The Devil's Blade

Raamat: The Devil’s Blade by Mark Alder (2019)

Hinne: B+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49359008-the-devil-s-blade

Julie d’Aubigny lugu on hästi tuntud. Tema keeruline lapsepõlv, tema vägevad armukesed, tema suurepärane hääl. Olles seotud enamuse 17. sajandi Pariisi kõrgseltskonnaga, pühitsetud oma ande pärast, soovimata elada ühiskonna seatud reeglite järgi, oli tal armukesi naiste seas, pidas duelle härrasmeestega ning põgenes linnas maale ning taas tagasi.

Kuid nüüd saab rääkida päris loo. Lisaks kõigele sõlmis ta ka kuradiga lepingu. Kurat ei aidanud teda ega andnud talle erilisi võimeid, kuid ta hoidis teda elus vaid ühe põhjusega. Kättemaksuks …

Fiction, Adventure, Paranormal

Mina ei teadnud kes on Julie d’Aubigny, keda omal ajal tunti ka kui Mademoiselle Maupin või La Maupin, kuid alati saab nime sisestada Wikipediasse. Julie oli Pariisi Ooperi lauljanna, kes sündis 1673. Tema isa oli Kuningas Luis XIV hobuste meister. Tema ülesandeks oli õpetada õukonna kannupoisse tantsima, lugema, joonistama ning vehklema, ning samu asju õpetas ta ka oma tütrele. 14-sena pannake ta mehele, umbes samal ajal alustab ta ka afääri Serannes nimelise vehklemismeistriga, ning kui Serannest süüdistakse tapmises illegaalse duelli käigus lahkuvad nad mõlemad Marseisse. Teel sinna teenivad nad raha esinemisega, Julie põisik riietatuna ja sinna jõudes ühineb ta kohaliku ooperitrupiga. Peagi pöördub ta tagasi Pariisi, koos alkohoolikust näitlejaga.

16sena saab temast Pariisi Ooperi laulja. Ta veedab Pariisis järgmised viisteist aastat ja tema nimega on seotud paljud skandaalid, paljud suurepärased esinemised ooperis. Siis tõmbub ta suurlinnaelust väidetavalt kloostrisse kus ta ilmselt ka paar aastat hiljem suri, kuid tal pole kindlat matmispaika.

Niipalju siis reaal elu Julie d’Aubignyst.

Kui palju on siis selles uues versioonis, „Kuradi tera", päris Juliet ja kui palju on autor kasutanud autorlikku vabadust. Nagu Mark raamatu lõpus ise ütleb, on ta püüdnud niipalju kui võimalik hoida kinni teada olevatest faktidest, kuid kui ajalugu tema looga ei sobinud, siis tegi ta selle vastavalt vajadusele ümber :).

Raamatu Julie on tüdruk, kellel on erakordne hääl, aga kuna ta on pärit provintsist ja on ainult vehklemis õpetaja tütar, ei võeta teda ooperisse prooviesinemiselegi mitte, kuid ta on ettevõtlik tüdruk, kui vaja siis ta kasvõi magab vajalike isikutega, et jõuda Ooperi lavale. Voodi ja imelikud voodikaaslased pole talle võõrad, tema eesmärk on saada kuulsaks ooperilauljaks, abielluda mõne hertsogiga, kuid leida tõeline armastus mõne naisega. Ta on ettevõtlik tüdruk.

Kuid siis, ühel ööl, ühel Kõigi Pühakute ööl, kutsutakse ta laulma aadlimeestele keset metsa … noh, on ju hullemaidki asju tehtud. Kuid need kolmteist aadlimeest, kes siia on kogunenud, ei kutsunud teda tema hääle pärast, neil on vaja neitsit … neitsit ohverduseks. Aga nad on oma valikuga täielikult puusse pannud – Julie pole ei neitsi ega ka ohver. Julie on võitleja ja tema õpetajaks saab kurat ise. Kui enne kui kurat kohale jõudis suutsid need kolmteist röövida Julielt selle kõige tähtsama ja siis ka tema viimase armastuse, seega vannub ta kättemaksu. Kurat annab talle võimaluse aasta jooksul leida need kolmteist, nad tappa ja iga hinge eest pakub ta vehklemistundi. Kuid kurat poleks kurat, kui ta oma tegeliku eesmärgi koheselt avaldaks ja vahepeal oma reegleid ei muudaks. Aga nagu juba öeldud, Julie on ettevõtlik tüdruk, ning ükski saatan, olgu ta naine või mees või miski vahepealne, ei saa teda tema eesmärgist kõrvale juhtida.

Seda lugu lugedes oli mul vahel tunne, nagu ma loeks Kolme Musketäri paranormaalset versiooni, kus kangelase asemel on kangelanna ja ootamatute musketäridest sõprade asemel on neiu kaaslasteks kurat, vehklemisõpetaja, arst, teatri jooksupoiss ja tema nõrkuseks on naine, kellest võib saada tema hukk. See lugu on hoogne ja põnev, humoorikas ja andeka fantaasialennuga, andes ajaloolistele isikutele üllatavaid võimeid ja pakkudes lugejatele suurepäraseid pildikesi vehklemise õpetusest või duellidest. Lugu on verine ja Julie saab tihti viga, kuid see käib asja juurde.

See on üks väga põnev lugemine, mis tutvustab nii ajalugu kui ka suurepärast fantaasiat.

Jane Eyre

Raamat: Jane Eyre by Charlotte Bronte (1847)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/10210.Jane_Eyre

Lapsena orvuks jäänud, on Jane kogu oma elu tundnud end kui ühiskonna heidikuna. Tema julgust pannakse üha uuesti proovile kui ta saabub Thornfield Halli, kuhu teda on tööle võtnud tujukas ning uhke Edward Rochester, et Jane hoolitseks mehe hoolealuse Adéle eest. Jane avastab, et ta tunneb tõmmet oma probleemse, kuid lahke südamega peremehe poole. Ta armub. Sügavalt.

Kuid sünge ning kurjakuulutav Thornfield Hall varjab kohutavat saladust. Kas Rochester peidab midagi Jane eest? Kas tüdruk saadetakse taas murtud südamega laia maailma?

Drama, Romance

Ma ei oska öelda, kui mitu korda ma olen seda raamatut lugenud, või siis olgem täpsed, kui mitu korda ma olen sellest raamatust lugenud teatud kohti. Pärast seda kui ma lapsepõlves nägin BBC telesarja Jane Eyre, kus oli peaosas Timoty Dalton, olin ma sellesse loose armunud. See raamat veetis aastaid mu voodi all, et seda sealt üha uuesti ja uuesti välja võtta ja lugeda neid kõige tähtsamaid hetki, kõige armsamaid hetki, kõige südantlõhestavamaid hetki. Ma teadsin täpselt millisel leheküljel Jane ja Rochester esimest korda kohtuvad, kus Jane veedab öö Bertha vennaga, kus Edward talle armastust avaldab ja kus Jane tema südantlõhestavat karjatust kuuleb. Kui me keskkoolis seda raamatut arutasime, olin mina see, kes kinnitas, et tegu on armastusromaaniga ja meie klassi poisid vaidlesid vastu et tegu on gootilise realismiga. Tegelikult on siin mõlemat, siin on nii romantismi kui ka realismi ning ka gooti stiili.

Pole ilmselt kedagi, kes seda lugu ei teaks, olgu nad siis näinud seda filmina või lugenud raamatut, sest iga natukese aja takka tuleb keegi välja uue ekraniseeringuga ja raamat jõuab ikka varem või hiljem lugejate lauale. Ma polnud raamatut juba aastaid lugenud ja nagu ka juba varem öeldud, polnud ma juba aastaid tervet raamatut otsast lõpuni lugenud. Nüüd võtsin ma ta siis uuesti kätte, seekord inglise keelsena, sest raamat on osa mu ingliskeelsest loengust.

Mismoodi ma nüüd siis raamatut nägin, kas ta on endiselt minu jaoks armastusromaanide parim näide või nägin ma nüüd raamatut teist moodi? Nii ja naa. Endiselt lööb mu süda teatud peatükke lugedes kiiremini, kuid samas näen ma selles kõiges nüüd ka seda gootilist realismi, mida mu klassivennad nägid. Rochester on ajastule vastav suur, tume ja tujukas kangelane kuid Jane pole sugugi ajastule vastav väike ja õrn kangelanna. Jane on õrn ja allaheitlik vaid teatud hetkedel, kui tal pole muud võimalust või kui ta alles õpib end ümbritsevaid tundma, kuid kui ta tunneb end juba koduselt ning kindlalt, siis ta avaneb ja näitab oma tegelikku väärtust, oma jõudu ja oskusi. Ühtepidi see nagu on klassikaline teos, kuid samas on ta ka väga julge teos.

Teatavasti on tegu mingil määral biograafilise teosega – Bronte isa oli kirikuõpetaja, ta ise ning ta õed on olnud guvernandid, tema vend läks hasartmängude ja mõnuainete küüsi noores eas ja koos õdedega olid nad oma ajastu eesrindlikud naised. Ja seetõttu ei anna mulle ka rahu raamatu lõpp. Raamat ei lõppe sellega, et Jane räägiks kui mitu last neil on ja kus nad reisinud on ja kuhu nad lõpuks elama kolivad vaid räägib hoopis oma nõbu St. Johnist. Kas äkki võiks olla nii, et Rochester oli tolle ajastu ideaalne abikaasa (tiba räsitud, kuid ustav, rikas ja võrdväärne abikaasa haritud ja iseseisvale naiselt) kuid St. John oli keegi, kelle Charlotte ise kaotas oma elus, kuna ta ei olnud nõus oma iseseisvusest loobuma selle nimel, et minna temaga misjonitööd tegema?

Igatahes on Jane Eyret hea üle pika aja uuesti lugeda, vanu lemmi kohti meelde tuletada ja uusi pisiasju jutust leida. Originaal andis omamoodi huvitava varjundi keelekasutusega, mida tõlget lugedes ei näe.

Catharine or The Bower

Raamat: Catharine or The Bower by Jane Austen, Leo Rockas (1792, 2019)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49920160-catharine-or-the-bower

Catharine tõmbub lehtlasse, kus ta leiab rahu, kui ta tädi, pr Percival, teda korrale kutsub. Tema head sõbrad, Wynnes lapsed, lahutatakse üksteisest kui nende vanemad surevad. Kui neid külastavad hr ja pr Stanley Londonist, saavad Chaterinest ja Camillast nii-öelda sõbrad ja Edwardist saab võimalik ihaldusväärne peigmees. Londonit külastades saab Catherine taas kokku Wynne vendade ja lõpuks ka õdedega. Hr. Stanley hindab Wyenne vendi kõrgelt ja leiab neile ka sobilikud töökohad, ning ta oma poeg tuleb samuti tagasi välisreisilt. Londonist on saanud Catharine, tema nõbude Wynne õvede ja Camilla värvikate sõprade lava – tulemuseks on noorte vahelised erinevad sidemed, ning lõpuks ka mõningad üllatavad paarid.

Romance, Humor

Tegemist on ühega Austeni mustanditest, mida ta ise ei lõpetanud. Ta alusta selle kirjutamist enne kui ta oma tuntuimad teosed kirjutas, kuid ta kasutas pigem selle loo tegelasi teistes lugudes, kui et ta oleks selle mustandiga lõpuni läinud. Leo Rockas, kes on Jane Austeni teoseid uurinud ja tema loomingu teemal ka loenguid pidanud, koostas mustandist raamatu, lisades juurde omaltpoolt piisavalt, et saaks täisloo.

Austeni lood ise on ju tavaliselt üsnagi sama ülesehitusega ja sama tulemusega ma mõttega – kangelanna pere (enamasti suur ja häälekas) ja kangelane (enamasti pikk, tujukas, iseseisev), kohtumine, esialgu kaugele hoidev suhtlemine ja seejärel üksteise leidmine ja lõpuks armastus. Tema lugudes on enamasti nii draamat kui huumorit. Enne karantiini jõudis kinodesse viimane versioon Emmast, mis on väga hea näide sellest, kuidas Austen segas ühsikonnadraama huumoriga.

Kuid see lugu siis – Catharine või Lehtla – on Austeni mustand, ega midagi enamat. Siit puudub see läbiv tugev lugu, millega lugeja saaks kaasa minna ja siis teisi kõrvallugusid lisaks jälgida. Peategelane on Catherine või ka Kiti, kes elab oma tädi juures vaikses väikelinnas. Nende naabriteks oli Wynne perekong, kus olid kaks tütart – Mary ja Cecilia – ning kaks poega – Charles ja William. Kiti oli tüdrukutega väga lähedane ja poisid olid lihtsalt segajad, nagu lastega ikka. Kui aga õvede vanemad surevad, viiakse lapsed „heatahtlike“ sugulaste juurde ja saadetakse mööda ilma laiali – vanim tütar läheb Indiasse, et mehele minna, noorem jääb sugulaste juurde toatüdrukuks, vanem poiss saadetakse sõjaväkke ja noorem Iirimaale internaati. Kiti uued naabrid ei ole väga sõbralikud ja neist ei saa talle uusi sõpru.

Kui Kitile ja ta tädile tulevad külla nende sugulased ja nagu tol ajal oli kombeks jäävad nad sinna umbes pooleks aastaks. Camilla on Kiti eakaaslane ja üheskoos on neidudel tore, kuid Camilla on „kõiketeadja“ ja talle meeldib kirjutada pikki kirju (kleidimoodidest ja poeskäikudest) ja ta tunneb kõiki, isegi kui ta on neid vaid korra kaugelt näinud. Ootamatult saabub külla ka Camilla vend Edward, kes kõiki seltskonna reegleid eirates viib Kiti üksinda ballile ja istub temaga üksi lehtlas ja kui vanemad siis Edwardi minema saadavad, räägib Camilla, kui armunud ta vend Kitisse on.

Üllatuslikult tuleb neile aga külla William, kes on internaadist põgenenud, kuna seal oli väga range kord ja ta pigem oli nõus pikal teel Iirimaalt Inglismaale nälgima, kui et veel ihukaristust kannatama. Kiti tädi organiseerib noormehele koha Camilla isa juures sekretärina ja peagi suudab William oma heategija ära rääkida, et ka tea vend üles otsitaks sõjaväest, et ta saaks jätkata teoloogia õpingutega ja aitaks samuti Camilla isa parlamenditööga õpingute ajal. Londonis saab Kiti kokku ja Maryga, kes tuleb neile külla koos oma tädi ja tema tütardega. Peagi jõuab Indiast tagasi ka Cecilia koos oma abikaasaga.

Palju noori inimesi ja enamus neist vallalised, mis siin küll edasi võib juhtuda. Kui arvestada seda, et Austen on kasutanud selle mustandi arhetüüpe oma järgnevates raamatutes, olgu need siis õed Bennetid või õved Bertramid, siis on teil ettekujutus, kuidas paarid selguvad ja segunevad ja ilmuvad välja ootamatud ebasobilikud partnerid ning kuidas need, kes alguses soovivad ja püüavad kõrgeimat ja soodsaimat paaritumist kaotava lõpuks neile, kes oma kaaslase südamega valivad. Osalt on see lõpptulemus nii austenelik kui ka dickenselik.

Minu isiklik arvamus on, et see olekski võinud mustandiks jääda, sest see valmis teos ei anna Austeni loomingule midagi juurde, pigem lisab ühe pooliku hingetu loo. Jah, siin on natuke draamat, natuke huumorit, natuke põnevust ja natuke armastust, kuid … hingetu lugu.