Õnnelik prints

Raamat: Õnnelik prints by Oscar Wilde, tõlk Krista Kaer (2019) Varrak, RR, A

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45133411-nnelik-prints

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil pole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.

Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.

Classic, Fiction, Fantasy,

Kas teile meeldivad muinasjutus, mis algavad „Elas kord…“ ja lõppevad „Ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni!“ või meeldivad teile muinasjutud mille kunagi ammu kirjutasid vennad Grimmid või tänapäeval Stephen King? Mina isiklikult eelistan süngeid muinasjutte, sest oma süngusega valmistavad nad lapsi paremini tulevaks ette, mitte ei luba neile roosat mannat, mida kunagi sadama ei hakka.

Wilde kirjutatud lood ei ole ka need ilusa alguse ja õnneliku lõpu lood. Wilde lood on suht sünged ja neisse on sisse kirjutatud moraal, mida ei nämmutata lugejale lahti, kuid igaüks võib leida enda pigistava koha, et siis enda käitumist muuta, olgu ta siis laps või täiskasvanud. Need lühilood on tüüpilised Victoria ajastu lood, mille aluseks võisid olla vanad rahvalaulud, ning mis on ajastule omaselt täis isekaid, hoolimatuid, kõrke ja julmi tegelasi, kes võib-olla leiavad oma südame või siis ei leia ja lugu lõppebki lihtsalt sellega, kui hoolimatud inimesed teiste õnnetusest rõõmu tunnevad. Wilde lugudes on ilu see mis teeb tegelase hoolimatuks ja isekaks, kuid kui tegelane ise ei tea, et ta on ilus või inetu, siis võib ta olla just see kõige hoolivam hing. Tema lugudes on kolme kordust, olgu see siis proov kolm korda kellegi juurest lahkuda või siis kutsutakse kolm korda kedagi välja, kuid see maagiline kolme kordus, mida on ka teiste autorite haldja lugudes, on ka siin. Isegi kui tema lood on välja kasvanud iiri rahvalugudest, siis tema tegelased reisivad üle kogu maailma, tutvudes kõiksuguste fantastiliste ja maagiliste asjadega, olgu nad siis reaalsete asjade kirjeldused või siis puhas kirjaniku fantaasia. Siin on kristlike hoiatavaid lugusid, kuid tutvustatakse ka muid usundeid.

 

Paar aastat tagasi lugesin ma raamatut Victoria aegsetest muinasjuttudest. Selles kogumikus räägiti selle aegsetest muinasjuttudest üldisemalt, ning lisaks olid seal ka mõningad väljapaistvamad lood. Üks neist oli Wilde oma ning tema lugu polnud sugugi kõige fantastilisem või kõige julmem. Tundub et see oli ikka aeg, kui lapsi kasvati korralikult hirmutava hoiatuslooga, mitte ilusa roosa muinasjutuga.

Õnneliku printsi lühilood on suurepärased, võib-olla masendavad, kuid head ikkagi.