Here and Now

Raamat: Here and Now by Santa Montefiore (2020)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53418801-here-and-now

Saage tuttavaks Marigoldi ja Dennisega, õnneliku abielubaariga nende kuuekümnendate lõpus. Nad peaksid veetma oma elu kuldseid aastaid idüllilises Inglismaa külakeses, kus nad on veetnud kogu oma elu. Kuid kui nende kaks täiskasvanud tütart, Daisy ja Suze, kolivad koju tagasi, peavad nii ema kui isa sellega hakkama saama.

Kuigi Daisy ja Suze naudivad lapsepõlvekodu hüvesid, peavad nad peagi aru saama, et nende ema pole enam päris seesama naine, kes ta aastaid tagasi oli. Tõsi ju on, et ta on endiselt heasüdamlik ja alati abivalmis, kuid midagi on nende ema juures teistmoodi, ning kogu perel on seda üha raskem ignoreerida. Esimest korda nende elus, peavad Dennis ja nende tütred hakkama ise Marigoldi eest hoolitsema.

See on lugu täiskasvanuks ja targaks saamisest, ning sellest kuidas uus põlvkond peab õppima perekonna mälestusi koguma ning lootusega tulevikku vaatama.

Family, Drama

Santa Montefiore on autor, kelle sulest on tulnud paljud perekonna lood, kus on seotud minevik ja olevik, kuid see lugu on olevikus, siin ei ole tegu perekonnasaagaga, kus selguvad vanavanemate „patud“, mis mõjutavad viimase põlvkonna tegevust, see on lugu mälust ja sellest, kui kerge see on kaduma.

Marigold on alati olnud oma perekonna hing, kes aitab kõiki ja hoolitseb kõigi eest. Ta abikaasa on tisler, Marigold peab külas väikest toidupoodi, nende juurde on hiljuti kolinud Marigoldi ema ja kodust pole veel lahkunud noorem tütar Suze. Vanem tütar Daisy on aastaid elanud Itaalias, kuid nüüd tuleb ka tema vahetult enne jõule koju, et jääda.

Marigold on rõõmus, kogu ta pere taas koos, vaatamata sellele, et ta ema on mürgine kogu maailma vastu ja tütred, kes peavad nüüd tuba jagama omavahel väga läbi ei saa, kuid temal on kõik tähtsad inimesed tema ligidal. Seda rõõmu aga varjutab tema mälu, mis on hakanud talle trikke mängima. Tõsi, ta pole enam kevadine tibuke, kuid tema töö kaupluses ja kogu nende külakese kogukonnas eeldab, et ta mäletab mida inimesed temalt tellivad ja millest oli juttu viimasel kogukonna koosolekul.

Pole hullu, ta paneb kõik kirja, küll oma suurde punasesse tellimuste raamatusse kui ka väiksesse märkmikusse taskus. Kuid mis saab siis, kui ta unustab, kuhu ta auto on parkinud? Või kui ta ei tunne oma tütre häält telefonis ära? Või kus on see märkmik, kus kõik on kirjas? Või mis üldse oli see tähtis asi, mida ta unustada ei tohtinud? Kõik kinnitavad pidevalt, et väike unustamine tema vanuses on loomulik ja tema ema on ju endiselt kõrges vanuses võimeline ka raskeid ristsõnasid tegema. Tal pole midagi viga, ta lihtsalt unustab natuke.

Daisy on koju tulnud kuna ta sai lõpuks aru, et kui ta oma itaallasest poiss-sõbra juurde jääb, ei saa tal kunagi pere olema ja nüüd kodus olles puhub ta tolmu oma värvidelt ning hakkab pilte maalima küla lemmikloomadest. Kui ta on küla lordi koertest pildi maalinud, pakutakse talle töötamiseks maamõisa juures olevat kõrvalhoonet ja sedasi kohtab ta ka lordi ainukest poega, kes elab Kanadas ja töötab arhitektina. Suze püüab suunamudijana jalgu alla saada, ning kui ta kauane poiss-sõber talle abieluettepaneku teeb, saab ta endale ka palju Instagrami jälgijaid juurde.

Kui aga ema unustab ära Suze kleidiproovi ja Daisy tabab ta nii mõnigi kord tühja pilguga midagi kramplikult meenutamas, hakkavad nad lõpuks muretsema ja viivad ema arsti juurde.

Montefiore annab dementsusele päris hea kirjelduse – meie mälu on nagu raamaturiiul, mille alumistel riiulitel on vanemad mälestused ja ülemistel uuemad mälestused. Dementsus on nagu maavärin, mis hakkab raamaturiiulit raputama. Esmalt kukuvad alla ülemiste korruste raamatud ja tasapisi pudenevad riiulilt üha alumiste riiulite raamatud.

Pere on esialgu kindel, et nad saavad ise hakkama Marigoldiga ja ka ta ise usub, et ta saab oma märkmike abiga hakkama, kuid samas võtab ta siiski Denniselt lubaduse, et kui tuleb õige aeg, pannakse ta hooldekodusse. See pole neile kerge ja Dennis püüab tema kõrval olla, kuid ühel hetkel kaob ka raamat nimega Dennis riiulilt.

See on ilus perekonnalugu, kus on omavahel segunenud laste ja vanemate vahelised suhted, noorte armastus ning haigus, mis võib tabada meist igaüht, hiilides ligi salamahti. Kui vaid meid ümbritsevad inimesed ei suhtuks sellesse kergekäeliselt, et unustamine on ju iseloomulik suurenevale vanusenumbrile. Kuid unustamisel ja unustamisel on vahe ja Montefiore on suurepäraselt edasi andnud seda, mida tunneb see kelle mälestused kaduma hakkavad.

See on huvitav ja armas ja samas ka nii valus lugu.