2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 24. märts 2020

No Bones


Raamat: No Bones by Anna Burns (2001)
Hinne: D
See on raamat tunnetest, perekonnast, seksist ja Iirimaast – kuid ärge seda Ameliale öelge. Tema on see, kes kasvab üles hullus perekonnas, hullus ühiskonnas, kes ei tahagi teada, mis toimub. Kuid asjad toimuvad: kaheksa aastased koguvad väga imelikke asju oma aardekarpidesse; lapsed keda võiks olemas olla või siis ka mitte; koolitüdrukud toovad koolihoovi püsse ja loomulikult palju toitu ning väga väga halba seksi.

Kui Amelia tahab elama jääda, peab ta muutuma. Kuid kas ta suudab seda, kohas kus inimesed ei oska enese eestki hoolitseda, kuidas suudaks nad kellegi teise eest hoolitseda?
Historical Fiction, Ireland, Drama

No Bones on üks imelik lugu! Ma poleks seda raamatut valinud, kui see poleks olnud osaks mu koolitööst.

Loo tegevus toimub läbi 25 aasta Iirimaal, Belfastis, enamalt jaolt. Peategelaseks on Amelia, kes raamatu alguses on 7 aastat vana.

Läbi nende aastate käib Iirimaa läbi sõjaseisukorra ja laiaulatuslike mässude. Lapsed Belfasti, Bones nimelisest linnajaost, puutuvad kokku kõigega, mida sellisest seisust võiks oodata – surnud, vägivald, alkohol, seks, pommid, hullumeelsus, enesetapud, vägistamised, narkootikumid, põgenemised, närvivapustused, põhjendamatud hirmud ja täielik teadmatus väljaspool oma lähi ringkonda toimuva suhtes.

Iseenesest on ju hea lugu, siin on absurdsust, musta huumorit, realistliku kujutamist, mismoodi sõda mõjub lastele, kuidas nad täiskasvanutena oma PTSD-ga hakkama saavad, kuid samas jättis ta ka ülevõimendatud mulje. Tõsi ta ju on, et ega meie siin oma mugavas ohutus väikeriigis ei suudagi ette kujutada, mis võik tähendada elu pidevas ohutsoonis, mis ei kesta mitte paar nädalat, vaid paarkümmend aastat, kui koolikaaslased ei lahku koolist mitte selle tõttu, et ta pere kolib teise linna vaid selle tõttu, et nad on saadetud nukuvankriga pommi õigesse kohta viima ja nad ei jõua piisavalt ruttu minema joosta. Tõsi, ka minu põlvkond on kogunud pardunikesti, sest eks neid vanade majade lammutamisel ikka leiti või metsast mõne lahinguvälja lähedalt, kuid seda, et poisikesed lasevad endal põlvedesse tulistada, olles eelnevalt end silmituks joonud, sest nad ei taha rahvuskaardi ridadesse minna, sellise asjaga ma ikka kokku puutunud pole. Vägivalda on ilmselt igal tänaval üle kogu maailma, kuid kui tihti on seda vägivalda igal öösel ja kui tihti see vägavald lõppeb surmaga, eriti kui sa peaks olema valest rahvusest vales linnajaos.

See oli julm lugu ja absurdne lugu. See on irooniline, kuid traagiline vaade sellele, kuidas täiskasvanute võitlused mõjuvad lastele, kes parimal juhul saavad ka ise kord täiskasvanuteks. Mitte minu sorti raamat, kuid hea raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar