Nende kaante vahele on mahtunud kaheksa lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena kunagi ammu kogetud kummalistest juhtumistest. Need on ehmatavalt ausad pihtimused, mille läbivaks teemaks on armastus ja surm. Nagu Murakami raamatutes ikka, seob paljusid tegelasi armastus muusika vastu, olgu see klassika, džäss või popp. Lood balansseerivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiril, kuid veidral kombel näivad usutavad, pannes lugeja kahtlema, et ehk võikski need olla tõestisündinud. Ent Murakami jätab meelega lahtiseks, kas tegemist võib olla kirjaniku enda mälestustega, mida ta on vürtsitanud eriskummaliste seikadega, või on need otsast lõpuni väljamõeldised. Ühes loos ütleb ta nii: „Me kõik kanname elus mingisuguseid maske. Sest ilma maskita pole selles karmis maailmas mu meelest üldse võimalik elada. Tegelikult võib deemoni maski taga peituda ingel ja ingli maski taga varjata end deemon. Pole võimalik olla lihtsalt üks või teine. Sest sellised me just olemegi. See ongi karneval.”
Fiction
Kui te olete varem lugenud midagi Murakamilt, siis te tunnete juba tema unenäolisi keerdkäike erinevatel teemadel. Ka selle raamatu lood on unenäolised keerdkäigud. Lugu võib alata ühel teemal, kuid lõppeda hoopis muust asjast uneledes. Iial ei või olla kindel, kas see lugu on täielik väljamõeldis või on sellel tõesti midagi pistmist Murakami enda eluga. Ta kirjutab nii erinevatel ja imelikel teemadel. Need võivad olla sügavalt isiklikud, melanhoolsed ja masendavad või siis arusaamatult sisutühjad kuid samas siiski lugemas hoidvad. See on Murakami.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar