2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

laupäev, 31. oktoober 2020

A Deadly Education

Raamat: A Deadly Education (The Scholomance #1) by Naomi Novik (2020)  Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50548197-a-deadly-education   

Scholomance esimene õppetund: Õppimine pole veel kunagi nii surmav olnud.


Scholomance on maagiliselt andekate laste kool, kus läbikukkumine tähendab ilmselt surma (tegelt ka) - kuni tüdruk, nimega El, hakkab lahti harutama kooli saladusi.


Selles koolis pole õpetajaid, pole vaheaega ega sõpru, kui nad pole just kasulikud edaspidiseks. Ellujäämine on tähtsam kui ükski hinneteleht, kuna kool ei lase oma õpilastel lahkuda enne kui nad on kas lõpetanud … või surnud! Reeglid on petlikult lihtsad: ära liigu koridorides üksi. Ole valmis koletisteks, kes peidavad end kõikjale.


El’il on eriline ettevalmistus koolis valitsevateks ohtudeks. Tal ei pruugi küll olla liitlasi, kuid tema valduses on tumedad jõud, mille abil ta võiks liigutada mägesid, või tappa tuhandeid. El’i jaoks oleks lihtne hakkama saada koolis ringi luusivate koletistega. Milles siis probleem? Tema tumeda maagia jõud võib tappa ka kõik ülejäänud õpilased.

Fantasy, Magic, Horror, Paranormal, YA


“Surmav haridus” viskab lugejad koheselt keset konflikti ja sealt edasi pole aega hinge tõmmata. El (Galadriel) on tüdruk, kellest kõik ringiga mööda käivad, isegi kui nad ei tea miks, kuid El ei hooli sellest, ta on harjunud sellega. Ta võib ise kontrollida oma tuba, oma lõunalaua ja raamatukogu laua alust ja ümbrust, et olla kindel, et ükski pisipahalane pole end kuhugi peitnud. Tal pole vaja Orioni, et too tuleks oma “valgel ratsul” ja ta päästaks, Orionil on niigi austajaid rohkem kui kellelgi kunagi varem on olnud ja kõige vähem on tal vaja, et Orion hakkaks kahtlustama, et El on pahatar ja tõmbaks ka teiste tähelepanu Elile.


See surmav maagiline kool on nagu segu “Harry Potterist” ja “Labürindi jooksjast”. Siia kogutakse lapsed kogu maailmast, olgu nad siis maagilisest perest või mitte, kui nad on saanud neliteist. Seda kooli pole meie tasandil olemas, see on üles ehitatud nagu Dante põrgu, igale aastale on oma korrus, igal aastal on omad tunnid ja ülesanded. Mida allapoole õpilased jõuavad, seda raskemaks läheb, kuid mida kõrgemal seda ahvatlevamad on nad paharitele/koletistele/kollidel/vaimudele ja teistele musta maagia olenditele, et neid süüa, et neis peituv maagia kätte saada. Mida madalamal seda rohkem on nad kogunud loitse ja maagilisi esemeid, et võidelda kõigi nende olenditega, kes püüavad kooli sisse saada, et maagiat lastelt kätte saada. Kui õpilased on saanud üheksateist ja nad on koolis olnud viis aastat, siis jõuavad nad kõige alumisele ringile, kus nad lükatakse nn lõpetamise saal, kus neid ootavad kõik need kurjad olendid, kes pole end ülespoole suruda saanud. Kooli “lõpetavad” need, kes suudavad elusalt kooli ainsast uksest, mis on ühenduses meie maailmaga, välja tulla. 


Et siis maagiline kool, kus lapsed peavad ise hakkama saama ja põgenema kurjade elukate ja puhastava tule eest, ning söövad seda mis pole mürgitatud või roiskunud või paharitest nakatunud ja kooli seinte sees ning põrandate all on hammasrattad, mis panevad kogu selle kaadervärgi tööle.


Esimesest leheküljest saati ei ole ühtegi rahulikku hetke, isegi kui El meenutab oma elu enne kooli. Täpselt nii nagu õpilased peavad pidevalt valvel olema, et mitte koolis ära eksida ja ringi hulkuva kurja vaimu õhtusöögiks saada, peab ka lugeja pidevalt valmis olema, sest pidevalt on midagi oodata ja raamatut ei saa kuidagi käest panna.


Vägagi kaasakiskuv lugemine. Arvestades raamatu lõppu, võib teine osa veelgi huvitavam tulla.


neljapäev, 29. oktoober 2020

Kuidas leida armastust raamatupoes

Raamat: How to Find Love in a Bookshop by Veronica Henry, tõlge Kristi Alaküla (2016) Eesti Raamat, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43835669-kuidas-leida-armastust-raamatupoes  

See on üks võluv lugu raamatupoest, selle leinavast omanikust, teda toetavast lugevast kogukonnast ning raamatute erakordsest võimest parandada südameid.


Nightingale raamatupood asub idüllilise külakese peatänaval ja on iga lugeja unistuste raamatupood - õdus ja tervitav koht, kuhu lugemishuvilised põgeneda saavad. Kuid poe omanik Emilia Nightingale on pärast isa surma poe lahti hoidmisega raskustes ja soov pood maha müüa muutub iga päevaga tugevamaks. Kinnisvaraarendajad keerutavad poe ümber, kuid Emilia truud kliendid on muutunud talle lähedaseks nagu pereliikmed ja ta ei suudaks ka murda isale antud lubadust, hoida pood lahti.


Sarah on Peasebrooki mõisa omanik, kes on paaril viimasel aastal kasutanud raamatupoodi võimalusena põgeneda ja tema tiheda raamatupoe külastuse taga polnud vaid huvi lugemise vastu. Jackson on oma suhtega tupikusse jooksnud ja pöördub nüüd Emilia poole, et leida raamatut, millega leida tee oma poja juurde. Arahingeline Thomasina, kes peab pop-up restorani kahele oma väikses majakese, on armunud mehesse, kellega ta kohtus kokaraamatute nurgas, kuid ta ei suudaks ilmaski koguda piisavalt julgust, et mehele oma tundeid tunnistada.


Tere tulemast
Nightingale raamatupoodi, mis on tulvil romantikat, kaua hoitud saladusi ja ootamatut lootust tulevikule - ja seda mitte vaid raamatukaante vahel. See on lugu Emiliast, unustamatutest karakteritest, kes on tema poe klientideks ja nende lemmikraamatutest. Drama, Romance

See on armas lugu raamatutes ja lugejatest, mõni neist alles pistab varvast raamatute sügavasse maailma, mõni neist on juba ammu sukeldunud kõige sügavustesse nurka ja osa neist püsib vaid teatud raamatute maailmas.


Kui enamus raamatutest hoiab kõige raskema osa lõppu, siis see raamat algab raskelt, kui aga pisarad on kuivatatud, siis edasi läheb lugu väga südamlikult. See pole vaid ühe inimese või ühe paari lugu, siin on koos paljude inimeste lood, mis on omavahel seotud ning põimuvad üha enam, mida kaugemale lugedes jõuab.


Selles mõttes on see selline tüüpiline raamatupoe raamat, kus tuuakse välja autori/tegelaste lemmikraamatud, luuakse huvitavad situatsioonid, kus loetu või raamatu valimine või raamatupood nende elu muudab. Selles loos on mitu kihti, sest kõigil tähtsatel tegelastel on oma ajalugu, mis on neid toonud sellesse hetke ja et seletada nende tegevusi, on vaja heita ka pilk selja taha. Selle väikese linna elanikud, olgu nad elanud seal kogu oma elu või alles paar aastat, on omavahel seotud ja nende kõigi soov on hoida oma linnas raamatupoodi. Kuigi Emilia ei taha neilt otse abi vastu võtta, siis leiavad nad siiski võimaluse talle oma abikäe ulatada, kas siis tulles välja uute ideedega kuidas aidata tal äri jätkata või küsides hoopis Emilia abi, et ta annaks neile võimaluse end taas tegusana tunda.


Armas kogukonna ühtehoidmise lugu, millele annavad värvi peategelaste valitud kümme tähtsaimat raamatut, neile tähtsal teemal. Neid lugedes hakkasin isegi mõtlema, millised oleksid minu kümme tähtsaimat raamatut, kas mul õnnestuks need 10 raamatut panna ühise nime alla, või täpsemalt, kui ma ei suuda esialgses valikus piirduda kümnega, kas ma leiaks teema, mille alla leida kümme tähtsaimat. Pärast pikka mõtlemist panin ma kokku 10 raamatut, millega ma alateadlikult võrdlen endiselt kõiki loetavaid raamatuid (ja see nimekiri ei ole tegelikult lõplik :) ):

Bullerby lapsed - Astrid Lindgren

Une-Mati, Päris-Mati ja Tups - Dagmar Normet

Kadri - Silvia Rannamaa

Krabat - Otfried Preussler

Jane Eyre - Charlotte Bronte

Kui jumalad surid - Günter Krupkat

Novellid - Edgar Allan Poe

Marsi kroonikad - Ray Bradbury

Krahv Monte Cristo - Alexandre Dumas

Kus on rändurite kodu? - Aleksandr Mirer


Mulle meeldivad sellised lood raamatutest ja nende raamatutega seotud suhted ja sellest, kuidas nendest raamatutega seotud suhetest kasvavad välja muud suhted või sõprused. See oli tore lugemine, emotsionaalselt puhastav ja kosutav ning raamatute kohapealt inspiratsiooni jagav.


Hea lugemine.


Witness to Death

Raamat: Witness to Death by Heather Graham (1985)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/51129530-witness-to-death  

Lorna Doria pole kedagi tapnud. Ta on tapmist pealt näinud. Kuid ikkagi on tema see, kellest saab vang, samas kui mõrvar saab kautsjoni vastu vabadusse. Olles süüdistjaja peamine tunnistaja, arvab Lorna, et ta võib end oma New Englandi väikelinnas turvaliselt tunda. Kuid õigusorganis nii ei arva - ja tema kaitsmine oli antud New Yorgi salapolitseinikule Andrew Trudeaule. Kuid nendevaheline tugev külgetõmme on seda rikkunud …


Nüüd, kui Andrew on Lorna ihukaitsja, pole tal muud valikut kui leppida sellega, et mees on pidevalt kohal. Ta kinnitab endale, et ta saab sellega hakkama, ta on täiskasvanud ja teda pole kerge endast välja viia - kuid Andrewga pole ta arvestanud. Nad on üksteisega täielikud vastandid, kuid miski siiski neid seob, miski peale neid ähvardava ohu. Kuid kuna Andrew on politseinik, on tema elu alati ohus, seega peab Lorna otsustama, kas ta suudab sellega elada - kui neid ähvardav mõrtsukas neile üldse tulevikku jätab ...

Romance, Criminal Mystery


Ma valisin selle raamatu NetGalley valikust ilmselt autori järgi, sest millegi pärast ma arvasin, et ma tean seda autorit, sest nimi oli tuttav, kuid sama nimega on lihtsalt ka üks näitlejanna. :)


Lugema hakates teadsin ma, et tegu on käesoleval aastal ilmunud raamatuga, üksiseisva raamatuga, kuid mida kaugemale ma looga jõudsin seda enam sain ma aru, et see raamat on ilmselt sarja teine raamat (kuna ma püüdsin eellugu leida Goodreadsi telefoni äpis, siis mul ei õnnestunud eellugu leida) ning kui olin pool raamatut läbi saanud hakkasin kahtlema, kas ikka on tegu käesoleval sajandil kirjutatud looga. Võttes seekord raamatu lehe Goodreadsis lahti arvutis, saingi aru, et tegelikult on raamat ilmunud esimest korda aastal 1985 ja see seletas nii mõndagi imelikku asja. 1985 aastal oli raamatu pealkiri “An Angel’s Share” (olles lugenud raamatut, ei saa ma aru, miks selline nimi) ja eellugu on “Sensuous Angel”.


Esimene asi, mis imelik tundus oli see, kui Lorna saadab oma sõbrannale kirja, et seletada, kus ta on ja miks ta seal on. Kirja! Mitte sõnumi või e-kirja, Kirja. Ok, ka seda võib veel tegelikult normaalseks pidada, sest kui sa ikka oled viidud turvamajja, kuna sind püütakse tappa, kuna sa oled olnud seal kus poleks pidanud olema ja näinud midagi mida poleks pidanud nägema, siis tundub loogiline, et tal pole telefoni käepärast ja ainuke võimalus võib tõesti olla kirja saatmine.


Isegi see võib olla enam vähem arusaadav, et see turvamees/politseinik käitub Lornaga üsnagi “peremehelikult” ja suitsetab ilma küsimata tema kodus ning eeldab täiesti loomulikult, et Lorna kodus on tuhatoos olemas, kuigi Lorna ise ei suitseta, sest tegu on ikkagi armastusromaaniga ja siin võivad kangelased olla sellised mölakad ja ikkagi kangelannadele meeldida.


Kui siis nad aga põgenevad Chicagos arvatava jälitaja eest, ning peituvad laguneva maja hoovi, kus nad saadavad mööda tunde külmetades ja oodates, et jälitaja tähelepanu hajuks, siis tekib küll küsimus - miks nad politseisse ei helista, mis nende telefonidega juhtunud on. 


Ja siis ma leidsingi, et raamat on kirjutatud aastal 1985. Seega on ju normaalne, et neil polnud taskus telefoni, et uudiseid saadeti kirjaga, et politsei annab suvalisele helistajale, kes väidab, et on peategelaste tuttav infot nende majutuskoha, linna külastuse eesmärgi ja edasiste plaanide kohta. Ja seegi pole ime, et pahalane arvab, et tal õnnestub kangelanna tappa, ning keegi ei suuda teda palgamõrtsukatega siduda, ning peategelaste kaitseingel arvab, et saab kurilase peatada kui temalt ta äri üle ostab.


See on möödunud sajandi lõpu lugu, mis on riietatud uue sajandi riietesse. Seda praegu lugedes saab suurepärase trenni silmalihastele, sest iga natukese aja tagant tuleb tahtmine silmi pööritada, sest see lugu ikka nii jabur, et ei tea kas naerda või raamat pooleli jätta. Arvestades, et tegu on “ajaloolise” looga, siis on lugu loetav, kuid muidu ...


pühapäev, 25. oktoober 2020

Lõhnakoguja

Raamat: The Perfume Collector by Kathleen Tessaro, tõlge Faina Laksberg (2013) Varrak, RR, A  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25730622-l-hnakoguja  

Värskelt abiellunud Grace Monroe ei sobi 1950-ndate Londoni seltskonna ootustele, ega ka enda ootustele. Kui talle langeb sülle ootamatu pärandus madame Eva d’Orsey’lt, kes on talle täiesti võõras, tunneb Grave vajadust oma salapärase heategija isik välja selgitada.


Grate uurimine viib ta läbi aastakümnete, 1920-ndate New Yorgist Monte Carlosse, Pariisi ja Londonisse,tutvustades talle erakorralist naist, kes inspireeris oma aja kõige andekamat parfüümide loojat. Eva d’Orsey on jäädvustatud kolme erilisse parfüümi ja see lugu muudab Grace elu igaveseks, pannes ta valima selle naise vahel, kes ta peaks olema ja naise vahel, kes ta tegelikult on.


See on lugu keerulisest ja kinnisidee taolisest suhtest muusa ja kunstniku vahel, ning lõhnadega seotud mälestuste tohutust jõust.

History, Drama


See on mitme põlvkonna lugu, mis algavad eraldi, kuid samas on nad põimunud juba algusest saati. Selline tavaline perekonnasaladuste lugu.


Grace on noor naine, kellel on fotograafiline mälu, mida ta on püüdnud enda teada hoida, sest tark naine ei ole ju abiellumist väärt naine. Eva on noor naine, kellel on nutti numbritele, kuid tema töökohal on parem kui ta oma tarkust välja ei näita.


Et siis mõlemad peaks olema nagu intelligentsed naised, kuid huvitaval kombel on neid mõlemaid üsnagi ullikestena kirjeldatud. Jah Eva kasutab oma annet, kuid ta on siiski ainult plikake, seega ta teeb vigu ja peab nende vigade eest maksma. Grace häbeneb oma oskusi ja on seni lasknud end juhtida meestel oma elus, kuid nüüd …


Ma tean, et lugejana on mul parem ülevaade toimuvast, sest autor on ju kirjutanud loo nii, et kõik vajalik oleks sees ja kui hoolega lugeda, siis saad kõik juba aegsasti teada, kuid selles loos tuleb võik välja liigagi alguses ja lugejale jääb üllatuste asemel lihtsalt võimalus jälgida, kuidas asjad arenevad. Peategelasele antakse vihjeid igal võimalikul moel, kuid ikkagi on ta lõpuks väga üllatunud ja vihane, kui pildi kokku paneb. Mind paneb see alati imestama, et need kellel väidetaks olevat fotograafiline mälu on enamasti kõige pimedamad ja ei suuda oma mälus olevaid pilte loogiliselt kokku panna ja selles loos on lugu täpselt samasugune.


Ühes asjas olen ma autoriga nõus - miks peaks keegi alati kasutama ühte ja sama lõhna, ühe ja sama lõhnaga šampooni, kehakreemi. Iga kord kui ma kuskil raamatu loen, kuidas keegi tunneb ära kellegi šampooni lõhna, kuna ta on seda kasutanud kogu oma elu, ei usu ma seda, sest miks peaks keegi alati kasutama ühte ja sama šampooni, kui kosmeetikaettevõtted ei tee lõpmatuseni sama lõhnaga tooteid ja kasutaja ise väsib ka samast lõhnast lõpuks ära. See raamat on esimene, kus selle vastu "mässatakse".


See on loetav, kuid samas loogiliste aukudega lugu.


kolmapäev, 21. oktoober 2020

This Magick Marmot

Raamat: This Magick Marmot (An Abracadabra Mystery #5) by Sharon Pape (2020)  Hinne: C Lühikokkuvõte:https://www.goodreads.com/book/show/51936000-this-magick-marmot 

Üks surmav koolivaimu juhtum …


Kailyn Wilde, Abracadabra nimelise ravimtaimede poe omanik, pelgab oma lennu kümne aasta kokkutulekut New Cameli uues hotellis - kuid tegelikkus osutub veelgi hullemaks, kui ta kartis. Taaskohtumine oma kõige esimese poiss-sõbraga on meeldiv. Rääkimine Achleyga - kes ei suuda endiselt lahti lasta tragöödiast, mis toimus nende lõpuõhtul - on natuke ebamugav. Kuid kõige kohutavam osa peost on see, kui üks Kaitlyni vanimaid sõbrannasid leitakse surnuna naiste WCst.


Peagi on see New Yorgi osariigi linnake tagajalgadele aetud. Saades abi ajarändajast võlurilt Merlinilt - kes on endale vägagi ebatavalise loomaksese lemmikuks valinud - peab Kailyn leidma, kes võiks olla see kõige tõenäolisem mõrvar ...

Mystery, Cozy, 


Minu jaoks oli see raamat segu järgmistest seriaalidest ja filmidest - Sabrina, teismeline nõid (see Melissa Joan Harti ja käpiknukk kassiga sari), Veronica Mars sarja filmi versioon ning neile lisandub mingi hetk film “Ma tean mida sa möödunud suvel tegid”.

Tõsi, peategelased pole küll teismelised, enamusel neist on koolist mööda kümme aastat ja ülejäänud on nende vanemad ja vanavanemad ning üks eriti vaba isik lisaks mitmetele kassidele ja ühele ümisejale, kuid kogu see maagia ja nõidade pere ja kuritöö lahendamine kohalikest võimudest eraldi, pigem neile vastu töötades või neist mööda minnes ja siis see kümne aasta taguse “kuritöö” uurimine ja salapärase kättemaksja tegutsemine … see lihtsalt meenutas nii väga Sabrinat, Veronicat ja konks-kätt. Selline tüüpiline teismeliste cozy lugu.


Kuid see kriminaalne pool ei ole päris hästi läbi mõeldud, sest nii mõnedki asjad jäävad segaseks ja ei klapi hästi kokku, kuigi autor on pannud asjad kokku jooksma. Aga arvestades, et tegu on väikese linnakesega, kus kõik tunduvat teadvat kõigist kõike ja kõik topivad oma nina teiste ellu (mõned rohkem kui teised) siis ei tundu väga loogiline, et mitte keegi ei tea, et Wilde suguseltsi naised on eriliste võimetega (see on tegelikult sama loogiline kui keegi ei tunne ära Supermani vaid sellepärast, et ta prillid ette paneb), ega pane keegi ka tähele, et kümne aasta jooksul on käinud linnas ringi keegi, kes on äravahetamiseni sarnane kumme aastat tagasi surnud poisiga, kuid nüüd äkki nähakse teda kõikjal ja ta saab käia inimeste akende taga neid kollitamas. Ka Kailyni arusaam “eluaegsetest”  ja “parimatest” sõpradest on imelik, sest niiviisi nimetab ta neid kunagisi koolikaaslaseid, kellega ta vaid kord aastas räägib ja viimati on ta neid näinud kooli lõppedes, kuid ta vannub endiselt, et teab neist kõik, kuigi peagi selgub, et ta ei teadnud neist pea midagi.

Lihtsalt ajaviiteks oli tore lugeda, paar kohta on isegi tõsisel naljakad, kuid see kriminaalne pool … see oli ikka küll väga nõrk.


teisipäev, 20. oktoober 2020

High-Rise

Raamat: High-Rise by J.G. Ballard (1975)  Hinne: B Lühikokkuvõte:https://www.goodreads.com/book/show/25394500-high-rise 

“Hiljem, kui ta istus rõdul ja sõi koera, meenutas dr Robert Laing sündmusi, mis olid toimunud selles tohutusuures kõrghoones viimase kolme kuu jooksul.”


Selle neljakümnekorruselise kõrghoone seinte vahel annavad elanikud endast parima pidades seksiorgiaid ja  lammutades end ümbritseva, lastes endas valla oma kõige primaarsemad tungid, mida neid ümbritsev utoopia rahuldada ei suuda. Võimalik paradiis kõrghoones muutub hoopis düstoopiaks, kus valitsema asuvad hirm ja vägivald, ning samal ajal, kui elanikud valmistuvad sõjaks korruste vahel, ei taha ikkagi keegi, et neid peatataks ...

Fiction, Thriller, 


Sellest on ju ikka juba aastaid, kui raamatu järgi tehtud film ekraanidele jõudis, seega on see raamat juba kaua aega mu riiulis oodanud, et ma lõpuks ka lugemiseni jõuaks. Seekord andis lugemiseks tõuke ühe uue raamat tutvustus - kui Ringvaates tutvustati Yuri Selzkine raamatut “Valitsuse maja. Vene revolutsiooni saaga.” meenus mulle High-Rise ja seega, kui oli aeg valida riiulist uut raamatut, valisin ma selle.


Kuna ma ju olen filmi näinud, siis ma teadsin põhimõtteliselt mida oodata, kuid alati on ju raamatu ja filmi vahel vahe, isegi kui raamat on vaid 248 lk, 14 suuruse tähega, siis ikkagi, ei saa kõike filmi panna. Ja ikkagi suutis see raamat ming mingil määral üllatada. Võibolla tuleb see sellest, et olen nende paari aasta jooksul lugenud raamatuid, mis võisid mõjutada autorit või siis sellest, et ma ei mäleta kõike, mis filmis toimus (eriti kui peaosas on Tom Hiddleston, siis ma pigem kuulan tema häält, kui jälgin, mis filmis toimub :) ).


Igatahes, see imelik, vaid ühes kõrghoones toimuv mäss/inimkonna degradatsioon/üksikule saarele merehätta jäämine tundub olevat nii kõvervaade Briti poliitikale kuuekümnendate lõpus kui ka üleüldine hinnang inimkonna inimlikkuse kaotamisele. Mingis mõttes on see nagu “Kärbeste jumal” kõrghoones keset Londoni, ilma selleta, et lõpuks ilmuks välja täiskasvanu, kes mässajad (nii palju kui neid veel alles on jäänud) taas kultuurse inimkonna sekka tuua.


Nagu ka Kärbeste jumalas on see kiirus, millega elanikud hakkasid kasutama vägivalda, lasid käest hügieeni ning hakkasid kõiges nägema, ebavõrdsust ja moodustasid kampasid, kellega mässata neist “parimate” vastu, oli hirmutav. Loomulikult on see kõik fantaasia ja üledramatiseeritud, kuid tasub vaid vaadata pool aastat tagasi, mis toimus märtsis üle maailma, kui keegi lasi lahti kuuluka, et WC-paber saab otsa, või mis toimus alles suvel, kui mõned inimesed arvasid, et soovitus kanda maske on kurjast.


Inimesed on imelikud olendid, kunagi ei või teada, mis või kuidas võib neid mõjutada ja mismoodi nad sellele reageerivad. See mini-düstoopia, mis toimub ühes kõrghoones on põnev, kuid õõvastav lugemine.


esmaspäev, 19. oktoober 2020

Deal with the Devil

Raamat: Deal with the Devil (Mercenary Librarians #1) by Kit Rocha (2020) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45046593-deal-with-the-devil 

Nina on infovahendaja, kellel on oma missioon - tema ja tema palgasõduritest raamatukoguhoidjad kasutavad oma kogutud infot et päästa kokku lagunevat Ameerikat.


Knox on kibestunud ja võitluses karastunud Silver Devilite kapten. Tema juhitud supersõdurite rühm lahkus omavoliliselt, et nad ei peaks enam osalema süütute inimeste tapmistes ning nüüd peavad nad võitlema, et ise elus püsida.


Need kaks gruppi on kokku põrkamas ja sellest kokkupõrkest sünnib leek, mis teeb nad veelgi ohtlikumaks. Nad võivad kogu maailma maha põletada, hävitades selle käigus ka üksteist …


Või nad võivad teha midagi võimatut: teha koostööd.

Fantasy, Action, Romance, Erotica, Dystopia


Mingi hetk jäid mul Kit Rocha O’Kane klanni raamatute lisalugude lugemine soiku ja uute Gideoni ratturite raamatuid pole ma üldse lugenud, kuid kui NetGalley pakkus nende uue sarja esimest raamatut, siis panin ma end huviliste nimekirja ja ka sain raamatu. 


Seda uut raamatut iseloomustatakse kui segu Orphan Blackist ja Avengeri kangelastest. Ma pole tuttav selle esimese looga, kuid Avangeri tegelasi meenutavad loo tegelased küll - siin on nii tehniliselt täiustatud, kui ka täiustatud DNAga supersõdureid. Nad kõik on põgenikud, kes on hakanud mässama oma esialgse tööandja vastu. 


Selle uue sarja nimi on “Palgasõduritest raamatukoguhoidjad”, kuid raamatukogust või raamatutest on siin raamatus juttu vaid natuke raamatu alguses ja raamatu lõpus. Nina ja tema kaaslased Maya ja Dani on küll need, kes püüavad alles hoida info faile ja neid vajadusel oma väikses trükikojas ka paberalusele trükkida, kuid nende seas on ainult Maya see, keda võiks tegelikult pidada düstoopia “infoteadlaseks” sest tema “uuendus” või “parendus” on see, et tema aju suudab perfektselt salvestada kõike, mida ta on näinud või kuulnud ja tal on ka ligipääs suurele andmekogule, mis on ta ajju istutatud. Nina ja Dani on supervõimetega sõdurid ja nende võimeid on parendatud DNA tasandil, seega on nad kiired ja armutud ja nad ei vaja pidevat tehnoloogilist täiendamist ega energiasüsti.


Teine kamp koosneb neljast (viiest) endisest palgasõdurist, kelle võimeid on “parendatud” tehnoloogiliselt. Knox, Gray, Conall ja Rafe on endised Silver Devilid, kes läksid hüppesse pärast seda kui nende “leivaisa” piinas nende silme all surnuks nende grupi viienda liikme, Mace, kui and ei täitnud oma viimast ülesannet päris nii nagu oli kästud. Kuid nüüd on nad probleemi ees - nad vajavad pidevat energiasüsti, et neid eriliseks muutev tehnika üles ei ütleks ja seda pakkunud tehnik Luna on röövitud. Röövija on nõus neile nende tehniku tagastama, kui nad viivad talle vastutasuks Nina ja tema kaaslased. Seega mõtlebki Knox välja "kavala" plaani, kuidas meelitada Nina endaga kaasa, et nad saaksid vahetuse läbiviia.


Kuid see poleks Kit Rocha raamat, kui meie kaks peategelast - gruppide liidrid Nina ja Knox - ei tunneks kohe esimesest silmapilgust instalusti, mida nad kogu hingest eitavad, kuid mis hakkab iga puudutuse ja võitluse jälgimisega üha enam särisema ja leiab poole raamatu pealt ka esimese väljundi. Ja see poleks armastusromaan - olgu ta düstoopiline või mitte - kui me esiarmastajaid ei kistaks kõige pöördelisemal hetkel lahku, kuna keegi on kellegile midagi valetanud ja keegi on kelleski sügavalt pettunud. Ning otse loomulikult peab ju lugu lõppema ikkagi õnnelikult, sest kui on instalust ja võideldakse ühise suurema eesmärgi nimel - isegi kui selleks tuleb kellegi surma teeselda - siis peavad ju esiarmastajad kokku jääma, et nende kaaslased saaks igavesest ajast igavesti nende voodisamba hääli üle kom.seadmete kuulda. :)


Vot siis selline düstoopiliste infoteadlaste lugu, kus tegelikult on raamatutega ja raamatukogudega tegemist minimaalselt. Kuid samas pole see kahjuks sama hea düstoopiline erootika nagu olid Kit Rocha O’Kane klanni lood, kus lisaks vägagi fantaasiarikkale panule oli alati ka huvitav taustalugu ja nakatav huumor, see lugu oma instalustiga on rohkem nagu odav porno, kust puudub kaasakiskuv taust ja naljakas läheb alles lõpus. Isegi need “memod” peatükkide vahel, mis peaks seletama, milline on olnud nende kahe grupi minevik, kuidas nad on jõudnud sellesse hetke, ei anna loole palju juurde.


Võibolla olen ma sellest šanrist välja kasvanud ja ootan seda lugedes juba midagi enamat, kui oli neid kuulsaks teinud raamatutes, või lihtsalt ongi see raamat palju nõrgem, kui on Beyond sarja raamatud. Loetav, kuid mitte see, mida oleks võinud oodata.


Eesti ravimtaimed II

Raamat: Eesti ravimtaimed II by Ain Raal, Kristel Vilbaste (2019) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49050404-eesti-ravimtaimed-ii 

Raamat on järg 2018. aastal ilmunud „Eesti ravimtaimedele”. Siin on käsitletud 40 taime, mis raamatu esimesse ossa ei mahtunud: mõned uuemad ravimtaimed, mida tänapäeval palju kasutatakse (nt karulauk), samuti need, mida on kunagi palju kasutatud (nt kopsurohi). Põhjalik taimekirjeldus aitab taime ära tunda, ära on toodud tema nimed ning kuidas taime on kasutatud. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega..
Study


Teine osa Eesti ravimtaimedest on sama huvitav ja asjalik kui oli esimene. Iga taime kohta on kirja pandud selle tüüpiline leidmise koht Eestis, taime kirjeldus, vanarahva uskumused selle taime kohta, info ravimtaimede andmebaasist ning teadusliku uuringu infot. Kui seda taime ka tegelikkuses kasutatakse ravimtaimena, siis on ka see kirja pandud, või siis on suurte tähtedega hoiatus, kui tegelikult on tegu mürgise taimega. Kõige lõpuks on iga taime kohta kasulik nupuke, kuidas seda kasutada või humoorikas nupuke, kuidas taime kasutada mitte ravimtaimena, kuna tegemist on mürgise taimega.


Kuna selles raamatus on väga palju mürgiseid taimi, millel kõigil on siiski vanarahva uskumustes olnud raviv mõju, hakkad mõtlema, et kas kunagi oli inimestel kõrgem taluvus mürkidele, kas need kasutusjuhendid olid kirja pandud ilma taime tegelikult kunagi kasutamata või oli kunagi inimestel suisa raudne tervis, et nad ka mürkidele vastu pidasid. :) 


Minu lemmik nupuke on kurekera kohta, sest see oli täpselt see, mille järgi mina seda taime tean ja milleks ma seda ka endiselt kasutan :) 

Nopi kurekera  kroonlehed ja kleebi need süljega oma küüntele, kroonlehe alumine külg üleval ja terav ots väljapoole. Aitab kurbuse vastu.


kolmapäev, 14. oktoober 2020

Võilillevein

Raamat: Dandelion Wine by Ray Bradbury, tõlge Laine Hone (1957, 2018)  Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42692160-v-ilillevein 

Aasta 1928 suvi on ühe kasvava poisi jaoks eriline aasta. See on roheliste õunapuude, muruniitmise ja uute tenniste suvi. Pooleldi põlenud raketid, võilillede kogumine ja vanaema kõhtukäristavad õhtusöögid. See oli suvi täis kurbust ja imesid ning kuldseid mesilasi. Maagiline, ajatu suvi kaheteistaastase Douglas Spaldingu  elus - mille on igaveseks jäädvustanud Ray Bradbury.
Fantasy, Horror, Drama


“Marsi kroonikad” on üks raamat minu 10 parima raamatu hulgast, mida ma olen lugenud korduvalt ja raamat millega ma võrdlen alateadlikult kõiki fantaasia raamatuid.  “451° Fahrenheiti”oli küll huvitav, kuid ma ei saanud sellest väga aru - äkki peaks uuesti lugema. Ma pole lugenud Green Towni teist raamatut “Vist on kuri tulekul”, kuid ma olen näinud selle järgi tehtud filmi. Selle pika eelloo kokkuvõte on see, et lugema hakates ootasin ma midagi kroonikate sarnast.


“Võilillevein” oli minu jaoks segu Stephen Kingist, Tom Sawyerist ja Bullerby lastest. Kuigi Võilillevein ei saa kuidagi olla kingilik, sest Stephen ise oli selle raamatu ilmumise ajal alles Tomi vanune :), kuid see Green Town, siinsed elanikud, linna poolitav karjäär, linnakese vaim, lapsed, raudtee, linnakeses toimuvad asjad, see kõik meenutas nii väga Castle Rocki, linnakest, kus enamus Kingi lugusid toimuvad, eriti kui vaadata Kingi lugude põhjal tehtud Castle Rocki telesarja.


Ja kuigi siin on selliseid õõvastavaid peatükke, mis on kingilikud, siis on siin samas ka peatükke, mis on oma põnevuse poolest väga omased Mark Twaini Tom Sawyeri lugudele, või siis meenutavad helgeid suve hetki Bullerby laste lugudest. Ja siis on siin ka ühiseid osasid tema teise Green Towni looga, hirmutavama looga.


Nii ta siis ongi - üks raamat, palju erinevaid lugusid, seega mingil määral ongi selline kroonikate tüüpi raamat. Kuigi raamatu kaks peategelast on vennad Douglas ja Tom Spaulding, siis selle suve jooksul toimub linnakeses ka palju asju nende naabritega, mis on märgilise tähtsusega ka vennakeste elus. Iga lugu on omaette pärl, puudutades tähtsaid asju nii laste kui täiskasvanute elus. Seda võiks võtta kui suurepärast biblioteraapia profülaktika raamatut päris mitmeks teemaks, millest teismelised võiks lugeda.


Hea lugemine ja miks mitte proovida järgmine kevad ka oma võililleveini mulksuma panna. :) (Retsept on peidetud pilti ;) )


esmaspäev, 12. oktoober 2020

The Invisible Life of Addie LaRue

Raamat: The Invisible Life of Addie LaRue by V.E. Schwab (2020) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50623864-the-invisible-life-of-addie-larue 

Elu mida keegi ei mäleta. Lugu mida sa kunagi ei unusta.

Prantsusmaa 1714: meeleheite hetkel sõlmib noor naine faustiliku tehingu mille tagajärjel on ta neetud olla unustatud kõigi poolt, kes teda kohtavad.


Ja nii saabki alguse Addie LaRue eriline elu ning tema erakorralised seiklused läbi mitme sajandi ja üle mitme kontinendi, läbi ajaloo ning kunsti, kui noor naine saab teada, kui kaugele on ta valmis minema, et endast märki maha jätta.


Kuid kõik muutub kui Addie kohtub, pea kolm sada aasta hiljem, noormehega nurgataguses raamatupoes ja noormees mäletab ta nime.

History, Fantasy, Drama, LGBT


Ma olen lugenud piisavalt palju V.E. Schwabi raamatuid, et teada, tema raamatud on midagi, mida tasub oodata. Jälgin teda Instagramis ja Addie LaRue raamatust on ta pikalt rääkinud - kui raske oli tal seda kirjutada ja kuidas seda mõjutas ta vanaema. Seega kui raamat oli lõpuks ilmunud, tuli seda ka esimesel võimalusel lugeda.


Raamatu algus  - peategelase nimi, Adeline - tema ootamatu lugu, kuidas ta sai surematuse ja see nägus põrguline, kes selle talle andis - tõi mulle meelde filmi, kus on peategelane on vägagi sarnase nimega ja see film on “Adaline’i aeg”. Seega oligi minu jaoks Addie Blake Liveli näoga ja Luc/Henry Michiel Huismani mood.


See on raamat, mille sisust ei saa palju rääkida, sest kui hakkad otsast rääkima, siis räägid liiga palju, see on raamat mida peab igaüks ise kogema ja ma usun, et igaüks leiab siit oma mõtte, oma hingekriipivad kohad, oma naljakad kohad, oma pisaraterohke koha, oma ahhaa hetked, võib-olla isegi oma elu mõtte või vastuse oma kõige sügavamale küsimusele. Kuid üks on kindel, et raamatut on raske käest panna enne kui lõpuni on jõutud, kuid samas on väga kahju et lugu läbi saab.


Ma nautisin siin loos kõike - ajalugu, suhte draamat, mängu, võitlust, masendust, allaandmist, maagiat. Kui kord juba oled loo lugemist alustanu, võid vabalt elad iga hetke sama sügavalt läbi kui jutustajagi. Ja üks asi mida ma tõsiselt loodan, on see et see raamat tõlgitakse peagi.


reede, 9. oktoober 2020

Mirror, Mirror

Raamat: Mirror Mirror by Cara Delevingne, Rowan Coleman (2017)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/36568854-mirror-mirror 

Sõber. Armsam. Ohver. Reetur. 

Kui sa vaatad peeglisse, mida sa näed?


Kuueteist aastased sõbrad Red, Leo, Rose ja Naomi on heidikud, kes püüavad endiselt aru saada kes nad on ja mida nad tahavad teha. Elu pole ideaalne, kuid muusika ühendab neid ja nad ootavad huviga, mida toob tulevik nende bändile Mirror, Mirror. Seda seni, kuni Naomi kaob ja leitakse hiljem meelemärkuseta jõest.


Naomi on koomas ja heitleb elu eest. Politsei arvates oli tegu luhta läinud enesetapukatsega, kuid ta sõbrad ei usu seda. Kas Naomi ärkab üles? Mis - või äkki kes - viis ta sellesse haiglavoodisse? Ning kuidas Red, isehakanud grupi kaitsja, polnud ohumärke tähele pannud?


Sellel ajal kui Rose hakkab meeletult pidutsema ja Leo mattub musta masendusse, püüab Red tõde teada saada. See teekond viib Redi maailma lõhenemisele ja paljastatakse kogu grupi tumedaimad saladused. Mitte miski ei saa enam kunagi sama olevat, sest kui peegel on juba kord katki, ei saa seda enam parandada.

YA, Drama, LGBT, Thriller


Olles lugenud viimase aasta jooksul palju noorteraamatuid, mis käsitlevad igasuguseid probleeme, millega teismelised kokku puutuvad (koolikiusamine, toitumishäired, õpiraskused, kodused probleemid, jne) siis on millega võrrelda Cara Delevingne raamatut ja see on üks hästi kirjutatud YA lugu, kus pole vaid armuvalus teismelised, vaid ka andekalt koostatud kriminaalne põnevik - hea küll, siin on asju mille kallal võiks norida, kuid üldiselt jookseb lugu hästi.


Cara raamat, mille ta on kirjutanud kahasse Rowan Colemaniga, räägib teismeliste tavaprobleemidest, kuid samas on siin ka kriminaalne osa, millega samuti võivad teismelised kokku puutuda.


Red, Leo, Rose ja Naomi on neli teismelist, kes elavad Londonis, käivad samas koolis, kuid on väga erineva taustaga. Vaid aasta tagasi olid nad lihtsalt klassikaaslased, kuid siis pani muusikaõpetaja neid nelja koos bändi tegema ja esialgne lihtne tunniülesanne osutub väga edukaks ja siduvaks. Nad kõlavad koos hästi ning Red ja Naomi on andekad laulude kirjutajad - Naomi kirjutab sõnad ja Red muusika. Endised heidikud on ühtäkki kooli lemmikud, kelle kontserdid on vaatajatest pungil ja noored on leidnud enesekindluse näidata endast seda versiooni, keda nad varem näidata ei julgenud.


Kuid siis, kui on alanud suvevaheaeg, kaob Naomi. Kogu suvi läheb mööda ilma, et keegi temast midagi kuuleks. Uue kooliaasta alguses plaanivad noored teha heategevusliku kontserdi, millega nad püüavad uuesti tähelepanu pöörata Naomi kadumisele ja viivad isegi läbi uue bassisiti otsingud, kui tuleb teade, et Naomi on leitud - jõepraami küljes hulpimas, ohtliku peatraumaga.


Kõik on šokis - kus on Naomi olnud, kuidas ta jõkke sattus, kas ta tõesti hüppas ise jõkke ja vigastas end ise või on keegi teine talle viga teinud ja ta vette visanud, kas ta paraneb veel kunagi, kas ta mäletab midagi kui ta koomast välja lastakse? Politsei on kindel oma enesetapukatse versioonis ja neid ei huvita ükski uus versioon, mida Naomi sõbrad võiks neile pakkuda. Red ei lepi sellega.


Kuigi nende kellegi kodus pole olukord kiita - Redi ema on alkohoolik ja isa elab kodust eemal, Rose ei salli oma kasuema ja tema isa hoiab oma uue abikaasa poole, Leo vend on vanglast ennetähtaegselt välja saanud ja kipub tagasi oma vana elu juurde ning tahab ka oma väikevenda endaga kaasa võtta - kuid Red tahab neid siiski koos hoida muusikat tegemas ja ka koos uurimas, mis juhtus Naomiga. Red leiab imelikke viiteid, mis võiks anda uurijatele vihjeid, kus Naomi need nädalad oli ja mis temaga juhtus, kuid Naomi õde Ash veenab teda neid asju enda teada hoida, et nad võiks ise uurimisega tegeleda. Ash on arvutitega andekas ja Red püüab analüüsida Naomist maha jäänud analoogilisi jälgi.


Kuid kõik ei lähe päris libedalt, sest lisaks koolile ja uurimisele elavad noored ka oma segases hormoonidest mõjutatud tundemaailmas, kus nad võivad olla vägagi haavatavad ja teha rumalaid vigu, mis maksavad väga julmalt kätte. Seega olles pahuksis oma sisemise minaga ja saades sotsiaalmeediast lööke oma välimisele minale püüab Red jätkata hingamist ning Naomi müsteeriumi lahendamist. Lool on “õnnelik” lõpp, kuid selle õnneliku lõpuni jõudmine on valus. 


Hästi kirjutatud lugu, kuid ma olen siiralt üllatunud, et toimetajad on sisse jätnud nii palju näpukaid. See noorte eksintessialseid probleeme lahkav kriminaalne müsteerium liigub sujuvalt meenutuste ja reaalajas toimuvate sündmuste vahel, pakkudes lugejale ausat sisevaadet noorte ellu, kes on lõpuks leidnud endas julgust näidata oma salajast mina või kes arvavad, et nad on leidnud kellegi, kes neid mõistab, kui nende vanemad neid ei mõista. Kuid need noored on haavatavad ja suurepärane saak täiskasvanutele, kes teavad, kuidas nende usaldust võita.


Kui vaadata peeglisse, võib sealt paljutki näha - seda mida näevad kõik ja ka seda mida teised ei näe. Kui me peegeldame teistele tagasi neid ennast, võivad nad sellest õppida või solvuda. Peegel on oluline, kuid olulisem on see, kuidas me peeglit kasutame.


Hea lugemine!