See klaustofroobiline, kirjanduslik düstoopia toimub kuumal ja lopsakal Andaluusia maastikul.
Pärast globaalse soojenemise hävitustööd on siin tihedad junglid, imelikud loomad ning uued liigid. Sotsiaalne ebavõrdsus on kogu ühiskonna sassi ajanud, nüüd on see jagunenud pinnase elanikeks ning Ülemise Ringi elanikeks, kes elavad planeedi atmosfääri ääremail. Pinnase elanike seas on omakorda klassid tekkinud - tekhis on vanad perekonnad, kellel on kokkupuudet olnud inseneeridega, kes on ehitanud Tõkke, tohutu seina, mis hoiab plastikuga eostatud ookeani eemal. Neil on palju kõrgem seisus kui pigidel, nende teenritel.
Loo jutustaja on Pearl, noor tekhi, kelle veri on segunenud ka shuvani verega, seega on peab ta hakkama saama ühiskonna keerulises olukorras ning ühamuutuvas metsikus looduses. Hiljuti on läbi viidud Üleandmise seadus, mille põhjal on kõik pinnal elavad ‘võrdsed’, seega kui hakkavad toimuma radikaalsed terroriaktid, hakkab Pearl kahtlema kõiges, mida ta teadis enda ja teda ümbritseva maailma kohta.
Fiction, Fantasy, Dystopia
Ujujad erineb kõigist neist teistest düstoopiatest, mida olen lugenud. Selles loos ei pea keegi teismeline maailma päästma, ega ole juhte, kes pigem hoiavad veel elus olevaid elanike hirmuvalitsuse all, kui et loobuks oma mugavast utoopilisest elust.
Seda lugu räägivad kaks tegelast - Pearl ja Arlo - kuid peamiselt on see siiski Pearli lugu. Pearl on teismeline, kes on kogu oma elu Maal elanud ja unistanud sellest, et võiks kord üles Ringile minna. Ta kuulub küll kõrgseltskonda, kuid kuna ta pere ei ole puhtalt ühte klassi kuuluv ja ta isa sooritas enesetapu, siis ei aita ka kasuisa rikkus neid Ringile. Pearl saadetakse õppima midagi, mida mina nimetaks infoteaduseks ning temast saab arhivaar. Arlo on sündinud Ringil, ta on paar korda Maal käinud, ning nüüd on ta vanemad talle abikaasaks valinud Maa tüdruku, Pearli.
See Maa millel Pearl ja tema pere elavad ei ole see Maa mida meie tunneme. See Maa on olnud mingi hetk puhas kõrb, kus kõik loodus on hävitatud ja mered on reostatud. Kuid siis mingi “ime” läbi hakkasid tekkima rohelised alad. Esimese ala tekkimisest sai alguse ajastu, mida tuntakse kui Rohelise talve järgne ajastu. See uus roheline ei ole aga selline nagu meile tuntud roheline. Taimed võivadki meile tuttavad olla, kuid nad on palju suuremad ja palju elavamad, ning metsa ligidusse minnes on parem matšeete käepärast hoida, sest iial ei tea, kes või mis metsast välja tuleb, inimese kaasa kisub, alla neelab, limaga katab, surnuks kägistab … ühesõnaga, mets on muutunud karnivoriks ja ka loomad, kes kunagi olid väikesed nunnud lemmikud, võivad nüüd olla suured, neoonvärvilised ja kiskjalised. Pearl on üles kasvanud kolme uskumust kuulates - väike lennuvõimeline ja telepaatiline pühak, valge leedi, kes tõi rohelise talve ja kolm õde, kelle järgi on loodud erinevad ühiskonna kastid.
Arlo, kes aga on Ringil õppinud praktilisi aineid ja jälginud maal toimuvat teisest vaatevinklist, teab mis on tegelikult see roheline valgus, mis aegajalt kogu maakera katab, teab, kust tulevad need mutanteerunud loomad, teab ka seda, mis saab neist Pinnase elanikest, kes suure tseremooniaga Ringile saadetakse. Kuid ta ei tea, mismoodi tegelikult see roheline valgus Maad mõjutab, ta ei tea, kuidas Pinnase elanikud oma eluga hakkama saavad, seda Ringil ei räägita, see Ringi ei huvita.
Kui Pearl ja Arlo oma mesinädalaid veedavad, siis nad jagavad üksteisega oma teadmisi ja loomulikult ei saa see kõik ilma konfliktita lõppeda.
Pearli ja Arlo mälestused/mõtted esitatakse lugejatele vaheldumisi, seega saab lugeja jupphaaval teada, mis on toimunud, miks on toimunud ning mis ees ootamas on. Nende seletused Maa olukorrast tollel hetkel panevad tahtmatult mõtlema Maa olukorrast praegu, sest see seis selles kauges tulevikus on ju meie praeguse tegevuse tulemus. Ega meri ju iseenesest plastmassi jääkide alla ei mattu ja maa ju ise niisama kõrbeks ei muutu. Inimestevahelised suhted on jäänud ikka samaks, on need keda peetakse teistest kõrgemaks ja need keda alamaks, isegi kui ainus põhjus oma nina püstiajamiseks on elamiskoht, mitte aga tegelikud teadmised, inimesed jäävad ikka käibevahendiks, mida kasutatakse vastavalt vajadusele.
Lugedes meenuvad mitmed düstoopilised raamatud, milles on ka kasutatud ühte või teist ideed, kuid samas on siin ka palju uut ja põnevat. Just see, et see lugu on nii teistsugune kui viimaste aastat düstoopiad, teebki sellest huvitava lugemise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar