Chained by Night

Raamat: Chained by Night (MoonBound Clan Vampire #2) by Larissa Ione (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/15803815-chained-by-night  

Tema hõimu tulevik

MoonBound nimelise vampiiriklanni just, Hunter on valmis kõigeks, et ära hoida oma inimeste väljasuremine – või siis veelgi hullema saatuse küüsi langemine nagu igaveseks ajaks orjaks muutmine ja eksperimentides katseobjektiks olemine. Et oma vaenlasi eemal hoida on ta nõustunud paarituma rivaalitseva klanni liidri tütrega, saades vastutasuks nende klannide vahelise koostöö neid ähvardavas sõjas inimestega.

Tema hinge kallim

Kuid ellujäämisel on oma hind. Esmalt tuleb Hunteril murda iidne needus läbides rida eluohtlike teste. Siis tuleb tal vastu panna imeilusa vampiiritari kuumadele lähenemiskatsetele, kuna ta vihkab teda, kuid tal tuleb temaga paarituda. Kas Hunter peab oma sõna? Või on ta valmis riskima kõigega selle naise nimel, keda ta tegelikult armastab: võrgutava vampiiritari kaksikõde?

Romance, Erotica, Action, Paranormal

Sarja esimene osa Bound by Night oli minu jaoks segu paljudest teistest raamatutest, kas siis vampiiri raamatud või lihtsalt muinasjutud või siis muud paranormaalsed lood. Ja ega teine osagi selles osas pettumust ei valmista.

Esialgu, kui Rasha ja Ailyn alles lähevad MoonBound klanni maadele, ja kui neile tutvustatakse MoonBoundi eluaset, meenutab see kõik mulle Black Dagger Broderhoodi eluasemeid – seda ennekõike selle pärast, kuidas alati on käepärast palju alkoholi, videomangud, klassikalised filmid, raamatud, muud vabaaja mängud, selline tõsine meeste roosa unistus :). Ja võidelda tuleb ju MoonBoundi klanni vampiiridel teiste klannide vampiiridega, kes on selle haritud ja luksuses elava klanni kõrval nagu ürgaja koopaelanikud ja hindavad vaid iidseid traditsioone mitte kohandumist tänapäeva maailmaga (taas kord sarnasus Black Daggeri Broderhoodiga)

Ja kui siis Hunter teeb Ailynile tuuri mööda nende koobastikke oleme ühtäkki Kaunitar ja Koletise loos :).

Järgneb segu Darren Shani Saagast, kus ta Vampiirimäel ennast tõestab ja ka hiljem palju katsumusi läbi teeb, ja alles hiljuti loetud Labürindijooksjast ja multikast Wreck it Ralf. Kõik on tuttav kuid samas ka uus ja piisavalt huvitav, et jätkad lugemist.

Võrreldes esimese osaga, on see osa ladusam, lugu on palju loogilisem ja paljud „Üllatus!“ hetked on hoopis „Heh, seda ma arvasin!“ hetked, kuid see pole ju sugugi paha, sest see tähendab ainult seda et ma suudan lugejana astuda ühte sammu kirjanikuga ning tabada ära tema mõtted.

See oli hea järg Bound by Night raamatule.

Beyond Addiction

Raamat: Beyond Addiction (Beyond #5) by Kit Rocha (2014)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18392414-beyond-addiction  

Ta võitles kogu hingest et oma minevikku seljataha jätta.

Trix muutis oma nime ning oma elu kui ta neli aastat tagasi sõltuvusest vabaks sai. Nüüd on tal uus pere ning töö mis talle meeldib – ta töötab baaris baaridaamina ning tantsib Broken Circle klubis. O’Kanene on ta õnnelik ning puutumatu. Kuni ta endise elu õudusunenägu ta tagasi põrgusse – samuti tuntud ka kui Viies Sektor – veab.

Ta elab endiselt – ja ka sureb – oma minevikus.

Tracy kaotus oli see löök mida Finn vajas, et taas kaineks saada, kuid töö musklina mehe juures, keda ta vihkab, närib vaikselt ta hinge. Ainus asi mis teda veel elus hoiab on tema sihikindlus hävitada Viies Sektor seestpoolt. Kui Tracy (nüüdseks Trix) tagasi ta ellu tuleb – elusana ning eluohus – ei ole enam miski muu tähtis.

Trixi tagasi koju saamine võib olla eluohtlik missioon. Ainus mis on veelgi ohtlikum on see kui nendevaheline endine säde taas lõkkele lööb. Peagi peavad Finn ja Trix võitlema selle ainukese sõltuvusega millest nad kumbki loobuda ei saa – nemad ise. Ning see võib neile ka kõik maksma minna.

Erotica, Dystopia

Juba viies lugu Beyond sarjast. Ja järjest paremaks läheb.

Seekord on siis lugu kahest endisest narkarist – või noh mõnuainete tarbijast, kuna Viies Sektor ei tooda ainult sõltuvust tekitavaid mõnuaineid. Finn kasutas mõnuaineid, kuid Tracy sattus nende kangemate ja sõltuvust tekitavate ainete küüsi, Finn püüdis teda neist võõrutada, kuid kui sulle kallis inimene ikka sind anub teda piinadest päästa, oled sa valmis ta soove täitma. Kõik oli hästi kuni Tracy jäi silma Finni ülemusele, Viienda Sektori juhile ja siis mõistis Tracy, et tal tuleb kas põgeneda või surra, sest kui ta jääb surevad nad Finniga mõlemad. Seega ta põgenes.

Nüüd siis aastaid hiljem, kui Finn usub seda, et Tracy võttis üledoosi ja suri, röövitakse Neljandast Sektorist Trix, kuna ta on ühe Viienda Sektori spiooni üles andnud. Finni üllatus on suur kui ta oma bossi juures näeb elusat Tracyt, ning kui ülemus laseb liialt oma kätel naise peal käia, laseb Finn oma püstolil käbedalt rääkida.

Neil ei jää üle muud, kui põgeneda. Finn ei hooli endast, peaasi et Trix tagasi kindlasse kohta saaks. Kuid see ei loe, et möödunud on neli aastat, et Finn on pidanud Trixi surnuks ja Trix on inimvarest narkomaanist sirgunud tugevaks ning iseseisvaks Neljanda Sektori naiseks, nendevaheline tõmme on endiselt tugev, või isegi tugevam, kuna nüüd on nad mõlemad kained ja teavad, mida nad teevad ja tahavad.

Neil õnnestub tagasi O’Kane alale jõuda, kuid Finn on oma ametis piisavalt pidanud headele inimestele halba tegema, kas siis tahtlikult või tahtmatult, et keegi peale Trixi teda Neljandas Sektoris ei usalda. Kuid asjaolud panevad neid kõiki olukorda, kus Finn peab otsustama, mis talle siin elus tähtis on. Seega aitab ta Neljanda Sektori inimesi sellega mida ta teab ning on valmis vastu võtma vaikides nendepoolset esialgu mitte kõige sõbralikumat suhtumist.

 

Kuigi Finn lubab Trixile, et ta enam tema juurest kunagi ei lahku, on saatusel ikkagi oma räpased plaanid ning Finn teeb halvas olukorras parima otsuse, mis ei pruugi küll kõigile meeldida, kuid lõppkokkuvõttes oli see ainus ja parim otsus.

Lisaks Trixi ja Finni kuumale suhtele, kus Finn kohaneb Neljanda Sektori kommetega ning nende suhe muutub seega veelgi kuumemaks, on selles raamatus ka palju sektorite vahelist poliitikat ja palju uusi tegelasi järgmiste raamatute jaoks.

Üks tõsiselt hea Vibrator Book Club raamat, mida on parem mitte avalikus kohas lugeda :).

War of Wings

Raamat: War of Wings by Tanner McElroy (2014)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18714830-war-of-wings

Paradiisi  on algamas sõda …

Alguses oli Taevas perfektne. Kõik inglid elasid üheskoos harmoonias ja õndsuses. Gabriel libises läbi oma eksistentsi nautides niipalju hüvesid kui Taeval talle pakkuda oli, Michael juhtis tööingleid uhkelt ning Lucifer oli kõrgeima järgu keerub ning ka muusika juht Jumala otseses alluvuses. Vaid ühe küsimusega muutus aga kõik. Kui Jumala poolt kõrgeimale kohale pandud ingel valis põhjenduse usu asemel, et Taevast õõnestama hakata, sundis salajane liikumine muidu kokkuhoidvad asukad kahte eri leeri. Kui Lucifer oli avastanud seitsme surmapatu jõu ning kasutas seda selleks, et teistelt inglitelt võimu röövida, said kaks leeri kokku esimeses sõjas üldse, Tiibade sõjas.

Fiction, Christian

Kui ma selle raamatu kokkuvõtet lugesin NetGalleyis, siis ei lugenud ma mitte kuskilt välja, et tegemist oleks Kristlikku ilukirjandusega. Sisu tundub ju huvitav, kuid tegelikkuses on see raamat nagu Trooja Hobune, väljast pakutakse ühte, kuid sisu on hoopis midagi muud.

Ma ei ütleks, et sisu oleks halb olnud, ei üldse mitte. Ma ei tea kui palju on sellest loost kirjutatud piibli loole põhinedes, palju väljamõeldis, kuid üldiselt on ju huvitav lugeda lugu ebakindlast Gabrielist ja alati õigest ning osavat Michaleist ja rock star Luciferist, kes hakkab küsima küsimusi, millele talle Jumal vastuseid ei anna, ning Raphaelist ja voorustest ja pattudest ja teistest paljudest ingliliikidest kellest ma kunagi midagi kuulnudki polnud. See kõik oli ju tore ja huvitav.

Kuid mis mind tõsiselt häiris oli see mitte väga peidetud ja vägagi tungiv Jumala kampaania. Seda raamatut lugedes sain ma aru, et me kõik elame põrgus ja seda eelkõige sellepärast, et me julgeme küsida küsimusi ja uurida asjade tagamaid ja põhjusi ning me ei jäta kõike vaid Jumala tahte, meie palvete ning usu hooleks.

Kuid meil kõigil on vaba tahe, ning meil on õigus valida meeldivate ning mittemeeldivate asjade vahel ning seekord valin ma selle, et see raamat ei sobinud mulle, kas siis minu kasvatuse või minu uskumuste pärast, kuid see lihtsalt pole minu raamat.

Secrets of Seduction

Raamat: Secrets of Seduction (Legendary Lovers #3) by Nicole Jordan (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18334837-secrets-of-seduction

Kõige kenam Wilde nõbudest, Leedy Skye on juba lapsepõlvest saati olnud salaja armunud salapärasesse Hawkhursti krahvi, juba ammu enne meest tabanud tragöödiat, mis jättis talle armid nii väljapoole kui ka sissepoole. Kui Skye saab teada, et see kuulus kangelane on tagasi Inglismaale tulnud oma maapaost, et sõlmida abieluleping vastavalt vajadusele, istutab Skye end julgelt Hawki ukse ette, olles kindlalt nõuks võtnud, et ta tõestab Hawkile, et vaid tema on ta tõeline armastus ja saatus.

Mõõgavalvurite eliitliige Hawk on vandunud, et ta ei reiski enam kunagi armastusega kaasneva valuga – kuid see oli enne seda kui tal tuleb tegeleda kõige võluvama, tüütult sihikindla võrgutajaga, kellega tal iial tegemist teha on tulnud. Üks öö täis tulikuuma kirge paneb ta kindlameelsuse kõikuma. Kas Hawk valib kohustused mitte armastuse või avab ta oma südame ning laseb Skye raviva valguse oma hinge kõige pimedamatesse soppidesse?

Romance, History

Olen samast sarjast lugenud raamatut Lover Be Mine ja kuna see oli minu esimene kokkupuude selle suguvõsaga ning nende looga, siis oli see ju päris tore. Kuid kui teises raamatus loed juba kümnendat korda kuidas Wilde laste vanemad kõik üheskoos laevahukus surma said ja kuidas nende onu nad kasvatada võttis, ning kuidas Kate usub, et kõigi nende armastuslood põhinevad mõnel iidsel armastuslool ja kuidas Hawk kaotas oma naise ja lapse ning kuidas Wilde laste onu oma armastuse kaotas ning kuidas ta armastus ikka ei surnud vaid oma surma teeskles … siis tekkis mu tahtmine hakata joogimängu mängima  iga kord kui jälle sama teema üles võeti.

Seekordne lugu on siis lihtne, Kaunitari ja Koletise armastuslugu – Skye on kunagi plikakesena korraks näinud Hawki, temasse meeletult armunud, kuid siis oli Hawk juba õnnelikus abielus. Paar aastat hiljem hukkub Hawki abikaasa ja poeg tulekahjus, mis saab alguse poisi magamistoast ja Hawk saab neid päästes korralikud põletushaavad. Peale seda õnnetust läks Hawk elama Küprosele ning hakkas tegema koostööd Mõõgavalvuritega – otsis surma kõige raskemates ülesannetes.

Nüüd, kümme aastat hiljem, tuleb Hawk tagasi Inglismaale, et korda seada perekonnamõis ning teha abieluettepanek Mõõgavalvurite praeguse juhi pojatütrele, et Hawk saaks üle võtta juhi ülesanded, sest neid saab üle võtta vaid otsene praeguse juhi järglane – Hawk juhiks siis oma naise nimel seda organisatsiooni kuni ta oma uus poeg peaks sündima.

Kuid Skye ei lepi sellega, sest tema usub, et vaid tema võib olla Hawki uus naine, sest abiellutakse ikka armastuse pärast mitte kohustusest. Seega jõuab ta Hawki mõisasse ühel tormisel õhtul, keeldub lahkumast, näeb unes taas oma vanemate surma, Hawk tuleb teda luupainajast äratama, ning asi lõppeb Skye süütuse kaotusega.

Tore, nüüd ei saa Skye ju ära minna, kuna äkki ta on rase ja Skye tahab ju ka et Hawk oma kangelase/spiooni teadmisi kasutaks ning tema onu endise kallima üles otsiks. Samal ajal aitab Skye Hawkil ka tulekahjus kahjustada saanud mõisa osa taas korda seada, ning suudab end veel paar korda Hawki voodisse munserdada.

Skye tegevust võib iseloomustada umbes nii – ta on nagu tüütu kärbes ümber hobuse pea, ükskõik mida hobune ka ei teeks, kas lööb sabaga või hõõrub end kuhugi vastu või püherdab mudas, kärbes on ikka kohal ning suudab end ikkagi hobuse naha alla närida.

Kui siis selgub et nende ühine esimene öö ikkagi ei kandnud vilju, jätkab Hawk oma esialgse plaaniga ning läheb kosima talle määratud naist, kuid Skye on tal juba naha all. Seega kui Hawk näeb võimalust loobuda juhiks kandideerimisest ja planeeritud pruudi kosimisest, haarab ta sellest kahe käega kinni. Kuid enne veel kui ta Skyele jõuab toredat uudist teatada, suudab Skye peaaegu tulesurma surra, seega mõistab Hawk veelgi rohkem, kui ta Skyed päästma tõttab, et ei suuda temata enam elada.

Mitte et see oleks olnud halb lugu, ta oli kiire ja kerge ja etteaimatav, kuid samas oli ta ka tüütu ja igav ja etteaimatav. Tühi lugemine.

Dark Surrender

Raamat: Dark Surrender by Erica Ridley (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20724746-dark-surrender

VANGISTATUD PIMEDUSSE ...

Violet Withechappel sai hakkama kirjeldamatu kuriteoga, et päästa oma õpilane. Et pääseda poomisnöörist, ta põgeneb ja leiab pelgupaiga mahajäetud kloostris, kus on varjul saladused mis on isegi suuremad kui tema enda omad. Kui kloostri peremees pakub talle ajutist töökohta, ei saa ta sellest keelduda. Just siis kui Vilolet hakkab oma peremeest nägema uues valguses, jõuab ta minevik talle järele ning seab nende kõigi elud ohtu.

NENDE KIRG LÕÕMAB KIRKALT …

Alistair Waldergrave hoiab oma tütart vangistatult vana kloostri pimedates käikudes. Sellel ajal kui Alistair otsib ravi oma tütre haigusele, mida külaelanikud peavad saatanlikuks, toob uus õpetajanna nende ellu ülivajaliku valgust. Kuid kas Alistairi ja Violeti vaheline kirg jääb elama, kui neid ründab pimedus väljaspoolt neid kaitsvaid müüre?

Romance, History

Kuidas mina iseloomustaks seda raamatut? Kas te olete lugenud Jane Eyret? Vot kujutage siis nüüd ette, et Jane on endine tänavalaps, kellest on õnne läbi saanud kunstiõpetaja, kuid halva õnne tõttu tuli tal põgeneda, kuna ta võis põhjustada kahe mehe surma. Ja Rochester on eraklik üksikvanem, kes kasvatab oma ekstreemset päiksetundlikust põdevat last eraklikus kloostris, otsides ravi oma tütre haigusele. Ja need kaks ei kohtu mitte Thornfield Hallis vaid selles kloostris, mis meenutab pigem St.Johni ja ta õdede elupaika. Ning kui Jane/Violet jõuab poolnälginuna, peale mitmeid päevi jalgsi mööda nõmmesid uitamist kloostri abiruumide uste taha, siis võtab Rochester/Alistair ta vastumeelselt vastu, ning pakub talle tööd oma tütre õpetajannana.

Kuigi Violet on üles kasvanud tänavatel ning kahtlustab iga hingavat meest selles, et nad tahavad teda rünnata, usaldab Violet Alistairi kohe ja tunneb tema vastu kohe kirge ja kujutab kohe ette kuidas tema käed üle Violeti palja ihu libisevad ja suudleb meest esimesel võimalusel.

Ja Rochesteri naine polegi hull ja ta ei kasvata mitte suvalise lõbutüdruku last, vaid Alistairi naine on surnud sünnitusel ning nende ühine tütar põeb n.n. vamprismi – ta nahk on ülitundlik päiksele, tekitades hetkega III astme päiksepõletuse. Seega elab ka Alistair elusalt maetuna Kloostri katakombides nagu ta tütargi juba viimased kümme aastat.

Lilian aga on väga tujukas ja tige laps, kuni ilmub Violet, kes suudab Liliani tema kestast välja tuua, ning siis taas tagasi masendusse viia, siis suudab ta isegi Alistairi veenda, et ta Liliani öösel välja lubaks, kuid siis jõuab Violeti minevik talle järele ja Violet põgeneb, kuid Lily jõuab talle järele ja hoolimatult unustab Violet võõrastemaja aknale kardinad ette tõmmata, kui nad Lilyga magama jäävad.

Lisage juurde siis ka veel korduvad peaaegu seksi stseenid ja siis ka päris seks stseenid ja saategi selle raamatu.

Vahepeal oli isegi osa teksti nagu Jane Eyrest maha kirjutatud. Selle kohta võiks öelda, et see oli Jane Eyre fanfiction.

See polnud just halb raamat aga hea ta ka polnud.

The Maze Runner (Labürindijooksja)

Raamat: The Maze Runner (The Maze Runner #1) by James Dashner (2009)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/6186357-the-maze-runner

„Kui sa ei karda, siis sa pole inimene.“

Kui Thomas liftis üles ärkab, mäletab ta vaid oma nime. Teda ümbritsevad võõrad – poisid kellel on samuti mälu röövitud.

Väljaspool kivimüüridest ümbritsetud Välu on lõpmatu, alati muutuv labürint. Läbi labürindi on ainuke väljapääs – ning keegi pole veel kunagi sealt elusalt väljunud.

Siis saabub tüdruk. Esimene tüdruk üldse. Ning tema toodud sõnum on kohutav.

Adventure, Fantasy, Dystopia, YA

 

Kuna aasta lõpus on veel paljudki raamatud kinoekraanidele jõudmas, siis tuleb neid filmiraamatute lugemisi veel ja veel.

Käesolevaga olen ma siis jõudnud Labürindijooksja juurde.

Pärast Andjat olin ma üsna skeptiline alustades taas kord üht düstoopilist noorteromaani, sest mida uut oleks sellel teemal veel pakkuda, mida veel välja mõeldud pole? Kuid siiski püüdsin ma oma meeled lahti hoida ning mitte alustada eelarvamustega.

Ja teate mis – mulle see raamat meeldis! Mulle meeldisid need tegelased, see lugu, selle loo lihtsus ja keerukus. Need lapsed ei püüdnud olla täiskasvanud ja maailma päästa, nad püüdsid oma teadmiste/oskustega elada raskes olukorras parimat elu. Neil oli oma süsteem ja oma reeglid ja see kõik oli oma lihtsuses lihtsalt suurepärane ja see kõik oleks väga hästi pikka aega töötanud, kui mitte kardinate taga olevad täiskasvanud poleks rahutuks muutunud ning suuri reegleid muutnud. Jah, lapsed võivad olla julmad, vahest isegi väga julmad, eriti kui neil teist võimalust pole, kuid kõige hullemaid asju sunnivad neid siiski täiskasvanud tegema.

See oli üks tõeliselt huvitav ja huvitaval kombel positiivne lugemine ning ma loodan kogu südamest, et film ei ole jama, sest see lugu oli nii lihtsalt kirjutatud, et seda peaks olema väga kerge ekraanile tuua ilma suurte muutusteta. Kahjuks aga polnud see nii. Film on nagu ikka vaid raamatumaitseline. Aga kui mul vähegi aega on, siis võtan ka teised selle sarja raamatud ette.

All Fired Up

Raamat: All Fired Up (DreamMakers #1) by Vivian Arend, Ellen Kennedy (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/21805661-all-fired-up

Ta on valmis olema juht

Parker Wilson poleks kunagi arvanud, et temast, sõjatandril karastunud sõdurist, võiks saada romantika ekspert, kuid pärast tema teenistust sõjaväes just täpselt see juhtuski. Ta on üks omanikest DreamMakers Asis ning ta aitab teistel meestel saavutada edu armastuses, kasutades selleks igat olemasolevat võimalust, et kavandada neile ideaalset kohtingut. Kui üks tavaline infokogumine pöördub aga kirgi täis ööks, muutub Parkeri missioon vägagi isiklikuks – ning ta ei anna alla ennem kui Lynn Davidson saab tema omaks.

Ta on vägagi valmis järgnema

Lynn kaotab oma südame hetkel kui ta esimest korda näeb komput Parkerit. Ta on just oma igavast peaaegu poisssõbrast lahku läinud ning ta ei taha enam korralikku ja käidud rada mööda minna. On aeg teha midagi metsikut, ning mis oleks veelgi parem kui lasta juuksed valla kõige vastupandamatuma mehe käte vahel, keda ta kunagi kohanud on. Kuid kui nende ülimalt kuuma suhet ähvardatakse, on vaja nende kahe koostööd, et viia nende ühised unistused täide.

Romance, Erotica, Action

All Fired Up on üks üsnagi traditsiooniline erootiline armastusromaan, kus kangelane on endine sõdur, kellest on nüüdseks saanud romantika ekspert, kes aitab äpudel meestel/poisssõpradel oma abikaasadele/tüdruksõpradele korraldada erakordne sünnipäev/kihlumine/vabanda-et-unustasin-ja-olen-jobu üritusi. Parkeriga koos on ka ta kaks teist sõjaväekaaslast. See kõlab küll nagu siga paneks sadula selga ning läheks lendama, kuid tegu on siiski ilukirjandusega, seega tüdrukud võivad ju unistada :).

Kangelanna on muidu üsna vaikseke, kuid muidu vägagi tuline kohaliku ajalehe kujundaja, kellel on üsnagi jobu peaaegu poisssõber, kes pöördub DreamMakers AS poole, et need aitaks tal Lynnile romantiline abieluettepanek teha. Kuid selgub, et mees ei tea Lynnist palju muud kui tema nime ning ta töökohta, ning seda ka tänu sellele, et nad töötavad koos.

Kui Parker aga esimest korda Lynni jooga trennis näeb, kaotab ta pea koheselt oma südame, ning kui siis järgmisel ’juhuslikul’ kohtumisel selgub ka, et Lynn on oma poisssõbra maha on jätnud tegutseb Parker väga kiiresti. Koos töökaaslase Deaniga pakuvad nad Lynnile ühe vägagi kuuma öö, kuid peale seda palub Parker Lynni juba üksi kohtingule ning sealt edasi on need kaks armulinnukest pea kogu aeg nokkapidi koos … kuni Lynni endine leiab Parkeri õrna koha (Parker pole Lynnile tunnistanud, kuidas ta tegelikult Lynnist esimest korda kuulis) ning siis röövib Lynni et oma Unistusi täide viia.

Järgneb natuke tagaajamist, kõrgusest kukkumisi, peksmisi, ning lõpuks on kõik taas paksu ja roosa pilve sees.

Lisaks sellele, et jälgime Parkeri ja Lynni romaani, saame aegajalt pilku heita ka Parkeri töökaaslaste, Lynni sõbranna ja Parkeri õe mõtetesse.

Päris hea suvine kerge ja kuum lugemine.

The Silver Hand

Raamat: The Silver Hand (The Song of Albion #2) by Stephen R.Lawhead (1991)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/73930.The_Silver_Hand

Suur Kuningas Meldryn Mawr on surnud ning tema kuningriik on varemetes. Kogu maad valitsevad reetmine ja julmus ning kogu Albion on kistud eepilisesse võitlusesse trooni pärast. Lewis Gilles tuleb tagasi kui Llew, et leida müütilise ettekuulutuse taga peituvat tõde – tõelise kuninga sündi ning kauaoodatud kangelase, Hõbekäe, ilmumist.

Iidsed keldid on tunnistanud, et meie maailma ja Teise Ilma vahel polnud suurt piiri, need kaks olid omavahel õrnalt kokku seotud, ning nad sõltusid teineteisest. Hõbekäsi ületab nende kahe maailma vahelise piiri kui Lewis Gilles asub uurima ettekuulutuse tagust tõde, ning püüab päästa Albioni enne kui on liiga hilja.

Adventure, Historical, Fantasy

See on siis teine raamat sarjast The Song of Albion. Eelmine raamat The Paradise War lõppes ellega kui Lewis püüab oma ’sõpra’ Simonit tagasi meie maailma tuua, kuid miski läheb valesti, ning Lewis on sunnitud tagasi Albioni pöörduma. The Paradise War oli kirjutatud Lewise vaatevinklist.

Käesolev raamat on aga lauliku Tegid vaatevinklist ning algab Kuninga matustega ning Lewise taas väljailmumisega. Simon/Siawn on matustel ja mõjutab oma sosistamisega surnud kuninga poega Meldroni, kinnitades talle, et tal on sünniõigus kuninga tiitlit peale oma isa surma endale nõuda, kuigi Albionis ei liigu kuninga staatus mitte sünniliini pidi, vaid kuningriigi laulikul on õigus anda kuningavõim kõige väärilisemale inimesele.

Tegid valib kõige väärilisemaks Lewise/Llew, kuid Meldron ei lepi sellega ning heidab nad hoopis vangi, kust Tegid ja Llew pääsevad üle noatera. Nad põgenevad taas saarele, kus Llew õppis võitlema, kuid kui nad kevadel taas lähevad pühale saarele teiste Albioni laulikutega nõu pidama, ründab Meldron saart, ning saarel lahkub vaid üks pime laulik ning üks sandistatud kuningas.

Ime läbi ei saagi Tegid ja Llew merel hukka vaid torm viib nad randa, kus nad kohtuvad hiiglasest sepaga, kes neid tervise juurde turgutab ning Tegidi laulu eest vastutasu lubab hiljem. Mehed rändavad edasi mööda sisemaad, ning tasapisi hakkab Tegidi sisemine silm avanema ning näitama talle asju, nii reaalajas kui ka tulevikus. Sedasi nad leiavadki endale uue pelgupaiga mägedest ümbritsetud järve ääres, millel Tegid on näidud suurt linna, mille Llew ja uue abilised koos ehitavad. Esialgu on nad seal vaid kahekesi, kuid üsna peagi leiavad neid Llewi kunagine võitluskaaslane, siis teised põgenikud, kes Meldroni valitsemise alt on põgenenud ning aastate möödudes hakkab ka Järvelinn ilmet võtma.

Siis aga saavad nad sõna, et Meldron on teel Llewi õpetaja saarele ning Llew läheb koos Tegidi ja Cynani ning Kaarnatega neid päästma. Kahjuks päästavad nad vaid Scatha ja Goewyni, kõik teised saarel olnud õpilased ja töötajad ning ka Scatha kaks teist tütart tapeti Meldroni poolt. Llewil ja teistel õnnestub Meldron koos oma meestega saarele lõksu jätta.

Tagasi Järvelinna minnes põikavad nad läbi ka Meldroni kindlusest ja maadest, püüdes aidata Meldroni orjastatud inimesi, kuid nende hirm Meldroni ees on suurem kui lootus paremale elule, seega jäävad nad sinna kus on.

Aastad mööduvad taas, linn suureneb, Llew keeldub liidrirollist ning Goewyni armastusest, sest ta on siiski ühe käega sant ning tema arust pole ta millekski vääriline.

Siis tuleb Cynanilt sõna, et Järvelinn peaks oma veevarusid kaitsma, sest kogu muu maa vesi on mürgitatud ning maad on tabanud põud. Llew ei lepi lihtsalt selle teadmisega ning vaatamata Tegidi hoiatustele asub ta siiski teele Cynani isa kuningriiki, et neile vett viia ning nad tagasi Järvelinna tuua.

Teel sinna komistavad nad aga ühe ’värava’ otsa, kust tulevad välja meie maailma inimesed, kes pole sugugi Albioni inimeste vastu sõbralikud. Nendega on kaasas ka Nettles – teadlane, kes aitas Lewisel Albioni tulla. Segaduse käigus saab kuulist haavata see tüdruk, kes oli aidanud Tegidil ja Llewil vanglast pääseda ning Llewi kunagine koer Tworch tapab ühe sissetungijatest.

Kui nad siis koos vangidega Cynani isa juurde jõuavad, selgub et ka Meldron on nad lõpuks leidnud, ning on neid valmis kindlusest välja põletama, kuid Llew aitab kogu linnuse rahva põgenema. Kuid tagasi Järvelinna jõudes ei oota neid ees mitte midagi rõõmustavat, sest mürk on jõudnud ka sinna.

Lõpuks lõppeb kõik siiski enamvähem õnnelikult, või vähemalt positiivselt, kuid mis edasi saab saab lugeda juba järgmisest osast.

Seda raamatut lugedes imestasin ma kuidas need ’väravad’ alati just seal avanevad, kus on Llew või Tegid ning kuidas need asjad mis Llew kogemata või meelega meie maailma saadab ilmusid välja juba enne seda kui Lewis tegelikult üldse Albioni läks. Vahepeal tabasin ma end ka mõttelt, et Siawn/Simon käitus täpselt nii nagu ta mängiks arvutimängu, nagu tema ainus eesmärk oleks olnud väimalikult suure punktisumma kogumine, ning kõik need elud mis selle käigus lõppesid, ning kultuur mille ta hävitas, ei läinud talle üldse korda.

Tegemist on väga huvitava looga ning peagi võtan ma ette ka sarja viimase raamatu The Endless Knot.

The Giver (Andja)

Raamat: The Giver (The Giver Quartet #1) by Lois Lowry (1993)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/3636.The_Giver

Jonase maailm on ideaalne. Kõik on kontrollitud. Tema maailmas pole ei sõda, ei hirmu ega valu. Puudub ka valikuvõimalus. Igale inimesele on määratud kindel roll nende Ühiskonnas. Kui Jonas saab kaksteist, määratakse talle väga eriline Mälestuste Saaja koolitus Andja juures. Andja on ainus, kes mäletab elu tõelist valu ning tõelist naudingut. On aeg et ka Jonas saaks teada tõde. Kuid juba antud mälestusi ei saa enam mälust kustutada

Dystopia, Fantasy; YA

Kuna kuu lõpus jõuab kinno film Andja, siis ma tahtsin lugeda läbi filmi aluseks oleva raamatu enne kui ma kinno lähen. Ja ausalt, ma ei saanud selle raamatu fenomenist üldse aru.

Tegu on siis ühe järjekordse (või siis õigemini ühe võib-olla esimese) dystoopilise maailmaga, kus kõik on ühesugune, kõik toimib kindlate reeglite järgi, kõik on ühtlaselt hall ja meie jaoks igav. Selles üheülbalises maailmas/ühiskonnas on pereühik, kus on ema, isa, poeg ja tütar. Ema ja isa saavad kokku kui nad on teinud avalduse abikaasa saamiseks – kommitee valib siis neile sobiliku kaaslase. Kui nad on kolm aastat koos elanud, võivad nad anda avalduse esimese lapse saamiseks ja pärast seda teise lapse saamiseks, ning alati on peres üks poisslaps ja üks tüdruklaps. Kõigile jagatakse amet nende ülejäänud eluks kui nad on elanud kaksteist aastat, kord aastas korraldataval suurel üritusel. Neist võivad saada Vanade Hooldajad, Insenerid, Sünniemad, Töölised, Arstid, Lõbustuste Direktorid, Toitjad, Koristajad – ja iga aasta üks amet ühele lapsele (lapsi on iga aasta 50).

Jonase peres on Isa, kes on Toitja (hoolitseb Uuslaste eest) ning Ema, kes on Õigusemõistja (meie mõistes kohtunik). Tema õde saab sellel aastal kaheksa ja ta ise saab kaksteist ja ootab teadmatuses oma määramist, sest tal pole kalduvust ühelegi talle tuntud ametile.

Lisaks on nende peres ka üks ebaharilik liige – Jonase Isa on toonud töölt koju ühe Uuslapse Gabriel, kes ei ole arenenud samas rütmis kui teised sama aasta Uuslapsed ja ta ei maga öösiti. Isa on pakkunud ennast tema eest öösiti hoolitsema, et ta oma nutuga ei segaks teiste Uuslaste arengut.

Siis saabub see tähtis päev, kui Uuslapsed jagatakse nende uutesse pereühikutesse, kui natuke vanemad lapsed saavad kas uued riided või uue juukselõikuse või isikliku ratta või siis ameti. Kui laps on saanud ameti, loetakse teda juba täiskasvanuks. Pärast seda kui nooremad on kõik oma uued asjad kätte saanud uue aasta alguses jõuab kord kätte Kaheteistkümnendikeni, kuid ametite jagades libisetakse Jonasest üle. Ta tunneb end ebamugavalt, sest kõik teistsugune on halb ja ta ei oska mõelda, mida ta on küll valesti teinud, et temale ametit ei jagatud.

Kuid kui kõik teised on oma ametid saanud, kutsutakse ka tema ette ja temale mitte ei jagata ametit vaid teda on välja valitud uue ameti jaoks – temas saab nende ühiskonna uus Mälestuste Saaja.

Jonas tegelikult on natuke teistsugune kui teised lapsed tema vanuse klassis – ta näeb aegajalt asju natuke teistmoodi. Mitte erinevalt, lihtsalt natuke teistmoodi – ta ei osak seda seletada, kuid ta ka ei räägi sellest kellelegi, sest teistsugune ei tohi olla.

Kui ta läheb siis eelmise Saaja juurde koolitusele, saab ta teada, mis see on mis tema jaoks asjad erinevaks muudab. Ta näeb punast värvi. Saaja (edaspidi tuntud kui Andja) hakkab Jonasele vähehaaval jagama mälestusi, mis jagamisega kustuvad ta oma mälust. Esialgu on mälestused meeldivad, rõõmsad, elavad, kuid tasapisi hakkab Jonas kogema ka valu, kurbust, ahastust, armastust, leina, õudust, hirmu …. Mida rohkem emotsioone seda rohkem värve, seda rohkem infot mida ta võib-olla ei tahakski teada, kuid kui sa juba kord tead, ei saa enam mitte teada.

Jonas on juba pea aasta saanud Andjalt mälestusi ja ta hakkab üha enam mõistma, et nende eluviis on vale ja tuim ja julm. Kui ta saab ka siis teada, mida tähendab kellegi Vabastamine või Kuskile mujale minek …

Kui siis selgub, et Gabriel ei ole siiski sobilik nende ühiskonda, sest ta ei maga öösiti endiselt (ta magab vaid siis kui ta on koos Jonasega ja Jonas jagab temaga oma meeldivamaid mälestusi) ja tema isa valmistub Gabrieli Vabastama, ei jää Jonasel muud üle, kui koos Gabrieliga öösel põgeneda. Ta loodab minna Kuskile mujale, seega põgenevad nad öösiti ja päeval magavad varjus ning kui nad siis väljuvad kontrollitud ühiskonna piiridest, hakkavad nad nägema linde ja lilli ja mägesid ja lund, ning kogema nälga ning külma ning kurbust ning …

Ma saan aru, et esialgu pidigi see lugu olema tuim ja emotsioonitu ja tühi, sest Jonase maailm oligi tuim ja emotsioonitu ja rangete reeglitega reguleeritud, kuid kui ta juba hakkab nägema värve ja kogema emotsioone – miks siis lugu ikka sama tuimalt edasi läheb. Vaid üks vägagi ebavajalik emotsioon leiab oma koha kogu jutus – teismeliste ängistus. Sest just see ängistus on see, mis paneb ta tegema seda viimast meeleheitliku sammu, kui ta läheb võitlema ilma relvadeta tuuleveskite vastu. Kuid ma olen kuskilt kuulnud, et külmumissurm pidi olema üks meeldivamaid viise siit ilmast lahkumiseks – algus on hull, kuid lõpp pidi olema meeldiv. See selleks.

Kui ma siiani arvasin, et see kui Lahkulööjas sunnitakse kuueteistaastaseid oma tulevikku valima oli liiga vara, siis selle raamatu kaksteist oli ikka VÄGA vara ja väga utoopiline. Ja see maailm kus nad elavad, meenutas mulle nii väga Hruštšovi aega (või vähemalt seda mida ma selle aja kohta kuulnud olen) – kõik käivad ühtemoodi riides, töötavad kui robotid, ei vali ise oma töökohti vaid neid suunatakse, korterid (Hruštšovkad) on väikeste köökidega, sest kõik peavad sööma sööklates, kõik varastavad ja valetavad kuis jaksavad ja keegi ei taha minevikku mäletada, sest minevik oli kohutav.

Ma ei mõista selle raamatu fenomeni, miks seda nii väga kiidetakse ja miks arvatakse, et sellest võiks hea film tulla. Muidugi kui vaadata filmi treilerit, siis ainuüksi treilerist on juba näha, et raamatust on filmi jäänud vaid natuke rohkem kui raamatu nimi, tegelaste nimed ja ühiskonna tõekspidamised, kuid kõik muu … kui seal ei mängiks Alexander Skarskard, siis ma seda filmi vaatama ei läheks ja ma poleks ka midagi kaotanud, kui ma raamatut poleks lugenud … hea oli, et raamat on vaid 179 lk.