Hinne:
C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/841973.The_Gods_of_Mars
On aasta 1886. Igavesti 30ne John Carter naaseb Marsile ning võitleb
taas kord vaenlastega koos oma rohelise sõbra Tars Tarkas ning punase sõbra
Kantos Kaniga. ’Taevas’, Kuldsetel mägedel, ’Jumalanna’ Issus, kannibal,
väidetavalt surematu, mustade Omeanide ja valgete Thernide ülemvõim, püüab
kinni et vangistada ning süüa palverändureid – nii rohelisi kui punaseid. John
satub vangi, nagu ka ta naine Dejah Dhoris ning nende poeg Carthoris. Kas jääda
vangi või põgeneda, mõlemad võivad tähendada surma.
Fantasy
Sellest on möödunud ikka aastaid, kui ma
esimest raamatu lugesin ja filmi vaatasin, kuid nüüd lihtsalt tuli uus osa ette
võtta.
Mis siis on toimunud pärast seda kui
esimese raamatu lõpus John Carter Marsi elanikele hapniku tootava taime avas ja
ta ise maale tagasi tõmmati? Seekordne lugu algab taas sellega, kuidas John
Carter oma kauge sugulase – kirjanikuga – kohtub ja talle paksu käsikirja
annab, kuhu ta on kirja pannud oma seiklused pärast seda kui ta kümme aastat
hiljem taas Marsile läks.
Esimene veerand raamatut ongi sellest,
kuidas John Carter tagasi Marsile jõudis, taas kord porgandpaljas, kuid koht on
talle tundmatu, sest oma eelneva Marsil viibimise ajal, ei näinud ta seal
kordagi lopsakat loodust või suurt veekogu, nüüd on ta aga keset korraliku džunglit
mis asub mere lahes. Kuid selline õnnis ’Taeva’ tunne ei kesta kaua, sest
otsekohe leiavad ta üles Puumehed, kes püüavad teda tappa, seega hakkab John
Carter neid armutult hakkima ja rohelist verd lendab kõikjale.
Peagi satub ta oma võitluse ja
põgenemise käigus peale grupile rohelistele Marslastele, kellega koos ta
võitlust jätkab, sest nüüd on Puumeestele lisandudnud ka Valged Gorillad, kuni
neist on järel vaid üks (ülla ülla, see on ju Tars Tarkas) ja nad peavad
põgenemiseks pugema kuldse ja vääriskividega kaetud mäe jalamil kasvava puu
õõnsusesse. Selle õõnsuse kaudu õnnestub neil ronida mäes oleva koopani, kuid
koopasse jõudnuna leiavad nad end lõksust. Kuid pole probleemi millest need
kaks mõõga abiga end välja ei võitle.
Kogu selle esimese veerandi jooksul
oligi vestlust kõige rohkem üks lehekülg, kuid pärast seda läheb asi palju
jutukamaks, mis ei tähenda kaugeltki, et relvad vaikikis.
Kui John Carter ja Tars Tarkas on lõksu
valitsejad tapnud ja nende vangid vabastanud, püüavad nad edasi minna Thernide
templisse, et sealt tähelepanu äratamata põgeneda, kuid enne kui nad seda teha
saavad ründavad templit Mustad piraadid. John Carteril õnnestub Tars Tarkas ja
üks päästetud printsess varastatud lennuaparaadiga minema saata, kuid kuigi ta
vallutab laeva ka endale, päästes taas ühe printsessi, kuid siis jääb ta ühe
suurema lennuaparaadi vangiks ning ta viiakse maa-alusesse Issuse templisse,
kus elavad Mustad Omeanid.
Taas kord ei jää John Carteril muud üle,
kui oma võitlemisoskusi tõestada, kui ta koos oma nüüdseks orjaks taandatud
vangistajaga ja nende kongikaaslasega suurele areenile viiakse, kus nad
äärmiselt paksu ja inetu Issuse (mulle meenus koheselt Tähesõdade Jaba the Hutti)
meeleheaks võitlema peavad. Kuid enne kui nende kord võitluseks tuleb,
tekitavad nad mässu, mille tulemusena paljud vangid surevad, kuid nemad kolm
saavad minema. John Carter vaatab seda noort kongikaaslast ja talle tundub, et
poiss on millegi pärast talle tuttav, kuid ta ei suuda kuidagi pilti kokku
panna – lugejad võiks talle sada ja üks korda öelda, kes see poiss on, kuid
John Carter pole selles suhtes kõige teravam pliiats karbis. Kui nad on lasknud
end tagasi vangi viia, sepitsevad nad plaani kuidas põgened ning see neil ka
peaaegu õnnestub, kuid viimasel hetkel pannakse neid ikka tähele ning neil
tuleb kiirkorras põgeneda Heliumi suunad.
Kuna põgenedes sai nende laev viga, siis
peavad nad vastu tahtmist ühe Roheliste Marslaste linna juures maanduma ning
sealt uue transpordi muretsema. Kuid linna juurde jõudes leiab neid see esimene
printsess, kelle John Carter koos Tars Tarkasega minema saatis ja selgub, et
Tars Tarkas on vangis seal linnas. Seega peab John Carter minema Tars Tarkast
päästma ja transporti tooma. Loomulikult toob ta mõlemad.
Selleks hetkeks on John Carter ja ta
poeg Carthoris juba rääkinud nii Dejah Thorisest kui ka Heliumi seisust sel
hetkel, kui Carthoris aasta varem oli Mustade piraatide poolt vangi võetud, kui
ta õhusõiduk oli nende peidetud koopa lähedal rikki läinud. Nüüd on nende
mõlemi soov vaid koju tagasi minna ema ja abikaasa juurde.
Enne veel kui nad Heliumisse jõuavad,
jõuab neile järele vihale aetud Roheliste Marslaste hord, kuid sellest ohust
päästab neid Heliumi laevastik, kuid selle päästeoperatsiooni käigus läheb taas
kord printsess kaduma. Heliumi laevale jõudes selgub, et neid mitte ei
päästetud, vaid vangistati, kuna Helium on taas Zodanga väe valduses ja kui
John Carter julgeb veel ka öelda, et jumalanna Issus on pettus, süüdistatakse
teda ka jumalateotamises. Lisaks sellele on ka Dejah Thoris alles paar päeva
tagasi linnast lahkunud, et minna palverännakule otsimaks oma kadunud poega ja
nad saavad teate, et Mustad Piraadid on ka tema röövinud.
John Carter ning tema vanad ja uued,
rohelised, punased ja mustad sõbrad (kuskil planeedil Mars peaks olema ka
kollased, kuid eks neid tutvustatakse kuskil hilisemates raamatutes, mida on 11
tükki) panevad paika plaani, kuidas päästa Dejah Thoris ja lõpetada Issuse
valevalitsus, kuid selleks, et lugejat ei peaks tüütama pikkade laevade ehituse
ja sõdurite koolitamise teemaga, on ju kaval panna John Carter aastaks vangi
(maa aastaks) ja päästa ta vahetult enne seda kui 365 päeva täis saab ning
saata ta siis koos suure laevastikuga ja tuhandete sõduritega
päästemissioonile.
Loomulikult ei lähe kõik nii kui
plaanitud, sest Helium on täis Thernide spioone ja teel Omeani ründab neid
Mustade piraatide laevastik, kuid lõpuks jõuab John Carter ja co siiski Issuse
templisse, kuigi John Carter on masenduses, sest 365 päeva on ju möödas ja
Dejah Thoris peaks olema juba surnud, kuna kõik kes on juba kord vaadanud
Issuse nägu, peavad aasta pärast surema, kuid Marsi aasta pole ju 365 päeva, Marsil
on topelt sama palju päevi aastas, seega on Dejah Thoris veel elus ja hetkeks
saavad nad isegi rääkida ja kallistada kuid siis – mis juhtub siis kui õudus või
põnevusloos öeldakse kellegile ’Oota siin, ära liigu, ma tulen kohe tagasi ja
siis pääseme koos minema’?
Vot siis selline võitlust ja uskumatuid
kokkusattumusi täis lugu, kus John Carter korjab endale taas hunniku
erivärvilisi uusi toetajaid, leiab oma poja (kes peaks maa aja järgi olema
alles 10 aastane ja vangi langes ta siis 9 aastaselt, kuid Marsi aja järgi
oleks ta hoopis viiene ja vangi sattus neljaselt, kuid poissi kirjeldatakse kui
täisjõus noort täiskasvanut), korraks kohtub ta ka oma elu armastusega, kuid
samas korjas ta teelt üles kaks teist printsessi, kes temasse hetkega armuvad ja
sellega seoses kas jumaldavad või vihkavad Dejah Thorist.
See teine Barsoomi lugu oli üks lõppematu
võitlus, kõige uue esmalt tapmine ja siis uurimine, kas see võiks sõber olla ja
üks uskumatu kokkusattumus teise järel ja lõpp on kõike muud kui arvata oskad,
kuid samas väga loogiline, sest nii saab ju järgmist raamatut põnevalt
alustada.
Põnev lugemine!!!