Beatrice Clayborn on nõid, kes kasutab oma maagiat salaja, kartes päeva kui tema kaela ümber suletakse abieluvõru, mis nullib ära tema võimed, et kaitsta veel ta sündimata lapsi. Ta unistab sellest, et temast võiks saada täieõiguslik Maag ja ta saaks jätkata oma maagiaga tegelemist, nagu mehed võivad teha. Kuid tema perekonnal on tema esimesele Valimise Hooajale, kui noored varakad mehed ja naised linna tulevad, et endale tulevane abikaasa välja valida, väga suured ootused. Claybornid on sügavalt võlgades ja vaid tema saab nad päästa, kui ta suudab teha õige partii enne kui võlgu tullakse sisse nõudma.
Õnneliku juhuse läbi leiab Beatrice loitsuraamatu, milles on võti maagiks saamiseks, kuid enne veel kui ta raamatu osta jõuab, räägib üks teine nõiahakatis raamatu ta näppude vahelt endale. Beatrice kutsub vaimu appi, et raamatut tagasi saada, kuid vaim tahab abi eest kõrget hinda: Beatrice esimest suudlust … tema vastase vennaga, kena, kirgliku ja suurepäraselt rikka Inathe Lavaniga.
Mida enam Beatrice end Lavante õvedega seob, seda raskem on tal otsustada: kui ta ütleb maagiks saamise loitsu, veab ta oma pere alt ning kaotab ainsa mehe, kes kunagi üldse on näinud teda sellisena nagu ta tõesti on, kuid kui ta abiellub - isegi kui see on armastusest - ohverdab ta oma maagia, isiksuse ning unistused. Kuid kuidas ta saab valida olla ühe, teades, et ta kahetseb kogu elu, et ta teist ei valinud?
Fantasy, Romance, History, YA
Oh jah, seda raamatut tutvustati kui segu Bridgertonist ja maagiast, seega tundus, et see võiks olla midagi põnevat, kuid …
Jah see on ajalooline lugu, või täpsemalt öeldes, käivad siin inimesed riides üheksateistkümnenda sajandi riietes ja nende ühiskonnas on sama ajastu kombed ja traditsioonid, kuid see ongi kõik. mis sellest loost ajaloolise teeb. Tegelikult ei toimu see lugu üldsegi mitte meie sinise tahke gaasipalli peal, vaid kuskil mujal sinisel pallil, kus on üsnagi maalaadsed tingimused, kuid maad ei kanna samu nimesid, samamoodi ka riigid ja linnad pole tutavate nimedega ning seal elavad inimlaadsetel olendid ei räägi ka ühtegi meie pallil tuntud keelt. Seega on tegu planeediga, mis on mõnes mõttes meiega väga sarnane, kuid osad neist elanikest on maagia kasutajad ja teised mitte. Vastavalt üheksateistkümnenda sajandi kommetele, on meestel palju rohkem õigusi oma võimeid kasutada, neid õpetatakse varakult maagiat alistama ning täiskasvanuks saamise rituaali juurde kuulub see, et nad alistavad suure vaimu, kes hakkab nende heaks tööle. Üleüldse on selles maailmas palju vaime, väiksemaid ja suuremaid ja need väiksemad püüavad inimeste maailma vingerdada, ning kasutavad selleks veel sündimata lapsi, asudes nende veel hingedeta kehadesse, ning need lapsed on pärast sündimist vaimust vaevatud ning nad tuleb julmalt tappa. See on põhjus, miks naistele pannakse abielludes kaela hõbevõru, mis nullib nende maagia ning ka kõik muud tajud, sest vaid nii ei saa need vaimud end lootesse vingerdada. Sellest võrust vabanevad naised vaid kõrges vanuses, kui on täiesti kindel, et nad enam lapsi ei saa.
Kuid meie kangelanna, Beatrice, ei taha sellega leppida. Tema tahab saada Maagiks, ta tahab maagiaga edasi tegeleda ja ta ei taha seda kaelavõru kanda. Kuid tal on väike õde, kes aeg ajalt tundub olevat palju elukogenum, kui tema, kuid samas aegajalt käitub ta täpselt nii nagu üks viieteistaastane ikka käitub, ning oma kiuslikuses rikub oma õe võimalused.
Ja tulebki mängu nägus, pikk, tume ja tundmatu, kes esmalt seisab oma õe kõrval, kui too Beatrice käest, kurva looga loitsuraamatu enda kätte saab, ning siis lükkab Beatrice õnnevaim ta Ianthet suudlema. See pidi olema vaid ühekordne õnnevaimu kasutamine, kuid kui vaimust saab sõber … enne kui lugu jõuab sinna enam vähem oodatud lõppu toimub siin nii mõndagi, mida ilmselt ei oska oodatagi.
See lugu käib nagu karnevalisõit, kord üles kord alla, kord on pakutav huvitav ja siis jälle täielik jama, vahepeal on Beatrice nutikas neiu, kuid siis jälle ullike, kes toetub oma armastusromaane armastava õe teadmistele. Iseenesest pole see paha lugu, mõte selle taga on päris hea, kui vaid teostus oleks parem olnud, kui poleks olnud vasturääkivusi, või absurdseid pöördeid.
Loetav, kuid ilmselt mitte minu raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar