2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

reede, 18. juuni 2021

Lohutu

Raamat: The Unconsoled by Kazuo Ishiguro, tõlge Aet Varik (2021) Varrak, RR, A Hinne: C++ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57664286-lohutu   

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites.


Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky.


See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Fiction, Fantasy, Magical Realsim


See on raamat, millest on raske kirjutada, või isegi seletada, millest see raamat on, kuid samas on mõtteid, millega saaks anda vihjeid, et seletada, kuidas mina seda lugesin, milliseid emotsioone see raamat minus tekitas.


Eelkõige on kogu see lugu nagu väga realistlik unenägu peale väga rikkaliku õhtusööki, mis söödi liiga hilja ja magama jäämise ajaks pole toidu seedimine veel lõppenud, seega teeb aju seedimise kõrvale ületunnitööd ning saadab magaja unereaalsusesse segaseid kuid samas tuttavaid hetki, kohti, stseene, inimesi, kuhjates üksteise otsa asjad, mis ei tohiks koos olla. Selline tüüpiline unenägu millest ärgates pole sa mitte puhanud vaid väsinumgi veel kui magama minnes. Kuid see pole ainult unenägu.


See on ka vägagi Juan Rulfo “Pedro Pàramo” taoline “mõistulugu”, kus tegelikult ei saagi aru, kas tegu on mälestusega, reaalsusega või fantaasiaga, kas tegelased on elus või surnud, kas nad räägivad elusatega või vaimudega, kas linn kus nad on on reaalne linn või linn kuhu nad jõuavad teises elus. Maagiline realism, mida ei peagi mõistma täpselt nii nagu teine lugeja seda mõistab.


Ja kui see veel ei ole teil arusaamist sellest raamatust segadust tekitanud, siis lisage siia veel “Alice imedemaal” koos tegelastega, kes pidevalt kuhugi kiirustavad, ning kellel on pidevalt peategelasele mingi palve või nõue või lõppematu heietus või etteheide rääkida. Lugedes võib iga tegelase peale mingi hetk tõsiselt tigedaks saada või siis neile hingest kaasa tunda või pead raputada ja küsida, kust see siis nüüd tuli ja miks.


Võiks ka öelda, et see on lugu perekonnast/inimsuhetest, kuidas lapsi mõjutab vanemate käitumine, kuidas vanemad mõjutavad oma lootustega/soovidega laste käitumist. Ja inimeste omavahelises suhtlemises, kui palju meid mõjutab see kui “kuulus” keegi on, kui palju meil võib sellest tuntud nimest kasu olla, kuidas me võime oma lootuse kellegi peale panna ilma et meil oleks tegelikult põhjust selle inimese peale loota ning meie lootus võib neile üllatusena tulla. Kõik see pidev asjatamine ja pidev lootmine ja “väikeste” heategude küsimine ajas hulluks nii peategelase kui ka minu lugejana, sest iga uus küünarnukist haaraja lõi eelneva loo totaalselt segamini. 


See ei ole kerge raamat, kaugeltki mitte, kuid samas pole ta ka raske raamat (kui reaalset füüsilist raskust ei arvesta :)). Ma usun, et nii mõnigi paneb raamatu peale paari peatükki kinni ja ei ava seda enam kunagi, mõni teine annab hiljem alla, kuid samas on kindlasti ka neid, kes peavad lõpuni vastu, nagu mina, sest ma lihtsalt tahtsin teada milline on selle loo lõpptulemus, või kas siin üldse on lõpptulemust.


Nii imelik kui see ka pole, siis see ärritav raamat mulle isegi meeldis, omamoodi.


laupäev, 12. juuni 2021

Death and Croissants

Raamat: Death and Croissants (A Follet Valley Mystery #1) by Ian Moore (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57795167-death-and-croissants   

Richard on keskealine inglane, kes juhib Loire orus, Val de Follet nimelises väljamõeldud külakeses B&B’d. Richardiga ei juhtu kunagi midagi, ning see on ka täpselt nii nagu talle meeldib.


Kuid siis, ühel päeval, kaob üks tema külalistest, jättes maha vaid verise käejälje tapeedile. Ja teine külaline, eksootiline Valérie, veenab Richardit temaga ühinema kadumise uurimises.


Richard jääb oimetuks kaasreisijaks otsingutel, kuni asjad muutuvad tõsisks ning keegi tapab Ava Gardneri, ühe tema armastatud kanadest … ja teise mehe kanadega juba ei jamata!

Criminal Mystery, Comedy


Richard, endine kinematograafia õppeõud, kolis pärast ülikoolist lahkumist koos naisega Prantsusmaale, avasid boutique hotelli … kuid siis muutus elu ta abikaasa jaoks liiga igavaks, seega läks ta tagasi Inglismaale, Richard jäi aga sinna, pidas vaiksel seda tüütut väikest majutusasutust ja vabal ajal vaatas juba upmandat korda oma lemmik filme. Kuigi ta leiab, et kõik kes ööbivad tema boutique hotellis on tüütud ja hädaldavad, kuid ta toob neile nende tassi kohvi ja praemunad ning teeb nende eest broneeringuid ümbruskonna turismilõksudele, meeldib talle siiski ta rahulik elu.


Ja siis, ühel päeval, kui söögitoas ootab üks itaalia noorpaar kannatamatult oma kohvi, tuleb trepist alla võluv prantslanna koos oma koeraga (kuigi tema hotell pole lemmikloomasõbralik) ja majapidajanna teatab, et üks külaline on ilma maksmata lahkunud ja lisaks ka seinale verise käejälje jätnud. Ning ongi alanud sündmused, mis Richardi rahulikku elu muuta ähvardavad. Esialgu ta ei näe mingit põhjust, miks ta peaks otsima kedagi vaid selle pärast, et ta tema tapeedi on rikkunud ning prügikasti katkised prillid jätnud … kuid siis tapab keegi ühe diiva tema kanakarjast ja seda ta niiviisi jätta ei saa.


Sellesse loose on segatud tegelased kõrvallinnakesest (mis kohalike elanike arvates on sama kaugel kui kuu), Itaaliast, konkureerivast boutique hotellist, maffiast, Richardi perekonnast…


Kui raamatu algus oli aeglane ja võib ka öelda, et tiba igav, siis peagi läheb lugu põnevaks ja naljakaks. See müsteerium on väga andekalt kokku pandud, mängides filmiklassikaga, arusaamatustega, eeldustega ning salakavalate naistega :). Et siis itsitad ja püüad ära tabada, kas kadunud on kadunud, surnud on ikka surnud ja kas tead, millisest klassikalisest filmist on see või teine viide.


Hea lugemine!


teisipäev, 8. juuni 2021

Hingemurdja

Raamat: Der Seelenbrecher by Sebastian Fitzek, tõlge Arne Nielsen (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58106300-hingemurdja   

Füüsiliselt terved, kuid sisemiselt täiesti murtud. Neid ei vägistatud. Neid ei jälitatud. Neid ei surmatud. Nendega juhtus midagi palju hullemat … Kolm naist, kõik noored, ilusad ja elurõõmsad, kadusid jäljetult. Pärast nädalapikkust vangistust psühhopaadi käes, keda ajakirjanduses on hakatud kutsuma Hingemurdjaks, ilmuvad naised uuesti välja ja on psüühiliselt täiesti murtud – justkui elusalt maetud omaenda kehasse. Veidi enne jõule muutub Hingemurdja uuesti aktiivseks – luksuslikus psühhiaatriakliinikus.


Aastaid hiljem uurivad tudengid üht haiguslugu. Neid juhendab professor, kes näib ka ise olevat seotud mingi tumeda saladusega. Ei kulu palju aega, kuni ka tudengid on mässitud õudse loo hirmutavasse keerisesse.


Tormi tõttu muust maailmast ära lõigatud vaimuhaigla, rahutuks tegevad teated mehest, kes naisi hingeliselt murrab, ja keskne tegelaskuju, kes ei mäleta midagi endast ega oma minevikust. See kõik kuulub Sebastian Fitzeki uude haaravasse põnevikku, mis pole mõeldud nõrganärvilistele.

Thriller, Mystery


Wow, see triller on nii segane, kuid samas ka nii lihtne ja nii mitmekihiline.

Täpselt nagu professor ütleb oma katsealustele - lugege hästi tähelepanelikult - ja nagu üks patsientidest ütleb - ärge keskenduge valedele sõnadele.


Sellel lool on kaks algust - haigusloo algus ja eksperimendi algus. Aga äkki on mõlemad eksperimendid? Ja kas katsealused ikka teavad, mis mängus on? Või kes eksperimenti läbi viib? Ja millist tulemust oodatakse?


Kord juba lugema hakates on raske käest panna, ükskõik kui jaburaks lugu läheb, või kui õõvastavaks. Kogu selle kohutava loo taga on ju keegi, kes mängib nendega julma mängu. Ja nii ongi, et loed ja püüad mõista, kas kahtlustatakse õiget paharit või on nad asjast täiesti valesti aru saanud ja seetõttu ise oma elu ohtu seadnud. Siin on tähtsal kohal eelarvamused, stereotüübid ja probleemid mäluga.


Põnev lugemine!


esmaspäev, 7. juuni 2021

The Missing Sister

Raamat:
The Missing Sister (The Seven Sisters #7) by Lucinda Riley (2021)
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55856750-the-missing-sister   

Kuus D’Apliés õde on kõik läbinud oma juurte otsimise teekonna, kuid üks küsimus on ikka vastamata: kes ja kus on seitsmes õde?


Neil on vaid üks vihje - pilt tähekujulisest smaragdiga sõrmusest. Kadunud õe otsingud viivad neid üle kogu maailma - Uus Meremaalt Kanadasse, Inglismaale, Prantsusmaale ning Iirimaale, sidudes neid kõiki ülesandega, mis teeks neist lõpuks täiusliku pere.


Otsingute käigus toovad nad tasapisi päevavalgele loo armastusest, tugevusest ja ohverdusest, mis said alguse pea sada aastat tagasi, kui noor julge neiu riskis kõigega, et muuta teda ümbritsevat maailma.

History, Drama, Romance


Haa, see seitsmes raamat algab täpselt samamoodi nagu kõik eelnevad kuus raamatut - Ma mäletan täpselt, kus ma olin kui mu isa suri. Ma nägin kuidas ta kokku kukkus. 

Ja kui te nüüd küsite, Mida? Kuidas?, siis - see pole see isa :). 


Et siis Uus Meremaa, noor Mary-Kate meenutab hetke, kui ta isa viinamarjapõõsaste vahel kokku kukkus. Nüüd on istanduses veel vaid Mary-Kate, sest vend on läinud praktikale istandusse Prantsusmaal ja ema on ette võtnud suure ringreisi mööda maailma.


Atlantises saavad Ally ja Mia kadunud õe kohta teada kolm asja - tema nimi on Mary, ta on hetkel Uus Meremaal ja tal on sõrmus, mille keskel on smaragd ja seda ümbritsevad tähekujuliselt seitse teemanti. CeCe on Uus Meremaale kõige lähemal seega saadetakse ta sinna, et leida Mary ja näha tema sõrmust. Kuid kõik polegi nii lihtne, muidu ei saaks ju sellest kaheksasada lehekülge kirjutada :). 


Otsingud liiguvadki ühelt mandrilt teisele ja otsingutest võtavad osa kõik õed, kasutades ära oma asukohta, et keegi neist ei peaks liiga kaugele minema. Kuid need otsingud hirmutavad Maryt, keda nad “jälitavad”, sest temal oma ajalugu “kadunud õega” ja enne kui tema pole oma hirme leevendanud ja tüdrukud talle oma kontaktiotsimise põhjust seletanud, mängivad nad kassi-hiire mängu.


Mary, kes on üle kolmekümne seitsme aasta taas Uus Meremaalt lahkunud, püüab välja selgitada, mis on saanud neist meestest, kes temast kolmkümmend seitse aasta tagasi Iirimaale maha jäid või ta sealt minema hirmutasid. Ja samuti loeb ta lõpuks päevikut, mis talle anti nelikümmend kuus aastat tagasi. Kuid see ei seleta ikkagi, miks ta kolmkümmend seitse aasta tagasi Iirimaalt tagasi vaatamata põgenes, ütlemata kellelegi oma suurest perest kuhu ja miks ta läheb.


Ja niiviisi ta siis alustabki Iirimaale tagasi jõudes, peale kolmekümmet seitset aasta, vanade tuttavate ja pereliikmete otsimist. Tasapisi leitakse kõik, selgitatakse korduvalt, miks ja kuhu Mary lahkus. Kõik on rõõmsad, infot tuleb üha juurde, vaaremad saavad ka oma loo ära rääkida ja õed saavad lõpuks sõrmust näha.


Kuid meil on ju kaks Maryt, ema ja tütar. Kumb on siis see kadunud õde, keda Pa Salt kuidagi ei leidnud ja kuidas tema on Pa Saltiga seotud?


Iseenesest põnev lugu, kuid mitte nii põnev, kui olid eelmised kuus raamatut ja seda lugu lugedes, ei hoidnud ma pidevalt Wikipediat käepärast. Ja seekord oli siin liigagi palju asju, mis mind tõsiselt ärritasid. Ilmselt on see imelik 2020 ka sellele raamatule oma jälje jätnud. Kuid üks asi on kindel, et selle asemel, et vastata eelmiste raamatute jooksul tekkinud küsimustele, tõstatab see raamat veelgi rohkem küsimusi, mis peaks kõik saama vastused kaheksandas, Pa Salti raamatus.


Hea, kuid mitte nii hea kui eelmised raamatud, vähemalt minu jaoks mitte.