka tekkis mul tahtmine karjuda, sest see lugu on niiiiii jabur ja niiii lääge, et kui mul oleks paberraamat käes olnud, oleks ta päris mitu korda üle toa lennanud.

Koopamees

Raamat: Hulemannen (William Wisting #9) by Jørn Lier Hors, tõlge Kristina Sikora (2018) ER, RR, A, Jupiter Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/38100163-koopamees  

Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.

Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.

Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.

Criminal Mystery

Lõpuks jõudsin ka raamatu lugemiseni nüüd kui kõik kolm Wistingu hooaega on vaadatud. Aga esmalt räägime raamatust ja siis sarjast v raamat ;).

See on siis see üks sarimõrvari lugu Norras ja pahar polegi mitte kohalik vaid kodumaalt põgenenud sarimõrvar, kes on end edukalt siiani peitnud, kuid satub nüüd politsei huviorbiiti. Wistingu tütar on asunud uurima naabri surmajuhtumit ja seda uurides satub ta liiga lähedale sellele samale paharile.

Need kaks lugu, Williami ja Line uurimisliini, jooksevad kõrvuti ja põhjamaa inimestele omaselt, et räägi nad eriti oma päevadest - William ei saa oma tööst rääkida ja Line ei näe isa piisavalt, et rääkida. 

Tegelikult nii ongi, et krimiloo kõrval/taustal lahkab Horst heaoluühiskonna üksilduse probleemi - inimene saab üksi elatud, kui keegi kaduma jääb võib minna pikka aega, enne kui keegi sellest teatab (kui tegu pole just lapsega) ning ka naabrid ei tunne oma naabrite vastu piisavalt huvi, et tähele panna, kui nende majas pole ammu keegi väljas käinud või et teler neli kuud järjest ööd ja päevad mängib. Ma saan täiesti aru, mulle ei meeldi ka uudishimulikud naabrid, kuid kui midagi ebahariliku peaks toimuma, tahaks ma, et nad huvi tunneks.

Sarimõrvari juhtumi uurimine ja üksinda elava inimese tähelepanuta jäänud surm täiendavad üksteist. Heaoluühiskonnas ei ole ju sarimõrvareid ja kellegi surm või kadumine ei jää tähelepanuta, seega pole keegi tähele pannud kaduma jäänud tüdrukute juhtumite sarnasust ja miks pigem peetakse kedagi pigem hulluks, kui uuritakse tema väidet, et keegi pole see kelleks ta end nimetab.

Rahulikult kulgev, kuid põnev lugu ikkagi.

Ja nüüd siis sari v raamat. Tegelikult käis ju sari käsikäes raamatuga - ma pean silmas seda raamatut ja esimese hooaja esimesi osasid, mis olid selle raamatu järgi. Tõsi, natuke filmimaailmas “nõutud” muudatusi on tehtud, lisades peredraamat ja armastusliine peategelastele, kuid muidu oli sari väga raamatutruu. Esimese hooaja teise poole ja teise hooaja kohta ei oska ma veel midagi öelda, sest raamatuid ma lugenud veel pole, kuid sari oli hea. Kolmas hooaeg aga, mis pole vist raamatu järgi tehtud vaid raamat on kirjutatud samal ajal sarjaga, on tunduvalt nõrgem kui esimesed kaks hooaega. Isegi see ei aita, et Horst ise ekraanile ilmub.

Love in the Time of Serial Killers

Raamat: Love in the Time of Serial Killers by Alicia Thompson (2022)  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59722215-love-in-the-time-of-serial-killers  

Tuleb välja, et vaid tõsikrimiraamatute lugemine ei tule sugugi tänapäevases kohtingutemaailmas kasuks - ja üks naine peab õppima armastusele võimaluse andmist ajal kui ta kahtlustab kõigist kõige hullemat.

Doktorant Phoebe Walsh on alati kirglikult tõsikrimisse suhtunud. Ta uurib seda ala isegi oma doktoritöös - kui ta selle töö lõpuks valmis suudab kirjutada. Tal on raske leida kirjutamiseks aega, kui ta peab oma suve jagama Floridas lapsepõlvekodu tühjendamise, tüütule heatujulise vennkese ja allasurutud leina vahel. Ta polnud oma isaga aastaid suhelnud, kuid see ei tähenda, et ta teda ei leina, isegi kui ta seda ei tunnista.

Samuti ei aita teda ka see, et tal on kerge kahtlus, et tama isa uus naaber Sam Denning, võib sarimõrvar olla (ta võib küll päeval viisakalt riides olla, kuid öösiti tundub ta olevat hoopis midagi muud). Ei lähe kaua aega, kui Phoebe mõistab, et Sam võib olla miskit palju hirmutavamat - tõeliselt kena inimene, kes murendab teda ümbritseva raudrüü ja jõuab ta haavatava südameni.

Romance

Selle raamatu juures oli kaks iseloomustavat märksõna - Romance ja Mystery, seega valisin selle raamatu, lootes leida romantikat koos mõnede laipadega, kuid ainukesed laibad, mida siit leiab on need, millest Phoebe oma doktoritöö jaoks loeb ja siis ka mõrvatud lugemisaeg, mida enam kunagi tagasi ei saa. :) 

Phoebe on sarimõrvarites lugenud lapsepõlvest saati, seega näeb ta kõikjal võimalikke tulevasi tõsikrimi programmide tegelasi ja igas varjus näeb ta kätt, mis tõmbab tedagi varju, et siis teda kägistada/noaga torgata/keldrisse vedada. Ta on elanud oma elu vaid ülikoolile, kuid nüüd peab ta minema tagasi oma lapsepõlvemaailma, et kokku pakkida isast maha jäänud asjad, et maja müüki panna. 

Tagasi minnes tulevad meelde asjad, mida ta meenutada ei taha; ta peab suhtlema inimestega, kellega ta suhelda ei tahaks;  kirjutama doktoritööd, mis kohe üldse edeneda ei taha; küsima abi naabrilt, keda ta kohe üldse usaldada ei taha ja tegelema kassiga, kes kohe üldse lahkuda ei taha. 

Rahulikku hetke ei ole. Kogu aeg toimub midagi. Kuid kõige huvitavamad hetked on ikkagi siis kui Phoebe oma doktoritöö teemast räägib, mis on töö eesmärk, kuidas ta selle teemani jõudis, miks ta just selle nurga pealt sellele teemale läheneb. Need on kohad, kus lugu ärkab ellu minu jaoks, kus loos on sügavust ja põnevust.  Ülejäänud lugu on nagu üks tavaline romantiline romaan ikka - ta meeldib mulle, ei ta ei meeldi mulle, ma armastan teda, ei ma ei armasta teda, ma pole kunagi suur shoppaja olnu, seega helistame kunagisele sõbrannale, las tema otsib mulle vajalikud riided, ma ei saa endale kassi lubada, ma ei saa seda kassi kaotada, ma armastan sind, ma ei usalda sind, ma igatsen sind, ma ei abiellu kunagi, minu venna pulm on kõige tähtsam, mul on homme doktoritöö kaitsmine, ma olen valmis sinuga tulema kasvõi maailma lõppu, kui sa vaid lased mul seda teha.

Aga tegelikult ka, kas te olete kunagi mõelnud, et need päriskirmi lood, on päris tegelikult vaid natuke, sest olgu see siis raamat või taskuhääling või film, on see siiski mõjutatud autori/ohvrite/pealtnägijate/politseinike vaatenurgast, tunnetest, mälust ja jutustamisoskustest. Jah, need lood on populaarsed, kuid miks nad on populaarsed? Kas lugejad/kuulajad/vaatajad on neist huvitatud, kuna siis oskavad nad end kaitsta või on see lihtsalt põnev?

Pealkirja ja tutvustuse ja märksõnade järgi ootasin ma sellest raamatust palju enamat, kui tavalist vaenlastest armastajateks lugu. Loetav, kuid ei midagi erilist.

Käsi, mis hoidis mu käest

Raamat: The Hand That First Held Mine by Maggie O’Farrell, tõlge Külli Seppa (2020)  Hinne: B Lühikokkuvõte: 

https://www.goodreads.com/book/show/51930171-k-si-mis-hoidis-mu-k-est             

Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine. Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast. Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole. Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse. „Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia.

Drama

See on raske lugu, kuid samas ka huvitav lugu. See on kahe ema armastuse lugu, kuid samas on see ka isa ja poja lugu. Kui esialgu ei saa aru, kuida on see noor helgest tulevikust unistav neiu seotud selle värskelt sünnitanud emaga, siis peagi taipab tähelepanelik lugeja, mis on neid ühendav lüli.

Lexie on Londonisse tulnud pärast seda, kui teda ülikoolist eemaldati, kuna ta oli “eksinud” ülikooli traditsioonide vastu. Innesega kohtus ta viimasel õhtul enne kodust lahkumist ja Londonis otsib mees ta üles, ning veenab teda kindla töökoha ja palga asemel tulema tema ajakirja tööle, ning tema juurde elama, kuigi ta ei saa talle ilmselt palka maksta, kuid töö on huvitav, õppida on palju ja elu saab olema põnev.

Elina on noor soomlanna, kes on juba ammu Londonis oma kunsti teinud ja oma elukaaslasega kohtus ta siis kui mees oma majas üht tuba üürile pakkus. Nüüd on neil poeg, kuid Elina ei mäleta esialgu sünnitusest midagi ja tal on väga raske emadusega kohaneda.

Lexie töötab ajakirja juures, ta on õppinud artikleid kirjutama, teiste töid toimetama, intervjuusid ja arvustusi kirjutama. Ta on kohtunud Innesse abikaasa ja “tütrega”, kes teda jälitama hakkab ja lubab talle, et ühel hetkel ta veel kahetseb, et ta tema isa talt röövis. 

Elina püüab hakkama saada pojaga, kes ei maga, elukaaslasega, kes on enamuse ajast kodust ära, ning hirmuga kodust välja minna. Tedile tundub, et isaks saamine on tagasi toonud millegi ta lapsepõlvest - mälupildid, mida ta kuidagi oma vanematega siduda ei oska.

Kui Lexie Innese kaotab, kaotab ta korraks ka enda, kuid tema uus pere ei lase tal kaua leinas  oleleda, vaid lükkavad ta uuesti tööle ajalehe juures, kus ta peagi end üles töötab ta tavalise toimetaja abi asemel saab temast ajakirjanik, kes kirjutab näituste arvustusi kõikjalt üle maailma. See toob kaasa ka kuulsuse ajakirjanike seas, kuid tal pole kedagi vaja, ta saab üksi väga hästi hakkama. Kuni ta kohtub Felixiga. Vahelduseks sobib ju küll.

Elina tahaks tagasi oma kunsti juurde minna. Tedi ema kritiseerib julmalt kõike mida Elina pojaga teeb, halvustab iga ta valikut nii lapsekasvatuse kui ka elukutse mõttes. Elina tunneb end niiga ebakindlalt, kuid ka Soome emale helistamine ei aita teda, sest ema on rohkem huvitatud õvede lastest, kui temast ja tema elust.

Kui Lexie rasedaks jääb, otsustab ta lapse alles jätta, kuid tal pole plaaniski Felixiga abielluda, sest ta saab ise hakkama, ta võib poisi kaasa võtta isegi Iirimaale, kui ta läheb üht erakust kunstniku intervjueerima.

Selleks hetkeks olete ilmselt juba aru saanud, mis neid kahte erinevat lugu seob. Ja isegi kui korraks võib mõelda, et äkki on see väikse kriminaalse mõjutusega draama (jah, ma tunnistan, ma olen lugenud liiga palju krimiraamatuid, et hakkan kriminaalset nägema ka juba seal, kus seda pole), sest viiteid võimalikule kriminaalsele juhtumile on täielikult olemas, pole see seda siiski. See on lugu emaarmastusest. See on lugu lastest. Lugu mälestustest ja mälust. See on raske lugu, kuid samas ka nii ilus ja nii huvitav lugu.

Vihane psühholoog

Raamat: Sinnapsykologen by Synne Sun Løes, tõlge Ene Aschjem (2023) ER, RR, A  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/80443567-vihane-ps-hholoog   

Psühholoog Idunn Jæger peaks päästma teisi, kuid ühel päeval laguneb kõik koost.

Esmaspäeva hommikul seisab psühhiaatriakeskuse ees üks naine korvitäie munadega. Enne kui psühholoog Idunn Jæger jõuab järele mõelda, loobib ta oma töökoha pihta mune. Palju mune. Tore on näha nende purunemist vastu klaasust.

Idunn on 49-aastane ja vallaline. Ta elab koos pojaga, kes on sõjaväkke minemas ja üksindus on hirmutav. Eakad vanemad on tüütud ja parim sõbranna liiga täiuslik. Kõige vihasemaks ajab teda aga vaimse tervise hooldus, kus süsteem ja aruandlus on olulisemad kui patsiendid. Idunni ainsaks sooviks on diivanile pikali heita ja lihtsalt alla anda. Siis aga koputab uksele politseinik. Ja diivanipadjast hiilib välja Freud.

„Vihane psühholoog“ on satiiriline romaan, milles piir normaalsuse ja hullumeelsuse vahel on kohati imeõhuke.

Drama, Humor,

Teate ju küll seda hetke, kui te loete midagi ja saate aru, et ma tean täpselt millest ta räägib, et nüüd ma saan siis aru, miks ma sel hetkel nii tundsin, miks ma midagi tegin, midagi ütlesin … mis iganes seda Ahaa hetke tekitas, igatahes nüüd te mõistate iseennast paremini. Täpselt selline tunne tekkis minul, kui ma seda raamatut lugesin.

Idunn on psühholoog, ema, menopausieelne, läbipõlemise äärel psühholoog. Ta on olnud tubli, ta on vaeva näinud ja psühholoogi elukutse omandanud, isegi kui ta vanemad pole temasse kunagi uskunud ja soovitavad tal endiselt uus elukutse otsida, sest mis amet see psühholoog ikka on. Ta on üksikema, kelle jaoks on tema poeg kõik ja nüüd on poeg sõjaväkke läinud ja vastab talle vaid kord saja tema sõnumi peale (heal juhul) ja igatsus hakkab teda hulluks ajama. Riiklikus  tervishoiusüsteemis töötades on psühholoogidele reeglid ja nõudmised ja ootused ja see ei sobi talle ega ka tema klientidele, sest tema ei usu, et vaid ühe vastuvõtuga saab ta neid aidata ja ta ei taha ka klientidele ettenähtud tundi veeta küsimustikke täites ilma, et nad tegelikult saaksid rääkida sellest, millest vaja. Talle sobib rohkem Freudi meetod, kus patsient viskab diivanile ja räägib end tühjaks, kuid see ei sobi. 

Ja nii tunnebki Idunn, et ta on murdumise äärel, tal on kadumas pidepunkt. Ning kui tal palutakse töölt pikk puhkus võtta, läheb asi käest. Pole vaja enam enda eest hoolitseda, pole vaja inimestega suhelda, nõu võib küsida ka ju datlisuuruselt Freudilt, kes elab ta diivanipadjas … ei aita, et vanemad saadavad politsei kontrollima, kas ta ikka elus on, ega ka see, et sõbranna ta eriti uhke spetsialisti juurde tirib, kes ütleb talle, et ta ei saa teda aidata. Idunn peab nüüd ise leidma tahtmise tagasi inimeste maailma naasta,  leidma selle miski, mis tal aitaks pea taas veepeale tuua, olgu see siis kohtumine endiste patsientidega, kellega ta tõesti vaid korra on kohtunud ja selle kohtumisega neid aidanud, või olgu see siis juustulett, kus ta ei analüüsi inimeste probleeme, vaid püüab pakkuda neile kõige sobilikumat juustu just selleks õhtuks. 

See pole sugugi kerge lugemine, läbipõlemine ja sellega kaasnevad mõtted, tunded, teod ei ole miski, mida oleks kerge lugeda või kõrvalt vaadata, isegi kui kõrvalseisjal võib lõbus olla, kuid see on hea lugemine. Seesama äratundmise hetk, millest ma alguses rääkisin, see on omamoodi vabastav. Kui olete läbipõlemise ise läbi elanud ja tervelt välja tulnud, saate võibolla kinnitust oma otsustele, tegudele, valikutele. Võibolla saate hoopis aru, et olete ise samas seisus kui raamatu peategelane ja on aeg abi otsida. Või hoopis tunnete ära mõne oma tuttava, kes pole veel aru saanud, et on aeg peatuda ja oma elu teise pilguga vaadata ja saate talle raamatut soovitada.

Suurepärane lugemine, eriti kui raamat satub teie kätte õigel hetkel.

The Land on Roar

Raamat: The Land of Roar (Roar #1)  by Jenny McLachlan (2019) Hinne: C Lühikokkuvõte: 

https://www.goodreads.com/book/show/50370503-the-land-of-roar            

Igaüks mäletab oma salapärast fantaasiamaailma … kuidas oleks, kui see maailm osutuks tõeliseks?

Kui Arthur ja Rose olid väikesed, olid nad Roari kangelased. See oli maailm, mille nad olid loonud oma metsikumates fantaasiates. Nüüd on nad üheteistkümnesed ja Roar on vaid mälestus. Kuid Roar pole neid unustanud.

Kui nende vanaisa kaob Roari, ning põhjuseks on pahar, kes endiselt nende õudusunenägusid külastab, peavad Arthur ja Rose tagasi minema sellesse maailma, mille nad peaaegu juba unustanud on. Ning kui nad sinna jõuavad, avastavad nad, et vanaisa pole ainus, kes nende abi vajab.

Fantasy, Fiction, Children

Lühidalt - Narnia kroonikate Koiduränduri teekonna uusversioon kohtub multikaga Pahupidi.

Arthur ja Rose on kaksikud, kes nagu kaksikud ikka, on kunagi olnud lahutamatud, alati kõike koos teinud ja omaenda salakeeles rääkinud, üksteisest kõike teadnud. Kuid koolis on neid eraldi klassidesse pandud, mis tähendab erinevaid sõpru, erinevaid huvisid ja pidevat kaklemist, sest õde ei taha, et vend tema ja ta sõbrannade sabas tolkneks ja vend tahaks pigem õega koos olla kui klassi kiusajate küüsis olla. 

Sellel suvel veedab Rose pigem aega koos naabritüdrukuga ja venda ta pigem kiusaks, kui teeks midagi temaga koos. Kuid siis teeb vanaisa neile vägeva kingituse - ta kingib neile pööningu, millest saab nende mängutuba, kuid esmalt peavad nad pööningu puhtaks tegema.

Algab suurpuhastus. Vanad riided, mänguasjad, ajakirjad, mööbel - kõik peab kaduma. Kuid selle suurpuhastuse käigus leiavad nad asju mille olemasolu on nad täielikult unustanud ja koos nende unustatud asjadega meenuvad teised asjad, mille nad siiani unustanud on.

Ja siis leiab Arthur välivoodi, mis oli kunagi olnud nende mängudes värav nende võlumaailma millele nad on nimeks pannud Roar, sest selleks et sinna saada, pidid nad voodist läbi ronides hüüdma “HEAR ME ROAR!”. Arthur naerab, et see oli lapsepõlve lollus, kuid vanaisa ütleb, et ta usub teda ja ronib kokkupandud välivoodi vahele, hüüab vajalikud sõnad, ja pärast mõningast utsitamist ta kaob, järele jäävad vaid õled ja suled … mis tähendab, et nende maailma peapahar (tiibadega hernehirmutis) on vanaisa röövinud.

Edasi läheb nii nagu arvata võibki. Arthur seletab Rosele olukorda ja pärast mõningast vaidlust lähevad nad tagasi maailma, mille nad kunagi koos lõid ja kuna nüüd usub sellesse täielikult vaid ainult Arthur, siis hakkab maailm otsast lagunema ja sealsed elanikud, kes on samuti nende loodud, on kas hakanud kaduma või on mures, kuna nende jalgealune on sõna otseses mõttes lagunema hakanud.

Ja nii siis ongi siis Lost Bo.. ei ei Lost Girls ja draakonid ja merineitsid ja metsainimesed ja hernehirmutiste armee ja võlur/ninja ja džungel ja kõrb ja meri ja saared ja kõik muu, mis ühes fantaasiamaailmas olema peab. Ning teekonnad on ohtlikud ja usaldus tuleb välja teenida ning kui juba kord ustavust vannutakse siis seda surmani. Ja maavärinad ning maa lõhenemised saab lõpetada sellega, et tuleb taas uskuma hakata. Kuid, kas paharile on jäänud ikkagi “võti” kodumaailma, kuigi Arthur ja Rose püüdsid kokku koguda iga viimsegi kui asja, mille nad aastate jooksul olid kodust sinna viinud?

See on põnev lugu, kuid siin on liialt palju õelust ja negatiivsust, mis teeb selle loo imelikuks. Loetav, kuid … sellel teemal on paremaid raamatuid kirjutatud.

A Coin for the Ferryman

Raamat: A Coin for the Ferryman by Megan Edwards (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58485662-a-coin-for-the-ferryman   

Nüüd võib seda lugu rääkida.

Aastal 1999 kogunes Andrew Daniceki juhitud interdistsiplinaarne meeskond Kalifornias, et läbi viia erakordne ajarännu eksperiment. Ülejäänud maailm oli täielikus teadmatuses. Neil õnnestus edukalt transportida Julius Caesar tema minevikust tulevikku vahetult enne tema mõrvamist. Plaanis oli nelja päeva jooksul Caesarit uurida ajaloolaste ja ladina keele spetsialistide poolt, ning siis pidi Caesar tagasi rändama hetke, kust ta oli välja nopitud. Kuid vaatamata sellele, kui hoolikalt oli kõike plaanitud ja kui kiivalt oli saladust hoitud, lööb Caesari röövimiskatse kõik plaanid segamini. Täielikus mõistmises, et edasistest sündmustest võib sõltuda kogu inimkonna olemasolu, peab koguma üks meeskonna liiga kõik oma teadmised ja jõu, ning andma endast parima, et Caesar jõuaks tagasi Märtsi-iidide ajaks.

Caesari külastuse šokeerivad üksikasjad ja selle edasised mõjud on olnud kaitstud kaudkinldate vaikimisvannetega … kuni siiani.

Fiction, Time Travel, Fantasy

Kas mäletate Isaac Asimovi lühijuttu “Inetu poisike”? See oli lugu sellest, kuidas teadlased leiutavad masina, millega nad suudavad võtta minevikust ühe olendi, tuua selle olevikku, et siis olendit uurida ja hiljem ta taas tagasi saata. Lühiloos on uurimisaluseks eelajalooline poisike, kellele muretsetakse kasvataja/õpetaja, kes siis lõpuks poisisse nii kiindub, et kui on aeg ta tagasi saata, läheb neiu temaga kaasa. Mäletate ju?

No, see “Münt paadimehele” oleks nagu selle lühiloo edasiarendus. Nendest esialgsest 42lk on saanud 540lk.

Loo jutustab noor neiu, Cassandra, kes on sündinud Las Vegases, kuid õnn on talle naeratenud, ning nüüd õpib ta Los Angelese ülikoolis süvendatult ladina keelt. Saatus on ta kokku viinud väga erinevate ja eriliste inimestega. Tuntud teadlased, rikkad töösturid, andekad keeleteadlased ja arstid, libeda keelega ärimehed ja üks kuulus poliitik. Neil kõigil on oma lugu, kuidas nad on sattunud Iidide projekti, mis on neid üldse pannud nende erialal tegutsema ja miks nad tahavad olla osalised sellises eksperimendis (või miks nad ühel hetkel enam ei taha olla osalised).

Iidide projekti eesmärk on ajas rändamine, kuid mitte suvaline siia sinna hüppamine ja kogemata tuleviku muutmine. Eesmärk on tuua minevikust olevikku olend hetk enne seda, kui ta oma ajas suri. Esimene katsealune on koer ja selle tagajärjeks on peaaegu projekti katkestamine, kuid projekti veab siiski väga sihikindel isiksus, seega loetakse esimene eksperiment õnnestunuks ja edasi astutakse juba suure sammuga palju suurema eesmärgi poole.

Kes on see ajalooline isiksus (mitte lähisajanditest) kelle surma aeg on peaaegu minuti täpsusega teada. Kelle surma koht on pea sentimeetri täpsusega teada. Kelle viimased sõnad usutakse olevat “Kas sina Brutus!”. Jah. Julius Caesar on see, kelle surma aega ja kohta on võimalik sedavõrd kindlalt paika panna, et teda oleks võimalik ajast ja kohast välja noppida, ilma et edasisele tulevikule palju kahju tekiks, kui ta pärast tulevikus olemist ajas tagasi rändab.

Suurem eesmärk nõuab aga suuremat meeskonda ja iga uue liikmega suureneb üha enam võimalust, et keegi murdub ja lobiseb, millega Iidide projekt tegelikult tegeleb, vahet pole kui mitu vaikimist nõudvat dokumenti nad allkirjastavad.

Eksperimendi algus on edukas, sihtmärk leitakse ja toimetatakse kõrgtehnilisse laborisse. Kuid sealt edasi ei lähe kõik sugugi nii nagu plaanis oli. Ja kõige tipuks on see, kui sel ainukesel korral kui oli plaanitud Caesar laborist välja lasta, tahetakse teda röövida, ning noorukesel Cassandral ei jää muud võimalust, kui Caesar röövlite sõrmede vahelt “röövida” ning viia ta sinna, kust teda kõige vähem otsida võidaks. Sellega veel ootamatud sündmused ei lõppe, kuid pärast mitmeid eriskummalisi ja põnevusega täidetud päevi jõuab Caesar siiski tagasi laborisse ning tagasi oma aega.

Selline see lugu siis ongi. Lisaks sellele põnevale ajarännu eksperimendi ja sellele järgnenud põnevatele sündmustele, saab lugeja teada ka iga osalise taustaloo, põhjused miks nad projektiga seotud on ja millist mõju see nende eludele osutab. Vahepeal võib küll mõelda, et jah ma saan aru, et sellel isikul on olnud raske lapsepõlv/probleemid äriga/luhtunud armusuhted, kuid lähme juba tagasi põhiloo juurde, kuid samas kui neid taustalugusid ei oleks, ei saaks ilmselt mõne käitumise põhjustest aru. Aeg ajalt oleks lugu vajanud head toimetajat, kes oleks mõned vasturääkivused välja noppinud, kuid pole hullu. Võibolla oleks võinud ka kaks viimast peatükki olemata olla, sest tähelepanelik lugeja oli juba nagunii aru saanud, mis selle kõige tulemus oli, kuid ok, las ta olla.

Igatahes võib öelda, et põnev lühijutu idee edasiarendus.

Middlegame

Raamat: Middlegame (Alchemical Journeys #1)  by Seanan McGuire (2019) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35965482-middlegame             

Saage tuttavaks Rogeriga. Tema tugevus on sõnades ja keeled pole talle mingi probleem. Ta saab raskusteta aru meid ümbritsevast maailmast läbi sõnade, läbi lugude.

Saage tuttavaks Dodgeriga, Rogeri kaksikõega. Tema maailm on numbrid. Numbrid on tema jaoks kõik. Ta näeb kogu maailma, kogu elu läbi numbrite, läbi matemaatika.

Roger ja Dodger pole päris inimesed, kuigi nad seda ei tea. Nad pole ka päris jumalad. Mitte päriselt. Mitte veel.

Saage tuttavaks Reediga, meisterliku alkeemikuga, kelle teadmised on võrdsed tema loojaga. Reed lõi Dodgeri ja tema venna. Ta pole nende isa. Mitte päriselt. Kuid tal on plaan: need kaksikud on kõrgema võimu jaoks, et ta saaks koos nendega jõu juurde, et see siis endale võtta.

Jumalikkus on saavutatav. Lootke, et seda ei saavutata.

Fantasy, Horror, Fiction

“Middlegame” on raamat, mis sobib suurepäraselt lugemiseks pärast “Stranger Things” vaatamist (või oodates uut hooaega). Samas kui te veel mäletate “Sense8” sarja, siis ka sellest sarjast võite siin raamatus tuttavaid hetki leida. Või siis, mis siis oleks saanud kui dr Frankenstein poleks loonud mitte  koletist, vaid funktsioneeriva olendi, kes on õppimisvõimeline, kes töötab kõrvuti doktoriga, luues veel teisigi olendeid (mõned õnnestunumad, teised mitte nii väga), kuni nad leiavad oma kõgeima eesmärgi, mille nimel tuleb palju ohverdada ja katsetada.  Fantaasia, mis annab lugeja fantaasiale suurepärase võimaluse tiibu sirutada ja kõrgelt lennata.

Et siis, see on lugu alkeemikust, kes tahab saada universumi valitsejaks ja selleks on tal vaja taltsutada kaos ja kord. Katsetades paneb ta esialgu puhta kaose ja korra kokku ühte kehasse, kuid sellel pole positiivseid tagajärgi. Siis katsetab ta sellega, et jagab kaose ja korra kahte kehasse ja laseb neil koos kasvada, kuid ka sellel pole talle meelepärast tulemust. Jäänud on veel võimalus, et ta jagab valitsemise alustalad kahte kehasse, ning eraldab nad üksteisest, hoides neid lahus nii kaua kui võimalik, et nad siis kokku saades saavutaksid ülima ühinemise ja leiaksid Võimatu linna.

Roger on seitse kui ta esimest korda (niipalju kui ta mäletab) oma peas kuuleb tüdruku häält, kes aitab tal talle arusaamatud matemaatika ülesanded ära teha, ning Roger aitab tüdrukul keeleülesanded ära teha, kuna keeleülesanded on tema jaoks rasked. Dodger elab Palo Altos ja Roger Cambridges. Nende vahel on pea kogu Ameerika manner, kuid nad räägivad üksteisega nagu nad oleks kõrvuti, ning piisab vaid sellest  kui üks silmad sulgeb, et ta võiks vaadata läbi teise silmade. Nad mõlemad on üksikud ja seega on ka selline sõprus nende jaoks tähtis. Kuid nad ei tohtinud ju veel nii vara suhtlema hakata. 

Aastaid hiljem kohtuvad nad kogemata päriselus ja tunnevad üksteist kohe ära. Kuigi Dodger on vihane, et Roger nende suhtluse katkestas, asuvad and taas suhtlema, kuni Dodger katsetab (teatmatult)nende seotuse tasemega.

Magistriõppe alguses, ülikoolilinnaku tuuril kohtuvad nad taas. Berkley ülikoolis olles oleks neil võimalus üksteist ignoreerida, kuid nad on juba piisavalt vanad, et nad ei vaja enam selliseid mänge, nüüd on nad kaks täiskasvanud teadlast ja nad vaatavad asja teadlaste pilguga - miks nad on nii sarnased, miks nad suudavad üksteisega rääkida pika vahemaa tagant. Kuid teadmised on ohtlikud, kui mitte neile, siis neid ümbritsevatele.

Läheb aastaid enne kui nad on sunnitud taas kohtuma, taas oma teadmised ühendama, koos sammuma Võimatul teel, ning otsima Võimatut linna. Nad on teinud seda kõike varemgi, korduvalt, taas otsast alustanud, vahel kaugemale jõudnud, vahel veelgi varem uuesti alustanud, mõningad teadmised on nad oma põhimällu pannud, mis siis õigel hetkel meenub, kuid enamuse on nad hea meelega unustanud. Kuid kõige tähtsam on see, et sõnad oskaks luua lugusid ja numbrid oskaks need lood matemaatiliste võrranditena kirja panna.

Jah, see on segane lugu - alguses - kuid mida kaugemale looga minna, seda põnevamaks läheb ja seda raskem on raamatut käest panna. Jah, siin on kohutavaid ja õõvastavaid hetki, samamoodi on siin ka armsaid ja vihastavaid hetki, kuid igavust ei ole hetkekski.

Hea lugemine!