Jane Eyre

Raamat: Jane Eyre by Charlotte Bronte (1847)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/10210.Jane_Eyre

Lapsena orvuks jäänud, on Jane kogu oma elu tundnud end kui ühiskonna heidikuna. Tema julgust pannakse üha uuesti proovile kui ta saabub Thornfield Halli, kuhu teda on tööle võtnud tujukas ning uhke Edward Rochester, et Jane hoolitseks mehe hoolealuse Adéle eest. Jane avastab, et ta tunneb tõmmet oma probleemse, kuid lahke südamega peremehe poole. Ta armub. Sügavalt.

Kuid sünge ning kurjakuulutav Thornfield Hall varjab kohutavat saladust. Kas Rochester peidab midagi Jane eest? Kas tüdruk saadetakse taas murtud südamega laia maailma?

Drama, Romance

Ma ei oska öelda, kui mitu korda ma olen seda raamatut lugenud, või siis olgem täpsed, kui mitu korda ma olen sellest raamatust lugenud teatud kohti. Pärast seda kui ma lapsepõlves nägin BBC telesarja Jane Eyre, kus oli peaosas Timoty Dalton, olin ma sellesse loose armunud. See raamat veetis aastaid mu voodi all, et seda sealt üha uuesti ja uuesti välja võtta ja lugeda neid kõige tähtsamaid hetki, kõige armsamaid hetki, kõige südantlõhestavamaid hetki. Ma teadsin täpselt millisel leheküljel Jane ja Rochester esimest korda kohtuvad, kus Jane veedab öö Bertha vennaga, kus Edward talle armastust avaldab ja kus Jane tema südantlõhestavat karjatust kuuleb. Kui me keskkoolis seda raamatut arutasime, olin mina see, kes kinnitas, et tegu on armastusromaaniga ja meie klassi poisid vaidlesid vastu et tegu on gootilise realismiga. Tegelikult on siin mõlemat, siin on nii romantismi kui ka realismi ning ka gooti stiili.

Pole ilmselt kedagi, kes seda lugu ei teaks, olgu nad siis näinud seda filmina või lugenud raamatut, sest iga natukese aja takka tuleb keegi välja uue ekraniseeringuga ja raamat jõuab ikka varem või hiljem lugejate lauale. Ma polnud raamatut juba aastaid lugenud ja nagu ka juba varem öeldud, polnud ma juba aastaid tervet raamatut otsast lõpuni lugenud. Nüüd võtsin ma ta siis uuesti kätte, seekord inglise keelsena, sest raamat on osa mu ingliskeelsest loengust.

Mismoodi ma nüüd siis raamatut nägin, kas ta on endiselt minu jaoks armastusromaanide parim näide või nägin ma nüüd raamatut teist moodi? Nii ja naa. Endiselt lööb mu süda teatud peatükke lugedes kiiremini, kuid samas näen ma selles kõiges nüüd ka seda gootilist realismi, mida mu klassivennad nägid. Rochester on ajastule vastav suur, tume ja tujukas kangelane kuid Jane pole sugugi ajastule vastav väike ja õrn kangelanna. Jane on õrn ja allaheitlik vaid teatud hetkedel, kui tal pole muud võimalust või kui ta alles õpib end ümbritsevaid tundma, kuid kui ta tunneb end juba koduselt ning kindlalt, siis ta avaneb ja näitab oma tegelikku väärtust, oma jõudu ja oskusi. Ühtepidi see nagu on klassikaline teos, kuid samas on ta ka väga julge teos.

Teatavasti on tegu mingil määral biograafilise teosega – Bronte isa oli kirikuõpetaja, ta ise ning ta õed on olnud guvernandid, tema vend läks hasartmängude ja mõnuainete küüsi noores eas ja koos õdedega olid nad oma ajastu eesrindlikud naised. Ja seetõttu ei anna mulle ka rahu raamatu lõpp. Raamat ei lõppe sellega, et Jane räägiks kui mitu last neil on ja kus nad reisinud on ja kuhu nad lõpuks elama kolivad vaid räägib hoopis oma nõbu St. Johnist. Kas äkki võiks olla nii, et Rochester oli tolle ajastu ideaalne abikaasa (tiba räsitud, kuid ustav, rikas ja võrdväärne abikaasa haritud ja iseseisvale naiselt) kuid St. John oli keegi, kelle Charlotte ise kaotas oma elus, kuna ta ei olnud nõus oma iseseisvusest loobuma selle nimel, et minna temaga misjonitööd tegema?

Igatahes on Jane Eyret hea üle pika aja uuesti lugeda, vanu lemmi kohti meelde tuletada ja uusi pisiasju jutust leida. Originaal andis omamoodi huvitava varjundi keelekasutusega, mida tõlget lugedes ei näe.