Üheksa-aastase Maara ja kaheteistkümnese Sveni pere kolivad vanematega elama ootamatult päranduseks saadud Metsajärve tallu. Pärast esialgset elevust ja uusi tutvusi hakkavad juhtuma veidrad lood. Kas keegi teeb paha nalja või on selle taga midagi müstilisemat? “Metsajärve pärandus” pakub seiklusi ja puudutab ka vähem räägitud terviseteemasid.
Children, Mystery
Metsajärve pärandus on seikluslugu, kus perekond saab tavalisest betoontornist suurlinnas kolida eramajja metsaserval. See päranduseks saadud maja tuleb koos saladustega, mida õde-venda koos sõpradega uurima hakkavad.
Esialgu on tegu toreda tüüpilise laste seiklus looga - õde venda, kes peavad ühte tuba jagama ei saa üksteisega eriti läbi (huvitav, minu kogemus on küll vastupidine, et kuni ma vennaga tuba jagasin, saime me väga hästi läbi, kui me enam tuba ei jaganud, polnud meil ka enam midagi ühist. See selleks.) Siis saavad nad eramajja kolida ja eraldi toad ja siis hakkab vend õest taas hoolima ja õdegi leiab, et vend polegi nii paha. Eks sellele meelemuutusele annab oma osa ka salapärased sündmused, mis maja ümber toimuvad.
Põnev lugu, kuigi see kuidas lapsed peavad iga natukenegi neile segase asja välja selgitama, kasvõi nui neljaks ja enamasti öösel, kui hirmul on eriti suured silmad ja fantaasia töötab topelt kiirusel, oli liialt üle pakutud, kuid põnev ikkagi.
See on teine raamat, mida ma samalt autorilt lugenud olen ja mul hakkab tekkima kahtlus, kas äkki on tal mingi isiklik kana eakatega kitkuda, et ta eakate vastu oma raamatutes kohe eriti verine on, tehes neist “paharid” ja pannes lapsed neid kiusama ja jälitama. Miks küll? Kuni selle osani, kus Maara hakkab vanatädis kriminaali nägema oli see tore põnevuslugu, pärast seda muutus see lugu inetuks.
See polnud paha lugu, iseenesest, kuid ma tõesti ei mõista seda soovi eakatest negatiivsed tegelased teha. Ja sisu oleks ka võinud natuke parema toimetuse saada.
