Raamat: Brandmannen by Ulf Kvensler, tõlge Maarja Aaloe (2024) Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/239588734-tulejumal
Isak töötab koduhooldajana ühes väikeses Smålandi asulas. Ühel päeval võtab temaga ühendust ta isa, rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, kes ta lapsena maha jättis. Nüüd on isa suremas ja tahab ära leppida. Ta tahab ka oma varanduse testamendiga Isakule jätta – ehkki teatud tingimustel. Isak sõidab koos oma tüdruksõbra Maddega isale külla ja nad tõmmatakse psühholoogilisse mängu, kus piir tegelikkuse ja õudusunenäo vahel muutub üha hägusamaks. Algab mäng elu ja surma peale.
Thriller, Crime, Mystery
Kuigi seda raamatut liigitatakse krimi alla, siis mina paneks ta pigem psühholoogilise peredraama, õuduka alla. Jah siin on krimi elemente, kuid see pole siiski krimi, sest siit puuuduvad need tüüpilised küsimused, millele krimi (ükskõik kui verine krimi) üles ehitatakse - kes tapeti?, kuna tapeti?, miks tapeti?, kes tappis?. Siin on teada, et surnud on Isaku õde ja ema, ja ka see on teada, et nad surid tulekahjus (selle tagajärjel). See pole krimi, see on psühholoogiline rännak täis manipulatsiooni ja õudusunenägusid, millele Isaku tõmbab tema isa. Sellel rännakul kisub isa lahti vanu haavu ja manipuleerib Isakut tegema asju, mida ta kaine peaga kunagi ei teeks. See on pikka mäng, mida isa on alustanud juba aastaid tagasi ja see on julm mäng, mida juhib suurusehullustusega sotsiopaat, kes manipuleerib teda ümbritsevaid nagu psühhopaat.
Autor isegi ütleb ühes kohas, et kõik toimuv jätab Isakule räpase tunde, ka lugejana oli mul vahel tunne, nagu oleks mind uputatud sopa sisse ja siis välja tõmmatud, ning kuivama jäetud. Oli lõike, mida lugedes ma raputasin pead nii intensiivselt, et riskisin kaelavaluga. Need unenäod/hallutsinatsioonid olid nii elavalt kirjeldatud, et ma tõsiselt imestan, et need mu oma unenägudesse üle ei tulnud.
Ma ei oskagi seda raamatut tegelikult hinnata, ühtpidi oli ta ju hästi kirjutatud, kuigi teema oli haige-eesli-sonimine, kuid teisalt oli see ikkagi haige-eesli-sonimine, isegi kui see oli hästi kirjutatud. Kuna see on meil raamatuklubi raamat, siis saab huvitav olema, kuidas me psühholoogid sellesse raamatusse suhtuvad, või kas nad seda üldse lõpuni loevad.





















Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar