Hinne: C
Korraldatud abielu on hirmutav, kuid
mitte nii hirmutav kui oma tulevase abikaasa võrgutamine, kelle kirge sa mõista
ei suuda …
Derek Charles Holbrook, Banfieldi
vikont, teadis oma saatust sellest ajast saati, kui ta oli seitseteist ja ta
ise teatas talle, et ta abiellub tulevikus kena kuid salapärase Ameeriklannaga,
kelle nimi oli Miss Grey. Selleks et kaitsta probleemides olevat valdust, allub
Derek oma isa soovidele, mõistmata veel, et ta on end sidunud millegi palju
rohkemaga, kui lihtsalt abielu.
Miss Clementine Henrietta Grey võib
küll olla miljoneid väärt, kuid mitte ükski penn pole talle mitte kunagi
väiksematki õnne toonud. Kui ta peab abielluma selle karismaatilise ning
kütkestava Banfieldi vikontida, kelle ainus eesmärk siin elus tundub olevat oma
ebaühtlase õmblusega pintsaku parandamine, avastab Clementine, et Derekile
tulevase pärija andmine nõuab temalt palju enamat, kui Clementine on valmis
andma.
Derek ei suuda kuidagi oma liigagi
tõsist abikaasat võrgutada, ning ka mõistab, et tema unistused luua armastavat
peret on muutunud hoopis õudusunenäoks. Kuid ta leiab ootamatut abi kunagiselt kurtisaanilt,
kellel on uskumatu käitumise kool, ning nüüd on Derekil ja Clementilnel
võimalus leida nii kirg kui õppida ära keel, mida ei räägita vaid kehadega,
vaid ka mõistuse, südame ja hingega.
Romance, History
Taas kord üks NetGalley raamat ja ma pole ka lugenud selle sarja eelnevaid
raamatuid.
See oli üks imelik lugu.
Peategelased on siis Derek, kes on seitseteist ja ei mõtle muust kui
vaid rindadest ja huulte söömisest (see on päris hirmutav, kui sellele mõtlema
jääda) ning ta kohtub Clementinega, keda ta koheselt püüab kõrvaltuppa
meelitada, et tema huuli süüa. Kuid Dereki isa teavitab teda oma surivoodil, et
nad on Clementinega kihlatud ja abielluvad kui tüdruk on saanud kakskümmend
üks. Kuid Clementine on ju vaid neliteist, seega tuleb neil oodata seitse
aastat.
Seitse aastat hiljem, pärast lugematuid armastuse (teismelise
hormoonidest ning poisi testosteronist tilkuvad) kirju, on Clementine lõpuks
taas Londonisse tulemas, et nad võiksid abielluda. Kõik need seitse aastat pole
Derek mõelnud millestki muust (kui ta on mõelnud Clementinest) kui vaid
rindadest ja huulte söömisest (ja see on endiselt hirmutan, kuigi ta on nüüd
juba mees.) Kuid Clementine on lugenud Dereki kirju ning ta ei taha olla vaid
üks soe ja pehme asi, millega Derek oma kirgi rahuldaks, ning kuna ka
Clementine vanemad pole talle olnud just teab mis heaks eeskujuks suhete asjus,
siis ta ei taha endale saada seda ülimalt kirgliku abikaasat, kes tahab teda
vaid järeltulijaid vorpivaks masinaks. Clementine on leidnud endale mehe, kes
pakuks talle täpselt seda mida ta tahab – ta ei nõuaks talt muud kui vaid nime
pärast abielu ning Clementine võiks jääda igavesti ignorantseks kõiges muus,
mis puudutab mehe ja naise vahelisi suhteid. See mida Clementine teab
magamistoas toimuva kohta on lihtsalt öeldes tiba imelik.
Siis ta kohtub Derekiga, nad tutvuvad taas, vaidlevad, teevad
kokkuleppe, ning Clementine saab oma esimese õppetunni magamistoas ning Derek
saab lõpuks piisavalt katsuda rindu ning huuli – seda siis kuni järgmise
korrani.
Kuid seda järgmist korda ei pruugi kunagi tullagi, sest ühtäkki on
Dereki siiani seksi täis ajus hakanud liigutama ka miski muu, ning see muu
tahab teada, miks Clementine on nii abielu ja laste vastu. Ning siis hakkab ka
ajus olevat seksi välja vahetama armukadedus.
Kuna Clementine sõber, kellega ta oli lootnud siiani abielluda, käseb
tal ikkagi Derekiga abielluda, lähebki Clementine ikkagi kirikusse ja nad
abielluvad, kuid nende esimene öö on katastroof ning järgmisel päeval ähvardab
Derek lahutusega, kui Clementine ei avalda oma saladusi.
Järgnevad mõningad silmi avavad sõnelused inimestega, kes on seotud
Clementine imelike tõekspidamistega ning lõpuks saab siiski me õnnelik paar
kokku, kuigi algul vaid kui sõbrad kuid siis …
Mis selle loo imelikuks tegi oli see kuidas Dereki ja Clementine mõtted
liikusid, kuidas nii nende mõtted ja ka teod olid tihti nii vasturääkivad. Oli kohti,
kus lugu oli vägagi nauditav ning oli ka kohti, kus ma oleks tahtnud raamatu
käest visata.
Osati oli tegu hea raamatuga, kuid teisalt oli ta ikka kohutavalt halb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar