Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 22. aprill 2019

The Snow Gypsy


Raamat: The Snow Gypsy by Lindsay Jayne Ashford (2019)
Hinne: C-
II maailmasõja lõpul, kui London on varemeis, ei leia Rose Daniel endiselt rahu. Kaheksa aastat tagasi jäi ta vend kadunuks, kui too oli läinud Hispaaniasse koos kohalike partisanidega võitlema. Venna kirjadest on Rosel vaid paar vihjet, kus vend võiks olla – tema kirjeldus Sierra Nevada mägede imepärastest nõlvadest ning tema armastus neiu vastu, kes kandis nende last.

Hispaanias on möödunud kaheksa aastat  sellest kui Lola Aragoni perekond mõrvati. Kaheksa aastat sellest, kui ta päästis vastsündinud tüdruku sureva ema käte vahelt, ning põgenes koos temaga nende elu eest. Ta on alati uskunud, et mitte miski ei saa teda taas sinna tagasi minema sundida … kuni tema abi anub meeleheitel võõras.

Seega asuvadki Rose, Lola ja Nieve teekonnale läbi metsikute Camargue soomaastike Hispaania iidsete mägiasundusteni. Sattudes vastakuti sõja tumedate saladustega, muutuvad nende elud igaveseks tänu mälestustele, saladustele ja sõprusele.
History, Fiction, Drama
 
Ka seekordne lugu on saanud inspiratsiooni reaalselt isikult, britipäritolu herbalistilt ning holistliku veterinaaria propageerijalt Juliettede Baïracli Levy (1912-2009). Kuid minu jaoks oli see ka nagu ühe teise hiljuti loetud Hispaania mustlaste teemalise raamatu uusversioon.

Toon siin välja nende kahe raamatu ühised punktid, vaatame, kas arvate ära:

  • Peategelane on veterinaar, kes eelistab loomi ravimtaimedega ravida
  • Peategelasel on mustlaste verd
  • Peategelase minevik viib ta Hispaaniasse – Granadasse
  • Hispania mustlane, kelle ta Prantsusmaalt mustlaste kogunemiselt leiab, on flamenco tantsija
  • Sacromontel elab teine peategelane sinist värvi ukse taga
  • Teisel peategelasel on unistus saada kuulsaks flamenco tantsijaks kinolinal

Kas tuli tuttav ette? Lucinda Riley „Kuuõde“ loomulikult. Tõsi, Rose ei otsi oma vanemaid, ta otsib oma venda ja eeldatavat vennanaist ja last. Ta leiab ühe noore flamenco tantsija, kes kasvatab kaheksa aastat tüdrukut, kes võiks ju vabalt olla ta venna laps, kuna Lola ja Nieve on pärit samast piirkonnast, millest Rose vend talle kirjas rääkis. Kuid kahjuks on Rose samasuguseks kirjutatud kui Ashfordi eelmise raamatu – „Whisper of the Moon Moth“ – peategelane, teismeline täiskasvanu lõppematus armuvalus.

Rose, loomaarst, kes on õppinud loomade ravimtaimedega ravitsemist Chichesteri piirkonna mustlastelt, asub peale sõda teele Hispaania poole, et leida oma venda, kes läks Hispaaniasse partisanisõda pidama ja kellest pole juba kaheksa aastat midagi kuulda. Esimene koht, kust ta loodab mingit infot saada, on Prantsusmaal toimub mustlaste kogunemine. Seal kohtub ta prantslase Jeani, ning hispaanlaste Lola, Nieve ja Cristobaliga. Loomulikult ei lähe kaua aega, kui ta ühega neist meestest armatseb ja pärast seda kahetseb, kuid kuna Lola teab seda purskkaevu millest Nathan oli oma kirjas Rosele kirjutanud, siis läheb ta koos Lola ja Nievega edasi Hispaaniasse, et sealt üksi minna edasi Sierra Nevada mägedesse.

Kuid saatus teeb Rose plaanides omad muudatused ja mägedesse jõuavad nad Nevega kahekesi. Seal kohtuvad nad tõredate ja vaiksete kohalikega, kuid kui nad kohtuvad Zoltaniga – vanades partisanide koobastes elava põgenikuga – saavad nad ka natuke rohkem infot selle kohta, mis sõja ajal seal toimunud oli.

Kõigil selle raamatu tegelastel on saladusi, mõnel rohkem mõnel vähem ja eks saladustel on juba kord selline loll komme, kõige halvemal hetkel päevavalgele tulla ja senist loo kulgu rikkuda. Aga vaatamata mitmetele imelikele keerdkäikudele ja paljudele punnitatud meet-cute hetkedele, saavad peategelased ikkagi oma õnneliku lõpu.

Nagu ka juba eelmise loo juures, häiris ka selle loo juures mind tõsiselt see, et tegelane, kes peaks olema juba ammu teismelise east välja kasvanud, käitub pidevalt nagu esimest korda väravast välja saanud vasikas ja kahetseb kõike tehtud kohe järgmisel hetkel ning siis soiub mitmeid lehekülgi läbi kogu raamatu, kuidas ta ikka sai selliseid asju teha ja mis teised temast nüüd arvavad. Vaatamata sellele et tegu on ilukirjandusega, võiks selles natukenegi usutatavust olla, liiga palju juhuslikke õnnelikke kokkusattumusi.

Ka see on ju iseenesest huvitav lugu, kuid kahjuks ei ole see kirjutatud minule vastuvõetavalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar