Saladused. Šokolaad. Veidi maagiat.
4. juuli õhtul puistab noor naine New Yorgis laiali oma ema tuha ning järgib muutuvate tuulte kutset Prantsusmaa rannikulinna Marseille’sse.
Esimest korda elus tunneb Vianne, et tema tulevik on tema enda kontrolli all. Võludes end ettekandjana tööle, püüab ta uude keskkonda sulanduda, sõpru leida ja oma rasedusega leppida, teades, et selleks ajaks, kui laps sünnib, on pöörduv tuul taas muutunud.
Kui Vianne avastab esimest korda elus kokkamise rõõmu ning muudab kohalikud retseptid enda omadeks, lisades neile mõrkjasmagusa šokolaadi ja vürtside nüansse, avastab ta, et sellel tagasihoidlikul maagial on võim saladusi paljastada.
Kuid tema anne nõuab oma hinda. Ja Vianne’il on endalgi saladus – saladus, mis ähvardab kõike…
Magical Realism, Fantasy
Ütlen kohe ära, et ma pole lugenud “Chocolat”, kuid ma olen näinud filmi (nagu ilmselt enamus meist) seega olin ma alguses segaduses - kuidas saab olla Vianne Chocola eellugu, kui Chocolat oli 1950 aastatel, kuid Vianne tegevus toimub 1993. Seletus lihtne - raamatu toimubki 1990, kuid film viidi pool sajandit tagasi. Vot siis. Aga see selleks.
Selles raamatus saate siis tuttavaks Viannega, enne kui Anouk on sündinud. Saame teada, millist elu ta on elanud enne kui ta tuli Prantsusmaale ja tutvus šokolaadi kütkestava maailmaga. Tema elu on olnud täis põgenemist koos emaga, kes kartis pidevalt meest mustas. Ta pole kunagi midagi päris enda omaks saanud pidada, sest ema ei lubanud tal midagi armastada, kuna armastatud asjad kaovad. Ta on elus kaotanud palju ja nüüd peab ta leidma endas julgust inimeste usaldamiseks, et tema veel sündimata laps saaks sündida turvaliselt.
Vianne on alati suutnud väikese maagia abiga mõjutada end ümbritsevat, kuid äkki see pole õige teguviis, äkki ta ei tohiks teiste eludesse sekkuda, isegi kui tal on head kavatsused, sest miski hea kellegi jaoks võib olla halb kellegi teise jaoks ja kui midagi anda siis tuleb ka kuskilt võtta.
Kui te olete näinud filmi, siis tunnete selles raamatus kindlasti ära mõned karakterid, kes Viannega kokku puutuvad, keda ta oma võimetega aitab, isegi kui talt pole abi palutud. Nagu filmiski on siin kesksel kohal killustatud kogukonna ühtseks saamine, kui enam ei võõrastata teistsugust ja ulatatakse üksteisele abikäsi. Vianne on nagu vedelik, mis teeb kakaopulbrist maitsva ja kosutava joogi, ta seob eraldiseisvad tükid üheks … ja siis lahkub.
Nüüd peaks ilmselt ka “Chocolat” sarja teised raamatud läbi lugema.
Ning sellega võite arvestada, et ilmselt ei saa te seda raamatut lugeda ilma, et te ei haaraks mingi hetk šokolaadi järele :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar