Proua Dalloway

Raamat: Mrs. Dalloway by Wirginia Woolf tõlk Riina Jasmin (1923, 1998)

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17259808-proua-dalloway

Üks päev juunikuises Londonis, mil koorekihti kuuluv naine korraldab peo, sõja läbi teinud noormees aga sooritab enesetapu. Romaani keskmes on peategelase tunded ja mõtted, mälestused ja meenutused, kohtumised ja askeldused pealtnäha üsna argises ümbruses.

Drama, Classic

Kui Maailma kirjanduse loengute alguses avastasin ma ühe pärli teise järel, siis mida lähemale me raamatutega kahekümne esimesele sajandile jõuame, seda segasemaks ja imelikumaks raamatud lähevad.

Võtame kasvõi selle Wirginia Woolfi Proua Dalloway – see on siis ühe naise lugu, ühel päeval Londonis või siis hoopis ühe sõjaveterani lugu ühel segasel päeval tema elus enne lõppu. Minu jaoks oli proua Dalloway depressioonis naine, kes ärkab ühel hommikul teades, et ta peab õhtul taas kord külalisi vastu võtma, kuid ta ei taha seda teha, ta ei taha olla proua Dalloway, härra Dalloway abikaasa ja ta ei taha näha neid inimesi kes neile külla tulevad ja ta ei taha et ta abikaasa käiks kellegi teise naise juures lõunal, samas ei taha ta ka näha oma lapsepõlvesõpru, kes nagu needus just sellel päeval üle pika aja taas ta ellu saabuvad. Selle raamatu loengus räägiti aga, kuidas proua Dalloway on selle raamatu päiksekiir ja positiivne kujutis tolleaegsetest briti naistest ja tema negatiivne ja raamatu masendab tegelane on hoopis noor sõjaveteran, kes minule jättis lugedes mulje, et tegu on ühe õnnetu ja tundetu noormehega, kes on alati olnud külm ja kalkuleeriv ning sõda muutis teda veelgi tuimemaks ja külmemaks, ning tema ainust soovi, sellest elust välja astuda, ei taheta lasta tal täita.

See lugu koosneb pildikestest. Kujutage umbes ette, et te kas istute pargis ja jälgite endast mööduvaid inimesi, ning kirjutate üles mis võiks olla nende lugu, või siis et sõidate aeglaselt hobukaarikuga mööda Londoni tänavaid ja samamoodi panete kirja huvitavamate möödujate lugusid ja siis seote need erinevad lood üheks, pannes nad kuidagi imelikult üksteist kas tundma või siis on nad seotud teise või kolmanda isiku kaudu. Selline segane lugu. Ja ma tõsiselt ka ei saa aru, miks oleks pidanud sellele raamatule Nobeli kirjanduspreemia andma, mis selles nii erilist küll on.

Klassika!?!? Segane klassika.