Hinne: B
Nüüd kui sooned ümber Cabeswateri on üles äratatud,
pole asjad Ronani, Gansey, Blue ja Adami jaoks enam iial samad. Ronan näiteks
vajub üha sügavamale oma unenägudesse ning ta unenäod hakkavad üha enam trügima
ka ta ärkveloleku aega. Kuid mõningad väga kurjad inimesed otsivad samu asju
mida Ganseygi, et lahendada Cabeswateri mõistatust.
Paranormal, Criminal mystery, Drama
Alustuseks tutvustan ma teile ka selle sarja esimest raamatut, et oleks
kergem aru saada teisest.
The Raven Boys (The Raven Cycle #1)
„On vaid kaks põhjust miks mitte-sensitiiv võiks näha kellegi hinge
Püha Markuse ööl,“ ütles Neeve. „Sa kas oled tema eluarmastus … või sa tapsid
ta.“
Surnuaias on külm juba enne seda kui surnud saabuma hakkavad.
Igal aastal, seisab Blue Sargent oma sensitiivist ema kõrval, kui neist
mööduvad peagi-surnud. Blue ise pole neid kunagi näinud – kuni selle aastani
siis, kui pimedusest ilmub poiss ja kõnetab teda.
Ta nimi on Gansey ning peagi saab Blue teada, et ta on õpilane
kohalikust Aglionby nimelisest erakoolist. Blue on end Aglionby poistest eemale
hoidnud. Neid tuntakse kui Ronga Poisse ning neist pole muud kui pahandust.
Kuid Blue ei suuda Ganseyst eemale hoida ja ta ei oska selle põhjust
seletada. Ganseyl on kõik olemas – perekonna raha, hea välimus, ustavad sõbrad –
kuid ta otsib midagi palju enamat. Tal on eesmärk mis on endaga haaranud veel
kolm Ronga Poissi: Adam, stipendiumiga õpilane, kes vihkab kõiki rikkaid enda
ümber; Ronan, julge hing kes pendeldab viha ja masenduse vahel; ja Noah, vaikne
jälgija neile neljale, kes näeb palju kuid räägib vähe.
Niikaua kui Blue mäletab on teda alati hoiatatud, et tema on põhjuseks,
miks ta eluarmastus sureb. Ta polnud seda kunagi varem probleemiks pidanud. Kuid
nüüd, kui tema elu seotakse imeliku ning julma Ronga Poiste maailmaga, ei ole
ta enam väga kindel.
Paranormal, Criminal mystery, Drama
Vot siis selline uus sari Maggie Stiefvateri sulest. Tema on see
kirjanik, kes kirjutas Shiver triloogia ja The Scorpio Races raamatu.
See uus sari on kui unenägu – sõna tõsises mõttes. Mul oli esimest
raamatut lugedes selline tunne nagu ma oleks poole sellest unes näinud ja ka
see raamat pole teistmoodi. Väga hea lugu. Mis teeb loo eriti heaks, on see et
igas osas on lisaks põhi loole ka veel eraldi „kriminaalne müsteerium“, mis
lisab põhiloole veelgi sügavust ja salapära juurde.
Raamatu neli peategelast – Blue, Gansey, Ronan ja Adam – on fantastiliselt
kirjutatud tegelaskujud. Neil kõigil on omad head ja vead ja nad püüavad kõik
leida iseend ning oma kohta selles nelikus.
Kui esimene raamat oli lugu Noah müsteeriumist, siis teine raamat
keskendub Ronanile, tema unenägudele ja nendele asjadele mida ta endaga
unenägudest kaasa toob – nii kasulikud asjad kui ka kohutavad asjad. Adam kes
eelmise raamatu lõpus ohverdab iseend, et teisi aidata, näeb selles raamatus
vaeva, et leppida selle ohverduse tagajärgedega ning õppida sellega elama.
Bluel tuleb otsustada, kas jätkata endale ja teistele valetamist või tuleb tal
endale tõde tunnistada.
Miks ma ütlen et see sari on kui unenägu? Sest esimeses raamatus
veedavad noored suure osa loost unenäometsas – Cabeswater ja täpselt nagu
unenäoski vahetuvad pildid järsult ja kõike ei jõua tähelegi panna ning
aegajalt on raskusi edasiliikumisega (mitte lugemise mõttes, vaid nagu
luupainajas ikka, selline tunne lihtsalt et jalad ei liigu, kuigi tuleb
kiiresti liikuda). Ma lugesin, täielikult loosse uppunud ja tunne oli nagu näeksin
ma ise und. Ka teine raamat annab sama tunde, kui Ronan oma unenägudesse kaob,
kord rahulikult koos asjadega väljudes kord koos luupainajaga ärgates. Vahepeal
on raske vahet teha, kas on tegu unenäoga või mitte. Kõik on natuke paigast ära,
kuna sooned ümber Henrietta ja Cabeswateri (mis on üldse kadunud) on paigast
ära, kuigi nad on taas aktiivsed, on nad siiski ebastabiilsed ja seega on kõik
ebastabiilne.
Selleks et sooned ja Ronani unenäod taas kontrolli alla saada on vaja
leida ebastabiilsuse tõeline põhjus.
The Raven Cycle on hea sari!
Üks koht selles raamatus ajas mind tõsiselt naerma ja naeru põhjuseks
polnud sugugi lugu ise vaid see, et üks tegelastest, üks Blue tädidest olla
väidetavalt Eestlane. :). Alati on huvitav ja naljaks lugeda kuidas siis Eestlasi
iseloomustatakse, sest neid pole väga tihti Ameerikas kirjutatud
ilukirjanduses. Kuid seekord on siis Blue tädi Persephone Eestlane :) ja tema
iseloomustus on väga õige, vähemalt tähtsate punktide poolest – ta kannab
alkoholi hästi ja talle ei meeldi kui teda nimetatakse venelaseks. Kuid kui ta
tegelikult ka oleks Eestlane, ning ta vanemad oleks talle siin Eestis pannud
nimeks Persephone – vaene laps, ma kujutan ette milliseid nimesid talle oleks
teiste laste poolt lasteaias ja koolis pandud.
Maggie Stiefvater on lisaks Shiver sarjale ja The Scorpio Racele
kirjutanud veel ühe sarja, mida eriti ei teata. Tegemist on sarjaga Books of
Faerie (Lament ja Ballad), kolmanda raamatu Requiem ilmumise ajaks on pandud
2015. Kuid ka see sari on hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar