New York City, aasta 1899. Tillie Prembroke õde on surnud, tema kehast on kadunud viimane kui tilk verd ja tema kaelal on kaks torkehaava. Bram Stoker’s uus romaan, “Dracula”, on äsja ilmunud ning Tillie kujutlusvõime jõuab võimatu tulemuseni: mõrtsukas on vampiir. Kuid see ei saa ju nii olla - või siiski?
Tillie, kirglik lugeja ning infootsija, on alati tõde taga ajanud, ning ei anna ka seekord varem alla, kui on saanud oma õe surma kohta tõe teada. Kahjuks aga, on Tilliel ka muude asjade vastu kõrge vajadus. Et oma hiljutise vigastusega kaasneva valuga toime tulla, on ta hakanud võtma üha rohkem laudanumi … ning tema lähedaste seas on neid, kes hea meelega hoiavad teda piisavas opiaatide tagavatas.
Tillie ei suuda endale tõestada, et vampiire on olemas. Kuid tema õe surma ümbritsev hüsteeria süveneb, kui sarnaseid surmasid leitakse veel ja oopium jätkub tema vereringes keerlemist, seega on tüdrukul, kes siiani on toetunud numbritele ja faktidele, raske aru saada, mis on tõeline ja mis mitte - või kas ta saab usaldada oma lähedasi inimesi.
History, Fantasy, Mystery, Thriller
“Oopium ja Absint” on põnev ajalooline fantaasia, kus on ära kasutatud kahte ajaloolist sündmust, et luua sobiv õhustik ajalooliseks noorteromaaniks. Need kaks sündmust mida autor kasutas on Bram Stokeri “Dracula” esmakordne ilmumine Ameerikas ja ajalehepoiste streik New Yorgis.
Loo peategelane Tillie, on jõuka pere noorem tütar. Tema vanem õde, kes oleks pidanud kahe nädala pärast abielluma, jääb kaduma samal päeval, kui Tillie hobuse seljast kukub ja rangluu murrab. Kui Tillie siis paar päeva hiljem arsti juures tuleb, koos oma esimese laudanumi pudeliga, kuuleb ta uudist, et on leitud naisterahva surnukeha - veretu, torkehaavadega kõril, kõrval tühi absindi pudel - kes on liialtki Tillie õe moodi. See ongi Tillie õde.
Perekond vaigistab kogu loo, korraldab matused, Tillie on valu tõttu suurem osa ajast oopiumi uimas. Kuid isegi uimas ei suuda ta uskuda, et tegu oli lihtsa halvasti lõppenud rööviga. Need haavad kaelal, vere pudumine, absindi pudel. Ja siis leitakse järgmine sarnane surnukeha. Ja lisaks sellele on Tilliega võtnud ka ühendust ajalehepoiss, kes on samuti huvitatud sellest, mis Tillie õega juhtus. Nad loevad läbi ülimalt populaarse Dracula - Tillie fantaasia läheb tänu oopiumile ikka väga rändama, kuid Ian hoiab teda mingil määral õigel rajal.
Kuid mis saab siis kui Tillie hakkab öösiti Ianiga kokku saama, et uurida oma õe surmajuhtumiga sarnaseid juhtumeid ja kui laudanumist jääb talle väheks ja arst määrab vanaema nõudmisel “hüsteeria” raviks morfiini süstid? Isegi kui Tillie saadetakse lõpuks võõrutusravile, kui ta oopiumiga on liiale läinud, kas tõesti aitaksid teda sõltuvusest välja Bayeri köharohu tabletid, mis sisaldavad heroiini, mida tema õe endine kihlatu, nüüdne Tillie kosilane, talle peale surub?
Ja nii see ajalooline põnevik lähebki - opioidide uimas, fantaasiakirjanduse tekitatud hüsteerias, võimukate vanemate käe all, sõpradega, kes on omakasu nimel valmis milleks iganes. Kuid kõik mida need noored peategelased soovivad on ju vabadus valida ise enda tulevikku, teha seda, mis nende hinge lendama paneb ja neile finantsilise vabaduse võimaldaks. Lisaks sellele “kriminaalsele” põnevusele, tehakse siin ka suurepärane ülevaade elust ja olus üheksateistkümnenda sajandi lõpu New Yorgis. Seda on huvitav lugeda. Ja lõpplahendus on üllatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar