Luitunud maamaja kaugel kõigest.
Külastajad jäävad lumevangi.
Mõrvad saavad alguse.
Närbuv ja teravakeelne Ursula Smart (see pole ta päris nimi) surub end kaasa ema raamatuklubi kogunemisele eraldatud maamajas terveks nädalavahetuseks. Ta ema pole sellest väga õnnelik. Ema raamatuklubisse kuuluvad tema parim sõbranna Mirabelle, tädid Charlotte ja Less ning Bridget koos koeraga hr Bojangles. Vahet pole, et nad on juba lugenud raamatut “Kadunud” kolm korda sellel aastal, see kogunemine on nende võimalus pgeneda linnakärast. Kuid kellelgi on mingid muud ideed.
Maja lähedalt leitakse surnukeha.
Kas mõrvar peab neile jahti? Või on keegi nende endi seast asunud neid kõrvaldama?
Nüüd peavad nad lõpetama üksteise peale sülitamise, et asuda müsteeriumi lahendamise juurde enne kui mõrvar taas tegutsema asub.
Mida nad vajavad, on juhiseid, kuidas ellu jääda.
Fiction, Criminal Mystery, Thriller
Esimene emotsioon - võtke Agatha Christie “Ja ei jäänud teda ka”, lisage Stephen Kingi “Hiilgus”. Eraldatud maamaja, kuhu kogunevad “raamatuklubi” liikmed, viis eakat daami, ning kaasa on tulnud ka loo jutustaja, Ursula. Majas ootab neid kaks teenindaja ning hiljem tuleb külast juurde ka ennustaja. Kui lisada veel ühe klubilise koer, ongi neid kümme :). Ja siis hakkavad nad otsast surema ja keset ööd kuuleb ootamatult muusikat, mis on seotud klubiliste ajalooga ning suitsuvabas majas levib ka suitsu lõhn, mis on ka seotud nende ajalooga. Mis toimub? Kas tõesti korjatakse nad ükshaaval ära, nagu Christie tuntud raamatus, või on tegevuses kuri vaim nagu Kingi Overlooki hotellis?
Kuid need naised, kes kuuluvad sinna raamatuklubisse, kus nad tegelikult raamatuid ei loe ja raamatuid ei aruta, kuid aegajalt nad koos käivad, on ikka väga imelikud. Ursula ja tema ema Pandora, on ju ammu vaid kahekesi, Ursula oli vaid laps, kui ta isa aias südamerabandusse suri. Pandora õde on Charlotte, tema vanem sõbranna on Less (nimi mille talle kunagi ammu on pannud Ursula) kes käitub samuti nagu ta oleks Pandora õde ja siis on veel Mirabelle, kes käitub nagu ta oleks Pandora isiklik ihukaitsja (eriti kaitseb ta Pandorat Ursula vastu). Bridget (ja hr Bojangles) - keegi ei mäleta kuidas ta kampa võeti ja keegi ei mõista miks seda tehti, ning tema on ainus, kes ka raamatuid alati on lugenud ja tahab neist ka rääkida. Kuid need naised - enamuse ajast nad solvavad üksteist, Ursulat, Bridgetit. Lisaks sellele on nad ka üleolevad teenindava personaliga. Ja Ursula on oma isa surmast (ta nimelt suri Ursula käte vahel) korraliku trauma saanud.
Kui kohale on jõutud, toad kätte jagatud, esimesed solvangud lausutud ja esimene õhtusöök ja meelelahutus maha tehtud (raamatust pole kordagi räägitud, kuid ei möödu peatükki, kui Bridget seda meelde ei tuletaks ja teised teda vaikima ei sunniks), siis saabub lumetorm. Hommikul leiavad nad poolel teel külla abi otsima minnes laiba - ja see pole kellegi võõra laip.
Nad on majas lumevangis, öösel mängib keegi klaverit ja siis leiab surma järgmine ja järgmine ja …
Kokkuvõtteks võiks öelda, et jah, lugu on põnev ja jah, siin on huumorit, isegi natuke õudust ja vahepealsed arutlused, kes ja miks võiks neid soovida mõrvata, on ju isegi huvitavad. Kuid lõpplahendus … see lõppahendus pole sugugi see mida oleks oodanud. Seda võiks võrrelda miss Marple või Hercule Poirot lõpu kokkuvõtetega, kuid siiski mitte.
See muhekrimi on omanäoline, kohe kindlasti mitte see, mida võiks oodata. Täitsa loetav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar