1970, Mexico City. Maite on sekretär, kes elab vaid ühe asja nimel: viimane “Salajase armastuse” numbri nimel. Sellel ajal kui tudengite protestid ja poliitiline rahutus haarab linna, põgeneb Maite lugudesse täis kirge ja ohtu.
Tema naaber, Leonora, kenake kunstirudeng, tundub elavat slu täis intriige ja armastust, mida Maite endalegi tahaks kui Leonora kahtlastel asjaoludel kaob, leiab Maite end kadunud neiu otsingul - see teekond viib teda üha sügavamale Leonora salapärasesse radikaalsete tudengite ja dissidentide ellu.
Kuid Leonorat otsib ülemuse käsul ka hämar tüüp koos oma jõhkardite kambaga, kelle põhiülesanne on poliitiliste aktivistide põrmustamine. Elvis on etsentriline kriminaal, kes soovib põgeneda oma enda elust - ta vihkab vägivalda, amastab vanu filme ning rock’n’rolli. Kuid kui Elvis otsib kadunud neiut, peab ta ka jälgima Maitet - ning Maite täidab üha enam ta mõtteid, kuna talle meeldib sama muusika ning tundub et nad jagavad ka üksildast südant.
Mida lähemale Maite ja Elvis üksteisele jõuavad, seda rohkem saavad nad teada tõde Leonora kadumise kohta, ning nad ei saa enam sellega seotud ohte vältida, kui neile jõuavad jälile palgamõrtsukad, valitsuse agendid, vene spioonid ning nende kõigi eesmärk on hoida Leonora käes olevat saladust - kasvõi elu hinnaga.
Fiction, Thriller, History, Romance
“Öö oli sametiselt sume” on kolmas Silvia Moerno-Garcia raamat, mida ma lugenud olen ja ka see pole esimese kahe raamatuga samas stiilis. Seekord on tegu siis poliitilis-ajaloolise armastus romaaniga.
Loos on kaks peategelast - Maite ja Elvis. Maite on assistent, kes on just saanud kolmkümmend. Ta elab üskinda, tal on papakoi ja auto, mis pidevalt katki läheb. Ta on ka väikest viisi kleptomaan, talle meeldib oma naabrite korteritest väikseid suveniire kaasa võtta, kui ta mingil põhjusel peab nendel külla minema. Just siis kui ta on järjekordselt ilma autota ja ema on taas kord ta enda sünnipäeval tema õde tähtsamaks pidanud, palub Maite abi ta üle koridori nabrinna Leonora. Leonora oli paariks päevaks linnast lahkumas ja ta vajas, et keegi ta kassi toidaks.
Elvis on kakskümmend üks, see on juba väga kõrge vanus tema ametialal ja ta ei tea, kui kaua ta seda tööd teha saab. Ta on palgaline jõhkard. Iga kord kui tudengid mässama või protestima hakkavad, saadetakse tema ja tema semud nende sekka, et nad konfiskeerisid ajakirjanikelt fotokad ja filmid ning diktofonid, ja võimalusel ka neutraliseeriks mässu juhid. Pärast viimast, täielikult nässu läinud operatsiooni saab Elvis oma bossilt uue ülesande - leida on vaja üks kadunud neiu ja tema käes olevad fotod.
Ja niiviisi hakkavadki Maite ja Elvis taspisi üksteise poole liikuma - Maite otsib Leonorat, et ta ei peaks enam seda neetud kassi toitma ja saaks Leonora käest raha, millega ta saaks oma auto remondist kätte ja Elvis jälgib seda naist, kes meenutab talle lapsepõlves nähtud pilti Sinihabeme naisest, kes on just avastanud ruumi täis laipu, lootes leida Leonorat ja fotosid, et ülemusele meelehead teha. Maite võrdleb oma seiklusi lugudega, mida ta on lugenud graafilistest novellidest ja Elvis seob iga tähtsama sündmuse lemmiklauluga.
Suhteliselt rahulikult algunud lugu, mis on täis ajastule omast muusikat, muutub üha julmemaks ja verisemaks ning läbiv joon on kadunud neiu jälgede ajamine ja fotode otsimine.
Seda on tõsiselt huvitav lugeda ja jälgida, kuidas tegelased omavahel seotud on. Ning isegi kui ma aimasin nii mõnedki saladused üsna ruttu ära, oli siiski põnev jälgida, kuidas lugu jõuab sellesse hetke kui autor lugejale saladused avaldab. Osa loost on reaalne ajalugu, kuid suurem osa siiski fantaasia - need verised mässud, riigi agentuurid, kes püüdsid tudengite proteste maha suruda, see kõik oli 70ndate Mehhikos reaalselt olemas.
Hea lugemine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar