The Truth About Lord Stoneville

Raamat: The Truth About Lord Stoneville (Hellions of Halstead Hall #1) by Sabrina Jeffries (2009)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/6596594-the-truth-about-lord-stoneville

Nad on skandaalne Sharpe perekond, viis mässumeelset õde/venda, kes on määritud šokeeriva perekonna saladusega. Nüüd on nad kõik vastamisi seatud kohutava ultimaatumiga: abielluda aasta jooksul – või jätta hüvasti pärandusega.

Viimse kahe kümnendiku jooksul, mis on möödunud ta vanemate traagilisest „õnnetusest“, kus nad mõlemad hukkusid, on Oliver Sharpe, Stoneville markii, püüdnud unustada selle saatusliku õhtu sündmusi elades oma elu kui ohjeldamatu elumees. Ning kui ta vanaema ähvardab teda ning ta õdesid/vendi pärandusest ilma jätta, kui nad maha ei rahune ning ei abiellu, mõtleb ta välja plaani kuidas rahuldada vanaema nõudmine tõelisel Sharpe stiilis – tuues koju liba pruut otse bordellist! Kuid tema plaan võtab natuke teise suuna, kui ta päästab hoopis Ameeriklannast kaunitari, kes on sattunud raskesse olukorda.

Maria Butterfield tuli Londonisse et üles leida oma peigmees, kes on jäänud kadunuks, kuid see pisiasi ei peata Oliveri saavutamast seda mida ta tahab: Maria, Oliveri voodis. Tema esialgne mässumeelne maskeraad, mis aitaks tal lõpetada vanaema nõudmised võiks isegi töötada, kuid üsnagi pea muutub kõik liigagi tõeliseks – teda haarab oma embusesse armastus, mis ahvatleb teda jätma oma mässaja kombed.

Romance, History

Tõsi ta on, et see raamat on mul ammugi kõvakettal ootamas olnud, et kui kunagi aega peaks olema, siis võiks ju lugeda, seega kui XOXO After Dark pakkus seda raamatut tasuta lugeda, siis ma mõtlesin, et miks ka mitte.

Oh jah, see on üks selline tüüpiline ajalooline armastuslugu, kus Lord See ja Too peab kiiresti abielluma ja leiab siis ühe vägagi ebatüüpilise pruudikandidaadi, keda ta loodab lihtsalt paberi pärast altari ette vedada, kuid lõpuks ilmneb siiski, et naljaga alustatud lugu osutub tõeliseks armastuseks. Teate mida mina arvan abieludest, mida sõlmitakse lihtsalt niisama, nalja pärast, et miks ka mitte – SUURIM VIGA TEIE ELUS!!!!

Aga lähme nüüd tagasi raamatu juurde. Otse loomulikult on meie kangelasel ka SUUUR SALADUS, mis on nii kohutav, et ta on surmkindel, et kui keegi sellest kuuleb, siis keegi teda enam ei armastaks ja ka ühiskond heidaks ta oma rüppest välja. Ema, anna kannatust!!! Nagu ikka on see SUUR SALADUS tegelikult tühine asi, kuid kogu raamatu jooksul tuletatakse lugejale meelde, et meie kangelane nii kannatab, oh kuidas ta kannatab … Pierrot, mängi paar ilusat lugu!! :). Me kangelane on tõsine Alfa isane, kes esialgu peksab rusikaga vastu rinda ja vannub, et teda ei sunni keegi abielluma ja siis natuke aega hiljem peksab taas vastu rinda ning vannub, et ta on kogu elu vaid seda ühte olevust oodanud ja kogu ülejäänud elu pühendab vaid tema jumaldamisele.

Ja kangelanna … üks järjekordne Ameerika naisõiguslane/pärijanna/kangekaelne mässaja/esimese suudluse järel armuja/esimesel võimalusel solvuja/… tüütu tegelane. Miks alati peavad need kangelannad olema sellised esialgu kangkaelsed ja oma õigusi taga ajavad ninatargad, kuid niipea kui nad „avastavad“ et nad kangelast armastavad, siis nad sulavad ja lasevad kangelasel endaga teha mida iganes, kuni hetkeni kui ta armastatu elu on ohus ja siis nad taas möirgavad korraks, et järgmisel hetkel taas üheskoos voodisse langeda? IGAV!!!

Ma turtsatasin nii mõnigi kord seda raamatut lugedes. Nagu ikka toob autor nagu muuseas sisse suurte kunstnike nimesid, sest tegu on ju Inglismaaga ja markiisi lossiga, seega on ju väga tavaline, et seinal ripuvad suurte meistrite tööd (kuid ärgem unustagem, et tegu on vaesuva markiisiga!!)

Vahepeal oli autor sulaselgelt saanud inspiratsiooni kirjandusklassikast – Jane Eyre.

Üks peretütardest, Minerva, on kuulus/kurikuulus gootiliste armastusromaanide autor, kuid kui ta oma teise õega räägib üsnagi vabameelselt oma venna bordelli külastustest, siis ta õde ahhetab, „MInerva, sa ei tohiks sellistest asjadest midagi teada.“ – et siis nagu kirjanik, kes kirjutab armastusromaane, kus kangelanna langeb poolalasti kangelase käte vahele, et kangelane saaks ka ülejäänud riided eemaldada ning kangelanna oma suure riista otsa istutada ei tohiks teada midagi oma venna bordellikülastuse harjumustest?????

Ja siis minnakse riideid ostma kasutatud riiete poest??? 19 sajandi Inglismaa, naistel ei olnud kapid kleite täis ja nad ei valinud iga hommiku uut kleiti, vaid kandsid ühte kleiti pea iga päev; heal juhul oli neil kaks kleiti üldse. Rikkamatel naistel loomulikult oli kleite rohkem, kuid eelmise hooaja kleite anti teenijatele kanda mitte ei viidud kasutatud riiete kokkuostu, kus siis need puhastati ja uuesti müüki pandi – aga noh mida mina ka tean, ma ju siis ei elanud.

Ühesõnaga, ma võin ilmselgelt selle sarja raamatud panna sinna kausta kus on raamatud mida ma loen alles siis kui mul tõesti midagi muud lugeda pole.