2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

laupäev, 6. juuni 2020

Chosen Ones


Raamat: Chosen Ones (The Chosen Ones #1) by Veronica Roth (2020)
Hinne: B
Lahkulööja sarja autori esimene romaan, mis on kirjutatud täiskasvanud lugeja jaoks: viis kahekümnendates kangelast, kes on kuulsad, kuna päästsid teismelistena maailma, peavad taas silmitsi seisma oma suurimate deemonitega – ja järele mõtlema, mis nende jaoks tähendab kangelaseks olemeine … olgu siis kangelaseks olemine nende saatus või nende valik.

Kümme aastat tagasi, võitsid viis teismelist, Chicago lähistel, ebamaise olendi, keda tunti kui Tume Olend, kelle hirmuvalitsus oli laialdaselt külvanud hävingut ja surma. Need võrdlemisi tavalised teismelised – Sloane, Matt, Ines, Albie ja Esther – koguti kokku salajase riikliku agentuuri poole, kuna ühel neist oli saatus saada „Valituks“, kellest oli juttu ennustuses maailma päästmise kohta. Nende ülesanne täidetud, ülistas inimkond kangelasi ning hakkas leinama kaotatud lähedasi.

Kümme aastat hiljem, kuigi kangelased on endiselt kuulsused, on maailm edasi liikunud, noorem generatsioon ei mäleta enam pideva hirmu aega. Kuid Sloane mäletab. Võimatu on unustada, kui paparazzid jälitavad teda pidevalt nagu Tume Kogu jälitab teda pidevalt unedes. Vastupidiselt teistele, ei ole Sloane edasi liikunud, ta on suuna kaotanud, tal puudub eesmärk, puudub mõte. Päev pärast kümne aasta tähistamist tabab neid uus trauma: üks neist sureb. Ning kui nad kogunevad matusteks paika, kus nad oma võidu saavutasid, saavad nad teda, et nende õuduseks, pole Tumeda Olendi võim tegelikult ikka veel läbi.
Fantasy, Fiction, Magic, New Adult

Autori eessõna annab tegelikult kõige parema ülevaate raamatu sisust. Lühidalt võib selle kokku võtta nii – kui sinu elus on olnud hetk, kui sa oled surmaga silmitsi olnud või teinud midagi erakorralist, mis teeb sinust „kangelase“, kuidas sa pärast seda oma eluga edasi lähed? Kuidas sa jätkad tavalise inimesena? Kuidas sa leiad edasi elamiseks mõtte, mille poole püüelda? Mõned suudavad edasi minna, mõned jäävad kinni sellesse hetke. Tegelikult ei pruugi see hetk olla isegi surmaga silmitsi seismine, mõne inimese jaoks võib olla selline seisma jäämise hetk lihtsalt mõne suure tähtaja saabumine ja möödumine.

Aga selle loo kangelaste jaoks … kui maailm avastab maagia ja neid tabavad seletamatud pöörised, mis hiljem saavad nimeks „Kurn“, hakatakse otsima „Valituid“, kellest on juttu ennustuses, sest see Valitu peaks päästma maailma Tumeda Olendi piinavast kurnamisest. Valituks saab keegi, kes on sündinud teatud täiskuu ajal, kui ta on kaotanud nii oma isa kui ka venna Tumedale Olendile. Üle Ameerika leitakse viis noort, kes kogutakse kokku „Farmi“ kus neid treenitakse ja kus neile leitakse muinasjuttudest pärit maagilised esemed, mis peaks võimendama nende maagilisi võimeid, mis aitaks neil võidelda Tumeda Olendiga. Sloane maagiline ese on päris Surematu Kaštšei muinasjutust, tesite omad on Kreekas ja Norrast ja Saksamaalt. Nende väljaõppe ja võitluste aastate jooksul kogevad nad kõik traumasid, mis jäävad neid saatma kogu eluks.

Kümme aastat hiljem on Sloane tuntud kui tige nõid, sest ta ei taha anda interviusid, ta ei taha naeratada kaameratele, ta ei taha rääkida oma eraelust Mattiga. Esther elab Kalifornias koos oma haige emaga ja jäädvustab iga hetke oma elust Instagrammis. Ines ja Albie püüavad vaikselt päevast päeva edasi liikuda.

Tumeda Olendi surma kümnendal aastapäeval avatakse tema Kurnades hukkunutele mälestusmärk, kus nad viiekesi peavad kohal olema. Aga ega valitsus pole ohtu endiselt unustanud ja nad püüavad endiselt leida maagilisi esemeid, milles olevat maagiat enda jaoks tööle panna ja neil on ju vaja ka kedagi, kes neid esemeid katsetaks. Ühe nende jaoks on seda kõike liiga palju. Seega vaid nädal pärast mälestusmärgi avamist on nad tagasi Chicago jõe ääres mälestusmärgi juures. Hetkel, kui nad kõik kätest kinni hoiavad, kuuleb Sloane Albie kutset ja astub sammu tema poole …

Selleks, et nad tagasi koju saaksid, peavad nad veel kord võitlema ebamaise olendiga, kes tekitab Kurnasid, kuid seekord ei ole maagia vaid ainult nende kätes, kogu maailma täidab maagia ja nad peavad õppima seda enda jaoks ohjeldama. Kuid Sloane ei ole selles väga osav. Kui ta vaid oleks Nõela alles jätnud, mitte oma käest seda välja närinud.

Aga samas, kas selle maailma Tume Olend on ikka midagi teist kui nende maailma Tume Olend, ja kas see keda nad „taga ajavad“ on ikka see keda nad peaksid taga ajama. Mis saab siis, kui kõik ei ole nii nagu näib? Keda võib usaldada? Kuidas ennustust tegelikult lugeda? Kas neid on kohale toodud ikka päris selle eesmärgiga, mis neile öeldi? Ja kui seekord kõik läbi saab, kuidas siis seekord edasi minna? Kas nad saavad oma vana elu tagasi?

See raamat meenutas mulle vägagi oma ülesehituselt ja sisult Sylvain Neuveli Themise faile. Samas kuna Sloane on oma mõtetes endiselt kinni kümme aastat tagasi toimunus, käitub ta ka endiselt nagu teismeline ja tegevus toimub Chicagos seega meenus mulle pidevalt Lahkulööja sari. Lisaks on siin palju maagiaga seotud asju, mis oleks nagu Harry Potterist. Kuigi seda tutvustatakse kui Rothi esimest täiskasvanutele mõeldud raamatut, siis mina ei näinud siin küll midagi, peale selle, et peategelased on pea kolmekümnesed, mis siin oleks olnud täiskasvanulikum kui tema Lahkulööjate sari. Noh jah, need kes lugesid teismelistena Lahkulööja raamatuid on nüüd täiskasvanuks saanud ja kindlasti on neil huvitav lugeda Rothi uusi raamatuid. .:) Siin on samamoodi noored ebaharilikud kangelased, kes peavad päästma maailma, pannes kaalukausile enda jaoks kõige kallima, ning kui nad on maailma „päästnud“ peavad nad otsustama kuidas edasi minna selles uues maailmas, mille nad on „avanud“. Ja see peaks ju olema esimene osa sarjast, mis siin siis veel ees ootamas on, sest see raamat lõppes küll ilma lahtiste otsadeta.

Huvitav lugu, kuid sugugi mitte see, mida tutvustuses lubatakse, vaid palju enamat.

Kuutõus


Raamat: Moonrise by Sarah Crossan, tõlge Kristina Uluots (2017, 2020) Varrak, RR, A
Hinne: B
Seitsmeteist aastane Joe pole oma venda näinud kümme aastat. Ed ei lahkunud nende pere juurest, mitte otseselt. Tegu on millegi palju hullemaga.
Ed on vanglas – surmamõistetud.
Nüüd on ta hukkamise päev paika pandud ja kell loeb viimaseid minuteid. Joe on otsustanud veeta need viimased nädalad vennaga, hoolimata sellest mida teised asjast arvavad … ja hoolimata sellest, kas Ed pani kuritöö toime või mitte. Kuid kas ta on süüdi? Ja kas sellel on lõpuks üldse tähtsust?
See lugu küsib lugejalt suuri küsimusi: Mis on elu hind? Mida saab andestada? Ja kuidas öelda hüvasti?
Drama

See oli minu esimene Sarah Crossani raamat. Ma olen ta raamatutest kuulnud, isegi raamatuid näinud, kuid polnud ühesegi neist sisse vaadanud ja räägitud on alati vaid raamatu sisust, mitte stiilist, kuidas raamat on kirjutatud. Seega, kui ma hakkasin lugema ja peatükk peatüki järel ootas mind luule/vabavärsi välimusega proosa, siis ootasin ma mingit seletust, miks see raamat nii on vormistatud, et kas peategelane armastab väga luulet, või ta vend armastas luulet või mingisugustki seletust sellele vormile. Kuid tuleb välja, et Crossan kirjutabki oma raamatuid sellisel kujul, luule välimusega proosa.

Aga lugu ise – ühe poisi lugu, kelle vend ootab surmanuhtlust. Joe meenutab helgeid hetki, mida nad vennaga koos veetsid, enne kui vend kodust lahkus, enne seda kui teda politseiniku tulistamises süüdistati. Samas mõtleb ka ta oma elust, oma tulevikust.

Joe ei tea täpselt mille pärast ta vend surmanuhtlust ootab, ta oli liiga väike kui see juhtus ja keegi ei täpsustanud talle. Ta ema ei hoolinud ja siis läks ta lihtsalt kodust ära, ning ainus mida tädi ütles, oli et vend on kriminaal ja parem on kui temast eemale hoitakse.

Kas te olete tähele pannud, kui filmides või sarjades keegi politseiniku tulistab või tapab, siis unustatakse kõik muu ja asutakse kurjategijat otsima, sest ohver on ju „üks neist“ ja kui siis kahtlusalune leitakse, saab ka kõige suurema karistuse, mis võimalik määrata on. Ja kui keegi on suguluses kellegiga, kes on vea teinud või kellegiga kelle ametikoht on ebameeldiv, kas siis nemad on ka siis süüdi, kuna nende soontes voolab sama veri? Edi ja Joe lood ongi sellised: süüdi lihtsalt selle pärast, et oled valel ajal vales kohas, seotud valede inimestega.

Lugu on üldiselt sellest, kuidas halvast keskkonnast tahetakse välja saada, kuid võetakse selleks ette valed sammud, kuidas õved hüvasti peavad jätma, kuid samas on siin ka armastus, pettumus, valikute tegemine. See on kiire lugemine, sest kuigi raamat koosneb 348 lk, on siin tegelikult sõnu natuke rohkem kui 100 lk jagu, kuid mitte lihtne lugemine, hüvastijätt pole kunagi kerge, olgu siis lahkumis põhjus ravimatu haigus, vanadus või kohtuotsus.