Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 30. juuni 2019

Haldja saladus


Raamat: Haldja Saladus by Els Heinsalu, kunstnik Piia Maiste (2019) RR, A
Hinne: B
Haldjal on saladus. Tema väikeses kõhus on midagi, mida seal olema ei peaks. Aga ta on üpris kindel, et see asi - pisike klaaskuulike - seal on. Nüüd on Haldjal mure: kas tema saladus ükskord välja ka tuleb? Kõhust nimelt.

Kas tead, mis juhtub sinu sisemuses toiduga, mille sa alla neelad? Millise pika ja põneva teekonna see sinu kõhus läbib, mis huvitava nimega soolikates seikleb ja mis sellest lõpuks saab?

Aga klaaskuuli ei maksa isegi nalja pärast suhu panna. See on Haldjal nüüd kohe kindlasti selge.
Children

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et väiksel haldjal on saladus, kuid tegelikult on tegu väikse tüdrukuga, kelle nimi on Haldjas ja tal on saladus. :) 

Haldja saladus on tore lühike lasteraamat sellest, kuidas me seedime, kas saladusi on vaja hoida ning kas piinavatele küsimustele saab ka vastuseid ilma otse küsimata. Imearmsad pildid ja asjalik tekst. Võib-olla tiba raske lastele arusaamiseks, kuid kõik rasked kohad on ka arusaadavamask tehtud.

Armas raamat.

AHHAA teadusteater pakub ka toredat etendust samal teemal Koogist kakaks.

Uhkus ja nauding


Raamat: Pride and Pleasure by ylvia Day, tõlk Helen Laansoo-Hämarik (2011, 2016) Helios, RR, A
Hinne: C-
Rikkus on ohtlik …
Päriannaks olemisel on omad negatiivsed küljed ja Eliza Martin teab seda hästi. Teda püüavad varandusekütid, tuttavad valetavad talle ning hiljuti on keegi püüdnud korraldada talle „õnnetusi“, mis peaks lükkama teda altari ette. Kuid Eliza ei lase end sundida, ning ta leiab need paharid üles. Kõik mida ta vajab on üks mees, kes seguneks tema kosilastega, ning leiaks süüdlase. Mees peab olema tähelepandamatu, talutav tantsupartner, vaikne ning rahuliku meelega.
 
… samuti on ka mõningad mehed.

Jasper Bond, vargakütt, on liiga suur, liiga kena ja liiga ohtlik. Kes usuks, et intellektuaal nagu Eliza võiks olla lummatud sellise mehe poolt. Kuid Eliza põikpäisus ning juhtumi salapärasus teeb selle Jasperi jaoks vastupandamatuks. Jasperi jaoks on kliendi rahulolu esmatähtis ning see palub talle rõõmu, et saab tõestada, et ta on just see mees, keda Eliza vajab …
History, Romance, Erotica

Üldiselt on ajaloolised armastusromaanid, kus on ka natuke erootikat, ühed mu lemmikutest, kuid nende seas on ikka päris palju jaburaid loogikavabu üllitisi, kus esmatähtis on erootika ja loo põnevamaks tegemiseks on lisatud mingi jabur kriminaalne lugu, kus enamasti on ohus kangelanna ja kangelane kõrvaldab ohu, või siis on kangelanna see kes ennast ise päästab, kuid oma kallima abiga.

Uhkus ja nauding on Sylvia Day esimene katse ajalooliste armastusromaanidega ja ta on sinna lisanud ka talle omase erootika. Kuid kuigi tema kriminaalne põnevik on päris oskuslikult üles ehitatud, siis on tema ajalooline lugu siiski liialt „tänapäevane“. Hea erootiline lugu, kuid sisu poolest on olemas palju paremaid. Ja mis puutub tõlkesse … nii mõnigi lause oleks olnud parem, kui tegusõna koht oleks muudetud ja nii mõnigi väljend ei vajanud otsetõlget vaid sobilikku eestikeelset vastet. Mis sest et tegu on erootikaga, tõlke ja toimetamise kvaliteet võiks siiski kõrge olla.

Furious Hours: Murder, Fraud, and the Last Trial of Harper Lee


Raamat: Furious Hours: Murder, Fraud, and the Last Trial of Harper Lee by Casey Cep (2019)
Hinne: C
Alabama sarimõrvari uskumatu lugu ning Harper Lee tõelise kuritöö raamat, mille kallal ta aastaid järjekindlalt töötas, peale seda kui oli ilmunud tema kuulud Tappa Laulurästas.

Reverend Willie Maxwell oli väikelinna jutlustaja, keda süüdistati 1970ndatel tema viie perekonnaliikme tapmises, kindlustusraha saamise eesmärgil. Ettevõtliku juristi abiga suutis ta aastaid õigusmõistmise eest pääseda, kuni tema viimase ohvri matustel tappis naise sugulane ta püstolilaskudega. Vaatamata sellele, et sajad inimesed olid tapmise tunnistajateks, mõisteti Maxwelli mõrtsukas õigeks – seda tänu samale juristile, kes varem oli aidanud reverendi.

Selle isehakanud õigusemõistja kohtuistungil istus ka Harper Lee, kes oli tulnud New Yorgist oma kodukanti Alabaamasse, sooviga kirjutada oma enda tõelise kuritöö menukit „Külmavereliselt“, raamatut mida ta aitas oma sõbral Truman Capotel kirjutada, tehes tema heaks uurimustööd seitseteist aastat varem. Lee veetis aastaid selles väikses linnakese, tehes oma raamatu jaoks palju rohkem uurimustööd.

Nüüd elustab Casey Cep selle loos taas, rääkides nii šokeerivatest mõrvadest kui ka kohtusaali draamast, mis olid tihedalt seotud Lõunaosariikide rassipoliitikaga. Kuid samas pakub ta ka üksikasjalikku portreed ühest Ameerika armastatuimast kirjanikust, ning tema raksustest hakkama saada kuulsuse, edu ning loomingulise poole saladustega.
Biography, Stydy

Raevukad tunnid on kolme inimese lugu – reverend Willi Maxwell, Tom Radney ja Harper Lee.

Kõigepealt teeb Cep kokkuvõtte sellest, mis on teada revrend Maxwellist, tema kuulsusest jutlustajana, voodoo kasutajana, kuidas ta kasutas ära alles hiljuti kasutusele võetud kindlustuse nõrku kohti, kindlustas oma sugulasi mitme mitme kordselt, makstes kõikide kindlustuste eest kokku vaid paar dollarit, kuid surmade eest kasseeris ta sisse sadu tuhandeid (kui tema kindlustust kohtus ei tühistatud). Ja kuidas sai olla kindel, et kindlustusest saab kasu juba peagi – reverend korraldas kindlustatu surma, nii et ei tekiks kahtlustki, et tegu pole mitte mõrvaga vaid loomuliku surmaga. Kuigi tema esimese abikaasa surm oli kahtlustäratav, ei mõistetud teda süüdi. Ka kõik ta teised ohvrid olid ilmselgelt kas tema oma käe läbi surnud, või tema poolt palgatute poolt tapetud, kuid tõestada ei suutnud seda keegi. Kuni lõpuks ta viimase ohvri onu ta lihtsalt kirikus surnuks lasi.

Tomas Radney ja Robert Burns
Tema jurist, Tomas Radney, oli ambitsioonikas noor jurist, kes lootis poliitikas jõuda välja kuni presidendi kohani, kuid niikaugele ta oma püüdluses siiski ei jõudnud. Pärast mõningat aega poliitikas jätaks ta tööd juristina, ning üheks tulusamaks kliendiks oli tal reverend Maxwell, kelle kindlustusnõuetega käis ta kohut aastaid ja saavutas enamuse poliiside väljamaksmise, ükskõik kui kahtlane polnud ka surm olnud. Kui aga Maxwell tapeti, võttis ta tapja, Rpbert Burnsi, kaitsmise enda ülesandeks.

Harper Lee lugu on kõige pikem. Siin tehakse kokkuvõte tema lapsepõlvest, tema kooliaastatest, tema sõprusest Truman Capotega, kuidas nad koos kirjutasid Lee isa ajalehte, kuidas ta jättis pooleli juuraõpingud, et hakata kirjutama. Esialgu ta kirjutamine ei edenenud, sest kuigi ta lühijutud isa ajalehes ja ülikooli ajalehtedes olid edukad, ei ole lühijutu kirjutamine ikkagi sama mis paarisajalehelise romaani kirjutamine. Pärast aastate pikkust katsetamist, andsid ta tuttavad talle jõulukingiks „stipendiumi“, et ta võiks aasta jooksul kirjutada, ilma et ta peaks töötama ja muretsema raha pärast. Esimese paari kuuga oli ta valmis saanud esmavariandi oma tulevasest menukist. Kuid lõpliku raamatuni oli veel pikk maa minna. Kui ta lõpuks oli koos toimetajaga valmis saanud trükivalmis versiooni, oli ta vaba minema koos Truman Capotega uurima üht võigast mõrvalugu, kus väikelinnas oli tapetud ühel ööl kogu pere. Tehes uurimistööd Capote raamatu jaoks, sai ta aru, kuidas peaks kirjutama tõelise kuritöö raamatut, ning et kõige tähtsam selle juures on faktidest kinnipidamine. Capote „Külmavereliselt“, mis peaks olema tõelise kuritöö raamat on tegelikult ikkagi suuremalt jaolt kirjanduslik fantaasia, tõelise kuritöö teemal.

Kui Lee Laulurästas oli saavutanud palju suurema edu, kui ta ealeski oleks ette kujutada osanud, tekitas see tema jaoks palju probleeme. Talle ei meeldinud, et raamat ja film talle nii palju sisse tõid, kuna ta pidi selle pealt nii palju makse maksma. Pärast Laulurästa edu oodati, et ta peagi uue raamatu kirjutaks, kuid tema ei suutnud. Ta isegi naljatas, et ta ei kirjuta uut, kuna ta ei taha veelgi rohkem raha teenida. Kui ta aga kuulis reverend Maxwelli mõrvast ja sellest, et meest ennast oli peetud sarimõrvariks, arvas ta, et äkki saab ta sellest kirjutada oma järgmise raamatu, oma tõelise kuritöö raamatu. Kuid selleks ajaks, kui ta lõpetas oma uurimise oli tal enda sõnul palju kuulujutte, vananaiste uskumusi, valesid ja väljamõeldisi ning tõendeid tal polnud üldse. Seega, kuidas ta ka ei tahtnud, et suutnud ta kokku panna tõelise kuritöö raamatut ja kuigi ta alustas ka kirjandusliku versiooni, ei kirjutanud ta seda ikkagi lõpuni.

Tõsi, paar aastat enne surma anti välja tema teine raamat, mis oli tegelikult Laulurästa esialgne versioon, siis tegelikult ongi ta kirjutanud vaid ühe raamatu.

Mis see siis oli, kas see oli Harper Lee biograafia või oli see ühe kuulsa kuritöö teadaolevate faktide ülevaade? Kuigi peateema peaks olema Lee, siis on ikkagi Maxwellist, Radneyst, Burnist ja ka Capotest väga palju juttu. See on hästi kirjutatud uurimustöö kõigest mis on teada nendest inimestest ja nendega seotud sündmustest, kuid raamatu müügielement on ikkagi kindlasti Lee. Hästi kirjutatud ja huvitav.