More

Raamat: More: Sexual Fantasies by Anonymous by Gillian Anderson (2026) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/247786005-more 

Julge järg raamatule Want, uus kirjade kogumik, mis paljastab anonüümsete naiste filtreerimata soovid ja seksuaalfantaasiad kogu maailmast.

Kui Want avas ukse, siis More paiskab selle pärani. Selles murrangulise bestselleri julges ja provokatiivses järjes kutsub Gillian Anderson meid süvendama vestlust naiste seksuaalsuse, kujutlusvõime ja tänapäeva naiseks olemise keerukuse üle. Uudishimust ja igatsusest mängulisuse ja vabanemiseni – see täiesti uus intiimsete kirjade valik uurib taas seda, mida naised kõikjal oma kõige privaatsematel hetkedel mõtlevad, tunnevad ja millest unistavad – mitte ainult magamistoas, vaid kõigil hetkedel, kus iha endast märku annab.

Aus, filtreerimata ja sügavalt inimlik More näitab, et naiste vabadus fantaseerida ilma piirideta on sama oluline ja erutav kui kunagi varem.

Nonfiction, Memoir

Kui “Tahan” vaid kompas fantaasiaid, siis “Veel” on täis fantaasiaid mis oleks väärt seda, et neid edasi arendataks ja nad saaksid eraldi raamatuteks vormitud.

“Veel” kirjad on julgemad kui olid esimese raamatu kirjad ja seekordsed fantaasiad on nii reaalsed kui ka ulmeliselt fantastilised. Kas mõni neist fantaasiatest ühtib minu omadega, see jäägu minu teada, kas ma sain siit ideestid, ka see jääb minu teada, kuid julgust end avada saavad sellest raamatust ilmselt kõik lugejad.

Seda raamatut on väga hea kuulata. Kõik need erinevad hääled annavad neile kirjadele nii palju juurde.

Ja teate, mis selle raamatu minu jaoks veelgi elavamaks muutis? Kas te olete näinud sarja “The Fall”, kus on peaosades Gillian Anderson ja Jamie Dornan? See sari sobib isegi paremini selle raamatuga kui Andersoni enda mainitud sari “Sex Education”.

K nagu kull

Raamat: H is for Hawk by Helen Macdonald, tõlge Kristiina Kivil (2018) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/40522548-k-nagu-kull 

Väljapaistva ja tunnustatud autori Helen Macdonaldi raamat on isikupärane segu looduskirjandusest ja memuaaridest, milles põimuvad kinnisideed, hullus, mäletamine, müüdid ja ajalugu.

Kui Helen Macdonaldi isa ühel Londoni tänaval ootamatult suri, oli selle mõju tütrele hävitav. Lapsest saati kullidest lummatud ja tolleks ajaks juba kogenud kullikasvatajana ei olnud Helen aga kunagi tundnud kiusatust kasvatada kanakulli, üht kõige raskemini treenitavamatest ja kardetavamatest röövlindudest. Leinates isa, nägi ta nüüd kanakulli raevukas ja metsikus iseloomus peegeldumas midagi endast. Jõudnud otsusele üks selline lind üles kasvatada, võideldes ühtlasi sel moel oma kaotusega, ostiski Macdonald Mabeli ning alustas katsumusterohket ettevõtmist, kaaslaseks „Kunagise ja tulevase kuninga” autori T. H. White’i „Kanakull”. Projitseerides ennast „kulli taltsutamise eesmärgil metslinnu teadvusse”, kompas Macdonald inimeseks olemise piire. See muutis ta elu.

Tegu on südantlõhestava ja vaimuka teosega, kus autor on võtnud kartmatu aususega kirjeldada oma ränka kaotust ning väljendab täiesti unikaalsel moel ühe erakordse linnuliigi külgetõmbejõudu, analüüsides paralleelselt ka oma ekstsentrilist kullikasvatajapraktikat.
Memoir

“K nagu kull” on nagu biblioteraapia, kus autor kirjutab enda jaoks selgeks oma depressiooni ja samas kirjutab endast ka välja oma leina. Ta kasutab selleks teemat, mida ta armastab, mis sunnib teda üleüldse liikuma ja see on kullikasvatus ja tema lugu kanakull Mabeliga.
See lugu on natuke segane ja hüplik, kuid lein ja depressioon polegi sirgjoonelised, nag ongi arusaamatud ja hootised.

Ma ei asunud seda lugema kui memuaari, ma asusin selleda lugema kui ilukirjandust, sest sellest on ju tehtud sari (stsenaariumi on kirjutanud Emma Donaghue ja peaosas Claire Foy), seega arvasin ma, et T.H. White oli väljamõeldis, et autor kasutab seda tegelast kui sügavama depressiooni kehastust, kuid see on reaalne inimene ja need jubedused mida ta oma kulliga tegid on seda kohutavamad. Ega see, et Heleni suhe tema isaga meenutas mulle Verat ei teinud ka seda lugu reaalsemaks. Kuid reaalne ta on.

Kui enne selle raamatu lugemist olin ma kullidega tuttav vaid looduskaamerate läbi, siis olles lugenud seda raamatut, vaatan ma neid linde hoopis teise pilguga.
See on raske lugemine, kuid samas kui juba kord olete lugemisega alustanud, see võib aega võtta, kuid lõpuni loete. See pole raamat, mida peab lugema õigel hetkel, seda peaks lugema siis kui raamat kätte satub, kuid kohe kindlasti ei tohiks seda lugeda siis, kui olete ise samas hingelises seisus.

Hope in Action: A Memoir About the Courage to Lead

Raamat: Hope in Action: A Memoir About the Courage to Lead by Sanna Marin (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/224004320-hope-in-action 

Sanna Marin, kes oli ametisse astudes maailma noorim peaminister, jagab oma inspireerivat teekonda liidriks kujunemisel ning julgustab lugejaid maailmas muutusi ellu viima.
Raamatus “Hope in Action” viib Sanna Marin lugejad erakordsele rännakule läbi oma teedrajava karjääri ning kehastab uut tüüpi juhtimist. Kui ta sai vaid 34-aastaselt Soome peaministriks, oli ta tol hetkel maailma noorim riigijuht, pälvides rahvusvahelist tähelepanu oma progressiivsete ideede ja otsustava tegutsemisega kriisiolukordades.
Marini lugu on vastupidavuse ja lootuse lugu. Oma peres esimesena ülikooli jõudnuna murdis ta tõkkeid ning kujunes paljudele noortele tüdrukutele ja naistele kõrgelt hinnatud eeskujuks. Tema peaministriaega jäid mitmed ajaloolised verstapostid – ta juhtis Soomet läbi COVID-19 pandeemia ning tema valitsus viis ellu reforme, mis käsitlesid kliimamuutusi, sotsiaalset õiglust ja võrdsust. Samuti aitas ta riigil toime tulla naaberriigi Venemaa laastava täiemahulise sissetungiga Ukrainasse ning Soome kiire liitumisega NATOga – see oli alliansi ajaloo kiireim liitumisprotsess.
Elavate meenutuste kaudu jagab Marin, kuidas ta ületas märkimisväärseid poliitilisi väljakutseid ning tuli toime olukorraga, kus tema isiklik elu muutus avalikuks – näiteks juhtumiga, mis vallandas meediatormi ja ajendas naisi üle kogu maailma talle toetust avaldama.
“Hope in Action” on enamat kui mälestusteraamat – see on üleskutse tegudele. Marin julgustab järgmise põlvkonna liidreid tooma oma töösse kogu oma isiksuse. Tema lugu on jõustav tõestus sellest, millised võimalused meil on päriselt muutusi ellu viia.

Nonfiction, Memoir, Biography, Politics

Sanna Marini memuaare on päris hea kuulata. Tõsi, ta läheb võibolla liiga süvitsi sellesse, kuidas ta üldse poliitika juurde jõudis ja miks ta valis selle tee nagu ta valis, ning kes kõik teda tema teel on mõjutanud ja innustanud, kuid samas ta räägib kõigest nii kaasakiskuvalt ja positiivselt vaatamata sellele, et teema ei pruugi olla sugugi meeldiv, kuid ta ei kahetse midagi ja ta pole kibestunud ei pressi ega kolleegide peale, kes tegid tema elu tunduvalt raskemaks kui mõne tema meeskolleegil on tehtud, kes on olnud samades situatsioonides kui tema.

Sanna Marini senise elu kõige silmapaistvamad hetked on olnud käesoleva kümnendi kõige raskematel aegadel, kuid ta ei vaata sellele tagasi negatiivselt, ta ei otsi vigu ei enda ega teiste käitumisest, ta räägib asjadest nii nagu need olid, nii nagu tema neid siis koges ja nagu ta neid nüüd analüüsida saab.

Ma kujutan ette, et kümne aasta pärast on see raamat suurepärane inspiratsiooni allikas noortele neidudele, kes plaanivad oma tuleviku poliitikaga siduda, sest sellest loost on nii mõndagi õppida, kuid praegu, kui kõik see, millest räägitakse on ikka veel värske, siis loed seda kui tagasivaadet eelmisele nädalale ning ei suuda veel väga sügavale süübida, kuid vaatamata sellele, on seda väga huvitav kuulata. 

Maitsed minu elus

Raamat: Taste: My Life Through Food by Stanley Tucci (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61140034-maitsed-minu-elus 

Auhinnatud näitleja ja kirglik toidule pühendunud Stanley Tucci on kirjutanud sooja ja intiimse mälestusteraamatu ona elust nii köögis kui ka väljaspool seda.

Enne kui Stanley Tuccist sai üldtuntud nimi tänu filmidele “Saatan kannab Pradat”, “Näljamängud” ja täiuslikule Negronile, kasvas ta üles itaalia-ameerika perekonnas, kus iga õhtu möödus söögilaua ümber. Ta jagas nende ühiste söögikordade võlu meiega raamatutes The Tucci Cookbook ja The Tucci Table ning nüüd viib ta meid retseptidest kaugemale, nende taga peituvate lugudeni.

“Maitsed minu elus” on mõtisklus toidu ja elu kokkupuutepunktidest, täis lugusid lapsepõlvest Westchesteris New Yorgis, gurmeefilmide “Big Night” ja “Julie & Julia” ettevalmistamisest ja filmimisest, armumisest õhtusöögi ajal ning sellest, kuidas ta koos oma abikaasaga lõi nende lastele vestlusi käivitavaid söögikordi. Selle gastronoomilise teekonna iga suutäis, läbi heade ja halbade aegade, viietärniroogade ja kõrbema läinud toitude, on sama südamlik ja nauditav kui eelminegi.

Nonfiction, Memoir

Kes meist poleks näinud vähemalt ühte, noh tegelikult kümmet filmi, kus Tucci kaasa teeb? Endiselt kestab see aeg, et raske on leida filmi kus teda pole :). Ja kui teil tänu sellele temast veel villand pole, siis on ta ka paljudes telesarjades :), ning nüüd ka lisaks toitudega seotud raamatutes.
Jah, ta on andekas, kuid täpselt samuti nagu ei taha igal toidukorral süüa vaid pastat, isegi kui see on erineva kastmega, saab ka Tuccis mingi hetk küllalt.
Tõsi ta on, ta teab toidust palju, isegi kui paljud tema toidujutud selles raamatus on ameeriklaste lemmikutest, siis ta teab millest ta kirjutab. 

Ja tema elu on olnud sündmusterohke ja ta on kogenud väga raskeid hetki.

Kuid kokkuvõttes ei jäta ta tegelikult endast üldsegi mitte meeldiva inimese muljet. See võib vabalt olla ka vaid minu kiiks, kuid mind ärritasid siin raamatus mitmeki asjad, seega ei ühine ma üleüldise kiidulauluga.

Kümme aastat Jaapanis. Erakirdne seiklus tõusva päikese maal

Raamat: Abroad in Japan by Chris Board, tõlge Marianne Ots (2023) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/221829037-k-mme-aastat-jaapanis-erakordne-seiklus-t-usva-p-ikese-maal

Põhja-Jaapani väikelinna saabudes muretses inglane Chris Broad, et on teinud suure vea. Ta ei osanud jaapani keelt, samuti polnud tal vähimatki aimu õpetamisest. Kas temast pidi saama Jaapani ajaloo kõige kiiremini vallandatud õpetaja?
„Kümme aastat Jaapanis“ jutustab välismaal elatud aastakümnest ning kaosest ja kultuurišokist, mis sellega kaasas käivad. Informatiivne raamat on täis ka hirmnaljakaid ja põnevaid lugusid, püüdes lahti mõtestada üht maailma kõige keerukamat kultuuri.
Läbi kümne aasta ja kõigi neljakümne seitsme prefektuuri võtab Chris meid endaga kaasa nii lopsakatele riisipõldudele kui ka Tōkyō pöörastele neoonvalgustusega tänavatele. Oma filmilike hetkedega on „Kümme aastat Jaapanis“ erakordne ja kaasakiskuv seiklus tõusva päikese maal.
Nonfiction, Travel, Memoir

Miks küll ometi kirjutatakse tänapäeval memuaare, mis koosnevad enamuses lõpututest joomingutest.
Võtad raamatu kätte, loodad lugeda noore briti seiklustest õpetajana ja vlogijana Jaapanis, mis on kuulus oma toidu ja looduse poolest ja siis saad leheülgede kaupa juttu sellest, kuidas ta oma otsust kahetes ja kuidas ta veetis aastaid alkoholi uimas, süües ebatervislikult, ning veetis aega imelike sõprade seltsis.
Ma olen ilmselt imelik, kuid mina ei leidnud siit midagi hirmnaljakat ja informatiivne osa selles raamatus oli väga väike. Kui ma enne lugemist arvasin, et pärast lugemist tahan ka ise kindlasti sinna reisida, siis pärast lugemist kahtlen ma selles sügavalt. Kahjuks polnud tegu kaasakiskuva reisikirjaga.

Sociopath: A Memoir

Raamat: Sociopath: A Memoir by Patric Gagne (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228029511-sociopath

Põnev ja paljastav memuaar, milles autor kirjeldab oma võitlust iseenda sotsiopaatiaga leppimisel ning püüab heita valgust sellele sageli halvustatavale ja valestimõistetud vaimsele häirele.
Patric Gagne mõistis juba enne lasteaeda minekut, et ta tekitab teistes ebamugavust. Midagi temas pani inimesed reageerima viisil, millest ta aru ei saanud. Ta kahtlustas, et põhjus peitus selles, et ta ei tundnud asju samamoodi nagu teised lapsed. Emotsioonid nagu hirm, süütunne ja empaatia olid talle kättesaamatud. Enamasti ei tundnud ta midagi. Ja talle ei meeldinud see tunne, mida „mittemiski” temas tekitas.
Ta andis endast parima, et teeselda nagu oleks ta kõigi teiste moodi, kuid pidev surve sobituda ühiskonda, mis tema teada temasuguseid ei aktsepteerinud, oli talumatu. Nii hakkas Patric varastama. Ta valetas. Mõnikord muutus ta vägivaldseks. Temast sai osav lukkude muukija ja kodudesse sissemurdja. Kõike selle nimel, et asendada tühjus… millegagi.
Ülikoolis sai Patric lõpuks kinnituse sellele, mida ta oli kaua kahtlustanud – ta oli sotsiopaat. Kuid kuigi tegemist oli esimese isiksusehäirega, mida kirjeldati juba enam kui 200 aastat tagasi, olid vaimse tervise spetsialistid sotsiopaatiat aastakümneid tähelepanuta jätnud. Talle öeldi, et ravi ei ole ning lootust tavapäraseks eluks samuti mitte. Popkultuuris kujutatud sotsiopaadid – hullumeelsed, kurikaelad ja koletised – hakkasid teda kummitama. Tulevik näis sünge.
Kuid kui Patric kohtub taas vana kallimaga, näeb ta esimest korda võimalust eluks, mis ulatub kaugemale tema diagnoosist. Kui ta on võimeline armastama, peab see tähendama, et ta ei ole koletis. Oma kallima (ja mitmete kummaliste tegelaste) abiga alustab ta teekonda, et tõestada: ka miljonid ameeriklased, kes jagavad tema diagnoosi, ei ole sugugi kõik koletised.
Nonfiction, Memoir

Huvitav lugemine!
Lugedes seda mõistad, et tegelikult ümbritseb meid palju inimesi, kellel on sotsiopaadi kalduvusi, lihtsalt meie kultuurikeskkonnas ei paista nad nii silma kui Ameerikas, sest meie kultuuris ei pea sa pidevalt naeratama ja rääkima ja kõigele ülevõlli kaasa elama ja oma iga mõtet ja tunnet sõnadesse panema. Meil on võimalik olla omaette, täiesti tuima näoga, hoides oma mõtted ja tunded endale. Meile õpetatakse väiksest peale, et kui me midagi ei oska, tuleb meil vaadata teisi ja nende pealt õppida ja seda me ka teeme ja sedasi ei pannagi meid tähele.
Jah, vahel on raske, sest kõiki asju ei saa õppida teiste pealt, kuid me oleme kohanemisaldid ja üha enam leiutatakse asju, mis aitavad meil end ümbritsevast välja lülitada. Täname südamest kõrvaklappide eest!

Et siis, kui te ka ennast ära ei tunne, siis on see väga informatiivne lugemine.

Wandering Through Life

Raamat: Wandering Through Life by Donna Leon (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/216952619-wandering-through-life 

Donna Leon võtab oma uskumatu elu kokku mitmetes armsates, iroonilistes, naljakates lugudes, andes lugejale tunda, et ta elus on toimunud palju rohkem, kui ta esialgu plaanis.

Lapsepõlv koos perega New Jerseys, tihedad vanavanemate farmi külastused, kus ootasid armastatud loomad ja suved täis tomatite kasvatamist teeäärsel põllul. Esimesed kokkupuuted klassikalise muusikaga ja ooteriga, mis rikastasid ta elu. Sealt ka reisikirg. 1976 otsustas ta ühtäkki minna Inglise keelt õpetama Iraani enne kui ta avastas end keset 1979 aasta revolutsiooni. Pärast õpetamist Hiinas ja Saudia Araabias, jõudis ta lõpuks Veneetsiasse. Leonil on aastakümneid kestev armulugu Itaaliaga, alates esimesest maagilisest õhtusöögist koos sõbraga, kuni ideaalse cappuccino otsinguteni, või vanaemade sõjaliste manöövriteni toidukaupade ostmisel Rialto Turul. Mõned asjad püsivad sama läbi aegade: ooperi armastus, Handeni laulud eriti, tema keskkonnakaitse alane tegevus, mis väljendub tema mesilaste armastuses. Kuid siiski, kui Leon uurib oma sõbra magamistoa seinas olevat pragu, mille on tekitanud seitsme korruseliste kruiisilaevade pidev vibratsioon, kui laevad sõidavad Veneetsia ümber, tunnistab ta kurvalt, et massturism on tema linna talle palju vähem armsaks teinud.

Leon on hiljuti tähistanud oma kaheksakümnendat sünnipäeva ning astub vananemisele püstipäi vastu. Lood on täis muusikat, toitu ja head huumorit. "Ekseldes läbi elu" on vägagi personaalne lugu.

Memoir, Nonfiction, Biography

Eks ta ole ju ikka nii, et kui sa oled autorit ise näinud, temaga tehtud intervjuud kuulnud ja näed siis raamatut, millest oli jutt, siis sa ostad raamatu ja loed ta esimesel võimalusel läbi. Sedasi siis minuni see raamat jõudiski. Ma nägin teda Helsinki raamatumessil, seega tuli lugeda.

Jah, see oli huvitav jutukeste kogu. Ta elu on olnud täis uskumatuid kohti ja hetki. Ta on teinud oma elu kohta ootamatuid otsuseid hetke ajel, sattunud ohtlikesse olukordadesse. Kuid tema elus on olnud ka uskumatuid ja ilusaid hetki, kohtudes huvitavate inimestega või kogedes midagi meeli ergutavat esimest korda.

Kuid kõigi nende huvitavate lugude seas on ka moraalitsevaid lugusid, kuidas me oleme hoolimatud oma maailma vastu, kuidas me hävitame end ümbritsevat ilu ja kuidas vananemine on raske kuid samas rahuldustpakkuv.

Vot siis selline oli see Donna Leoni elul põhinev lühilugude kogumik. 

Ma pole lugenud ta krimi raamatuid, seega ma ei tea, kas need on samas stiilis kirjutatud. Osad neist lugudest olid samad, mida ta laval rääkis, kuid uskumatut elu on ta elanud ikkagi. Kokkuvõtteks võiks öelda: ma loodan, et ka minu elu kõrvalseisjale sama huvitav tundub :)

Elu enesega võidu

Raamat: Running With Raven by Laura Le Huttenbach, (2017) H, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35426343-elu-enesega-v-idu 

Imetlusväärne lugu jooksumaailma legendist, tema raugematust kirest ja hiiglasuurest kogukonnast, keda ta inspireerib.

1975. aastal andis 25-aastane Robert „Kaaren“ Kraft uusaastalubaduse, et jookseb iga päev Miamis South Beachi rannaribal kaheksa miili. 125 000 miili hiljem pole tal nägemata jäänud ükski päikeseloojang. Ta on alati seal.

Selle pika teekonna jooksul on Kaaren muutnud tuhandete inimeste elusid. Temaga koos on jooksmas käidud kõikidest USA osariikidest ja 87 riigist üle maailma. Kõik jooksjad on leidnud uusi sõpru ja inspiratsiooni – ning saanud muidugi ka hüüdnime. Teiste hulgas ka raamatu autor Valge Välk, kes kuulis avameelseid ja südamlikke lugusid nii Kaarnast kui ka tema kogukonnast. Oma siira ja vahetu olemisega jättis Kaaren temasse nagu ka paljudesse teistesse kustumatu mulje.

Memoir, Nonfiction, Sport

Kas te olete jooksja? Kas jooksete iga päev? Iga päev sama pika maa, samal ajal, samas kohas, samade riietega?

Enamus meist ei tee seda. Me võime jooksjad olla, kuid me vajame vaheldust, me vajame puhkust ja me vajame puhtaid riideid. Kaaren aga hoiab kinni oma harjumustest, tulgu taevast või pustnuge või pühkigu või ookean selle rannariba merre, kus tema jooksmas käib, ta ei jäta. Ühtepidi võib sellist meelekindlust austada, kuid samas tundub see rohkem olevad kinnisidee kui tervisele mõtlemine. 

Asusin seda lugema kui elulugu, kuid mingi hetk jättis ta pigem mulje ammu antud lubaduse ülejala täitmisest, sest Karen ei andesta kellelegi, kui nad ei täida talle antud lubadust ja kuna Laura oli talle kunagi raamatut lubanud, pidi ta seda ka tegema, isegi kui raamat jätab lahja mulje. Samas me ju ei tea, Kaaren on väga kindlameelne tegelane, seega võis ta vabalt ise nõuda, et see raamat oleks selline nagu ta on, sest vahepeal jääb küll tunne, et soovi korral oleks saanud lisada rohkem Kaarna jooksukaaslaste kommentaare, või siis Miami South Beachi ajalugu, või isegi Kaarna enda lugu on mõneti hüplik.

Jah, nende jaoks kes on ise sellel rannal Miamis jooksnud, või kes on samasugused kinnisideega jooksjad, võivad sellest raamatust midagi leida, kuid mind see lugu uuesti jooksma ei pannud, sest mina ei tahaks joosta jalgadel, mis ähvardavad mind peagi alt vedada. 

Samas, kui olete Miamisse minemas, siis hoidke silm peal  Kareni jooksudel https://www.ravenrun.net/run/

Tsenseerimata: lugu arstist, kellel said patsiendid otsa

Raamat: Undoctored: The Story of a Medic Who Ran Out of Patients by Adam Kay, tõlge Krista Kallis (2024) T, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/198264926-tsenseerimata 

Stetoskoobi varna riputanud, jutustab Adam Kay veel lõbusaid, veidraid ja liigutavaid lugusid oma arstipraksisest. Tema seni kõige siiram ja isiklikum raamat kõneleb sellest, mis juhtus temaga pärast arstikarjääri, sellest, kuidas kohaneb terve senise elu meditsiinile pühendanud inimene järsku eluga väljaspool seda sfääri, ent Kay heidab ka pilgu edasi ja tagasi ning avab mõnegi vana haava.

Nonfiction, Memoir, Humor

Ma pole Kay varasemaid raamatuid lugenud, kuid ma olen näinud tema esimese populaarse raamatu “See teeb haiget” järgi tehtud sarja ja sellepärast oligi kogu lugemise ajal mul silme ees Ben Whishaw nägu ja kuju. Eks see oli ka ilmselt põhjus, miks mul oli väga raske aru saada tema söömishäirete osast, sest Ben on alati olnud peenike kui piitsavars (alates “Parfüümi” filmist pole ta grammi võrragi muutunud). Aga see selleks, see on minu vaimusilma probleem, mitte raamatu.

Tõsi, see raamat jätab vägagi “lukus maailma ajal kirjutatud raamatu” maitse, kuid samas kui see on lugeja esimene Kayga kokkupuude, siis polegi ju hullu, saab korraliku ülevaate sellest, kes ta on ja kuidas sai temast arst/autor/stand-up koomik.

Samamoodi võivad lugejad ka temaga samastuda kõigis neis emotsionaalsetes ja füüsilistes mõõnades, et siis koos temaga august välja ronida. See pole eneseabi raamat, kuid kui loetu tabab õiget närvi, võib sellest ju abi olla, kui näed oma olukorda kellegi teise humoorikast kõverpeeglist.

See raamat ei pruugi sobida kõigile, kuid kui juba lugema hakkate siis see võib teile isegi meeldida.

Üks paik laias ilmas: kodu tähendust otsimas

Raamat: A Place in the World by Frances Mayes, tõlge Anne Kahk (2023) V, RR, A

Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/185944896-ks-paik-laias-ilmas 

„Ütle mulle, KUS sa oled, ja mina ütlen, KES sa oled.” Ühtaegu pitsiliselt õrn ja kaljusid paigast nihutavalt jõuline, samas unistav ja realistlik, põnevaid ajalooseiku puistav ja eri kultuuride isikupära austav – selline on Eestiski menukiks saanud „Toscana päikese all” autori uus reisi- ja mõtisklusraamat, milles maailmarändurist romantik otsib kodu mõiste sügavamat tähendust, pakub vahepaladeks oma lemmiktoitude retsepte ega unusta lisada näpuotsaga ka huumorit. Autori arvates väljendab kodusse suhtumine olulisi tahke inimese olemusest. Igatahes käsitleb ta seda teemat süvitsi, viib lugeja oma sõprade kodudesse, põikab lapsepõlve ja paikadesse, kus talle on tundunud, et just sinna võikski elama jääda. Tema ilmekas stiil annab edasi kujutluspilte ja isegi -lõhnu, nagu vaid luuletajal seda teha õnnestub. Frances Mayes on ameeriklannast luulekunstiprofessor, kelle võõraste paikade ja eriti Itaalia elu uudistamise raamat „Toscana päikese all” (1996) püsis üle kahe ja poole aasta New York Timesi bestsellerite seas ning mille põhjal tehtud mängufilmi (2003) 

Travel, Memoir, Essays

Ma pole lugenud Mayesi kõige tuntumat raamatut “Toscana päikese all”, kuid loomulikult ma olen näinud filmi, ja mitte ainult üks kord. Kes siis poleks? Seega oli ju täiesti loomulik, et valisin selle raamatu lugemiseks. 

Mida ma ei oodanud, oli see, et see polnud üks romaan, vaid lühijuttude või pigem artiklite kogum. Need erinevatel teemadel kirjutatud lood/artiklid on osalt kirjutatud sellel ajal või pärast seda, kui maailm oli lukus, nagu tagasivaade ajale enne ja ajale pärast. 

Artiklid on erinevatel teemadel - aiandus, toit, reisimine, elamine teises riigis, teises keelekeskkonnas, kinnisvara mured, uue kodu otsimine, perekond, sõbrad. 

Mõnes mõttes oli see hea lugemine, kuid samas võis see olla ka väga tüütu, kõik olenes sellest, kui väga selle essee teema sind puudutab. See oli huvitav sissevaade autori igapäevaellu, kuid kõik need heietused ei pruugi kõnetada. Rohenäpud leiavad siit nippe aias tegutsemiseks ja kokkajatele on siin ka retsepte, kuid kas sellest piisab?

 

Võibolla see polegi raamat, mida peaks algusest lõpuni ühe istumisega lugema, võibolla on seda parem lugeda üks lühijutt nädalas, või kuus, igaühel oma valik.

Shakespeare: The Man Who Pays The Rent

Raamat: Shakespeare: The Man Who Pays The Rent by Judi Dench (2023) RR, A Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/177660375-shakespeare 

Kekselda läbi Warwickshire maakonna, alasti ja roheliseks võõbatud …

Näidelda vastamisi lapsega, kellel on kõrvits peas …

Need on vaid mõned asjad, mida dame Judi Dench on teinud Shakespeare nimel

Esimest korda räägib Judi igast rollist mida ta on mänginud Shakespeare näidendites kogu oma seitse kümnendi pikkuse karjääri jooksul. Ta on olnud nii leedi Macbeth kui Titania kui ka Cleopatra. Läbi mitme usaldusliku vestluse näitleja ja lavastaja Brendan O’Heaga, viib Judi lugega läbi Shakespeare näidendite vaheda selgusega, paljastades proovi protsessi saladusi ning jagab lugejatega oma saavutusi ning lavataguseid koerusi.

Lisaks saame lugeda pildikesi publikust, kriitikutest, kompanii hingedest ja prooviruumide etiketist. Judi pakub hindamatuid sisevaateid kõigest, värsitaktis rääkimise kunstist kuni tema enda nägemusi mõnest Shakespeare kõige kuulsaimast stseenist, vürtsitades seda kõike talle omase ulakusega ning huumorimeelega, aususega ning naljakate anektootidega, millest paljud on kuni siiani saladuses hoitud.

Juhendav ja vaimukas, provokatiivne ja inspireeriv, see on Judi armastuskiri Shakespeerele, või pigem mehele, kes maksab arveid.

Memoir, Biography

Kui teile meeldib dame Judi Dench ja Shakespeare, siis see on raamat teile. 

Kui tahate lugeda kogenud näitleja näpunäiteid, kuidas tuleb Shakespeare rolle mängida, siis on see raamat teile.

Seda on nii mõnus ja huvitav lugeda. Mälestused, naljad, kogemused, arvustused, arutlused. Nagu istuks ise Judi vastas ja kuulaks tema omapärast häält.

Behind The Red Door

Raamat: Behind The Red Door by Louise Claire Johnson (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57591737-behind-the-red-door   

Pea sajand enne #girlboss kultuuri, klantslehtede reklaame ning ilusaks tehtud suunamudijad polnud isegi mitte veel horisondil, oli olemas Elizabeth Arden - Florence Nightingale Grahami alter ego, tüdruk Kanada väikelinnast, kes alustas rahvusvahelise kosmeetikaäriga, ning temast sai üks maailma rikkamaid naisi.

1930ndate lõpus on öeldud “on vaid kolm nime, mida teatakse igas maailma nurgas: Singer õmblusmasinad, Coca-Cola ja Elizabeth Arden”. Kuid siiski, tema ajalugu pole siiski tuntud - ning kuna ettevõte on viimastel kümnenditel mitmeid kordi omanikku vahetanud, siis on suur võimalus, et see ajalugu võibki ajaloo ääremärkustesse kaduda.

Ajakirjanik Louise Claire Johnson, kes on ka ise Elizabeth Ardeni kosmeetika ettevõttes töötanud, võtab ette teekonna, kus ta järgib Elizabethi ja ka enda teekonda Ardenini ja Ardenis.

Punase ukse taga on omapärane segu biograafiast ja mälestustest, jälgides kummagi naise teekonda, kuidas nad leiavad võimaluse oma unistused täide viia … leides tõelist rõõmu, lootust, hirme ning sisemist tugevust oma teekonnal.

Biography, Memoirs

Mis teile meenub nimega Elizabeth Arden? Minule meenub mu lemmikparfüüm Green Tea ja siis veel üks parfüüm 5th Avenue. Seda tean ma ka, et samanimelised ilusalongid olid vägagi populaarsed, olen sellest lugenud raamatutest ja näinud ka filmides. Kes aga selle nime taga tegelikult on ja kuidas ta nii tuntuks sai, seda ma ei teadnud.

Louise Claire Johnson, kes unistas Elizabeth Ardeni ettevõttes töötamisest juba plikakesest saati. Ta on uurinud Florence Nightingale Grahami mineviku, niipalju kui seda leid on võimalik, nad on mõlemad samast väikesest Kanada linnakesest pärit ja kuigi vahet on pea sajand, läksid nad mõlemad oma õnne otsima New Yorgist sajandi alguses (erinevate sajandite alguses).

Florence lahkus kodukülast, kuhu ta jättis maha oma venna ja õe, et leida ennast New Yorgis. Ta polnud enam kaugeltki noor, seega ei läinud ta uude riiki ja uude linna lootuses leida rikas abikaasa, ta läks sinna, et olla iseseisev naine. Tasapisi ühelt ametilt teisele liikudes jõudis ta vastärganud ilusalongiärisse ja sealt kosmeetikaärisse. Ta ei saanud/tahtnud oma päris nime kasutada, sest Florence Nightingale seostus (ja seostub endiselt) kõigile selle kuulsa hooldusõega.

Kust iganes ta Ardeni võttis, igatahes sai tema äri nimeks Elizabeth Arden ja ta ka ise sai tunduks kui Elizabeth Arden. Tema tooted said tuntuks üle kogu New Yorgi-Ameerika-Euroopa-Maailma. Teda kadestati, ta abiellus valede meestega, teda kahtlustatakse suhetes naistega, ta jagas suffragistidele punast huulepumatit ja punaseid huulepulki naistele kes sõja ajaks võtsid üle meeste ametid, temast sai esimene naine, kelle hobune võitis Kentucky Derbi ning teda peeti alati vähemalt kümme aastat nooremaks kui ta tegelikult oli.

Louise alustas Ardenis suvepraktikandina turunduses. Pärast esimest aastat pakuti talle ka järgmiseks aastaks praktikakoht ja siis veel järgmiseks ning kui ta ülikooli lõpetas pakuti talle tööd parfüümide turunduse osakonnas, kuid enne veel kui ta alustada jõudis pakuti talle kohta Šveitsis turunduses. Seega läks ta enne kolimist oma poisssõbrast lahku, kolis aastaks Šveitsi, jooksis oma esimese maratoni ja jäi veel üheks aastaks sinna. Edasi pakuti talle tööd Londonis, kuid enne veel kui ta minna jõudis tuli uus tööpakkumine ja ta jõudis ikkagi tagasi New Yorki, kuulsuste parfüümide osakonda. Paar aastat hiljem tundis ta, et tema unistus on täitunud ja on vaja leida uued unistused, seega läks ta ülikooli tagasi, ajakirjandust õppima.

Ja nii ta võttiski oma unistuste täitmise ajal kirjutatud päevikud ja Elizabethi kohta leitud materjalid ning pani kokku selle raamatu, mis annab ülevaate preili Grahami elust ja teeb kokkuvõtte preili Johnsoni teekonnast.

Seda oli huvitav lugeda. Neid kahte naist ei saa võrrelda, sest ajastud ja nende saavutused on erinevad, kuid üks mis neid seob on unistused ja nende täitmine. Unistused on küll head, kuid ühest unistusest ei saa igavesti kinni hoida, sest ajapikku muutume me ise ja muutuvad ka asjad, mis meid õnnelikuks teevad. Inspireeriv ja samas ka inforikas lugemine.