2024

2024

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It

reede, 30. september 2016

The Dress



Raamat:  The Dress by Sophie Nicholls (Everyday Magic #1) (2011)
Hinne: D
Saage tuttavaks Ella ja tema ema Fabbia Morenoga kes saabusid ühel külmal Jaanuari päeval Yorki, et avada sealt vintage kleitide pood.

Elurõõmus Fabbia tahab müüa ilusaid kleite kenadele inimestele ning oma raske mineviku seljataha jätta. Ella tahab vaid kuhugi kuuluda. Kuid mitte kõik pole nende poolt.

Kas Fabbia saab võitu teda vastu võtnud eelarvamustest? Mis on see saladus, mida ta kiivalt varjab? Ning kas tema kleitide siidist alukleidid ja peened õmblused sisaldavad päris maagiat või on see kõik vaid „igapäevane nõiakunst“?
Romance, Drama
See raamat on minu jaoks nagu segu raamatust Õmblejanna ning filmist Chocolat (ma pole raamatut lugenud, seega ei saa ma raamatuga võrrelda). Ja samas on kogu see lugu ka kuidagi väga Ootamatu võimaluse tundega. Seega see lugu oli natuke siit ja natuke sealt ja natuke huvitav ja natuke romantiline, kuid üldkokkuvõttes mitte eriti kaasahaarav.


 Lugu on emast ja tütrest, Fabbia ja Ella, kes on alles kolinud Yorki, kus Fabbia avab uue kasutatud riiete (Vintage kleitide) poe ning Ella läheb taas uude kooli. Fabbia on üleüldiselt hallis Yorgis erk täheke, ta leiab oma kleitidele just õiged uued omanikud või kui kleiti ei leita olemasolevate seast, siis ta õmbleb uue kleidi ning teeb ka vanadele kleitidele vajalikke muudatusi, et need sobiks uuele omanikule nagu valatult. Ta lisab ka natuke maagiat igale kleidile. Ella püüab uude kooli sisse sulanduda, püüab muutuda teiste seas nähtamatuks, sest ta ei taha teistest erineda, kuid seda on raske teha, kui ta võib küll riietuda sama tumedalt kui teised, kuid ta kõne on siiski teistest erinev ja samuti ka ta huvid. Loomulikult on Yorkis neid, kes neid rõõmuga vastu võtavad, nagu näiteks Ella koolikaaslane Billy, kellele Ella väga meeldib, kuid sama on ka neid, kes on valmis milleks iganes, et uustulnukatest lahti saada. Lugu on seega Fabbiast ja Ellast, nende raskustest uude kohta sulandumisega ning ka nende saladustest.

Loetav kuid samas tühi lugu.

teisipäev, 27. september 2016

If The Dress Fits



Raamat: If The Dress Fits by Daisy James (2016)
Hinne: D
Ta võib küll olla kõige kuulsam inimene terves riigis … kuid keegi ei tea ta nime!

Kuulus näitlejanna Lilac Verbois on korraldanud võistluse, et disainitaks pruutkleit tema eesootavaks pulmaks … ning Callie eriline, sätendav siidikleit on üks nendest, mis on viimasesse ringi jõudnud. Kuid just siis kui kõik tema unistused peaks tõeks saama, tabab teda õnnetus ning ta kiirustab tagasi koju – unustades täita kleidiga kaasaminevad paberid!

Aastaid tagasi, kui Callie lahkus väiksest vaiksest Althrope külast suurlinna tulesid täis Londonisse, ei arvanud ta, et ta veel kunagi siia tagasi tuleks. Ja seal on ka üks mees, keda ta lootis enam mitte kunagi näha. Theo, tema lapsepõlve armastus, kellest sai rocki täht, kesta elu peapeale pööras. Kuid nüüd on Callie külas tagasi, ning ta mõistab, et tal on aeg jooksmine jätta … ning oma minevikule silma vaadata.

Kuid Callie ei tea, et Lilac Verbois on alustanud Tuhkatriinulaadset jahti … ta otsib kes on teinud selle ideaalse, pärlitega kaetud pruutkleidi, kuid pole oma nime juurde lisanud.
Romance,

Ma valisin selle raamatu NetGalleyst, kuna mu kaaslugejad olid seda lugenud, neile meeldis ja ma tahtsin midagi kerget lugeda. Kui keegi ütleb „Loe seda, see on hea kerge meelelahutus“ siis sa ju ootadki seda, et see on hea ja kerge meelelahutus. Kuid minu jaoks oli see raamat kui lõbustuspargi ameerika mäed. Kui ma ütlen ameerika mäed, siis ilmselt tekib teil kohe nägemus sujuvast ka kiirest sõidust üles ja alla ja mõningad järsemad keerud täis armastust ning nalja ning arusaamatusi, nagu rom-com lood ikka on. Kuid see raamat oli hoopis midagi muud. Sõitu alustad laskudes alla, siis üles, siis paremale, vasakule, ning järske hüppeid siia ning sinna, et lõpuks pole sa enam päris kindel, mis raamatut sa loed … noh ok, nii hull siiski pole, kuid kõik need Callie tuuleliputaolised tujumuutmised olid ikka tõsiselt tüütud.
 
Lugu on siis pruutkleitide disainerist, kes on oma poisssõbrast neli aastat tagasi lahku läinud, on end pärast seda töösse matnud ning nüüd on ta siis oma disaini esitanud võistlusele, kus kuulus filmistaar valib oma pulmakleiti. Vaid mõni minut enne seda, kui tuleb kuller, kes kleidi ära viib, saab Callie telefonikõne, mis teatab, et ta tädi on kokku kukkunud ja haiglasse viidud. Kumb on tähtsam, kleit või tädi … Callie lendab oma tädi kõrvale ning jätab töökaaslased kleidiga tegelema.

Kui ta haiglasse jõuab on tal jäänud vaid matused korraldada. Callie on šokis. Ta tädi on talle pärandanud oma väikse lõngapoe, kus Callie kasvas üles õppides õmblemist, kudumist, tikkimist … kõike mis on moega seotud. Tema esimene mõte pärandist kuuldes on pood maha müüa, tagasi Londonisse minna, sest tema jaoks pole siin enam midagi. Teine mõte on põgeneda, sest tema ex käib endiselt tihti nende kodulinnas. Kolmas mõte on pood läikima lüüa ning siis müüa, ta peab ju mõtlema neis inimestest kes on poega seotud, kes olid harjunud seal käima seltskonna pärast. Ta peab Londonisse tagasi minema, kuigi nad võistlust ei võitnud. Kohalikud keelitavad teda jääma ja ka lahkuma. Ta ex tahab temaga rääkida, Callie ei suuda teda usaldada, ta armastab meest endiselt, kuid siis näeb ta teda taas oma fännidega (ta ju siiski on värske tagasihoidlik rocki staar). 
Filmitähe pulmakonsultandid otsivad teda taga, kuna ta siiski võitis selle võistluse. Callie alustab taas poes koos käiva kudumis ja lobisemise klubiga. Ta kohtub filmitähega. Ta suudleb oma exi, põgeneb tagasi Londonisse, siis taas tagasi kodukülla. Ta alustab oma pruudipoe uue haruga. Ta on oma exi peale vihane. Kõik ta ümber armuvad ja moodustavad paarikesed. Callie tahab pulmas  põgeneda kohe pärast seda, kui ta on pruudile kleidi selga aidanud, kuid ta jääb siiski lõpuni. Kogu see lugu käib üles ja alla ja vasakule ja paremale ning sammuke edasi ja taas tagasi.

Jah, lugu on kerge ning isegi mingis mõttes meelelahutuslik, kuid minu jaoks oli ta ikka enam jaolt kuratlikult tüütu.

esmaspäev, 26. september 2016

Salt to the Sea



Raamat: Salt to the Sea by Ruta Sepetys (2016)
Hinne: C
On 1945 aasta algus ja grupp inimesi rändab üle Saksamaa. Neid seob ühine meeleheitlik soov jõuda laevale, mis viiks neid eemale sellest sõjast räsitud maast.
 
Neli noort inimest. Nad kõik on sündinud erineval maal, neid kõiki kardavad avastamist ning neid kõiki kummitavad nende tragöödiad, valed … ning sõda.

Tuhanded meeleheitel sõjapõgenikud suunduvad rannikule, et põgeneda Nõukogude armee pealetungi eest. Nende nelja teed põimuvad omavahel ning üheskoos jõuavad nad Wilhelm Gustloffi laeva pardal, laeva pardal, mis kutsub neid oma lubadustega turvalisusest ning vabadusest.

Kuid kõiki lubadusi ei saa pidada.
Drama, Romance, History, War

Need sõjaromaanid, mida ma varasemalt olen lugenud, on tavaliselt olnud suuremalt jaolt keskendunud suhtedraamale, mis toimub sõja ajal ning sõda ise on olnud kaugel taustaks, mitte üheks osaks draamast. Salt to the Sea on lugu, kus sõda on väga suur ja väga julm osa. Kuigi seda raamatut liigitatakse YA (noorte täiskasvanute) raamatu alla, siis vähemalt minu jaoks on YA raamatud need, kus teismelised keskkooliõpilased nutavad murtud südamete pärast ja püüavad mängida täiskasvanuid enne oma aega, seega kuigi ka selle raamatu peategelased on 21, 17 ja 15, ei saa ma kuidagi seda raamatut liigitada YA raamatuks, sest need noored põgenevad, et ellu jääda, mitte ei tee draamat sellest, et neil pole midagi keskalõpuballiks selga panna.

Loo peategelased on Joana, Florian, Emilia, Alfred.

Joana on noor Leedulanna, kes on sõja alguses saadetud Preisimaale, kus temast sai haiglaõde. Nüüd on ta koos grupi põgenikega teel rannikule, et minna laevaga Saksamaale, kus ta emaga võib-olla kokku saaks. Temaga koos on Eva, suur naine, kes on üsna otsese ütlemisega, kuid ta vabandab alati oma ütlemise pärast, Kingapoeet, vana kingsepp, kes teab palju kingadest ja inimestest nende kingades, pime tüdruk, kes on kaotanud oma tädi rongijaamasaginas, kuid ta kuuleb ja tunnetab maailma paremini kui nägijad, ning ekslev poiss, kuueaastane marakratt, kes ühel hommikul nende grupi juurde tuli, kuna ta oli päevi üksi metsas olnud, kui ta vanaema enam ühel hommikul ei ärganud. Joanal on hingel saladus, mida ta kellegiga jagada ei saa, kuid see sööb tal hinge.

Florian on noor Preislane, kes on olnud SS teenistuses, kuna ta on andekas maalide restauraator ning ka koopeerija. Kui ta avastas oma ülemuste tegelikud plaanid võttis ta neilt midagi väga väärtusliku ning põgenes. Tema hinge sööb tema süü selles, mis juhtus tema perega ning kui avastatakse mille ta võttis, ei ole tal elu enam kauaks, seega peab ta põgenema võimalikult kaugele, ning võimalusel tahaks ka võtta kaasa oma õe, kes on sõjapakku saadetud. Seega on ta teel sadamasse, et sõita Saksamaale ja sealt edasi kaugele.

Emili on Poola tüdruk, kes on lahkunud farmist, kuhu ta isa oli ta sõja jalust ära saatnud. Ta põgeneb, kuid ta teab, et tal pole enam palju elada. Kui siis üks poiss ta päästab vene sõduri käest, järgneb ta oma valgele printsile, sest usub, et koos on tal mingigi võimalus.

Alfred on Sakslane, kes ei astunud Hitler Jugenti ridadesse selle algusaastatel, sest ta pole selline nagu teised poisid ja ka ta vanemad ei tahtnud et ta armeega ühineks. Kuid ta on lugenud kõike mida Füürer on kirjutanud ja ta on tema tulihingeline pooldaja ja seega on ta nüüd tööl sadamas, et aidata põgenikke laevadele toimetada, nende vahel valikut teha ja kõike dokumenteerida. Ta kirjutab mõttes kirju oma südamedaamile, kirjeldades kõike mis toimub sadamas ja laevadel, kuid ta ei suuda end niikaugele viia, et talle päriselt kirjutaks. Kui tema laevale, kuhu majutatakse ka enamus haavatud sõduritest, tuleb üks hooldusõde koos oma kahe patsiendiga, siis on Alfred lootusrikas, et neid aidates ootab teda sõja lõpus medal.

Nende nelja elud on omavahel seotud, kuidas Florian ka ei tahaks üksi oma teekonda jätkata, vähendades sellega võimalust, et teised võiksid temaga koos vahele jääda, kuidas Joana ka ei tahaks minna edasi üksi, ei saa ta ühtegi oma grupi liikmetest maha jätta, sest temas on see tõmme kõiki aidata, ning kuidas ka Florian ei püüaks Emiliat maha jätta, tunneb Emilia vajadust olla tema ligi, kuigi ta võiks teekonda ju ka jätkata Joanaga, ei taha ta Floriani silmist kaotada.

Vähehaaval selguvad ka noorte hingi purevad saladused, nende põgenemise põhjused. Sõda pole neile kellegile leebe olnud, nad on kõik oma peredest ilma jäänud ja neil pole suurt lootust näha kunagi ka neid sugulasi, kes on kuhugi kaugemale pakku saadetud. Nende tee sadamasse on samuti palistatud sõja julmade jälgedega ja enne veel kui nad jõuavad laeva turvalisse sülelusse peavad nad veelgi kogema kaotusi.

Kuna laev, millele nad kõik koos saadetakse, Wilhelm Gustloff on tuntud kui suurima hukkunute arvuga sõja ajal põhja lastud laev, siis võite vaid arvata, paljud neist sellest elusalt välja tulevad. Sõda ei halasta kellegile, olgu siis tegu vastsündinuga või vanuriga, kõik peavad sõja käigus oma elu eest võitlema ja kui neil on kõrval keegi, kes neile oma kohalolekuga jõudu annavad on nad õnnega koos. Sõjas sünnivad uued liidud ja luuakse uusi peresid, sest kokku hoides on suurem võimalus ellu jääda.

Südantlõhestavalt traagiline lugu. Hästi kirjutatud. Kuid mind paneb ikka imestama see, miks kirjutavad nii paljud Baltimaade kirjanikud teisest maailmasõjast, kas see on tõesti ainus aines millest me teame, millest me tahame lõpmatuseni heietada, kas meie elus pole kunagi midagi meeldivat olnud ega ole ka tulemas?