Crimson Death

Raamat: Crimson Death (Anita Blake, Vampire Hunter #25) by Laurell K.Hamilton (2016)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/27836564-crimson-death

Anita Blake’ kahekümne viiendas loos saab see vampiirikütt ning surnumanaja aru, et kurjus on vaatajate silmades …

Anita pole oma vampiirist alamat, Damiani, kunagi sellises seisus näinud. Tõusev päike ei paku talle kosutavat surma, mida mees nii hädasti vajab. Selle asemel näeb ta iga päev kohutavaid õudusunenägusid, mis lõppevad sellega et ta ärkab kaetuna verise higiga.

Ning nüüd, kui Damian on kõige haavatavam, on Anital teda kõige rohkem vaja. See vampiir, kes Daminani lõi, kes on teda sajandeid piinanud, võib olla oma kontrolli kaotamas, lubades metsikutel vampiiridel amoki joosta ning rikkuda ühte nende kõige rangemat reeglit.

Mõned võiksid öelda, et armastus on motivaator, kuid ka vihkamine ajab asja ära. Kui Anita liidab oma jõud oma sõbra Edwardiga, et tapatalguid lõpetada, on Damian nende poolel, isegi kui see tähendab tema jaoks tagasi minemist maale, kust tema õudusunenäod alguse said … kohta, mis ei oota sugugi avasüli ei vampiire, ei palgamõrtsukaid ega ka surnumanajaid.

Romance, Paranormal, Criminal Mystery

Kahekümne viies raamat juba ja ikka endiselt äärmiselt huvitav!! Seekordses raamatus on probleemiks Damiani looja. Damian, kes enam ei maga Anita voodis, sellest ajast peale, kui ta endale armastuse leidis (või nii ta arvas) ja nad otsustasid monogaamseks jääda, kuid nüüd on tal probleem. Ta magab päeval. Iseeneset poleks see ju probleem, sest Damian on päevakõndija ja tal pole mingit probleemi ka päikese käes olla, kuid tema praegused päevauned on rohkem nagu luupainajad ning ta ärkab verisest higist läbiimbunud linade vahel.

Kui Anita ja Nathaniel oma kolmiku kolmandata aidata püüavad, siis lõpetavad nad tahtmatult ka Damiani senise suhte, sest ka tema saab aru, et tema „armastatu“ oli tegelikult lihtsalt tema külge klammerdunud, mitte ei armasta teda. Kuid kui nad kolmekesi siis ardeuri toidavad, selgub et Anita väe kasvamisega on ka tema kolmiku liikmete vägi kasvanud, ning seekord ei mänginud vampiiritrikkidega mitte Anita või Damian, vaid Nathaniel.

Aga neil ei lasta kaua arutada, mis võib selle kõige taga olla, sest Iirimaalt Dublinist helistab Edward. Nimelt on Dublinis leitud vampiiride ohvreid, kuigi Iirimaa olla kõigi teada ainus koht, kus vampiire ei ole. Aga Damian on ju Iirimaalt, seega keegi seal ikka on. See-Kes-Damiani-Lõi on väga vana ja väga kaval vampiir ja ta on siiani suutnud nende olemasolu Iirimaal salajas hoida, kuid nüüd ühtäkki on olukord muutunud.

Esialgu ei taha Iirlased Anitat (surnumanajat) riiki lasta, kui aga iga ööga ohvreid juurde tuleb ja jääb ka selline mulje, et vampiirideks on tehtud lapsi, suudab Edward Iirimaa võime veenda, et Anita koos oma saatjaskonnaga sinna tuleks.

Enne veel kui Anita lennukile läheb, kerkivad taas kord üles veel endiselt lahendamata teemad – kes on see tiiger, kes osaleb nende grupiabielus, kuidas hoida häid suhteid Arlekiinidega ning mida teha Asheriga. Teel lennukile räägitakse, võideldakse selgeks nii mõnigi teema, ning selleks ajaks kui nad lennukis on, on Anita ainukeseks mureks hirm lendamise ees ning Nathanieli soov isaks saada.

Kuid Iirimaa võtab neid vastu tormakalt. Koheselt viiakse neid kuriteopaigale, Anita tutvub kohaliku hästi hoitud saladusega, üks Anita saatjatest tõestab, et rahumeelsete Iirlaste vangla ei suuda kinni hoida paranormaalseid elukaid ning muud kohalikud püüavad neile kas kaikaid kodaratesse loopida või siis salaja aidata, pannes sellega oma elu ohtu.

Nagu ikka, suudab Anita uurimise käigus ära unustada söömise ning ardeuri eest hoolitsemise. Kogu tema saatjaskond püüab rahumeelsetele Iirlastele tutvustada asju, mida nad paranormaalsete olendite kohta ei tea, kuidas Iirimaa oma maagia võib mõjutada tavalisi paranormaalseid asju, ning seda et ainus hea vampiir on surnud vampiir (kui ta just pole kellegi kihlatu või armastatu  :)). Ning selle seletamise ja uurimise käigus, olles väsinud ja näljane, teeb Anita vea, mis läheb talle kalliks maksma.

Need 700+ lehekülge olid nagu ikka suurepärased. Kuigi aegajalt tahaks kõvasti öelda ’Ma tean seda, seda ei ole vaja igas raamatus meelde tuletada!’ kuid ma mõistan, et kõik võib-olla ei mäleta ja ma imetlen endiselt, kuidas Hamilton suudab ühe lihtsa teema ümber nii suure mulli, nii kaasakiskuvate dialoogidega, puhuda. Käesolevas raamatus polnud nii palju seksistseene kui tema varasemates raamatutes on olnud ja see näitab vaid seda, et kirjanik kasvab koos lugejatega, et ta ei hoia raudkindlalt kinni esimeste raamatute formaadist, vaid pakub lugejatele just seda mida tema lugejad võiksid oodata sarja kahekümne viiendalt raamatult.