Salt to the Sea

Raamat: Salt to the Sea by Ruta Sepetys (2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25614492-salt-to-the-sea

On 1945 aasta algus ja grupp inimesi rändab üle Saksamaa. Neid seob ühine meeleheitlik soov jõuda laevale, mis viiks neid eemale sellest sõjast räsitud maast.

 

Neli noort inimest. Nad kõik on sündinud erineval maal, neid kõiki kardavad avastamist ning neid kõiki kummitavad nende tragöödiad, valed … ning sõda.

Tuhanded meeleheitel sõjapõgenikud suunduvad rannikule, et põgeneda Nõukogude armee pealetungi eest. Nende nelja teed põimuvad omavahel ning üheskoos jõuavad nad Wilhelm Gustloffi laeva pardal, laeva pardal, mis kutsub neid oma lubadustega turvalisusest ning vabadusest.

Kuid kõiki lubadusi ei saa pidada.

Drama, Romance, History, War

Need sõjaromaanid, mida ma varasemalt olen lugenud, on tavaliselt olnud suuremalt jaolt keskendunud suhtedraamale, mis toimub sõja ajal ning sõda ise on olnud kaugel taustaks, mitte üheks osaks draamast. Salt to the Sea on lugu, kus sõda on väga suur ja väga julm osa. Kuigi seda raamatut liigitatakse YA (noorte täiskasvanute) raamatu alla, siis vähemalt minu jaoks on YA raamatud need, kus teismelised keskkooliõpilased nutavad murtud südamete pärast ja püüavad mängida täiskasvanuid enne oma aega, seega kuigi ka selle raamatu peategelased on 21, 17 ja 15, ei saa ma kuidagi seda raamatut liigitada YA raamatuks, sest need noored põgenevad, et ellu jääda, mitte ei tee draamat sellest, et neil pole midagi keskalõpuballiks selga panna.

Loo peategelased on Joana, Florian, Emilia, Alfred.

Joana on noor Leedulanna, kes on sõja alguses saadetud Preisimaale, kus temast sai haiglaõde. Nüüd on ta koos grupi põgenikega teel rannikule, et minna laevaga Saksamaale, kus ta emaga võib-olla kokku saaks. Temaga koos on Eva, suur naine, kes on üsna otsese ütlemisega, kuid ta vabandab alati oma ütlemise pärast, Kingapoeet, vana kingsepp, kes teab palju kingadest ja inimestest nende kingades, pime tüdruk, kes on kaotanud oma tädi rongijaamasaginas, kuid ta kuuleb ja tunnetab maailma paremini kui nägijad, ning ekslev poiss, kuueaastane marakratt, kes ühel hommikul nende grupi juurde tuli, kuna ta oli päevi üksi metsas olnud, kui ta vanaema enam ühel hommikul ei ärganud. Joanal on hingel saladus, mida ta kellegiga jagada ei saa, kuid see sööb tal hinge.

Florian on noor Preislane, kes on olnud SS teenistuses, kuna ta on andekas maalide restauraator ning ka koopeerija. Kui ta avastas oma ülemuste tegelikud plaanid võttis ta neilt midagi väga väärtusliku ning põgenes. Tema hinge sööb tema süü selles, mis juhtus tema perega ning kui avastatakse mille ta võttis, ei ole tal elu enam kauaks, seega peab ta põgenema võimalikult kaugele, ning võimalusel tahaks ka võtta kaasa oma õe, kes on sõjapakku saadetud. Seega on ta teel sadamasse, et sõita Saksamaale ja sealt edasi kaugele.

Emili on Poola tüdruk, kes on lahkunud farmist, kuhu ta isa oli ta sõja jalust ära saatnud. Ta põgeneb, kuid ta teab, et tal pole enam palju elada. Kui siis üks poiss ta päästab vene sõduri käest, järgneb ta oma valgele printsile, sest usub, et koos on tal mingigi võimalus.

Alfred on Sakslane, kes ei astunud Hitler Jugenti ridadesse selle algusaastatel, sest ta pole selline nagu teised poisid ja ka ta vanemad ei tahtnud et ta armeega ühineks. Kuid ta on lugenud kõike mida Füürer on kirjutanud ja ta on tema tulihingeline pooldaja ja seega on ta nüüd tööl sadamas, et aidata põgenikke laevadele toimetada, nende vahel valikut teha ja kõike dokumenteerida. Ta kirjutab mõttes kirju oma südamedaamile, kirjeldades kõike mis toimub sadamas ja laevadel, kuid ta ei suuda end niikaugele viia, et talle päriselt kirjutaks. Kui tema laevale, kuhu majutatakse ka enamus haavatud sõduritest, tuleb üks hooldusõde koos oma kahe patsiendiga, siis on Alfred lootusrikas, et neid aidates ootab teda sõja lõpus medal.

Nende nelja elud on omavahel seotud, kuidas Florian ka ei tahaks üksi oma teekonda jätkata, vähendades sellega võimalust, et teised võiksid temaga koos vahele jääda, kuidas Joana ka ei tahaks minna edasi üksi, ei saa ta ühtegi oma grupi liikmetest maha jätta, sest temas on see tõmme kõiki aidata, ning kuidas ka Florian ei püüaks Emiliat maha jätta, tunneb Emilia vajadust olla tema ligi, kuigi ta võiks teekonda ju ka jätkata Joanaga, ei taha ta Floriani silmist kaotada.

Vähehaaval selguvad ka noorte hingi purevad saladused, nende põgenemise põhjused. Sõda pole neile kellegile leebe olnud, nad on kõik oma peredest ilma jäänud ja neil pole suurt lootust näha kunagi ka neid sugulasi, kes on kuhugi kaugemale pakku saadetud. Nende tee sadamasse on samuti palistatud sõja julmade jälgedega ja enne veel kui nad jõuavad laeva turvalisse sülelusse peavad nad veelgi kogema kaotusi.

Kuna laev, millele nad kõik koos saadetakse, Wilhelm Gustloff on tuntud kui suurima hukkunute arvuga sõja ajal põhja lastud laev, siis võite vaid arvata, paljud neist sellest elusalt välja tulevad. Sõda ei halasta kellegile, olgu siis tegu vastsündinuga või vanuriga, kõik peavad sõja käigus oma elu eest võitlema ja kui neil on kõrval keegi, kes neile oma kohalolekuga jõudu annavad on nad õnnega koos. Sõjas sünnivad uued liidud ja luuakse uusi peresid, sest kokku hoides on suurem võimalus ellu jääda.

Südantlõhestavalt traagiline lugu. Hästi kirjutatud. Kuid mind paneb ikka imestama see, miks kirjutavad nii paljud Baltimaade kirjanikud teisest maailmasõjast, kas see on tõesti ainus aines millest me teame, millest me tahame lõpmatuseni heietada, kas meie elus pole kunagi midagi meeldivat olnud ega ole ka tulemas?