Topisetegija tütar

Raamat: The Taxidermist’s Daughter by Kate Mosse (2014, 2015)RR, A, Eesti Raamat

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/31551708-topisetegija-t-tar 

On aasta 1912. Külaelanikud on kogunenud surnuaeda südaööks, sest uskumuse järgi peaks sel ööl ilmuma nende hinged, kes tuleval aastal surevad. Siin, kus jõesuue viib merre, hoitakse vanadest uskumustest veel kinni.

 

Teistest eraldi seisab topisetegija tütar. Constantia Gifford on 17 ja ta elab koos isaga lagunevad majas: see on kõik mis on alles jäänud kunagisest kuulsast Giffordi topiste muuseumist. Täidetud loomanahad, mis kunagi olid iga elutoa uhkuseks, on nüüd moest läinud ja Giffordist on saanud häbistatud ja pettunud mees.

Kirikukellad hakkavad lööma ja kõigi silmad on pööratud kirikule. Keegi ei märka kindas kätt, mis korjab üles kivi. Kui kella viimased helid hääbuvad vaikusesse, lebama pimeduses surnud naine.

Sellel ajal, kui küla valmistub tõusuveteks ning hooaja suurimaks üleujutuseks, on Connie hõivatud kuritöö kordasaatja selgitamisega, kuid leiab lõpuks ise ennast kahtlusaluste seast. Kas Constantia on ikka see, kes ta tundub olevat – olukorra ohver või on tegemist millegi palju pahaendelisemaga? Ning mis on see saladus, mis on maetud Giffordi majja, tema isa töötoa klaaskastide ja –kuplite keskele?

History, Mystery, Gothic, Thriller

Harakas

Kui ma hakkasin seda raamatut lugema, siis meenus mulle koheselt üks teine raamat, mille algus on peaaegu samade sõnadega. Külm Markusepäev öö surnuaial, kokkukogunenud ootavad tuleval aastal surnute hingi. Selline algus tekitas minust tahtmatult ootusi järgnevale, kuid ainus mis neid kahte raamatut seob ongi see algus ja 24. aprill. Raamat millest ma räägin on loomulikult Maggie Stiefvater "Kaarnapoisid".

Topisetegija tütar on korralik ajalooline õuduslugu, siin on surma, on saladusi, rikaste hoolimatust tavinimeste elu suhtes, meeste hoolimatust naiste suhtes, uue sajandi tugevad ja ettevõtlikud naised ning purjus mehed. Kuigi ma alguse võrdlesin raamatut Maggie Stiefvateri raamatuga, siis mida peatükk edasi, seda enam hakkas ta meenutama Barbara Erskine raamatut „Kesköö – üksildane paik“.

Vares

Loo peategelane on topisetegija tütar Connie, kes on isaga koos juba kümme aastat elanud selles üksildases külas Londoni lähistel. Nad kolisid sinna pärast seda kui Connie haigeks jäi ja isa oma muuseumi kaotas. Connie on hakanud ka isa jälgedes töiseid tegema, eriti linnutopiseid.

Kui ta pärast seda ööd surnuajas, kus kirikust lahti lasti linnuparv, kellest enamus paanikas vastu puid ja hauakive lennates surma said, nende kodulähedasest jõest laiba leiab, lähevad asjad veelgi imelikumaks kui nad surnuaias olid olnud. Ta isa lahkub sõnagi lausumata kodust, talle tuleb laibaga appi üks kena noormees, siis hakkab see noormees oma isa otsima. Siis tuleb politseinik mõlemat isa ja veel paari meest tema juursest otsima. Lisaks on ta ka imelikke kirju saanud ja talle hakkavad meenuma ka asjad lapsepõlvest, mis ta oli koos oma haigusega unustanud.

Hakk

Lisaks Conniele on siin raamatus ka veel paar teist häält, kes on kuidagi seotud Connie lapsepõlvega ja millegi kriminaalsega, mis nüüd on neid uuesti kokku sidumas.

Mida rohkem raamatu lõpu poole, mida suuremaks läheb torm ja kõrgemaks tõusuvesi, seda rohkem tekkis mul tunne, et ma loen taas kord ühte mu luupainajate käsikirja, sest jooksmine kui su jalad tegelikult mudas ei liigu on mulle nii tuttav stseen mu täiskuu-unedest. Seega see painajalikult põnev kriminaalne müsteerium haaras mind endasse ega lasknud minema enne kui pulmas aasta hiljem.

Künnivares

Suurepärane lugu. Ja ta oleks veelgi suurepärasem olnud, kui Harri poleks lubanud Conniele helistada (20 sajandi alguseks oli küll telefon leiutatud, kuid sellel ajal oli call siiski küllaminek), kui linnud ei oleks istunud aialipikutel (päris huvitav aed, mis koosneb paberist lipikutest), kui teed poleks katnud asfalt (paved road on siiski sillutis, mitte asfalt) ja ruumi poleks köetud parafiinist ahjuga (huvitav, kui kaua parafiinist ahi küttekehana vastu peaks – 5 min, 20 min). Need on vaid mõned näited, kus tuli lause uuesti üle lugeda ja alles siis said aru, mida tegelikult mõeldud oli. Kahju.