The Department of Sensitive Crimes

Raamat: The Department of Sensitive Crimes (Detective Varg #1) by Alexander McCall Smith (2019) 
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/40988964-the-department-of-sensitive-crimes 
Rootsi õigussüsteemis arvestatakse mõningaid juhtumeid eriti imelike ning rasketena. Malmös on moodustatud Delikaatsete kuritegude üksus, kus pühendunud detektiivid uurivad just selliseid kuritegusid.

Esimene juhtum: lihte asi sellest, kuidas üht meest pussitatakse põlve õnglasse. Kes küll laskuks sellise kuritööni ning miks? Järgmine: noore neiu väljamõeldud poisssõber läheb kaduma. Kuid kuidas sa küll otsid kedagi, keda pole olemaski? Viimaks: õõvastav saladus, mis paljastub täiskuuööl ei pruugigi päevavalguses nii õudne olla. Mitte ükski juhtum pole liiga ebatavaline, liiga keeruline või liiga tähtsusetu, et see üksus neid ette ei võtaks.

Meeskond: Ulf „Hunt“ Varg, on peanina, mõtlik ja jäerjekindel. Anna Bengsdotter, on armunud Vorgi klassilalisesse Saabi (ja võib-olla ka Vargi). Carl Holgersson, kelle lemmiktegevus on paberitöö tegemine. Ja Erik Nykvist, kes on üdini pühendunud kalastamisele.

Koos abivalmis ning jutuka kohaliku politseinikuga, saab see esmatasemeline meeskond hakkama juhtumitega, millega teised detektiivid kas ei taha või ei oska hakkama saada. 
Mystery, Fiction, Humor 

Netgalleys iseloomustati seda lugu kui Scandy Blank e Cozy mystery raamatut ja see tekitas minus huvi, et mis on scandy blank ja millepoolest ta erineb scandy noarist. Olles raamatu läbi lugenud ei saa ma ikkagi öelda, et ma tean, mis on scandy blank, sest kui võtta seletus lahti wikipediast, siis see ei ole küll see, mida ma siit raamatust lugesin. Võib-olla ainus, mis paika pidas, oli see, et kuigi see on kriminaalne romaan, siis lugu pole mitte õõvastavalt verine ja julm, vaid kõik kolm lugu on lihtsad pisikuriteod, mis kõik lahendatakse paari peatüki jooksul, ning nad kõik on n a t u k e n e üksteisega seotud.

Aga peategelased – Ulf Varg (mõlemad nimed on vanas norra keeles hunt, seega on ta nimi Hunt Hunt, eesti keeles võiks siis olla Susi Hallsaks :)?) on üksik, lahutatud, koeraomanik, kes veedab oma päevi tööl, oma töökaaslasest liiga palju mõeldes. Kuna ta koer on kurt, siis ta õpetas oma koera huultelt lugema, kuid nüüd on ta koer depressioonis, kuna Ulf on liialt kodust ära.
Anna on abielus kaksikute ema, kes naudib Ulfiga koos töötamist, koos kohvikus istumist ja nad näevad kuriteopaika alati samamoodi ja jõuavad alati samadele järeldustele.
Carl on tüütu tegelane, kes ei suuda kunagi ühtegi küsimust esitada ilma et ta kümmet lisaküsimust ei küsiks, sest ta on kõigest liialt huvitatud ja ta teab kõige kohta liiga palju.
Erik unistab kalal käimisest.
Blomquist on politseinik, kes on tiba ullike, kuid kes teab kõige kohta vähemalt ühte huvitavat fakti ja ta ei loobu kunagi võimalusest sulle sellest rääkida.

Kui rääkida liiga palju rääkimisest, siis selles raamatus ei ole uurijad vähese jutuga ja asjast rääkivad, kaugel sellest, nad võivad enne küsimuste küsimist rääkida maast ja ilmast ja alles siis võib-olla jõuda ka asjani. Kuid vaatamata sellele, et jutt võib üsnagi kergelt lappama minna, jõuavad nad ikkagi suhteliselt ruttu lahendusteni, kuna – olgem ausad – neile jõudvad „kuritööd“ ongi üsna jaburalt lihtsad, mis sest et nad on „delikaatsed“. Mõne juhtumi taustalugu räägitakse pikemalt, mõni tuleb lauale ja lahkub teisipidi. 

Kui tahate visuaalset võrdlust, siis kujutage ette, et „Lahendamata juhtumite“ meeskonnas töötavad „Mehed ja Kanad“ tegelased. :)

Hea raamat, kuigi võib-olla natuke liiga lihtsakoeline, natuke liiga jabur.