Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 3. juuni 2019

Bored of the Rings


Raamat: Bored of the Rings (Cardboard Box of the Rings #3) by The Harvard Lampoon, Henry N. Beard, Douglas C. Kenny (2019)
Hinne: E
Vahel lapsik ja räme, kuid alati andekas ja väga väga naljakas. See raamat on rõõmustanud paljusid lugejaid, kuid ka vihastanud paljusid Tolkieni fänne. Raamat ilus esmakordselt aastal 1969 ja selle viiekümnendaks aastapäevaks on sellest tehtud uustrükk.

Selles“ Sõrmuste isanda“ paroodia on täis kirjanike kaasaegse popkultuuri ja fantaasiakirjanduse vihjeid. Mitte ükski tegelane ei jää uuendamata – ei sünge Goddamn (Gollum) ega ka saamatu Arrowroot (Aragorn), Godgulf (Gandalf) on koba ning Frito (Frodo) ja Dildo (Bilbo) on pelglikud ja pahatahtlikud sooelanikud. Nad põgenevad Nozdrulide eest, satuvad Tim Benzendrine ohvriteks, neid piinavad Sorhedi käsilased, kuid vennaskond liigub läbi Kesk-maa nagu ei keegi muu. Lühike, terav ja vägagi asjakohane. Isegi Tolkeinil oleks raske seda raamatut lugedes tõsiseks jääda.
Parody, Humor, Fantasy

Kui te olete sellist raamatu tutvustust, siis ju lihtsalt peab raamatut ennast ka lugema. Eriti kui te teate „Sõrmuste isanda“ originaali ja olete näinud ka kõiki filme – nii pikki kui ka superpikki versioone. Lubatakse ju vägagi andekat ja popkultuurist tilkuvat nalja. Kuid kahjuks minu jaoks see vaid lubaduseks jäigi, sest mina suutsin küll terve raamatu läbi lugeda, ilma et väikseimgi naerupoiss nägu oleks külastanud.

Et siis … nagu sissejuhatusest saab lugeda, võtsin Harvardi tudengid ühel õhtul rahamurede üle arutledes napsu ja mõtlesid kadedusega, kuidas herr Tolkein oma lugudega raha kokku ajab, ning neil tuli mõte, et ka sellest natuke osa saada. Järgnes mitu kuud kirjutamist, naermist, joomist, võib-olla ka benzendriini või muude ainete kasutamist ja koos see õhuke raamatuke oligi. Kuna nende õnneks oli ka teisi samasuguses kondisuunis tudengeid, kes raamatut õiges valguses nägid, oli nende paroodial edu.

Mingil määral järgib nende lugu originaal, kuid tegelased on enamasti vastandid Tolkieni tegelastele ja enamasti on tegelased labased ja pilves ning tuntud kangelased tõmbavad lahingusse tormamise asemel end kerra ning kujutavad ette, et nad on soojas turvalises pesas. Selle asemel et olla ühtehoidev vennaskond, vihkasid nad kõik üksteist ja lihtsalt ime läbi jõudsin nad kõik elusalt lõpu. Haldjakeel koosneb kaubamärkidest, kuulsatest nimedest ning teiste tundud raamatute tegelastest ning seiklustest. Liiklusvahendiks on sead ja lambad, pahariteks on narkarid ning puusuurused juurviljad aitavad peategelastel edu saavutada, kuni neist suppi keedetakse.

Seda „kuulsat ja hirmnaljakat“ paroodiat lugedes meenus mulle tahtmatult Šveik – raamat mida lugedes mu vend oli naerust kõveras ja ta teadis peast enamusest sellest raamatust, kuid mina lugesin ja ei leidnud sellest mitte midagi naljakat ega ka pähe õpitavat. Teine asi mis mulle selle raamatuga meenus on kõik need Hollywoodi tehtud paroodiad kassahittidest – täpselt samamoodi on kõik kolmekordselt üle võlli keeratud ja igal võimalikul juhul on enamus nalju allapoole vööd suunatud.

Mis siis muud öelda, kui et igaühe jaoks on tema oma raamat ja mitte kõik ei naera samade asjade üle ning see raamat ei olnud üldsegi minu raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar