Troy: The Greek Myths Reimagined

Raamat: Troy: The Greek Myths Reimagined (Stephen Fry's Great Mythology #3) by Stephen Fry (2020) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56028468-troy 

Trooja sõda, täis traagilisi kangelasi, joovastavaid armulugusid ja peatumatuid saatuse keerdkäike, on ilmselt kõige tähelepanuväärsem konflikt üldse. Fry jutustab oma raamatus kogu loo uuesti, lisades siia draamat, huumorit ning ilmekaid emotsioone. Ahilleus, Hector, Odysseus, Helena, nende armastatud ning nende surmavaenlased saavad endale kõik Fry raamatus ereda koha. 

Fantasy, History

Mis teile meenub, kui te mõtlete Trooja sõjale?

Puust hobune, täis sõdureid

Brad Pitt ja Eric Bana Acilleus ja Hector

Helena, tüliõun, Paris

Cassandra

Müütiline linn, mis võibolla oli olemas, võibolla aga ka mitte

Kas pole nii?

Enamasti meenub Troojast kas mõni Hollywoodi versioon või siis Simpsonite versioon, sest paljud teist siis on lugenud Homerose “Iliast” või “Odüsseiat” või siis Vergiiliuse “Aenesist”, et teada midagi rohkem.

Fry on võtnud kokku kõik varem või hiljem kirjutatud teosed, kus on teemaks Trooja sõda ning sõjaga seotud tegelased, ning pannud kokku suurepärase ülevaate linnast ja selle valitsejatest, iga tähtsaima tegelase sünniloo ja suurimad saavutused. Kui taustainfo on koos, siis jõuab ta ka sõjani, ning kuigi “sõda” kui selline, oli pea kümme aastat ootamist ja paar päeva (nädalat) verist lahingut, ei puudu ka siit oma väikesed intriigid, mis said hiljem tähendusrikkaks ja mõjutasid lõpptulemust. Tema kirjeldus on otsekohene ja aus, sest ka kangelased võivad olla isekad ja paharil võib olla üllas süda. Kõik toimub nii nagu peab, olgu selles siis jumalate käsi mängus või mitte, või on kõige taga siiski inimlik ahnus.

Aga samas jääb alati õhku see küsimus, kas see on müüt või tegelikkus? Kas Trooja oli tõeliselt olemas, ning linna hävingu lükkas käima vaid paar ilusaid silmi? Kuidas sai Homeros teha ründavast laevastikust nii üksikasjaliku ülevaate, kui ta ise sündis u 400 aastat peale väidetavaid sündmusi? Pealegi, kuidas ta sai seda teha, kui ta ise polnud mitte kirjanik, vaid jutuvestja? Kui Fry arutleb selle üle, kuidas see lugu sai liikuda läbi sajandite nii üksikasjalikult ja kes selle tegelikult ikka kirja pani, ning kas see kõik oli ikka reaalsus või kellegi suurepärane fantaasia, siis meenus üks teine raamat, mida peavad ka mõned reaalsete ajalooliste sündmuste allikaks ning millel on palju autoreid, kuigi väidetavalt on selle kirja pannud vaid üks käsi. :) 

Müüt ja ajalugu jäävad alatiseks üksteisega kattuma. Kõik mis toimus enne, kui kroonikaid kirjutama hakati, on meieni jõudnud läbi juttude, piltkirjade ja keraamikal olevate illustratsioonide. Just jutuvestjad olid need, kes toimunut tulevatele põlvkondadele vahendasid, kuid ükski jutte ei liigu ju edasi sõna sõnalt, mõni osa unustatakse, teine pannakse illustreerivalt juurde, et lõkke ümber olijatel huvitav oleks. Ning isegi kui toimunu on jäädvustatud piltkirjas/illustratsioonidel, siis on selle sisu siiski interpreetide meelevallas. Kuid müüte on meil vaja täpselt sama palju kui üksikasjalikku kroonikat, sest müüdid on meelelahutuslikut ja inspireerivad, ajalugu aitab õppida varem tehtud vigadest.

Suurepärane lugemine.

The Midnight Bargain

Raamat: The Midnight Bargain by C.L. Polk (2020) Hinne: C- Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49151031-the-midnight-bargain      

Beatrice Clayborn on nõid, kes kasutab oma maagiat salaja, kartes päeva kui tema kaela ümber suletakse abieluvõru, mis nullib ära tema võimed, et kaitsta veel ta sündimata lapsi. Ta unistab sellest, et temast võiks saada täieõiguslik Maag ja ta saaks jätkata oma maagiaga tegelemist, nagu mehed võivad teha.  Kuid tema perekonnal on tema esimesele Valimise Hooajale, kui noored varakad mehed ja naised linna tulevad, et endale tulevane abikaasa välja valida, väga suured ootused. Claybornid on sügavalt võlgades ja vaid tema saab nad päästa, kui ta suudab teha õige partii enne kui võlgu tullakse sisse nõudma.

Õnneliku juhuse läbi leiab Beatrice loitsuraamatu, milles on võti maagiks saamiseks, kuid enne veel kui ta raamatu osta jõuab, räägib üks teine nõiahakatis raamatu ta näppude vahelt endale. Beatrice kutsub vaimu appi, et raamatut tagasi saada, kuid vaim tahab abi eest kõrget hinda: Beatrice esimest suudlust … tema vastase vennaga, kena, kirgliku ja suurepäraselt rikka Inathe Lavaniga.

Mida enam Beatrice end Lavante õvedega seob, seda raskem on tal otsustada: kui ta ütleb maagiks saamise loitsu, veab ta oma pere alt ning kaotab ainsa mehe, kes kunagi üldse on näinud teda sellisena nagu ta tõesti on, kuid kui ta abiellub - isegi kui see on armastusest - ohverdab ta oma maagia, isiksuse ning unistused. Kuid kuidas ta saab valida olla ühe, teades, et ta kahetseb kogu elu, et ta teist ei valinud?

Fantasy, Romance, History, YA

Oh jah, seda raamatut tutvustati kui segu Bridgertonist ja maagiast, seega tundus, et see võiks olla midagi põnevat, kuid …

Jah see on ajalooline lugu, või täpsemalt öeldes, käivad siin inimesed riides üheksateistkümnenda sajandi riietes ja nende ühiskonnas on sama ajastu kombed ja traditsioonid, kuid see ongi kõik. mis sellest loost ajaloolise teeb. Tegelikult ei toimu see lugu üldsegi mitte meie sinise tahke gaasipalli peal, vaid kuskil mujal sinisel pallil, kus on üsnagi maalaadsed tingimused, kuid maad ei kanna samu nimesid, samamoodi ka riigid ja linnad pole tutavate nimedega ning seal elavad inimlaadsetel olendid ei räägi ka ühtegi meie pallil tuntud keelt. Seega on tegu planeediga, mis on mõnes mõttes meiega väga sarnane, kuid osad neist elanikest on maagia kasutajad ja teised mitte. Vastavalt üheksateistkümnenda sajandi kommetele, on meestel palju rohkem õigusi oma võimeid kasutada, neid õpetatakse varakult maagiat alistama ning täiskasvanuks saamise rituaali juurde kuulub see, et nad alistavad suure vaimu, kes hakkab nende heaks tööle. Üleüldse on selles maailmas palju vaime, väiksemaid ja suuremaid ja need väiksemad püüavad inimeste maailma vingerdada, ning kasutavad selleks veel sündimata lapsi, asudes nende veel hingedeta kehadesse, ning need lapsed on pärast sündimist vaimust vaevatud ning nad tuleb julmalt tappa. See on põhjus, miks naistele pannakse abielludes kaela hõbevõru, mis nullib nende maagia ning ka kõik muud tajud, sest vaid nii ei saa need vaimud end lootesse vingerdada. Sellest võrust vabanevad naised vaid kõrges vanuses, kui on täiesti kindel, et nad enam lapsi ei saa.

Kuid meie kangelanna, Beatrice, ei taha sellega leppida. Tema tahab saada Maagiks, ta tahab maagiaga edasi tegeleda ja ta ei taha seda kaelavõru kanda. Kuid tal on väike õde, kes aeg ajalt tundub olevat palju elukogenum, kui tema, kuid samas aegajalt käitub ta täpselt nii nagu üks viieteistaastane ikka käitub, ning oma kiuslikuses rikub oma õe võimalused.

Ja tulebki mängu nägus, pikk, tume ja tundmatu, kes esmalt seisab oma õe kõrval, kui too Beatrice käest, kurva looga loitsuraamatu enda kätte saab, ning siis lükkab Beatrice õnnevaim ta Ianthet suudlema. See pidi olema vaid ühekordne õnnevaimu kasutamine, kuid kui vaimust saab sõber … enne kui lugu jõuab sinna enam vähem oodatud lõppu toimub siin nii mõndagi, mida ilmselt ei oska oodatagi.

See lugu käib nagu karnevalisõit, kord üles kord alla, kord on pakutav huvitav ja siis jälle täielik jama, vahepeal on Beatrice nutikas neiu, kuid siis jälle ullike, kes toetub oma armastusromaane armastava õe teadmistele. Iseenesest pole see paha lugu, mõte selle taga on päris hea, kui vaid teostus oleks parem olnud, kui poleks olnud vasturääkivusi, või absurdseid pöördeid.

Loetav, kuid ilmselt mitte minu raamat.

Naised, kes jooksevad huntidega Müüte ja pajatusi ürgnaise arheotüübist

Raamat:  Women Who Run With the Wolves: Myths and Stories of the Wild Woman Archetype by Clarissa Pinkola Estés, tõlge Andres Ehin ja Ly Sppel (2010/2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/22923787-naised-kes-jooksevad-huntidega       

Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma.

Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses

Clarissa Pinkola Estés: “Selle raamatu pealkiri on Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist. Teos sai alguse minu uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.”

Fairy Tales, Study

Kõik need muinasjutud, rahvajutud, legendid, müüdid ja linnalegendid kus üks või kõik osalised on naised, räägivad naistest, kes on rõhutud, keda kasutatakse ära, keda alandatakse, kuid ka naistest, kes leiavad end, võitlevad enda eest ja enda pärast, ning aitavad neile kallimaid lähimaid või aitavad võõraid, kes on raskes olukorras. Neid jutte võib osadeks lahti võtta, analüüsida iga ütlust, ülesannet, kivi, maja, sõrmust, riiet, tegu, minekut, tulekut ja üldse iga viimastki lõiku ja seletada seda täpselt nii nagu me tahame või näeme vastavalt oma kultuuri ja hariduslikule taustale. Clarissa Pinkola Estés nägemust neist tuntud ja tundmatutest juttudest on huvitav ja täis mõttepärleid, mis võivad aidata just siis kui on raske või segane hetk.

Minu raamat on täis kollaseid post-it’e, sest neid pärle, mida tahaks hiljem üle lugeda on minu jaoks palju. See on täpselt selline raamat, mille võtad raamaturiiulist, avad suvaliselt kohalt ja sa võid saada vastuse selle hetke küsimusele.

Kuid lisaks neile pärlitele, mis võivad seletada või kinnitada lugeja arusaama elust ja naiseks olemisest on siin ka need suurepärased muinasjutud ja rahvapärimused, mis on vanad ja tuntud, ning tuntud muinasjutuvestjate poolt lugejateni toodud ning siis ka need, mida polegi kuulnud, kuid mis on siiski väga huvitavad, õpetlikud ja põnevad. Clarissa Pinkola Estés on valinud suurepärased näited juttudest üle kogu maailma.

Ma nautisin nii neid muinasjutte kui ka arutlust sisu iga aspekti üle. Tõsi on see, et lugemine ei ole lihtne ja kohe kindlasti ei lähe see kiiresti, sest lugedes kipub mõte rändama, mõeldes oma kogemusest käesoleval teemal ja seega loed ja siis loed uuesti, sest silmad liikusid küll mööda ridu, kuid sisu kohale ei jõudnud, sest mõte oli veel eelmise lõigu juures. Kuid see olen mina, see ei pruugi kõigil nii olla. Ning kuigi raamatu pealkiri on “Naised, kes jooksevad huntidega” ei ole see raamat vaid naistest ja huntidest ning raamat ei ole ka vaid naistele, siin on kõiksugusi erinevaid reaalseid ja müütilisi loomi, ning need teemad, mis on tõstetatud seoses naistega, on aktuaalsed ka meestele.

Hea lugemine, ning raamat rahulikult see raamat riiulis seista ei saa.

Opium and Absinthe

Raamat: Opium and Absinthe by Lydia Kang (2020) Hinne: B- Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48671529-opium-and-absinthe       

New York City, aasta 1899. Tillie Prembroke õde on surnud, tema kehast on kadunud viimane kui tilk verd ja tema kaelal on kaks torkehaava. Bram Stoker’s uus romaan, “Dracula”, on äsja ilmunud ning Tillie kujutlusvõime jõuab võimatu tulemuseni: mõrtsukas on vampiir. Kuid see ei saa ju nii olla - või siiski?

Tillie, kirglik lugeja ning infootsija, on alati tõde taga ajanud, ning ei anna ka seekord varem alla, kui on saanud oma õe surma kohta tõe teada. Kahjuks aga, on Tilliel ka muude asjade vastu kõrge vajadus. Et oma hiljutise vigastusega kaasneva valuga toime tulla, on ta hakanud võtma üha rohkem laudanumi … ning tema lähedaste seas on neid, kes hea meelega hoiavad teda piisavas opiaatide tagavatas.

Tillie ei suuda endale tõestada, et vampiire on olemas. Kuid tema õe surma ümbritsev hüsteeria süveneb, kui sarnaseid surmasid leitakse veel ja oopium jätkub tema vereringes keerlemist, seega on tüdrukul, kes siiani on toetunud numbritele ja faktidele, raske aru saada, mis on tõeline ja mis mitte - või kas ta saab usaldada oma lähedasi inimesi.

History, Fantasy,  Mystery, Thriller

“Oopium ja Absint” on põnev ajalooline fantaasia, kus on ära kasutatud kahte ajaloolist sündmust, et luua sobiv õhustik ajalooliseks noorteromaaniks. Need kaks sündmust mida autor kasutas on Bram Stokeri “Dracula” esmakordne ilmumine Ameerikas ja ajalehepoiste streik New Yorgis.

Loo peategelane Tillie, on jõuka pere noorem tütar. Tema vanem õde, kes oleks pidanud kahe nädala pärast abielluma, jääb kaduma samal päeval, kui Tillie hobuse seljast kukub ja rangluu murrab. Kui Tillie siis paar päeva hiljem arsti juures tuleb, koos oma esimese laudanumi pudeliga, kuuleb ta uudist, et on leitud naisterahva surnukeha - veretu, torkehaavadega kõril, kõrval tühi absindi pudel - kes on liialtki Tillie õe moodi. See ongi Tillie õde.

Perekond vaigistab kogu loo, korraldab matused, Tillie on valu tõttu suurem osa ajast oopiumi uimas. Kuid isegi uimas ei suuda ta uskuda, et tegu oli lihtsa halvasti lõppenud rööviga. Need haavad kaelal, vere pudumine, absindi pudel. Ja siis leitakse järgmine sarnane surnukeha. Ja lisaks sellele on Tilliega võtnud ka ühendust ajalehepoiss, kes on samuti huvitatud sellest, mis Tillie õega juhtus. Nad loevad läbi ülimalt populaarse Dracula - Tillie fantaasia läheb tänu oopiumile ikka väga rändama, kuid Ian hoiab teda mingil määral õigel rajal.

Kuid mis saab siis kui Tillie hakkab öösiti Ianiga kokku saama, et uurida oma õe surmajuhtumiga sarnaseid juhtumeid ja kui laudanumist jääb talle väheks ja arst määrab vanaema nõudmisel “hüsteeria” raviks morfiini süstid? Isegi kui Tillie saadetakse lõpuks võõrutusravile, kui ta oopiumiga on liiale läinud, kas tõesti aitaksid teda sõltuvusest välja Bayeri köharohu tabletid, mis sisaldavad heroiini, mida tema õe endine kihlatu, nüüdne Tillie kosilane, talle peale surub? 

Ja nii see ajalooline põnevik lähebki - opioidide uimas, fantaasiakirjanduse tekitatud hüsteerias, võimukate vanemate käe all, sõpradega, kes on omakasu nimel valmis milleks iganes. Kuid kõik mida need noored peategelased soovivad on ju vabadus valida ise enda tulevikku, teha seda, mis nende hinge lendama paneb ja neile finantsilise vabaduse võimaldaks. Lisaks sellele “kriminaalsele” põnevusele, tehakse siin ka suurepärane ülevaade elust ja olus üheksateistkümnenda sajandi lõpu New Yorgis. Seda on huvitav lugeda. Ja lõpplahendus on üllatav.