Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites.
Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky.
See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.
Fiction, Fantasy, Magical Realsim
See on raamat, millest on raske kirjutada, või isegi seletada, millest see raamat on, kuid samas on mõtteid, millega saaks anda vihjeid, et seletada, kuidas mina seda lugesin, milliseid emotsioone see raamat minus tekitas.
Eelkõige on kogu see lugu nagu väga realistlik unenägu peale väga rikkaliku õhtusööki, mis söödi liiga hilja ja magama jäämise ajaks pole toidu seedimine veel lõppenud, seega teeb aju seedimise kõrvale ületunnitööd ning saadab magaja unereaalsusesse segaseid kuid samas tuttavaid hetki, kohti, stseene, inimesi, kuhjates üksteise otsa asjad, mis ei tohiks koos olla. Selline tüüpiline unenägu millest ärgates pole sa mitte puhanud vaid väsinumgi veel kui magama minnes. Kuid see pole ainult unenägu.
See on ka vägagi Juan Rulfo “Pedro Pàramo” taoline “mõistulugu”, kus tegelikult ei saagi aru, kas tegu on mälestusega, reaalsusega või fantaasiaga, kas tegelased on elus või surnud, kas nad räägivad elusatega või vaimudega, kas linn kus nad on on reaalne linn või linn kuhu nad jõuavad teises elus. Maagiline realism, mida ei peagi mõistma täpselt nii nagu teine lugeja seda mõistab.
Ja kui see veel ei ole teil arusaamist sellest raamatust segadust tekitanud, siis lisage siia veel “Alice imedemaal” koos tegelastega, kes pidevalt kuhugi kiirustavad, ning kellel on pidevalt peategelasele mingi palve või nõue või lõppematu heietus või etteheide rääkida. Lugedes võib iga tegelase peale mingi hetk tõsiselt tigedaks saada või siis neile hingest kaasa tunda või pead raputada ja küsida, kust see siis nüüd tuli ja miks.
Võiks ka öelda, et see on lugu perekonnast/inimsuhetest, kuidas lapsi mõjutab vanemate käitumine, kuidas vanemad mõjutavad oma lootustega/soovidega laste käitumist. Ja inimeste omavahelises suhtlemises, kui palju meid mõjutab see kui “kuulus” keegi on, kui palju meil võib sellest tuntud nimest kasu olla, kuidas me võime oma lootuse kellegi peale panna ilma et meil oleks tegelikult põhjust selle inimese peale loota ning meie lootus võib neile üllatusena tulla. Kõik see pidev asjatamine ja pidev lootmine ja “väikeste” heategude küsimine ajas hulluks nii peategelase kui ka minu lugejana, sest iga uus küünarnukist haaraja lõi eelneva loo totaalselt segamini.
See ei ole kerge raamat, kaugeltki mitte, kuid samas pole ta ka raske raamat (kui reaalset füüsilist raskust ei arvesta :)). Ma usun, et nii mõnigi paneb raamatu peale paari peatükki kinni ja ei ava seda enam kunagi, mõni teine annab hiljem alla, kuid samas on kindlasti ka neid, kes peavad lõpuni vastu, nagu mina, sest ma lihtsalt tahtsin teada milline on selle loo lõpptulemus, või kas siin üldse on lõpptulemust.
Nii imelik kui see ka pole, siis see ärritav raamat mulle isegi meeldis, omamoodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar