Deadly Dram

Raamat: Deadly Dram (Whisky Business Mystery #3) by Melinda Mullet (2018) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/37861675-deadly-dram    

Pruulikoja omanik Abigail Logan avastab, et kange alkohol ei suuda vastu panna külmaverelisele mõrtsukale.

On möödunud aasta sellest, kui mööda maailma rändav fotoajakirjanik Abi Logan sai päranduseks Abbey Gleni nimelise viski pruulikoja Šoti mägismaal. Tema üllatuseks tunneb ta end Balfouri külas juba koduselt, ning tema äripartner Gran MacEwans, on endiselt ahvatlus millele on raske vastu panna. Kuid Abil on selja taga pikk nimekiri ebaõnnestunud suhetest, seega püüab ta kogu hingest Grantiga suhetest hoiduda. Eemale hoidmine on igapäevaseltki keeruline, kuid kui nad peavad koos minema viskitöösturite võistlusele, satub Abi paanikasse. Viietärnihotell, neli suurepärast päeva täis lõppematut viski degusteerimist, ning üks surmavalt lummav Šotlane - mis võiks küll valesti minna?

Ööl enne auhindade jagamist, kui kohalikud ja välismaised viskimeistrid on valmis üksteisele kõrri kargama, leitakse kaks kohtuniku salapärastel põhjustel surnuna. Mis algas kui täitunud-unistuste nominatsioon Abbey Gleni viskile, pöördub peagi õudusunenäoks Abile. Kui mõrtsukas on endiselt vabaduses, peab Abi oma uurimisvõimed taas välja otsima, et veel kellegi surma ära hoida - enne kui ta ise kompetentsist välja langeb.

Criminal Mystery, Cozy, Humor

“Surmav naps” on kolmas osa suurepärastest Abi Logani mõrvamüsteeriumitest.

Seekord siis läheb kogu Abbey Glani seltskond viskimeistrite kogunemisele, kus valitakse välja ka aasta parimad. See on esimene kord Abi jaoks ja tema pruulikojale ennustatakse ka paari auhinda. Seega läheb ta poodlema, et olla valmis naisi väärikalt esindama domineerivalt meeste seltskonnas, pakib oma terjeri, Liami autosse, ning neli päeva viskit ning spaad alaku.

Kuid esimesel õhtul astub saali veel üks naine, viskimeister, kes trumpab Abi üle pea kõiges, ning kõigele lisaks on ta olnud kaks aastat Abi onu juures praktikal ja sellel ajal oli tal Grantiga … miski.

Selle enesekindluse löögi trumpab üle hommikul kõrvalt toast leitud surnud kohtunik. Abi saab end taas kasulikuna tunda kui kohalik politseiuurija ta appi kutsub, ning samas ka kindlustada, et tema sõber ei ole surmaga kuidagi seotud. Ja siis, järgmisel hommikul, kui Abi veel eelmise õhtu viski maitsmise tagajärje peavaluga võitleb, leitakse järgmine kohtunik. Abi hakkab juba kahtlustama, et ta on neetud, sest sellest ajast kui ta pruulikoja sai, on surmad teda jälitanud.

Kui olete tähelepanelik lugeja ja ka kogenud kriminaalsete müsteeriumite lugeja, siis vaatamata sellele, et kahtlusaluseid on mitmeid ja põhjuseid ning võimalusi on igasuguseid, siis mõned asjad jäävad üleüldisest info üleküllusest meelde, ning need asjad viivadki selle lõpplahenduseni, millega autor meid üllatab.

Ja ära ei tohi unustada ka Liamit, sest kes teine lõbustaks kogunemise külalisi ning lugejat ootamatu jänese päästmisega jahikullide näidis jahil, või kekslemisega treenitud labradoride ees nagu turistid Londonis Beefeaterite ees. Aga ta on ju koer, kes joob viskit (NB! Koerad tegelikult ei joo viskit, see on neile lausa ohtlik, kuid raamatusse sobib viskit lakkuv terjer :)), seega on tema koht Abi kõrval ja ka väike mürgitus, ei vii teda rivist välja.

Mõnus muhekrimi, mis jagab infot viski kohta ja toimub suurepärasel Šotimaal, kuidas saaks see raamat mitte meeldida.

Kesköö raamatukogu

Raamat: The Midnight Library by Matt Haig (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57578300-kesk-raamatukogu    

Elu ja surma vahel on raamatukogu. Sellest kesköö raamatukogust leiabki end Nora Seed: talle on antud võimalus teha oma elus muudatusi. Seni on see olnud õnnetu ja tulvil kahetsust. Nora arvab, et on kõiki alt vedanud, sealhulgas iseennast.

Siinsetel riiulitel olevad raamatud võimaldavad Noral elada nii, nagu oleks ta teinud teistsugused valikud. Ühe vana sõbra abiga asub Nora tühistama kõike, mida on kunagi kahetsenud, ja otsima täiuslikku elu. Paraku ei lähe asjad alati nõnda, nagu ta ette kujutab, ning õige pea seavad tema valikud nii raamatukogu kui tema enda suurde ohtu.

„Elu ja surma vahel on raamatukogu,“ ütles ta. „Ja selles raamatukogus kulgevad riiulid lõpmatusse. Iga raamat annab võimaluse proovida mingit teist elu, mida oleksid võinud elada. Näha, kuidas läinuksid asjad siis, kui oleksid langetanud teistsugused otsused … Kas teeksid midagi teisiti, kui jõuaksid kohani, mida oled kahetsenud?“

Fiction, Drama,

Kui ma möödunud aasta lõpus seda raamatut esimest korda lugesin, siis ma lugesin ilmselt rohkem selle mõttega, et kuidas sobiks minu eluga see kesköö raamatukogu/videoteek/kunstisaal/restoran/koht, kus olite õnnelik ja kus teid keegi toetas raskel hetkel. Mõtlesin läbi kõik need hetked kui mina tegin otsuseid, mida ma olen pärast mõelnud, et mis oleks kui ma oleks teistmoodi otsustanud. Ma võrdlesin end peategelasega ja elasin ta tegevustele kaasa. Samas, kuna see kõik meenutas mulle sarja “Being Erica”, siis ma võrdlesin mõttes ka raamatut sarjaga. Et siis, kogu lugemine oli võrdlus millegiga ja samas ma nautisin iga lauset, lõiku, peatükki.

Teistkordsel lugemisel ma ju teadsin, mis toimub, kuidas asjad jooksevad ja ma sain rohkem jälgida autori mõtet. Näiteks panin ma tähele, et ta ei valinud lihtsalt prooviks uut elu, ta sai võimaluse sisse astuda hetkeks omaenda paralleelelusse sellel samal hetkel, kui ta oli oma “põhielus” magamistoas elu ja surma vahel, teadmata mis oli seal elus toimunud varem, või mis ootab “teda” selles elus ees. Ta võrdles seda uut elu oma katkise eluga, oma tunnete ja soovidega, ning kui see elu ei vastanud ootustele, läks ta tagasi raamatukokku. Aga need teised “minad”, kas nemad olid oma harueluga rahul, kas Nora “põhielust” oli ainus kes oli püüdnud elust välja astuda? 

Ning üleüldse, see põhielu/tüvielu … sel hetkel, kui ta otsustas välja astuda, tekitas ta ju uue haru, kas siis äkki ühes harus saab Nora oma soovi ja teises harus jõuab ta õigel hetkel naabrionu ukse taha?

Seda lugu saab igaüks lugeda täpselt oma hetkelise hingeseisundi vaatevinklist, kas võrrelda oma elu Nora eluga või siis tunda Noras ära kellegi lähedase, kes vajab abi, sõbralikku sõna, toetavat kätt, et mitte ise oma kesköö raamatukokku sattuda.

Hea raamat ka teistkordsel lugemisel.

Behind The Red Door

Raamat: Behind The Red Door by Louise Claire Johnson (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57591737-behind-the-red-door   

Pea sajand enne #girlboss kultuuri, klantslehtede reklaame ning ilusaks tehtud suunamudijad polnud isegi mitte veel horisondil, oli olemas Elizabeth Arden - Florence Nightingale Grahami alter ego, tüdruk Kanada väikelinnast, kes alustas rahvusvahelise kosmeetikaäriga, ning temast sai üks maailma rikkamaid naisi.

1930ndate lõpus on öeldud “on vaid kolm nime, mida teatakse igas maailma nurgas: Singer õmblusmasinad, Coca-Cola ja Elizabeth Arden”. Kuid siiski, tema ajalugu pole siiski tuntud - ning kuna ettevõte on viimastel kümnenditel mitmeid kordi omanikku vahetanud, siis on suur võimalus, et see ajalugu võibki ajaloo ääremärkustesse kaduda.

Ajakirjanik Louise Claire Johnson, kes on ka ise Elizabeth Ardeni kosmeetika ettevõttes töötanud, võtab ette teekonna, kus ta järgib Elizabethi ja ka enda teekonda Ardenini ja Ardenis.

Punase ukse taga on omapärane segu biograafiast ja mälestustest, jälgides kummagi naise teekonda, kuidas nad leiavad võimaluse oma unistused täide viia … leides tõelist rõõmu, lootust, hirme ning sisemist tugevust oma teekonnal.

Biography, Memoirs

Mis teile meenub nimega Elizabeth Arden? Minule meenub mu lemmikparfüüm Green Tea ja siis veel üks parfüüm 5th Avenue. Seda tean ma ka, et samanimelised ilusalongid olid vägagi populaarsed, olen sellest lugenud raamatutest ja näinud ka filmides. Kes aga selle nime taga tegelikult on ja kuidas ta nii tuntuks sai, seda ma ei teadnud.

Louise Claire Johnson, kes unistas Elizabeth Ardeni ettevõttes töötamisest juba plikakesest saati. Ta on uurinud Florence Nightingale Grahami mineviku, niipalju kui seda leid on võimalik, nad on mõlemad samast väikesest Kanada linnakesest pärit ja kuigi vahet on pea sajand, läksid nad mõlemad oma õnne otsima New Yorgist sajandi alguses (erinevate sajandite alguses).

Florence lahkus kodukülast, kuhu ta jättis maha oma venna ja õe, et leida ennast New Yorgis. Ta polnud enam kaugeltki noor, seega ei läinud ta uude riiki ja uude linna lootuses leida rikas abikaasa, ta läks sinna, et olla iseseisev naine. Tasapisi ühelt ametilt teisele liikudes jõudis ta vastärganud ilusalongiärisse ja sealt kosmeetikaärisse. Ta ei saanud/tahtnud oma päris nime kasutada, sest Florence Nightingale seostus (ja seostub endiselt) kõigile selle kuulsa hooldusõega.

Kust iganes ta Ardeni võttis, igatahes sai tema äri nimeks Elizabeth Arden ja ta ka ise sai tunduks kui Elizabeth Arden. Tema tooted said tuntuks üle kogu New Yorgi-Ameerika-Euroopa-Maailma. Teda kadestati, ta abiellus valede meestega, teda kahtlustatakse suhetes naistega, ta jagas suffragistidele punast huulepumatit ja punaseid huulepulki naistele kes sõja ajaks võtsid üle meeste ametid, temast sai esimene naine, kelle hobune võitis Kentucky Derbi ning teda peeti alati vähemalt kümme aastat nooremaks kui ta tegelikult oli.

Louise alustas Ardenis suvepraktikandina turunduses. Pärast esimest aastat pakuti talle ka järgmiseks aastaks praktikakoht ja siis veel järgmiseks ning kui ta ülikooli lõpetas pakuti talle tööd parfüümide turunduse osakonnas, kuid enne veel kui ta alustada jõudis pakuti talle kohta Šveitsis turunduses. Seega läks ta enne kolimist oma poisssõbrast lahku, kolis aastaks Šveitsi, jooksis oma esimese maratoni ja jäi veel üheks aastaks sinna. Edasi pakuti talle tööd Londonis, kuid enne veel kui ta minna jõudis tuli uus tööpakkumine ja ta jõudis ikkagi tagasi New Yorki, kuulsuste parfüümide osakonda. Paar aastat hiljem tundis ta, et tema unistus on täitunud ja on vaja leida uued unistused, seega läks ta ülikooli tagasi, ajakirjandust õppima.

Ja nii ta võttiski oma unistuste täitmise ajal kirjutatud päevikud ja Elizabethi kohta leitud materjalid ning pani kokku selle raamatu, mis annab ülevaate preili Grahami elust ja teeb kokkuvõtte preili Johnsoni teekonnast.

Seda oli huvitav lugeda. Neid kahte naist ei saa võrrelda, sest ajastud ja nende saavutused on erinevad, kuid üks mis neid seob on unistused ja nende täitmine. Unistused on küll head, kuid ühest unistusest ei saa igavesti kinni hoida, sest ajapikku muutume me ise ja muutuvad ka asjad, mis meid õnnelikuks teevad. Inspireeriv ja samas ka inforikas lugemine.

Aitäh, monsieur Dior

Raamat: Merci, Monsieur Dior by Agnés Gabriel, tõlge Anne Arold (2021) Varrak, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58362019-a-woman-made-of-snow   

Noor Célestine põgeneb kammitsetud ja üksluise abielunaiseelu eest provintsist Pariisi ja kohtub seal moekunstniku Christian Dioriga, kes on oma esimese kollektsiooni esitluse eel langenud sügavasse loomingulisse kriisi. Moeloojat inspireerib Célestine’ist kiirgav loomulik naiselik sarm, neiust saab maestro erasekretär ja muusa. Ning õige pea puudutab Diori loodud lopsakas new look ajastu närvi – pärast sõjajärgsete aastate kitsikust tunnevad naised taas igatsust uutmoodi ilu ja just selle elegantsi järele, mida Dior naise siluetis esile tõstab. Samal ajal kui Diori mood üle maailma laineid lööb, pühendub Célestine täielikult tööle maestro heaks. Läbielatud pettumuste järel loobub ta ka armastusest – aimamata, et Dioril on tema jaoks varuks oma plaan.

Agnès Gabriel on saksa kirjanik ja ajakirjanik. Mitmesuguste pseudonüümide all on ta kirjutanud ajaloolisi ja ajaviiteromaane, mida on tõlgitud mitmesse keelde. Autor elab perega Saksamaal Lüneburgi nõmmel.

Fiction, Drama, Romance

Aitäh, monsieur Dior on tore fantaasia neiust, kes oleks võinud olla Diori majapidajanna/arhivaar/erasekretär/ghost writer, ning kes samaaegselt ise unistas iseseisvast elust, pettus neis vähesteski meestes, kes tema ellu sattusid, ning romaanikirjaniku asemel sai temast hoopis lasteraamatute autor.

See kuidas saatus/autor teda hoidis ja igal sammul tema teele õnne tõi tuletas mulle meelde üht teist neiut, kes samuti sattus moemaailma, kuid temal oli üle laua ülemus otse põrgust :). Võiks öelda, et Aitäh,  monsieur Dior on täielik vastand Saatan kannab Pradat loole :).

Célestine elu on täpselt selline nagu iga noor neiu võiks unistada - läheb Pariisi tööd otsima olles kaotanud oma pere ja pettunud oma peigmehes, elab algul oma kooliõe juures, ei leia küll soovitud assistendi tööd, kuid asub majapidaja tööle moekunstniku juurde, kes on just moemaja avanud. Tasapisi muutub ta oma uuele tööandjale asendamatuks, ning isegi kui tema kaudu varastatakse Diori uue hooaja joonised, andestatakse talle ja ta naaseb tööle, kus ta leiab endale veelgi rohkem tegevust, hakates lõigete ja proovikleitide arhiiviga tegelema. Ja siis saab tema ülesandeks ka Diori erakorrespondentsiga tegelemine … Kõige selle juures teeb ta süüa, kostitab oma sõbrannat hõrkude maiustustega, kirjutab romaani, saab igal hooajal moemajast ühe kleidi, mis ei jõudnud moeetendusele, kuid õmmeldakse talle sobivaks. Unistuste elu. Siin on koos Diori päris ajalugu ja autori fantaasia.

Lugedes meenus mulle ka üks telesari Kollektsioon. Selles sarjas oleks nagu Diori isik kaheks vennaks lahku löödud, kuid mood on sarnane ja ajalugu on sarnane.

Huvitav lugemine igatahes, hea kerge suvelugemine.

A Woman of Snow

Raamat: A Woman Made of Snow by Elisabeth Gifford (oktoober 2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58362019-a-woman-made-of-snow   

Suurepärane, kummitav ja kaasakiskuv lugu sajandi pikkusest perekonna saladusest metsikul Šotimaal, kus üks naine on tõe jahil.

Šotimaa 1949, Caroline Gilland ja tema uus abikaasa Alistair on kolinud tagasi Kelly lossi, Alistairi perekonna hooletusse jäetud mõisasse keset mitte-midgit. Caroline, kes on jäänud lapsega koduseks, püüab nüüd leida oma elule uut sihti ja läbi saada oma kritiseeriva ämmaga, sest ta tunneb end segaduses ja mitte teretulnuna.

Kuid kui ta hakkab sorteerima perekonna arhiivi, leiab Caroline sajandi vanuse mõistatuse, mis annab ta elule uue tuule. Üks Gillani pere pruutidest on täiesti tundmatu - temast pole säilinud ühtki pilti ega muud dokumenti, ainus mis temast teatakse, on see et sellest abielust sündis laps, Alistairi vanaema.

Mida rohkem saab Caroline teada saladusest, mis ulatub kuni Polaarjooneni, seda enam muutub tema soov teada saada tõde kinnisideeks. Ning kui lossi maadelt leitakse inimjäänused, muutuvad otsingud rohkemaks kui lihtsalt uudishimu rahuldamiseks. Mis juhtus kõik need aastad tagasi? Kes oli see kadunud pruut? Ja kellele jäänused leiti …?

Fiction, Drama, Romance

See ajalooline draama toimub kahes ajas, üheksateistkümnenda sajandi lõpp ja kahekümnenda sajandi keskpaik. Peategelane on Caroline, kes on esimene naine, kes on saanud ajaloolase kraadi oma kursuselt ja unistas peale sõja ning kooli lõppu tööst Londoni ülikoolides. Siis aga sai ta abikaasa töö Šotimaal ja ta ise jäi rasedaks, seega kolisid nad tagasi Alastairi perekonnamõisasse. Caroline polnud kunagi mõelnud, et olla ema tähendab olla eemal tööst ja inimestest, kuid elu Kelly lossi pesuköögis just seda tähendabki. Kui aga ämm, kes leiab alati midagi, milles Carolinet õpetada või kritiseerida, teeb ettepaneku, et Caroline võiks ära sorteerida perekonna arhiivi, et nad saaks esitada taotluse toetusrahade saamiseks, on ta sellega nõus, sest see annaks talle võimaluse kasvõi natuke võimalust tegeleda oma lemmiktegevusega. 

Kui Carolinet ei masenda ainult kodus ja teadusest eemal olemine, lisaks ei ole ka Alistairi õde ei suhtu temasse väga sõbralikult ning lisaks on koju tulnud ka nende naaber/kunagine lähedane sõber Diana, kes teeb ennast vägagi abivalmiks/usaldatavaks, kuid samas tundub ta Caroline jalgealust õõnestavat.

Kuid aitab sellest ajastust, sest teine lugu käib üheksateistkümnenda sajandi lõpus, kui Kelly lossi perepoeg Oliver valmistub oma südant pakkuma oma lapsepõlvesõbrale Louisale, samas kui Louisa õde Charlotte on tegelikult see, kes Oliveri armastab. Kui Louisa loobub Oliveri pakkumisest on noormees nii löödud, et purjus peaga haarab ta kinni võimalusest minna kaheks aastaks vaalapüügi retkele Põhjamerele. Kui ta hommikul laevas ärkab ja aru saab, mida ta purjus peaga tegi, tahab ta tagasi, kuid lähim sadam on paari kuu kaugusel. Seega lepib ta olukorraga, hakkab oma uut elu juba pea nautima, tutvub eskimodega, kes on laevale tulnud, et vaalaotsingutega aidata, armub šamani tütresse, jääb vaalapüügiõnnetuse tagajärjel haigeks ning jääb maha ülejäänud laevameeskonnast, kui nood lähevad abi otsima. Kui Oliver poolteist aastat hiljem pooltõbisena koos abikaasa ja lapsega tagasi Šotimaale jõuab …

See ajalooline armastuslugu, perekonna müsteerium on imelik. Seda esitatakse mitme erineva tegelase kaudu, vahel nagu osa päevikust, vahel lihtsalt liigub tegevus kaugemale minevikku, lihtsalt peab tähelepanelikult jälgima, kelle nimel vastava peatükk või isegi lõik kirjutatud on ja siis suudab ka ajastul sõrme peal hoida. Kuigi see on ajalooline lugu, siis püütakse siia paljuski tänapäevast poliitilist korrektsust sisse tuua või siis õigemini rõhutada, kui kitsarinnalised ja julmad oldi kunagi kõigi nende vastu, keda peeti metslasteks.

Siia on küll palju reaalseid ajaloolisi killukesi sisse pistetud, kuid ka need ei aita tegelikult seda lugu paremaks teha. Siia on liiga palju sisuliine sisse seotud, mis jäävad lahtiseks ja ei anna põhiloole paju juurde, pigem ajavad segadusse. Mõte on loo taga hea, kuid lõpptulemus jätab soovida.

Lohutu

Raamat: The Unconsoled by Kazuo Ishiguro, tõlge Aet Varik (2021) Varrak, RR, A Hinne: C++ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57664286-lohutu   

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites.

Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky.

See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Fiction, Fantasy, Magical Realsim

See on raamat, millest on raske kirjutada, või isegi seletada, millest see raamat on, kuid samas on mõtteid, millega saaks anda vihjeid, et seletada, kuidas mina seda lugesin, milliseid emotsioone see raamat minus tekitas.

Eelkõige on kogu see lugu nagu väga realistlik unenägu peale väga rikkaliku õhtusööki, mis söödi liiga hilja ja magama jäämise ajaks pole toidu seedimine veel lõppenud, seega teeb aju seedimise kõrvale ületunnitööd ning saadab magaja unereaalsusesse segaseid kuid samas tuttavaid hetki, kohti, stseene, inimesi, kuhjates üksteise otsa asjad, mis ei tohiks koos olla. Selline tüüpiline unenägu millest ärgates pole sa mitte puhanud vaid väsinumgi veel kui magama minnes. Kuid see pole ainult unenägu.

See on ka vägagi Juan Rulfo “Pedro Pàramo” taoline “mõistulugu”, kus tegelikult ei saagi aru, kas tegu on mälestusega, reaalsusega või fantaasiaga, kas tegelased on elus või surnud, kas nad räägivad elusatega või vaimudega, kas linn kus nad on on reaalne linn või linn kuhu nad jõuavad teises elus. Maagiline realism, mida ei peagi mõistma täpselt nii nagu teine lugeja seda mõistab.

Ja kui see veel ei ole teil arusaamist sellest raamatust segadust tekitanud, siis lisage siia veel “Alice imedemaal” koos tegelastega, kes pidevalt kuhugi kiirustavad, ning kellel on pidevalt peategelasele mingi palve või nõue või lõppematu heietus või etteheide rääkida. Lugedes võib iga tegelase peale mingi hetk tõsiselt tigedaks saada või siis neile hingest kaasa tunda või pead raputada ja küsida, kust see siis nüüd tuli ja miks.

Võiks ka öelda, et see on lugu perekonnast/inimsuhetest, kuidas lapsi mõjutab vanemate käitumine, kuidas vanemad mõjutavad oma lootustega/soovidega laste käitumist. Ja inimeste omavahelises suhtlemises, kui palju meid mõjutab see kui “kuulus” keegi on, kui palju meil võib sellest tuntud nimest kasu olla, kuidas me võime oma lootuse kellegi peale panna ilma et meil oleks tegelikult põhjust selle inimese peale loota ning meie lootus võib neile üllatusena tulla. Kõik see pidev asjatamine ja pidev lootmine ja “väikeste” heategude küsimine ajas hulluks nii peategelase kui ka minu lugejana, sest iga uus küünarnukist haaraja lõi eelneva loo totaalselt segamini. 

See ei ole kerge raamat, kaugeltki mitte, kuid samas pole ta ka raske raamat (kui reaalset füüsilist raskust ei arvesta :)). Ma usun, et nii mõnigi paneb raamatu peale paari peatükki kinni ja ei ava seda enam kunagi, mõni teine annab hiljem alla, kuid samas on kindlasti ka neid, kes peavad lõpuni vastu, nagu mina, sest ma lihtsalt tahtsin teada milline on selle loo lõpptulemus, või kas siin üldse on lõpptulemust.

Nii imelik kui see ka pole, siis see ärritav raamat mulle isegi meeldis, omamoodi.

Death and Croissants

Raamat: Death and Croissants (A Follet Valley Mystery #1) by Ian Moore (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57795167-death-and-croissants   

Richard on keskealine inglane, kes juhib Loire orus, Val de Follet nimelises väljamõeldud külakeses B&B’d. Richardiga ei juhtu kunagi midagi, ning see on ka täpselt nii nagu talle meeldib.

Kuid siis, ühel päeval, kaob üks tema külalistest, jättes maha vaid verise käejälje tapeedile. Ja teine külaline, eksootiline Valérie, veenab Richardit temaga ühinema kadumise uurimises.

Richard jääb oimetuks kaasreisijaks otsingutel, kuni asjad muutuvad tõsisks ning keegi tapab Ava Gardneri, ühe tema armastatud kanadest … ja teise mehe kanadega juba ei jamata!

Criminal Mystery, Comedy

Richard, endine kinematograafia õppeõud, kolis pärast ülikoolist lahkumist koos naisega Prantsusmaale, avasid boutique hotelli … kuid siis muutus elu ta abikaasa jaoks liiga igavaks, seega läks ta tagasi Inglismaale, Richard jäi aga sinna, pidas vaiksel seda tüütut väikest majutusasutust ja vabal ajal vaatas juba upmandat korda oma lemmik filme. Kuigi ta leiab, et kõik kes ööbivad tema boutique hotellis on tüütud ja hädaldavad, kuid ta toob neile nende tassi kohvi ja praemunad ning teeb nende eest broneeringuid ümbruskonna turismilõksudele, meeldib talle siiski ta rahulik elu.

Ja siis, ühel päeval, kui söögitoas ootab üks itaalia noorpaar kannatamatult oma kohvi, tuleb trepist alla võluv prantslanna koos oma koeraga (kuigi tema hotell pole lemmikloomasõbralik) ja majapidajanna teatab, et üks külaline on ilma maksmata lahkunud ja lisaks ka seinale verise käejälje jätnud. Ning ongi alanud sündmused, mis Richardi rahulikku elu muuta ähvardavad. Esialgu ta ei näe mingit põhjust, miks ta peaks otsima kedagi vaid selle pärast, et ta tema tapeedi on rikkunud ning prügikasti katkised prillid jätnud … kuid siis tapab keegi ühe diiva tema kanakarjast ja seda ta niiviisi jätta ei saa.

Sellesse loose on segatud tegelased kõrvallinnakesest (mis kohalike elanike arvates on sama kaugel kui kuu), Itaaliast, konkureerivast boutique hotellist, maffiast, Richardi perekonnast…

Kui raamatu algus oli aeglane ja võib ka öelda, et tiba igav, siis peagi läheb lugu põnevaks ja naljakaks. See müsteerium on väga andekalt kokku pandud, mängides filmiklassikaga, arusaamatustega, eeldustega ning salakavalate naistega :). Et siis itsitad ja püüad ära tabada, kas kadunud on kadunud, surnud on ikka surnud ja kas tead, millisest klassikalisest filmist on see või teine viide.

Hea lugemine!

Hingemurdja

Raamat: Der Seelenbrecher by Sebastian Fitzek, tõlge Arne Nielsen (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58106300-hingemurdja   

Füüsiliselt terved, kuid sisemiselt täiesti murtud. Neid ei vägistatud. Neid ei jälitatud. Neid ei surmatud. Nendega juhtus midagi palju hullemat … Kolm naist, kõik noored, ilusad ja elurõõmsad, kadusid jäljetult. Pärast nädalapikkust vangistust psühhopaadi käes, keda ajakirjanduses on hakatud kutsuma Hingemurdjaks, ilmuvad naised uuesti välja ja on psüühiliselt täiesti murtud – justkui elusalt maetud omaenda kehasse. Veidi enne jõule muutub Hingemurdja uuesti aktiivseks – luksuslikus psühhiaatriakliinikus.

Aastaid hiljem uurivad tudengid üht haiguslugu. Neid juhendab professor, kes näib ka ise olevat seotud mingi tumeda saladusega. Ei kulu palju aega, kuni ka tudengid on mässitud õudse loo hirmutavasse keerisesse.

Tormi tõttu muust maailmast ära lõigatud vaimuhaigla, rahutuks tegevad teated mehest, kes naisi hingeliselt murrab, ja keskne tegelaskuju, kes ei mäleta midagi endast ega oma minevikust. See kõik kuulub Sebastian Fitzeki uude haaravasse põnevikku, mis pole mõeldud nõrganärvilistele.

Thriller, Mystery

Wow, see triller on nii segane, kuid samas ka nii lihtne ja nii mitmekihiline.

Täpselt nagu professor ütleb oma katsealustele - lugege hästi tähelepanelikult - ja nagu üks patsientidest ütleb - ärge keskenduge valedele sõnadele.

Sellel lool on kaks algust - haigusloo algus ja eksperimendi algus. Aga äkki on mõlemad eksperimendid? Ja kas katsealused ikka teavad, mis mängus on? Või kes eksperimenti läbi viib? Ja millist tulemust oodatakse?

Kord juba lugema hakates on raske käest panna, ükskõik kui jaburaks lugu läheb, või kui õõvastavaks. Kogu selle kohutava loo taga on ju keegi, kes mängib nendega julma mängu. Ja nii ongi, et loed ja püüad mõista, kas kahtlustatakse õiget paharit või on nad asjast täiesti valesti aru saanud ja seetõttu ise oma elu ohtu seadnud. Siin on tähtsal kohal eelarvamused, stereotüübid ja probleemid mäluga.

Põnev lugemine!

The Missing Sister

Raamat: The Missing Sister (The Seven Sisters #7) by Lucinda Riley (2021)
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55856750-the-missing-sister   

Kuus D’Apliés õde on kõik läbinud oma juurte otsimise teekonna, kuid üks küsimus on ikka vastamata: kes ja kus on seitsmes õde?

Neil on vaid üks vihje - pilt tähekujulisest smaragdiga sõrmusest. Kadunud õe otsingud viivad neid üle kogu maailma - Uus Meremaalt Kanadasse, Inglismaale, Prantsusmaale ning Iirimaale, sidudes neid kõiki ülesandega, mis teeks neist lõpuks täiusliku pere.

Otsingute käigus toovad nad tasapisi päevavalgele loo armastusest, tugevusest ja ohverdusest, mis said alguse pea sada aastat tagasi, kui noor julge neiu riskis kõigega, et muuta teda ümbritsevat maailma.

History, Drama, Romance

Haa, see seitsmes raamat algab täpselt samamoodi nagu kõik eelnevad kuus raamatut - Ma mäletan täpselt, kus ma olin kui mu isa suri. Ma nägin kuidas ta kokku kukkus. 

Ja kui te nüüd küsite, Mida? Kuidas?, siis - see pole see isa :). 

Et siis Uus Meremaa, noor Mary-Kate meenutab hetke, kui ta isa viinamarjapõõsaste vahel kokku kukkus. Nüüd on istanduses veel vaid Mary-Kate, sest vend on läinud praktikale istandusse Prantsusmaal ja ema on ette võtnud suure ringreisi mööda maailma.

Atlantises saavad Ally ja Mia kadunud õe kohta teada kolm asja - tema nimi on Mary, ta on hetkel Uus Meremaal ja tal on sõrmus, mille keskel on smaragd ja seda ümbritsevad tähekujuliselt seitse teemanti. CeCe on Uus Meremaale kõige lähemal seega saadetakse ta sinna, et leida Mary ja näha tema sõrmust. Kuid kõik polegi nii lihtne, muidu ei saaks ju sellest kaheksasada lehekülge kirjutada :). 

Otsingud liiguvadki ühelt mandrilt teisele ja otsingutest võtavad osa kõik õed, kasutades ära oma asukohta, et keegi neist ei peaks liiga kaugele minema. Kuid need otsingud hirmutavad Maryt, keda nad “jälitavad”, sest temal oma ajalugu “kadunud õega” ja enne kui tema pole oma hirme leevendanud ja tüdrukud talle oma kontaktiotsimise põhjust seletanud, mängivad nad kassi-hiire mängu.

Mary, kes on üle kolmekümne seitsme aasta taas Uus Meremaalt lahkunud, püüab välja selgitada, mis on saanud neist meestest, kes temast kolmkümmend seitse aasta tagasi Iirimaale maha jäid või ta sealt minema hirmutasid. Ja samuti loeb ta lõpuks päevikut, mis talle anti nelikümmend kuus aastat tagasi. Kuid see ei seleta ikkagi, miks ta kolmkümmend seitse aasta tagasi Iirimaalt tagasi vaatamata põgenes, ütlemata kellelegi oma suurest perest kuhu ja miks ta läheb.

Ja niiviisi ta siis alustabki Iirimaale tagasi jõudes, peale kolmekümmet seitset aasta, vanade tuttavate ja pereliikmete otsimist. Tasapisi leitakse kõik, selgitatakse korduvalt, miks ja kuhu Mary lahkus. Kõik on rõõmsad, infot tuleb üha juurde, vaaremad saavad ka oma loo ära rääkida ja õed saavad lõpuks sõrmust näha.

Kuid meil on ju kaks Maryt, ema ja tütar. Kumb on siis see kadunud õde, keda Pa Salt kuidagi ei leidnud ja kuidas tema on Pa Saltiga seotud?

Iseenesest põnev lugu, kuid mitte nii põnev, kui olid eelmised kuus raamatut ja seda lugu lugedes, ei hoidnud ma pidevalt Wikipediat käepärast. Ja seekord oli siin liigagi palju asju, mis mind tõsiselt ärritasid. Ilmselt on see imelik 2020 ka sellele raamatule oma jälje jätnud. Kuid üks asi on kindel, et selle asemel, et vastata eelmiste raamatute jooksul tekkinud küsimustele, tõstatab see raamat veelgi rohkem küsimusi, mis peaks kõik saama vastused kaheksandas, Pa Salti raamatus.

Hea, kuid mitte nii hea kui eelmised raamatud, vähemalt minu jaoks mitte.