2020

Artemiz's 2020 book montage

Lume ja tuha hingus
King nr 39
Jagatud saladused
Mina, Meg ja meie klass
Meie uues kodus kummitab
Ekraani taga
Soovipuu
Pärlipüüdja. Legend silmaterast
Kriiksujad
Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri
Üks väike valge tuvi
Koletis öös
Draakoni ärkamine
Kui sõnadest jääb puudu
Lumeõde
Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud
Sõnad sügavas sinises
Hurda graal
The Heretics Apprentice
Edward Tulane’i imetabane teekond


Artemiz's favorite books »

laupäev, 6. juuni 2020

Kuutõus


Raamat: Moonrise by Sarah Crossan, tõlge Kristina Uluots (2017, 2020) Varrak, RR, A
Hinne: B
Seitsmeteist aastane Joe pole oma venda näinud kümme aastat. Ed ei lahkunud nende pere juurest, mitte otseselt. Tegu on millegi palju hullemaga.
Ed on vanglas – surmamõistetud.
Nüüd on ta hukkamise päev paika pandud ja kell loeb viimaseid minuteid. Joe on otsustanud veeta need viimased nädalad vennaga, hoolimata sellest mida teised asjast arvavad … ja hoolimata sellest, kas Ed pani kuritöö toime või mitte. Kuid kas ta on süüdi? Ja kas sellel on lõpuks üldse tähtsust?
See lugu küsib lugejalt suuri küsimusi: Mis on elu hind? Mida saab andestada? Ja kuidas öelda hüvasti?
Drama

See oli minu esimene Sarah Crossani raamat. Ma olen ta raamatutest kuulnud, isegi raamatuid näinud, kuid polnud ühesegi neist sisse vaadanud ja räägitud on alati vaid raamatu sisust, mitte stiilist, kuidas raamat on kirjutatud. Seega, kui ma hakkasin lugema ja peatükk peatüki järel ootas mind luule/vabavärsi välimusega proosa, siis ootasin ma mingit seletust, miks see raamat nii on vormistatud, et kas peategelane armastab väga luulet, või ta vend armastas luulet või mingisugustki seletust sellele vormile. Kuid tuleb välja, et Crossan kirjutabki oma raamatuid sellisel kujul, luule välimusega proosa.

Aga lugu ise – ühe poisi lugu, kelle vend ootab surmanuhtlust. Joe meenutab helgeid hetki, mida nad vennaga koos veetsid, enne kui vend kodust lahkus, enne seda kui teda politseiniku tulistamises süüdistati. Samas mõtleb ka ta oma elust, oma tulevikust.

Joe ei tea täpselt mille pärast ta vend surmanuhtlust ootab, ta oli liiga väike kui see juhtus ja keegi ei täpsustanud talle. Ta ema ei hoolinud ja siis läks ta lihtsalt kodust ära, ning ainus mida tädi ütles, oli et vend on kriminaal ja parem on kui temast eemale hoitakse.

Kas te olete tähele pannud, kui filmides või sarjades keegi politseiniku tulistab või tapab, siis unustatakse kõik muu ja asutakse kurjategijat otsima, sest ohver on ju „üks neist“ ja kui siis kahtlusalune leitakse, saab ka kõige suurema karistuse, mis võimalik määrata on. Ja kui keegi on suguluses kellegiga, kes on vea teinud või kellegiga kelle ametikoht on ebameeldiv, kas siis nemad on ka siis süüdi, kuna nende soontes voolab sama veri? Edi ja Joe lood ongi sellised: süüdi lihtsalt selle pärast, et oled valel ajal vales kohas, seotud valede inimestega.

Lugu on üldiselt sellest, kuidas halvast keskkonnast tahetakse välja saada, kuid võetakse selleks ette valed sammud, kuidas õved hüvasti peavad jätma, kuid samas on siin ka armastus, pettumus, valikute tegemine. See on kiire lugemine, sest kuigi raamat koosneb 348 lk, on siin tegelikult sõnu natuke rohkem kui 100 lk jagu, kuid mitte lihtne lugemine, hüvastijätt pole kunagi kerge, olgu siis lahkumis põhjus ravimatu haigus, vanadus või kohtuotsus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar