2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

kolmapäev, 31. märts 2021

The Smart Woman’s Guide to Murder

Raamat: The Smart Woman’s Guide to Murder (Smart Womans Mystery #1) by Victoria Dowd (2020) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53239761-the-smart-woman-s-guide-to-murder       

Luitunud maamaja kaugel kõigest.

Külastajad jäävad lumevangi.

Mõrvad saavad alguse.


Närbuv ja teravakeelne Ursula Smart (see pole ta päris nimi) surub end kaasa ema raamatuklubi kogunemisele eraldatud maamajas terveks nädalavahetuseks. Ta ema pole sellest väga õnnelik. Ema raamatuklubisse kuuluvad tema parim sõbranna Mirabelle, tädid Charlotte ja Less ning Bridget koos koeraga hr Bojangles. Vahet pole, et nad on juba lugenud raamatut “Kadunud” kolm korda sellel aastal, see kogunemine on nende võimalus pgeneda linnakärast. Kuid kellelgi on mingid muud ideed.


Maja lähedalt leitakse surnukeha.


Kas mõrvar peab neile jahti? Või on keegi nende endi seast asunud neid kõrvaldama?


Nüüd peavad nad lõpetama üksteise peale sülitamise, et asuda müsteeriumi lahendamise juurde enne kui mõrvar taas tegutsema asub.


Mida nad vajavad, on juhiseid, kuidas ellu jääda.

Fiction, Criminal Mystery, Thriller


Esimene emotsioon - võtke Agatha Christie “Ja ei jäänud teda ka”, lisage Stephen Kingi “Hiilgus”. Eraldatud maamaja, kuhu kogunevad “raamatuklubi” liikmed, viis eakat daami, ning kaasa on tulnud ka loo jutustaja, Ursula. Majas ootab neid kaks teenindaja ning hiljem tuleb külast juurde ka ennustaja. Kui lisada veel ühe klubilise koer, ongi neid kümme :). Ja siis hakkavad nad otsast surema ja keset ööd kuuleb ootamatult muusikat, mis on seotud klubiliste ajalooga ning suitsuvabas majas levib ka suitsu lõhn, mis on ka seotud nende ajalooga. Mis toimub? Kas tõesti korjatakse nad ükshaaval ära, nagu Christie tuntud raamatus, või on tegevuses kuri vaim nagu Kingi Overlooki hotellis?


Kuid need naised, kes kuuluvad sinna raamatuklubisse, kus nad tegelikult raamatuid ei loe ja raamatuid ei aruta, kuid aegajalt nad koos käivad, on ikka väga imelikud. Ursula ja tema ema Pandora, on ju ammu vaid kahekesi, Ursula oli vaid laps, kui ta isa aias südamerabandusse suri. Pandora õde on Charlotte, tema vanem sõbranna on Less (nimi mille talle kunagi ammu on pannud Ursula) kes käitub samuti nagu ta oleks Pandora õde ja siis on veel Mirabelle, kes käitub nagu ta oleks Pandora isiklik ihukaitsja (eriti kaitseb ta Pandorat Ursula vastu). Bridget (ja hr Bojangles) - keegi ei mäleta kuidas ta kampa võeti ja keegi ei mõista miks seda tehti, ning tema on ainus, kes ka raamatuid alati on lugenud ja tahab neist ka rääkida. Kuid need naised - enamuse ajast nad solvavad üksteist, Ursulat, Bridgetit. Lisaks sellele on nad ka üleolevad teenindava personaliga. Ja Ursula on oma isa surmast (ta nimelt suri Ursula käte vahel) korraliku trauma saanud.


Kui kohale on jõutud, toad kätte jagatud, esimesed solvangud lausutud ja esimene õhtusöök ja meelelahutus maha tehtud (raamatust pole kordagi räägitud, kuid ei möödu peatükki, kui Bridget seda meelde ei tuletaks ja teised teda vaikima ei sunniks), siis saabub lumetorm. Hommikul leiavad nad poolel teel külla abi otsima minnes laiba - ja see pole kellegi võõra laip. 


Nad on majas lumevangis, öösel mängib keegi klaverit ja siis leiab surma järgmine ja järgmine ja …


Kokkuvõtteks võiks öelda, et jah, lugu on põnev ja jah, siin on huumorit, isegi natuke õudust ja vahepealsed arutlused, kes ja miks võiks neid soovida mõrvata, on ju isegi huvitavad. Kuid lõpplahendus … see lõppahendus pole sugugi see mida oleks oodanud. Seda võiks võrrelda miss Marple või Hercule Poirot lõpu kokkuvõtetega, kuid siiski mitte.


See muhekrimi on omanäoline, kohe kindlasti mitte see, mida võiks oodata. Täitsa loetav.


pühapäev, 28. märts 2021

Everything I Thought I Knew

Raamat: Everything I Thought I Knew by Shannon Takaoka (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57553403-everything-i-thought-i-knew      

Teismeline tüdruk imestab, kas ta pole doonorilt saanud rohkem kui vaid südame.


Seitsmeteist aastasel Chloel oli plaan: teha kõvasti tööd, sada häid hindeid ja minna parimasse ülikooli. Kuid pärast seda, kui ta maastikujooksu trennis kokku kukub ja saab teada, et ta vajab uut südant, muutuvad kõik tema hoolikad plaanid põrmuks. Kuus kuud peale uue südame saamist on kõik muutunud. Chloe peab käima suvekoolis koos teiste mahajäänutega, kuid kõik mida ta nüüd teha tahab, on võtta oma surfilaud ja minna laineid püüdma - mis on imelik, sest enne transplantatsiooni polnud ta surfist üldse huvitatud. (Ega see just paha ei tee, et ta treener Kai, on tõsiselt kuum). Ja see pole see, mis on imelik.


Lisaks näeb ta ka imelikku korduvat unenägu mootorrattaga kihutamisest ning tunnelis avarii tegemisest ning tal on ka mälestused inimestest ja kohtadest, mis talle tuttavad ei ole. Kas nüüd on ta peaga midagi viga, või on sellel kõigel mingi muu seletus? Ning kui ta sellele kõigele seletust otsib ja tema suhted Kaiga üha tõsisemaks muutuvad, hakkab ta kahtlema kõiges, mida ta siiani teadnud on elust, surmast, armastusest, isiksusest ning reaalsusest üldiselt.

Fiction, Romance, YA


Kõik mida ma arvasin, et ma teadsin on noorteromaan, mis on nagu tüüpiline noorteromaan, kuid samas ei ole ka. Siin on eneseleidmist, armastust, mässu, maagiat ja perekonna ning sõpruse tähtsust. Kuid samas on siin ka maagilist realismi ning teadust. See pole armastuslugu, kus leitakse armastus, pettutakse ja siis mõistetakse, et tegu oli ikkagi elu armastusega, see armastuslugu on erakordne.


Loo peategelane Chloe on olnud oma lennu üks tublimaid ja sport on alati üks osa tema elust olnud, seega teda tabanud väsimus ja hingetus, mis päädis sellega, et ta tavalisel jooksuringil kokku kukkus oli ootamatu. Tema süda oli olnud vigane kogu aeg, kuid avastati see alles nüüd ja nüüd on tal kaks võimalust - talle kas leitakse doonorsüda või ta oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva ei näe. 


Kaheksa kuud peale “uue” südame saamist (kuidas sa ikka teise ringi südame kohta ütled uus) ei ole temas enam seda ülimalt edasipüüdliku tüdrukut. Ta ei saanud koos teistega lõpetada, kuigi tal olid enamus aineid võetud ja punktid kogutud, seega peab ta need veel puuduvad tööd ja eksamid tegema suvekooli raames. Ta poleks kunagi arvatagi osanud, et tema koos luuseritega suvekooli jääb, kuid ta pigem käib suvekoolis kui vaatab kõrvalt kuidas tema klassikaaslased valmistuvad ülikooli minekuks. Ja koolis käimine annab talle ka võimaluse oma uue huvi harrastamiseks, nii et ta vanemad sellest midagi ei teaks.


Ta pole kunagi varem tahtnud surfata, kuid nüüd on ta leidnud endale õpetaja ja käib kord nädalas laineid püüdmas. Ta ei tea, kas põhjus on selles adrenaliinis, mida ta lainetega kogeb või milleski muus, kuid ta on hakanud öösiti õudukaid nägema ning aegajalt, täiesti ootamatutel hetkedel, näeb ta mälupilte või tunneb ära kohti või inimesi, mis ei tohiks talle tuttavad olla. Midagi on väga valesti, seega tuleb pöörduda dr Interneti poole. Keegi kuskil/kunagi on ju midagi sarnast kindlasti kogenud ja sellest kirjutanud.


See on huvitav, kuidas armastatakse ikka mängida selle mõttega, et kui keegi saab endale “kasutatud” südame, siis loomulikult kaasneb sellega ka osake ajust/mälust/hingest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et “uus kasutaja” teab “eelmise” omaniku kohta asju, mida ta teada ei tohiks. 


Aga mis siis, kui kuskil paralleel maailmas on vanal omanikul veel tema südant vaja? Mis siis kui on olemas molekulaarne mälu, mis kandub ühelt omanikult üle teisele? Mis siis kui sellel molekulaar mälul on olemas ka teaduslik põhi? Miks küll sa tead teed “koju”, kus sa pole kunagi käinud? Mis siis kui sinu senised sõbrad osutuvad “sõpradeks” ja luuserid on tegelikult taibud, kellel on lihtsalt raske aasta olnud? 


Sellele loole võib igaüks oma lõpu mõelda ja kui lõpuni jõutakse saate võrrelda, kas teie järeldus on autoriga sama. See, et seda teemat on ka varem raamatutes, filmides kasutatud annab tunde, nagu sa teaksid, mis on tulemas.


Väga hästi kokku pandud lugu. Kui juba oled lugema hakanud, siis on väga raske lõpetada.




neljapäev, 25. märts 2021

Kuningriik

Raamat: Kongeriket by Jo Nesbo (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56861558-kuningriik Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Tal on kaasas võluv ja ägeda loomuga abikaasa Shannon – Barbadose saarelt pärit habras naine. Carli kojutulekuga hakkavad sünged lapsepõlvesaladused taas pinnale immitsema. Teismelisena püüdis Roy oma nooremat venda tülinorijate ja kuulujuttude eest kaitsta, nüüd aga kipuvad Carli plaane varjutama ahnus ja reetmine. Kui küla politseiülem hakkab taas nende vanemate traagilise surma kohta küsimusi esitama, peab Roy otsustama, kui kaugele ta on nõus minema, et venda kaitsta. Ja mismoodi elada koos Shannoniga, kellel on õnnestunud üksildase Roy müürist läbi murda?
„Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile. 

Fiction, Mystery, Thriller, Crime


Tavaliselt, mitte alati, aga tavaliselt esitatakse kriminaalset põnevikku uurija seisukohast ja Scandi Blacki raamatutes on tavaliselt need uurijad ületöötanud masenduses joodikud. Kuid see raamat, see on kõike muud kui tavaline Scandi Black ja seda lugu ei pakuta uurija seisukohast (kuigi üks politseinik/uurija siin aegajalt oma rolli täidab).


See omapärane lugu, mis algab suvalisel hetkel ja viib lugejaid tagasi ning edasi, võib esialgu toimuvast täiesti vale mulje jätta. Loo toob lugejani Roy, vanem vend Carlile. Roy elab perekonna talus Opgard, Osi külas, mäe tipus, kaugel külast ja tanklast, mida ta juhib. Carl läks kooli Ameerikasse ja nüüd on ta kodus tagasi, koos abikaasaga ja tal on väga suurejoonelised plaanid. Poiste vanemad surid kuusteist aastat tagasi, kui nad sõitsid autoga majalähedasse kuristiku. Roy on end alati süüdi tundnud nendes asjades,  mis tema peres valesti olid ja ta on püüdnud alati oma väikevenda kaitsta, kas siis rusikatega teistele kohta kätte näidates või siis muudel vajalikel viisidel. 


Kuid mis saab siis, kui kuristiku hakkab üha uusi autosid kukkuma, kui senised saladused hakkavad pinnale ujuma, kui tunded tekivad inimeste vastu, kelle vastu tundeid ei tohiks olla. Kas ajalugu kordub taas? Kas lapsepõlvetraumad teevad meid tugevamaks või röövivad nad täiskasvanutelt empaatiavõime, karistatuse tunde ja nad pöörduvad igal võimalusel äärmuslike lahenduste poole.


Ühtpidi on see väikse mägiküla draama, teistpidi on see kuningakoja lugu, mis on toodud tänapäeva. See, et lugu pakutakse lugejale juppide kaupa, lastes lugejatel endil oma järeldusteni jõuda enne kui natuke veel infot anda, mis annab loole hoopis teise külje, annab sellele loole oma erilise võlu. Mulle meeldib selline kriminaalne põnevik, mis eirab kõiki tavalisi traditsioone. Ja mul on selline tunne, et see raamat on olnud inspiratsiooniks ühele telesarjale, kuid ma ei suuda seda sarja IMDB’s leida.


pühapäev, 14. märts 2021

The Virtues of Vice

Raamat: The Virtues of Vice (Ground Sweet as Sugar #1) by Catherine C. Heywood (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56868416-the-virtues-of-vice       

Aasta 1801. Charlotte Dillon naaseb kaks aastat hiljem, aheldatuna James Blaire külge. Taaskord on ta süüdimõistetud ja James on lubanud end teisele. Kuid nendevaheline iha pole kuhugi kadunud. Kuna Jamesi madrused nõuavad verd, peab ta leidma vastuse väga raskele küsimusele - kuidas peab ta karistama naist, kellele ta haiget teha ei suuda?


James ja Charlotte on seotud lubamatus armastuses ning nad peavad silmitsi seisma kavalate ähvardustega, kannatama laastavaid torme ning leidma üha uuesti ühist keelt.


Samal ajal jälitab Iirimaal Charlotte tädi saladusi, mis kiskusid nii tema pere kui ka nende maa pooleks. Noor lord on saanud täisealiseks ning unistab endiselt kättemaksust. Ja kui Jamesi ja Charlotti ümbritsevad ähvardavad varjud, peavad nad võitlema iga õnneliku hetke eest, mille nad välja on teeninud.

Fiction, History, Romance


Teine osa noore iirlanna (mõrtsukas, sunnimaine, piraat) loost Kariibimere saartel. Nüüd on ta kakskümmend üks, piraadid kellega ta koos iirirlastest omanike laevu rüüstas, on mere põhjas ja Charlotte on taaskord tagasi Jamesi mõisas. James annab talle valida, kas ta teatab Iiri valitsusele, et ta on kinni püüdnud piraadi ja mõrtsuka ning saadab ta tagasi vastavat karistust vastu võtma (võlla) või jääb ta Jamesi juurde igaveseks orjaks. Charlotte vaba hing ei lubaks tal nõustuda mitte kummagi võimalusega, kuid ta tahab elada, seega nõustub ta jääma Jamesi juurde (küll ta kunagi ikka leiab võimaluse põgeneda). 


Kuid James ei saa teda lihtsalt laksuga vastu tagumikku tagasi põllule saata. Need kes nägid piraati Red võitluses ja kaotasid tema mõõga läbi oma sõpru, nõuavad õiglust, seega saadab James Charlotte esmalt nädalaks keldrisse, püüdes talt piinates kätte saada infot Charlotte isa asukoha kohta (selle isa, kes on juba aastaid surnud, kui endistelt usutakse elus olevat). Kui nädal on möödas, on Charlotte jõud otsakorral, ja näljast, janust ning magamatusest kokku kukub, viib James loomulikult neiu oma voodisse ja edasi läheb lugu suhteliselt erootiliseks. See kõik toimub esimese neljakümne lehekülje jooksul. Seega kui juba nii varakult voodisse jõutakse, mida siis sellest raamatust veel oodata on?


Oh siin on veel palju tulemas. Armastus, pettumus, põgenemine, ahastus, otsimine, leidmine, viha, õelus, kättemaks, lauslollus. See on ju armastus romaan, mida muud siit ikka siis oodata on. Loomulikult leiab armastav paar võimaluse koos olla. Ja nende õnn on see mis viib kadedad inimesed neile kättemaksu hauduma. Kui kadedaid vastaseid on palju, siis leiavad nad ka mitmeid võimalusi kuidas oma kadedust välja näidata. Kuigi nad ei planeeri oma kättemaksu üheskoos täide viia, koguneb torm ju alati kuni murdumis punktini ning sellele järgneb hävitustöö, mille tagajärjed võiks olla kohutavad, kui tegu poleks armastus

romaaniga :)


Charlotte, kes esimese raamatus oli hakkaja noor tüdruk, kes leidis võimaluse enda päästmiseks mitmest ebameeldivast situatsioonist, on ka selles osas hakkaja, kuid liigagi tihti teeb ta täiesti arusaamatuid lolle otsuseid. Ega ka James parem ole, ka tema teeb asju, millel on ebameeldivad tulemused nii tema kui ka talle tähtsate inimeste jaoks. Neil kahel tuleb palju raskeid hetki üle elada, kuid neil on mille nimel võidelda. Kui nad just ei teeks neid uskumatult absurdseid asju, võiks see lugu olla ju isegi päris usutav. Kui esimene osa oli karskest neiust, kes suudab oma puutumatuse säilitada ka metsikute piraatide seltskonnas, siis see raamat on mõõdukalt erootiline, sest kui peategelased juba kord voodisse jõuavad, siis peagi pole kohta, kus nad oma ihasid ei rahuldaks. Erootiline osa sellest raamatust kaob vaid selleks ajaks kui nad taas eraldi saartel on või kui neid tabab kohutav kaotus. Kui esimene osa oli YA, siis see on juba kindlasti NA koos oodatava erootikaga.


Imelik lugemine, kuid samas ka huvitav lugemine. Ajalooline osa on huvitav ning ka Charlotte ja Jamesi lugu on huvitav, kuid enamus seda lugu põnevamaks ja pikemaks tegevad asjad ei tundu ülejäänud looga klappivat. Et siis kogu lugu kõigub hea ja halva vahel.


kolmapäev, 10. märts 2021

Frog Music

Raamat: Frog Music by Emma Donoghue (2014) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18295858-frog-music  

On 1876 aast suvi. San Franciscos möllavad rekordeid purustav kuumalaine ning rõuged. Läbi raudteeäärse saloon akna tulistatakse surnuks noor naine, Jenny Bonnet.


Tulistamisest tuleb elusalt välja tema sõbranna Blanche Beunon, prantsuse burleski tantsija. Järgneva kolme päeva jooksul riskib Banche kõigega, et Jenny mõrtsukas saaks õiglase karistuse - kui mõrtsukas just talle ennem jälile ei saa. Lugu mille Blanche peab kokku panema koosneb boheemlaste vabast armastusest, raskustes vaestest ja ennasttäis miljardäridest; armukadedad mehed, külmad naised ja rikutud lapsed. Jenny salapärane elu, tema kurikuulus isiksus, ta rikub seadust igal hommikul, kui ta end riidesse paneb - meelitaja kes on täpselt sama libe kui ka need konnad, keda ta jahib.


Konnakontsert on oma põneva ja filmiliku stiiliga põhineb ammu unustatud ja lahenduseta jäänud kuritööl. 

True-Crime, Fiction, Mystery, History


See true-crime lugu on vägagi kaasakiskuv ja hinge minev. Seda võiks võrrelda Margaret Atwoodi “Alias Grace” raamatuga - kriminaalne lugu, mis jäi lahenduseta, kuid millest kirjutati ajakirjanduses kõmulisi artikleid, seega saab autor siduda reaalsuse fantaasiaga.


“Konnakontserdis” vaatab autor seda lahendamata kuritegu Blanche Beunoni silmade läbi. Blanche on kahekümne nelja aastane, ta on aasta tagasi tulnud Ameerikasse koos oma kahe endise töökaaslasega. Nad töötasid koos tsirkuses, mehed olid akrobaadid ja Blanche oli vigur-ratsutaja. Blanche on nendega koos olnud ajast kui ta oli viisteist ja kui Albert kukkus ning selga vigastas ja Blanche rasedaks jäi, tulid nad San Franciscosse. 


Kui nad SFi jõuavad, asub Blanche tööle burleski tantsijana, ning hormoonide nõudel pakub ta peagi klientidele ka eratantse. Kui laps on sündinud, jätkab ta tööd, kogub raha, mehed kasutavad ta raha mängupõrgus, oopiumiurkas, spekulatsioonideks. Laps on saadetud farmi, kus ta saab linnakärast eemal kasvada. Blanche ostab kogutud rahaga maja, kuuekorruselise maja, kus nad elavad ja rendib teised korrused välja.


Elu on ilus, tantsida talle meeldib, kliendid maksavad hästi. Ja siis sõidab talle tänaval otsa rattur, kes osutub nooreks naiseks. See noor naine, Jenny Bonnet, kannab meeste rõivaid, püüab restoranide jaoks konni ja naudib oma elu, tasuta jooke ja kaklusi. Ja Jennyle meeldib küsida küsimusi. 


Jenny küsimused paiskavad Blanche elu pea peale. Kahe kuu jooksul kaotab ta oma endise elu, leiab ja kaotab oma lapse, kaotab sõbranna, kaotab elukoha, raha ja talle antakse uus võimalus elule. Kui ta on Jenny tulistamisest üle saanud, hakkab ta uurima, kes oli see, kes tahtis teda tulistada ja tabas hoopis Jennyt. Või kas ikka olid need kuulid talle mõeldud? Ja kas Jenny ikka rääkis enda kohta tõtt? See mis esmalt võis tunduda lihtne võtab üha uusi ja uusi pöördeid.


Donghue on võtnud lahendamata juhtumi, millega on seotud põnevad isiksused ja huvitav San Francisco ajalugu, ning sidunud selle kõik kokku suurepäraseks raamatuks. See on küll kriminaalne draama, kuid siin on ka väga palju muud, mis pole seotud loo kriminaalse poolega. Naiste, laste ja sisserännanute olukord San Franciscos üheksateistkümnenda sajandi lõpus, hirmud ja vääritimõistmised, mis pole ka praegu võõrad. Sellel lool on kaks “alguspunkti” - kui Blanche ja Jenny kohtuvad ja kui Jenny tapetakse, ühest algusest liigub lugu edasi ja teisest tagasi ning mõlemad otsad põimuvad ja seletavad toimuvat, kuni Blanche leiab suitseva relva.


Väga hea lugemine ja väga hea olesk, kui see raamat oleks tõlgitud.


pühapäev, 7. märts 2021

Ground Sweet as Sugar

Raamat: Ground Sweet as Sugar (Ground Sweet as Sugar #1) by Catherine C. Heywood (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56575058-ground-sweet-as-sugar       

Unustamatu täiskasvanuks saamise saaga tüdrukust, kes võitleb oma vabaduse, kodumaa ja südame eest …


Aasta 1797, Iirimaa on juba sada aastat olnud Inglismaa mõju all, ning mäss ei ole enam kaugel. Vaja on vaid ühte vägivallaakti - seitsemeteistaastase tüdruku hukkamist. Charlotte Dillon soovib vaid põgeneda. Kui ta oma saatuse sõrmede vahelt põgeneb, avastab ta, et tema tulevik on James Blairi, suhkruistanduse omaniku kätes, kellel on sidemeid Charlotti vaenlastega.

Charlotte on Jamesiga seotud seitsmeks aastaks, seega peab ta oma tõelist isikut varjama, isegi siis kui nad asuvad teele Lääne Indiasse, isegi kui nad mõlemad jõuavad oma taluvuse piirideni, isegi kui nad armuvad.


Samal ajal, ookeani taga, laguneb vastupanuliikumine ning selgub ka saladus, mis võib hävitada noorte vahel tekkivad tunded. Ning kui võitlus jõuab Charlottini, peab ta valima oma südame ja kutsumuse vahel.

Fiction, History, Romance


Seda võiks võtta kui ajaloolist YA või NA lugu. Lugu kus teismeline, kes on end kaitstes tapnud kellegi väga tähtsa ja ootab oma viimset päeva, ja saab vaid paar tundi enne surmanuhtluse täideviimist uue võimaluse - ütle, et oled hoor ja nõustu väljasaatmisega Lääne India saartele, kus pead seitse aastat tegema seda tööd, mille sinu omanik sulle määrab.


Oh tore, lugu iirlastest orjadest Kariibimere saartel, kangelanna kindlasti armub istanduse omanikku ja raamat ongi sellest, kuidas nad lõpuks õnneliku lõpuni jõuavad … aga ei.


Tõsi, Charlotte on iirlane ja ta on sunnismaine seitsmeks aastaks (mitte ori), ja ta saadetakse esialgu lõbumajja, kuid peagi toob istanduse omanik James ta sealt oma istandusse ning nende vahel isegi hakkab midagi susisema ja siis liigub ta edasi  laevanduse kontorisse ning siis … ja seda kõike vaid aasta jooksul. See lugu, mis esialgu nii lihtne tundus on tegelikult üks imelik lugu, mida lugedes ei või kunagi kindel olla, kuhu see edasi liigub, kuidas üks või teine tegelane võib käituda kriitilisel hetkel, millised mõtted võivad neid saata minevikust ja millised võivad olla nende ootused tuleviku suhtes. Mitte milleski ei saa kindel olla, sest kõigil on oma saladused ja need saladused võivad iga hetk olukorra imelikuks muuta. Ja kui ka peategelased põnevust ei paku, siis võib keegi pimedast nurgast välja karata ja loo oma soovidele vastavalt peapeale keerata.


Siin on ka armastust, kuid see on imelik armastus, mis võib hetke jooksul vihkamiseks muutuda või siis see mis tundub armastusena võib tegelikult olla vaid vajadus hellust tunda või vajadus kedagi teist unustada. Armastus, mis tegelikult ei ole armastus, mis teeb rohkem haiget kui pakub rõõmu.


Ja lisaks sellele, et peategelaste lugu hüppleb siia ja sinna, on siin ka kõrvaltegelasi ja imelikke infokillukesi, millest mõningatele saab seletuse raamatu jookusl teised jäävadki õhku rippuma, lootuses, et äkki neid seletatakse järgmises raamatus.


Imelik lugu, kuid põnev lugu, mingis mõttes.


kolmapäev, 3. märts 2021

My Dark Vanessa

Raamat: Minu sünge Vanessa by Kate Elizabeth Russell, tõlge Evi Eiche (2020) Helios, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55755236-minu-s-nge-vanessa       

Aasta 2000. Helge peaga, ambitsioonikas ja kiiresti täiskasvanuks saada ihkaval 15-aastasel Vanessa Wye’l on armuafäär oma inglise keele õpetajaga – ligitõmbava, kuid valeliku 42-aastase Jacob Strane’iga.


Aasta 2017. Mõjukate meeste vastu esitatud ahistamissüüdistuste laine tipphetkel jõuab kätte arveteõiendamise aeg. Strane’i süüdistab seksuaalses väärkohtlemises üks endine õpilane, kes otsib kontakti ka Vanessaga. Nüüd leiab Vanessa end ootamatult võimatu valiku ees: vaikida, olles kindlalt veendunud, et ta oli teismelisena õpetajaga suhtes täielikult omal vabal tahtel, või määratleda ümber nii ennast kui juhtunut. Ent kuidas ta saaks hüljata oma esimese armastuse – mehe, kes muutis teda kardinaalselt ja on tema elus kogu aeg olemas olnud? On’s see võimalik, et mees, keda Vanessa teismelisena armastas ja kes tunnistas, et jumaldab ainult teda, võib olla hoopis erinev sellest, mida Vanessa on alati uskunud?


Põimides vaheldumisi Vanessa olevikku ja minevikku, kõrvutab „Minu sünge Vanessa“ mälestusi ja traumat. Me kogeme teismelise tüdruku hingematvat põnevust, kui ta mõistab esimest korda, milline imevägi tema kehal meeste jaoks võib olla. Raamatut on võimatu käest panna, sest kujutades rahutut noorukiiga ja selle tagajärgi, ärgitab see küsima ja mõtlema vastutuse, nõustumise, kaasosaluse ja ohvriks olemise üle.


„Minu sünge Vanessa“ on kirja pandud painama jääva intiimsuse, rahutuks tegeva haavatavuse ja naha alla pugeva pingelisusega. See on praegust ajastut defineeriv romaan, mis peegeldab muutuvaid kultuurilisi väärtusi.

Fiction, Drama, Thriller


“Minu sünge Vanessa” tekitab nii palju vastakaid tundeid, et kohe ei tea millest alustada. See on raske, kohati ka valus lugemine, kuid aeg-ajalt ajab loetu ka lihtsalt vihale. 


Pean tunnistama, et vahel ei saanud ma aru, kas autor püüab peategelast näidata ohvrina või püüab ta seletada, et peategelane siiski polnud ohver. Vanessa oli see, kes võttis kõike liialt tõsiselt/kirglikult - kui ta tahtis kooli vahetada, siis käis ta vanematele nii kaua peale, kuni tal lubati sinna internaatkooli minna, oma esimese toanaabri vastu tekkis tall nii tugev kiindumus, et kui tüdruk leidis poiss-sõbra, siis käitus Vanessa, nagu oleks talt tema tüdruksõber töövitud. Raamatu alguses mõtlesin ma korduvalt - kui torgid karu, sikutad tiigrit sabast või narrid hunti, siis ole valmis rünnakuks - sest Vanessa meenutused toimunust on just selliselt esitatud, et tema oli see, kes haaras kinni ühest sõbralikust pilgust/lausest ja tegi siis omalt poolt kõik, et saada veel sellist tähelepanu, ning kui tähelepanu läks kaugemale sõnast/pilgust, ei öelnud ta ei, ei tõmmanud eemale, ta tahtis hoopis veel, kuid ta ei teadnud, kui palju see veel on. Kuid ka siis ei öelnud ta ei, ja isegi siis kui ta vihkas seda, mis toimus, kui ta vihkas inimest, kes seda talle tegi, oli tema see, kes tagasi tuli ja vaikides kannatas/nautis(?) ("Raped while writhing in orgasm. Give me a fucking break").  Kas mitte Marianne “Normaalsetest inimestest” polnud samasugune?


Ja siis keeras autor pildi ümber. Vanessa polnud enam alustaja, Strane oli see, kes meisterlikult Vanessa huvi äratas, end tema lähedusse sättis, samm sammult katsetas, kui kaugele ta minna võib, jagades tüdrukule just seda, millest ta puudust tundis - tähelepanu, kiitus, lähedus ja hellus. Seda lugedes meenus mulle Eriksoni “Psühhopaadid minu ümber”. Strane teadis täpselt, millega Vanessat meelitada, millega hirmutada, kuidas tema juttu talle vastu keerata, kuidas enda seljatagust kindlustada. 


Ning isegi kui Ohver ja Koletis on paika pandud ja Koletis on kõrvaldatud, igaveseks, jätkub Koletise jaht endiselt ja minul on tekkinud mõningad küsimused. Kui autor laseb Vanessal rääkida juhtunust pea igaühele, kes teda kuulama jäi, iga kord kui ta alkoholi tarbinud oli, ning isegi kirjutab sellest avalikus blogis, mida lugesid vist kõik ja korduvalt, kuidas ta endiselt saab seda serveerida kui saladus ning alustada Vanessa parandamist alles siis kui ta juhtunust osade kaupa psühholoogile räägib? Kas teile ei tundunud, et Vanessa oli katki juba enne kui ta Strane kohtas? 


Ühe koha pealt olen ma autoriga nõus, kuigi kõiki kutsutakse üles rääkima sellest avalikult, kui kedagi on ahistatud, kuid rääkimine avalikult, selle kõige uuesti läbi elamine ja lasta teistel end arvustada, võib hoopis ohtliku tagasilöögi anda, mitte kergendust tuua, nagu lubatakse. Kõigi lood on erinevad, kõiki ei saa ühe puuga hinnata ja kõik ei ole “vägivald” ning samas võib ka heatahtlikkus osutuda “ärakasutamiseks”. Selliseid lugusid ei saa ja ei tohi vaadata vaid ühe nurga pealt. Ma ei ütle, et me peaksime Koletisi õigustama, kuid enne kui kedagi süüdistada, peab olema ikka kindel, et on põhjustust süüdistada.


See ei ole kerge raamat. Lugu on kõhedust tekitavalt otsekoheselt kirja pandud. Kuid see ei ole vaid ahistamise ja tervenemise lugu. Vanessa ei näe ise ennast ohvrina, kuni teised talle selgeks teevad, et ta on ohver. Vanessa on katki, kuid nagu ma juba ütlesin, tundub mulle, et ta oli katki juba enne “Lolita” lugemist. Strane on psühhopaat, ta on ahistaja, selles pole kahtlustki, kuid kui teised õpetajad poleks silma kinni pigistanud ja süüdistuste arutamisel õpetaja poolt olnud, poleks ta peale esimest kahtlustust kaugemale jõudnud. Sellest raskest teemast tuleb rääkida, kuid kedagi ei tohi sundida rääkima, ega kiusata teda pärast seda kui ta on rääkinud.


Hea lugemine, kuid kindlasti mitte lihtne meelelahutuslik lugemine.