Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 22. aprill 2019

A King in Love


Raamat: A King in Love by Barbara Cartland (1982)
Hinne: D
Valdasteini kuningas Maximilian on hea välimusega ja tark, kuid naistemehe kuulsusega. Tema peaminister survestab teda oma poissmehe põlve seljataha jätma, ning abielluma, et saaks järglast produtseerida nii kiiresti kui võimalik. Kuigi Maximilian on vandunud, et ta ei abiellu kunagi, sunnib Euroopa ebakindlus ning Preisilaste salasepitsused teda siiski ümbritsevatest kuningriikidest sobiliku kuningannat otsima.

Samas on ilus, kuid tujukas printsess Zita, naaberkiningriigis Aldrossis oma hobusel, Pegasus, teel üle Alpide. Zita on täis elutuld, mis sarnaneb vägagi ta leegitsevate juustega, ning sütitavat intelligentsi, kuid ta on oma vanema õe, rahuliku ja tavalise printsess Sophie, täielik vastand. Seega kui kuulutatakse kuningas Maximiliani saabumisest, käseb nende asjalik ema printsess Zital silma alt eemale hoida, et kuningas teda ei näeks ja tema õe abiellumisvõimalusi ära ei rikuks.
Vihane, et teda kõrvale surutakse ning tõsiselt uudishimulik kohtumaks tõelise kuningaga, eriti sellisega, kelle on vägagi intrigeeriv kuulsus, paneb Zita kokku plaani riietada end kohalikuks talutüdrukuks. Saades abi oma tuttavalt Gretelilt, on Zita kindel, et ta pere on liialt hõivatud kohtumise ettevalmistamisega, et nad tema plaane märkaks.
Kuid saatusel on omad plaanid, seega Zita plaan vaid korraks nende suursugust külalist näha, lõppeb millegi palju rohkemaga, kui ta soovinud oli. Olles pimestatud kuninga mõistusest ja sarmist, ning olles kindel et ta on leidnus sugulashinge, loodab Zita kogu hingest, et kuningas tema kohta tõde teada ei saaks. Kuid kui ta endaga aus on, siis pärast seda ühte kohtumist, soovib ta temaga ka edaspidi kohtuda. Olles oma tunnetest kuninga vastu ja perekondlike kohustuste vahel segaduses, leiab Zita, et on parim, kui nende teed enam kunagi ei ristu.
Romance, History

See on minu esimene Barbara Cartland. :)

Kui ka tema teised raamatud on samasugused kui see, siis on see ka minu viimane Cartland.
Iseenesest, kuigi Zita on kujutatud intelligentse tütarlapsena, siis muutub ta ikkagi kokutavaks tobukeseks, kui Maximilian mängu tuleb. Ja vaatamata sellele, et Maximilian on ebameeldiv elumees, kes näeb iga kena seelikut nagu järgmist ajutist voodisoojendajat, kellele teha otsene ettepanek ning olla siis solvunud ja armukade, kui ta arvab, et keegi teine võiks tema viimase silmarõõmu „omanik“ olla, on Zita ikkagi niiiiiiiiii armunud ja niiiiiiiiii valmis tema kuningannaks saama, kuigi ilmselgelt ei püsi see kukk kaua oma kana juures.

See lugu hüples emotsionaalselt igasse suunda, alles ajavad peategelased rahulikult intelligentselt juttu ning järgmine hetk on üks või teine neist südamest solvunud või hingepõhjani jahmunud. Alles räägib Maximilian tõsist poliitilist juttu ja järgmisel teeb Zitale ettepaneku, minna tema lossi nahistama. Ja siis see Maximiliani imelik kinnisidee, et kõik Ungarlased on punapead ja metsikud ja see tähendab seda, et nende naised on abiellumis kõlbmatud.

Seda võiks ka võtta kui imeliku versiooni „Tuhkatriinust“, lihtsalt kahe kurja kasuõe asemel on üks vanem õde, kurja võõrasema asemel on range pärisema ja tagasihoidliku orvu asemel on tuline ungari verega pere pesamuna, kes saadetakse silmist, et pere vanim tütar saaks kuningaga abielluda.

Põhimõtteliselt võib öelda, et see on selline raamat, mille olematu raha eest soetad lennujaamast ja lennukist väljudes paned järgmises lennujaamas riiulile ja unustad.

Miks ma siis üldse seda raamatut lugesin? Koolitööks oli vaja. :) Mida kõike üks tudeng ka lugema ei pea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar