Styxx

Raamat: Styxx (Dark-Hunter #23) by Sherrilyn Kenyon (2013)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/15767586-styxx

Just siis kui arvasid, et viimne kohtupäev on möödas …

Sajandeid tagasi päästis Acheron inimkonna hävingust, kui ta vangistas iidse kurjuste, mis oli valmis üleüldiseks hävinguks. Kuid nüüd on see kurjust taas vabanenud ning haub kättemaksu.

Acheroni kaksikuna pole Styxx alati olnud oma venna poolel. Nad on sajandeid olnud pigem valmis üksteisele nuga selga lööma kui üksteise seljatagust kaitsma. Nüüd on Styxxil võimalus tõestada ustavust oma vennale, kuid seda vaid juhul kui ta oma valmis vahetama oma elu ning tuleviku Acheroni elu ja tuleviku vastu.

Atlantise viha ja õnnetuse jumalanna Bethany on sündinud selleks et heastada halba. Kuid see pole kunagi olnud ülesanne mida ta oleks nautinud. Kuni praeguseni. Ta on Acheronile tänuvõlgu ning ta on lubanud selle tasuda, üskkõik kuidas. Acheron veel ühineb teiste oma panteoni jumalatega põrgus, ning mitte keegi ei saab Bethanyd peatada.

Kuid asjad pole kunagi nii nagu nad esmapilgul tunduvad, ning Acheron pole enam kaugeltki mitte viimane oma sugupuus. Styxx ja Axheron peavad oma mineviku maha matma ning õppima üksteist usaldama või toovad nad ränkasid kannatusi ka teistele.

Kuid siiski on raske riskeerida oma eluga kellegi eest, kes kunagi püüdis sind tappa, isegi kui sa riskid oma kaksiku nimel, eriti kui lojaalsus on moonutatud ja mitte kedagi ei tohi usaldada, isegi ennast mitte. Kuidas leida teed tagasi pimedusest, mis tahab neelata kogu maailma? Või siis pimedusest, mis tahab neelata su oma hinge?

Paranormal, Romance, Drama

Lk: 836

P.S. Goodreads’i raamatu sisukokkuvõte annab vägagi vale pildi raamatu sisust!

Kui te olete lugenud eelnevat 22 Dark-Hunteri raamatut ja Dream-Hunteri ja Were-Hunteri raamatuid, siis te teate, kes on Acheron ja teate ka kes on Styxx. Kui te olete lugenud Acheroni raamatut, siis te kujutate ette milline oli elu (laste elu) antiikaja Kreekas ja Atlantises. Kuid te teate seda lugu vaid Acheroni silmade läbi. Aga igal lool on kolm külge – sinu silmade läbi, tema silmade läbi ja mis tegelikult juhtus. Seega nüüd siis on meil võimalus näha antiikaja Kreeka ja Atlantise elu Styxxi silmade läbi.

Kui ma lugesin Acheroni raamatut (728 lk) paar aastat tagasi, siis ma tõsiselt haletsesin Ashi, sest tema lapsepõlve oli nii julmalt kirjeldatud – kõik need jubedused, mis ta pidi läbi elama. Kuid tema elus oli üks inimene, kes temast hoolis – tema armastatud õde Ryssa. Noh ja siis ta suri ja temast sai jumal ja siis Dark Hunter ja siis leidis ta oma Dark Hunterite pere ja siis Tory … ühesõnaga esimesed 21 aastat olid võrdlemisi julmad, kuid ülejäänud 11 000 + aastat läksid juba õnnelikumalt.

Kuid Styxx – Ashi kaksik, kes küll sündis tema kaksikuna, kuid oli siiski tavaline inimene, kes oli seotud Ashi eluga selleks, et keegi Ashi ei tapaks enne kui ta täisealiseks saaks … oli Ashi poolt tutvustatud kui isekas ja kättemaksuhimuline jõnglane.

See raamat siis annab võimaluse heita pilk Styxxi elule tegelikult. Ma ei hakka teile lühijutustust tegema, see läheks liiga pikaks, eriti kui ma oma emotsioonid vabaks laseksin ning paneksin kirja kõik mõtted, mida see raamat tekitas. Seega on kõige parem kui ma teen lühikokkuvõtte emotsioonidest, mida ma raamatut lugedes kogesin. 

See oleks umbes midagi nii – ei … tõsiselt … ei ole võimalik! … miks? … ei!! … kas ta on hull või? … EI! … tõsiselt!! … mitte jälle! … Idioot!! … Ei!! … Avage ometi oma silmad! … Aidake teda keegi! … Ei tohi! … tõsiselt mõtled või? … MIKS? … Kuradi isekas plikatirts! …EI ole võimalik!! … ta pole seda ära teeninud!! … Kuradi päralt! Avage ometi oma silmad! … ja sa oled tema vend!! … ei ole võimalik!! … Ja sinul on alati õigus, jah!?!?! … tõsiselt? TÕSISELT? …

Kuigi raamatu kokkuvõte räägib mingist vanast kurjustest, mis tahab taas kord maailma hävitada, siis raamat on ikkagi enamuses Styxxist, tema lapsepõlvest, tema armastusest, tema vangistustest, tema perest ja siis ka tema minevikust – kaugest kaugest minevikust.

Kuid Ash, kes siiani oli tundunud mulle kui suurepärane tegelane, kartmatu juht ja suurepärane õpetaja, kellel on küll oma varjuküljed, kuid pärast Styxxi raamatut on ta minu jaoks hoopis enesekeskne, vabatahtlikult pime ja tõsiselt julm persevest. Noh jah, lõpuks ta siiski mõistab oma viga, kuid ikkagi, enam ei ole Ash minu jaoks kõrgel pjedestaalil, kuid nüüd on ta tagasi alla surelike hulka toodud.

Meil kõigil on kaks peret – see pere kelle sekka me sünnime ja see pere kelle me ise endale valime. Kuna me ei saa seda esimest peret valida, siis me kas lepime nendega, kes meile antud on või siis lõpetame nendega suhtlemise. Meie teine pere muudab meid paremaks ning meie elu huvitavamaks. Kuid ükskõik kui halvasti me ka oma esimesest perest mõelda võiksime, ei tohi siiski neile lõplikult selga pöörata, sest nagu ma juba ütlesin on igal lool alati kolm külge. Aga millegi pärast on ikka nii, et su oma pere on alati valmis meist palju hullemat uskuma kui võõrad.

Aga lõppkokkuvõttes oli Styxx üle mitme raamatu üks parimaid Kenyoni raamatuid!