Kas on võimalik armastada, kui pool sinu südamest on täidetud küsimärkidega? Kuidas sind ennast armastada, kui su süda pole avatud, vaid peidab saladusi? Kuidas saada üle süü- ja häbitundest, mis on aastatega maha surutud, kuid pole kuhugi kadunud?
Elin Boals on edukas fotograaf New Yorgis. Samiga on nad abielus olnud juba kaua ning neil on seitsmeteistkümneaastane tütar Alice. Ent pealtnäha laitmatu fassaadi taga kriibib miski, mis tekitab barjääri Elini ja ta perekonna vahele.
Ühel päeval postkastist leitud tähekaart lapsepõlvesõbralt toob talle meelde vaesuses elatud lapsepõlve Gotlandil ja sündmused, mis teda sealt lahkuma sundisid, süü- ja häbitunde, mille ta oli alla surunud ning mille tõttu oma tegelikku päritolu ka lähedaste eest varjanud. Sam ja Alice püüavad teda suunata vaatama oma südamesse ning täitma seal olevad küsimärgid vastustega, mis aitaksid neil kõigil armastuses edasi minna. Elini tee viib teisele poole ookeani teisele mandrile, aga ka teise aega ja teise ellu.
Drama,
Lugedes seda raamatut tulid mul silmade ette Lars von Trieri filmid, mitte nende sisu poolest, vaid selle tunde pärast, mis neist filmidest jäi, see ängistus, need paranematud lapsepõlvetraumad. Selline põhjamaine draama, mis on täis vaesust, hoolimatust, melanhooliat, saladusi, kinnisideesid, enesepettust ja segadust.
See on Elini lugu, tema lapsepõlve tähtsaimad hetked ja see hetk, kui minevik talle järele jõuab. Elin, kelle lapsepõlv möödus Gotlandi väikese külakese, kus ta elas koos ema, kahe venna, parima sõbra, kassi, raamatutädi ja poetädiga. Mingis mõttes oli ta lapsepõlv õnnelik kuid samas polnud ka. Ta ema oli enamasti eemalolev, isa oli vanglas, raha oli vähe ja toitu veelgi vähem. Kuid tal oli ta peidupaik, ta purk sõnadega, mida ta enam kunagi kuulda ei tahtnud, ta parim sõber ja nende ühine rand ja tähistaevas. Kuid siis ühel suvel, kui nad on pärast lühikese rikkuse hetke taas vaesed ja ema taas masenduses ning ta parim sõber elab oma emaga Visbys, juhtub midagi kohutavat. Elin on kindel, et selles mis juhtus, on süüdi tema, seega ta põgeneb Stockholmi isa juurde, kes on vanglast vabanenud.
Ega sealgi teda teab mis õnnelik elu ei oota, sest isa on joodik, ning taas kord, pole tal alati raha söögi jaoks, kuid tal on riided ja kool, ning siis avastatakse ta tänaval ning teda ootab ees edukas modellikarjäär Pariisis. Pariisi on tema parim sõber raamatupoe omanik, ning see ongi kust ta tulevane abikaasa ta leiab, sealt raamatupoest, ning kui mees usub, et raamatupoe omanik oli ta ema, siis ei rutta Elin teda parandama, sest ta ei taha, et keegi teaks tema troostitust lapsepõlvest.
Kolmkümmend aastat hiljem, kui Elin on oma elus professionaalselt edukas ja ta oleks võinud lugematu arv kordi oma koduküla nime otsingumootorisse lüüa ja oma teadmatuse tondid põrmustada, saab ta kirja minevikust - ta parim sõber saadab talle tema oma tähe. Tema pere oli juba niigi lagunemas ja see kisub lõhed vaid suuremaks - teismeline tütar ei taha veeta aega emaga, kes pidevalt tööle mõtleb ja abikaasa on pigem valmis uskuma, et naisel on armuke, kui seda, et ta on lihtsalt väsinud, üllatunud ja segaduse ning hirmunud. Tütre õhutusel (pärast seda, kui ta on lõpuks lasknud endas hoitud saladused vabadusse) läheb ta tagasi sinna, kust kõik alguse sai. Ja see lugu ei lõppe sugugi mitte nii nagu arvata võiks.
Seda võiks võtta ka kui väga pikka tekstülesannet, mille lõpuks (kui te ikka olete tähelepanelikult lugenud) saate te öelda, kes oli tulekahjus süüdi. See oleks nagu Bullerby laste õudusunenägu.
See on raske lugu, kuid huvitav lugu ja mingil väga väärastunud moel on see isegi Welcome to Gotland lugu :).
