2022

The Last Graduate


Artemiz's favorite books »

Pühapäev, 31. juuli 2022

Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus

Raamat: Wundersmith: The Calling of Morrigan Crow (Nevermoor #2) by Jessica Townsend, tõlge Hels Hindrikson (2019) ER, RR, A Hinne: B+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/46150917-vundersepp          

Morrigan Crow on pääsenud surmava needuse käest, leidnud uue kodu imetabases Nevermoori linnas ja liitunud vunderlaste seltsiga. Seal lubatakse talle kaitset, sõprust ja kuuluvustunnet kogu eluks, kuid Morrigan ei saa loodetud vastuvõtu osaliseks. Lisaks on ta avastanud, et tal on kummaline võluvõime. Aga kas tema ainulaadne anne osutub õnnistuseks või järjekordseks needuseks?

Morrigan on haruldane Vundersepp, kuid selmet aidata tal oma võimega harjuda, näib selts tahtvat, et ta suruks oma salapärast võimet iga hinna eest alla. Asja teeb veel hullemaks see, et Nevermoori linn on kiiresti muutumas ohutust paigast ohtlikuks. Seltsiliikmed kaovad, keegi šantažeerib Morrigani uusi sõpru, keerates neid üksteise vastu üles, ning Ezra Squall, kõige kurjem inimene, kes on iial elanud, on võtnud kindlaks nõuks Morrigan seltsist minema meelitada lubadusega õpetada teda kasutama vunderit, mis teda kutsub, ja sellele on aina raskem vastu panna …

Kas Morrigani unistus pääseda äraneetud elust sai otsa enne, kui see jõudis päriselt teoks saada?

Fantasy, Magic, Children


Morrigan on Vundersepp ja tal algab esimene aasta Vunselis.

Tal on kaheksa õve, 919. üksus. Nad on erinevates peredest, erineva taustaga, erineva kunstiga, ning nad ei usalda Morrigani, sest Vundersepp on nende jaoks õudusjuttude tegelane, keda ei tohi usaldada, kes on julm, kes on valmis iga hetk end ümbritsevaid ära kasutama, ning isegi tapma.

Kuid kas Morrigan on tõesti see kohutav olend, keda Ezra Squall talle näitas? Morrigan ei oska isegi mitte kõige väiksematki võluasja teha!

Ka kool ei võta teda vastu nii sõbralikult, kui ta arvas. Esialgu määratakse talle tunnid, kus ta õpib vaid kõiki neid koledusi, mida on teinud Vundersepad enne teda, kuid Jupiter lubab talle, et ta tõestab, et kõik Vunderseppade teod pole olnud vaid halvad.

Selle kõige kõrval toimub Nevermooris midagi imelikku - inimesed lähevad kaduma, ning kui Morrigan kogemata Koleturule satub, lähevad asjad veelgi imelikumaks. Kasuks ei tule ka see, et ühel eriliselt pingelisel hetkel purskab Morrigan suust tuld, nagu draakon. Taas kord tunneb ta end äraneetud lapsena, kellegina keda kõik väldivad ja seekord on neil selleks ka tõesti põhjust. Ning kõigele lisaks, peab tema üksus nende ühise saladuse jaoks tegema asju, mis pole kõige kergemad või meeldivamad.

Ka Squall pole loobunud mõttest, et Morriganist peaks saama tema sell, seega viib ta tüdruku kohtadesse ja õpetab talle asju, millest teised täiskasvanud ei räägi ja talle õpetada ei taha. See aga viib asjad välja selleni, et Morrigan päästab juhuslikult mõned tähtsad isikud ja paljastab kurjategija, kes tegutses nende kõigi nina all.


Ka Morrigani teine lugu hästi põnev. Lisaks kõigile nendele maagilistele olenditele ja erakordsetele juhtumitele, on siin väga hästi välja toodud sõpruse, usalduse ja avatud meele olemasolu tähtsus. Kuigi Vuntselis võib olla vanamoodsaid ja kõikjal tonte nägevaid tegelasi nii vanemate kui ka nooremate liikmete seas, on siin ka piisavalt neid, kes tervitavad võimalust, midagi uut teada saada. Ja paha ei pruugi alati olla see, keda esimesena kahtlustad, või siis äkki just nii see ongi.

Laupäev, 30. juuli 2022

Nevermoor. Morrigan Crow' Tuleproovid

Raamat: Nevermoor: The Trials of Morrigan Crow (Nevermoor #1) by Jessica Townsend, tõlge Hels Hindrikson (2018) ER, RR, A Hinne: B+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42732292-morrigan-crow-tuleproovid               

Morrigan Crow on ära neetud. Kuna ta sündis Loojakul, mis on sündimiseks kõige õnnetum päev, süüdistatakse teda kõikides kohalikes õnnetustes, alustades rahetormidest ja lõpetades südamerabandustega. Mis kõige hullem: needus tähendab, et Morrigan on määratud oma üheteistkümnenda sünnipäeva keskööl surema.

Kuid samal ajal, kui Morrigan oma saatust ootab, ilmub välja Jupiter Northi nimeline kentsakas ja silmatorkav mees. Ta viib mustast suitsust koerte ja püssidega varjuratsanike eest põgenedes tüdruku turvalisse kohta – salajasse, imepärasesse Nevermoori.

Just siis avastab Morrigan, et Jupiter on valinud ta võistlema koha eest linna kõige tähtsamas organisatsioonis: Vunderlaste Seltsis. Sinna pääsemiseks peab ta läbi tegema neli rasket ja ohtlikku tuleproovi, võisteldes sadade teiste lastega, kellest igaühel on ette näidata erakordne anne, mis neid teistest eristab – erakordne anne, mida Morriganil tema enda meelest kohe kindlasti ei ole. Selleks, et turvalisse Nevermoori igaveseks jääda, peab Morrigan leidma viisi, kuidas tuleproove läbida. Vastasel juhul peab ta linnast lahkuma ja oma surmava saatusega lõplikult silmitsi seisma.

Children, Fantasy, Magic 


Morrigan Crow, tüdruk, kes on ühes maailmas neetud, teises illegaal ja haruldane olend, on selle sarja peategelane. Sarja esimeses osas saame teada sellest kust Morrigan tuleb, milline oli tema elu enne Loojakut, mis juhtub Loojakul ja siis jõuame Newermoori. Newermooris tutvume Deukalioni hotelli ja sealsete asukatega. Järgneb terve aasta tuleproove ja Morrigani kohandumist tema uue eluga. 

Nevermoori tõi Morrigani Jupiter North, ekstsentriline ja kõikide poolt vajatud Tunnistaja. Jupiter valetas natuke, väänas tiba seadusi, hoidis paari saladust ja lasi Morriganis tõestada, et ta on täieõiguslik vunderlaste seltsi liige, enne kui ta paljastas, kes Morrigan tegelikult on.


Kuid Morrigani tahab endale selliks ka Ezra Squall, salapärane hall kuju, kes ilmub välja kõige ootamatumates kohatdes, alati kui Morrigan on üksi, ning kui lõpuks on ka Morrigan teada saanud, kes ta on, näitab Squall oma tõelist nägu.


See maailm, Nevermoore ja sealsed elanikud ning Vuntsel, see kõik on nii põnev. Tõsi, siin on kohti ja juhtumisi ja tegelasi, mis võivad meelde tuletada mõnda teist tuntud lasteraamatut, kuid milline raamat seda ei teeks, see ei häiri ja et tee ka seda lugu sugugi halvemaks või igavamaks. Ning siin on ka minu jaoks oma plussid, mis teevad selle loo paremaks kui teised samasugused. 

Morrigan on noor nõiahakatis, kelle elu kuni siiani pole just kiita, ning tal on sellest traumad, mis saadavad teda ilmselt kogu tema elu, kuid see kõik pole teda muutnud kalgiks ja kiuslikuks, ning ta ei arva, et tema on ainus kes suudab maailma päästa “Kurja” käest. Morrigan ei hoia mõttetult saladusi, kui midagi imeliku toimub, siis ta räägib sellest teda ümbritsevatele täiskasvanutele, kes ei alaväärista teda ega pea tema juttu väljamõeldiseks vaid võtavad teda tõsiselt. Autor pole Morriganist teinud ka mässajat vaid mässamise pärast. 


Esimene Morrigani raamat laob korraliku aluse kõigele tulevale ja samas on siia peidetud ka mõningad viited tulevale. Äge raamat kõigile, kellele meeldivad maagia, draakonid, väljakutsed, sõprus ning natuke segased kujud, kes teevad maailma värvilisemaks :).


P.S. kas te olete näinud, millisesse kooli läheb Adams Perekonna Wednesday? :D

Reede, 29. juuli 2022

A Magic Steeped in Poison

Raamat: A Magic Steeped in Poison (The Book of Tea #1) by Judy I. Lin (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56978089-a-magic-steeped-in-poison          

Kunagi vaatasin ma oma käsi uhkusega. Nüüd neid vaadates mõtlen vaid “Need on käed, mis matsid mu ema”.

Ningi jaoks on ainus hullem asi kui ema kaotus, teadmine, et ema surmas on süüdi ta ise. Tema oli see, kes teadmatult keetis selle tee, mis ema tappis - mürgitatud tee, mis nüüd ähvardab talt ka ta õe, Shu, võtta.

Kui Ning kuuleb võistlusest, millega otsitakse kuningriigi suurimat shennong-shid - iidse maagilise teetegemise meistrit - rändab ta pealinna, et võistluses osaleda. Võitja tasuks on teene printsessilt, mis võib olla ainus võimalus Ningi õe päästmiseks.

Kuid kõik need võistlejate vahelised ärategemised, õukonna verine poliitika ja salapärane (ning kenake) poissi, kellel on kohutav saladus, võivad tähendada seda, et Ningi elu võib olla suuremas ohus, kui kunagi varem.

Fantasy, Magic, YA


Kuidas iseloomustada “Maagiast läbiimbunud mürki”? See on nagu düstoopiline YA romaan, kuid tegevus ei toimu mitte kaugel tulevikus vaid kaugel minevikus ja mitte maailmasõjast räsitud Euroopas/Ameerikas vaid hoopis maagilises hiinas, mis pole maailmasõjast räsitud.

Ning on teismeline hiinlanna, kelle ema on surnud mürgitatud teed juues, ning sama mürgi toimega on haigestunud ka tema noorem õde. Seega on Ningi jaoks ainus võimalus õde päästa, minna pealinna, kus kuningakoda on välja kuulutanud uue õukonna “tee maagi” leidmise võistlused. Kui Ning suudab võistlused võita, saab ta ligipääsu kuningakoja ravimiladudele ja sedasi saaks ta päästa oma õe.

Loomulikult ei võistle osalised vaid kohtunike antud ülesannetel vaid ka väljaspool võistlusi omavahel, vahendeid valimata ja vahel ka oma mentorite heakskiidul. Ningil ei ole kerge, sest temal pole mentorit, pole kohalikke toetajaid, kuid see poleks YA fantaasia, kui ta ei leiaks toetajaid ja sõpru ootamatutest kohtadest.

Kogu see lugu on täis toitu ja teed, erinevaid maitseid ja aroome, fantastilist loodust ja traditsioonilisi rõivaid. Ning, kes on tulnud vaesunud arsti ja maagi perekonnast, kellel oli tihti varuks nälg, saab pealinnas kogeda täis kõhtu, uusi rõivaid ja uusi esmaklassilisi teelehti ja lisandeid, mida nende provintsis ei kasvanud ja ka mingi hinna eest osta poleks saanud. Oma uute tuttavate abiga kogeb ta asju, millest ta unistadagi poleks osanud loota, kuid samas võib tema usaldatavus talle julmalt kätte maksta.


Võistlused, tee, maagia, sõprussuhted, õukonna poliitika, saladused - see on põnev lugu, millega on kerge kaasa minna, ning lõpuks ometi raamat, kus juuakse teed :). 

Ja see lõpp … järgmine osa, palun!!! :)

Teisipäev, 19. juuli 2022

Dead Water

Raamat: Dead Water by A.C. Fletcher (2022)  Hinne: B+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59112721-dead-water              

Vees on midagi …

Põhja Atlandi äärel on üks saar. Saare elanikud on väliselt kokkuhoidev kogukond - kuid neil kõigil on oma saladused, mõned neist palju tumedamad kui teised. Ning kui mingi imelik segadus neid kõiki endasse tõmbab, tulevad need saladused ka päevavalgele. Praam jääb tulemata ja side maismaaga lõigatakse läbi. Ajutised ebameeldivused kasvavad õudusunenäotaoliseks olukorraks ning üle saare hakkavad levima kuulujutud. Kunagine kokkuhoidev kogukond kistakse julmalt lõhki - ning mis iganes on selle põhjuseks, peagi ei küsi enam keegi miks see juhtus, vaid kes, kui keegi üldse, selle üle elab.

Thriller, Horror  


Ma pole enam ammu õuduslugusid ei lugenud ega ka näinud, pole lihtsalt kas kätte sattunud või pole olnud tahtmist ennast vabatahtlikult hirmutada. Kuid nüüd, kui mul oli vaja raamatut, milles on esmatähtis vesi, tuli lugemist ootavate raamatute nimekirjast esimesena välja see raamat. Kuid isegi, kui selle juures on märge - horror - on see pigem õudusugemetega psühholoogiline põnevik.


“Surnud vesi” on üks kuradima põnev lugu, mis toimub väiksel saarel, millel on elanikke üks sadakond, kes elatuvad kalapüügist ja natuke ka turismist. Üheks nädalavahetuseks sõidavad pooled elanikud mandrile, et osaleda folkloorifestivalil/võistlusel, kus näidatakse oma tantsu, pillimängu ja laulu oskusi. Saarele jäävad need, kellel pole huvi folkloori vastu, kellel on raske liikuda, kes peavad tööd tegema ja kes on alles saarele tulnud, et siin uut elu alustada või siis kunagist elu uuesti proovida.

Sig on noor lesk, kes käib igal hommikul iga ilmaga vabasukeldumas, et oma mõtted korda saada ja ülejäänud päevaga hakkama saada. Matt on Sigi surnud abikaasa nõbu ja omalmoel Sigi kaitsja, kuigi nad pole peale Johni surma enam sõbrad olnud. Evie on Johni õetütar, kes jäi ratastooli pärast autoavariid, mis röövis talt vanemad ja Sig ei taha end tema tädiks nimetada, sest ta pole tema veresugulane, seega elab Evie vanavanematega, kuid sel nädalavahetusel on ta Sigi juures. Kathleen on Matti vanatädi, kes elab üksi ja peab silmas saarel toimuvaid muutusi nii inimestes, kui ka loomades. Tom on tulnud saarele koos isa, kasuema ja poolõega, sest isa on võtnud vastu ajutise saarearsti töökoha. Varangian on viiking, keda tema rändamine on viinud kõrbesse, kus ta on käitunud andestamatult ja seega on kohalikud talle peale pannud needuse.


Need ja veel paar tegelast on need, kelle tegemisi lugu ühe nädalavahetuse jooksul jälgib. Lisaks jälgivad saarel toimuvat ka paar kaarnaid, kes on märganud saarele ilmunud pahatahtliku pimedust, mis on puudutanud nii loomi kui ka inimesi. Keegi on lõhkunud saarel kõrgunud kivikülvi ja tundub, et selle alt on ka midagi leitud, mille oleks pidanud rahule jätma. Sig leiab rannale uhutud vesti, mille taskus on metallkarp, mille sees on imelikust materjalist tehtud kaustik, täis imeliku kirja. Saarele tulevad telekommunikatsiooni firma töötajad, kes peaks saarel interneti levikut parandama, kuid lolli vea tõttu lõikavad saare üldse levist ära, ning saarele jõudev torm tähendab ka seda, et ilmselt jääb järgmine päev mandrilt praam tulemata.


Kui õhtu saabub, hakkab saarel midagi imeliku toimuma. Inimesed lähevad lihtsalt sadamasse ja viskuvad vette. Kuid see pole veel kõik. Mõned inimesed hakkavad vett oksendama, nende silmadest hakkab vett jooksma ning nad kattuvad üleni veekorraga, mis muudkui voolab ja voolab ja voolab, neist on saanud veezombid. Kathleen teab, et saarele on tulnud kurjus ja ainus viis teisi sellest päästa on, kui ta ise nende juurest lahkub ja end kindlasse kohta matab. Kuid kas sellest ka tegelikult abi on?


Ja selline see lugu ongi - saar, mida on tabanud miski kuri, väike seltskond inimesi, kes on mingi ime läbi sellest kurjast pääseda suutnud, iidne needus mis on valla pääsenud. On neid, kes usuvad asju mida ei saa ratsionaalselt seletada ja on neid, kes vajavad kõige jaoks tõestatud seletust, ning keelduvad kõike muud uskumast.


See on lugu, mida lugedes saab nii mitmelgi korral mõelda - miks see just nii läks? Ja samamoodi saab ka mõelda - miks just nemad? Mul on mõned teooriad, miks. Näiteks kui selle kõige põhjus on see, siis kas see tähendab seda, et nad kõik on kuidagi seotud selle algusega, kuna algusest on ju laiali läinud mitmed harud ja mingil põhjusel on nad sellele saarele tagasi jõudnud. Aga kui põhjus on hoopis see, siis mismoodi nemad sellest puutumata jäid, sest nad ju kõik tarbisid vett. Ühesõnaga, kui olin raamatu lõpetanud tekkis tahtmine uuesti lugeda ja leida need seletused, mida ma esmasel lugemisel ei pruukinud tähele panna.

Kuigi algus on aeglane, tutvustades kõiki peategelasi, nende taustalugusid, saladusi ja saart ennast, ning põnevus kasvab rahulikult, kuni jõuab haripunkti ja kogu lugu on vägagi filmilik, oli seda tõsiselt hea lugeda. See oli umbes samamoodi nagu Sigi sukeldumine, et alguses tahab kopsudes oleva õhk tagasi pinnale tirida ja siis teatud sügavusest haarab gravitatsioon sukeldujast kinni ja hakkab allapoole tirima - lugemist alustades ei tundu lugu eriliselt siduvat, kuid kui lugu juba sõrmst kinni saab, siis on väga raske taas välja saada, ning raamatu lõppedes tabas mind väiksekujuline raamatupohmakas (pole ikka veel uue raamatuga alustanud).


Hea lugemine!

Esmaspäev, 18. juuli 2022

Mõrv Mallowan Hallis

Raamat: Murder at Mallowan Hall by Colleen Cambridge, tõlge Reelika Haapanen (2022) ER, RR, A  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61431571-m-rv-mallowan-hallis         

Peidus Devoni lainjate roheliste küngaste vahel, ühendab Mallowan Hall Inglise traditsiooni parimaid osi 1930. aastate moodsate mugavustega. Majapidajanna Phyllida Bright, kes on võimekas ja ka isikupärane, juhib suurt majapidamist oma väga elegantsesse kindasse kätketud raudse rusikaga. Kuid Mallowan Hall erineb teistest maalilistest maamajadest ühe asja poolest suuresti …


Häärber on koduks arheoloog Max Mallowanile ja tema kuulsale naisele Agatha Christiele. Phyllida on ustav ja kaitsev krimikirjaniku suhtes, kes on ühtaegu nii tema sõber kui ka tööandja. Kirgliku detektiivkirjanduse austajana tuleb Phyllidal päriselus alles leida see härrasmees, kes on sama lummav nagu proua Agatha belglasest kangelane Hercule Poirot. Aga olles küll harjunud mõrva ja selle meetoditega, mis on sagedaseks jututeemaks, ei ole Phyllida valmis nägema väga ehtsat, väga surnud inimest raamatukogu põrandal lebamas …


Endine rindeõde Phyllida reageerib sellele praktilise terve mõistuse … ja suure uudishimuga. Peagi saab selgeks, et ohver oli saabunud Mallowan Halli nädalavahetuse majapeo ajal pettuse teel. Nüüd ei ole Phyllidal mitte ainult majatäis nõudlikke külalisi, kellega tegeleda – koos häiritud ja ärevate teenijatega –, vaid ka hordide kaupa väljas ootavaid ajakirjanikke. Kui leitakse veel üks surnukeha – sel korral üks majateenijaist –, otsustab Phyllida minna monsieur Poirot’ jälgedes, tegemaks kindlaks, kes Mallowanide külalistest on tapja. Saanud abi nägusalt külaarstilt doktor Bhattilt ja häärberi töötajatelt, kogub Phyllida vihjed kokku. Aga ometi on ta liigagi teadlik sellest, et tapja peab endiselt olema ligidal ja valmis uuesti ründama. Ja ainult Phyllida enda taibukus suudaks ära hoida selle, et tema enda lugu kui lõigatult ei lõppeks … 

Mystery, Thriller 


Kuidas on kõige parem seda lugu iseloomustada - milline oleks Downton Abbey, kui selle oleks kirjutanud Julian Fellowes koos Agatha Christiega :).


Täitsa tõsiselt, siin on chriestiliku krimi ja fellowesliku ülemise ja alumise korruse draamat, ning lisaks on siin suurepärased karakterid ning taustal särisevad lood, mis loodetavasti jätkuvad sarja järgmistes osades.


Kuigi lugu on seotud Christiega ja tema tuntuima detektivi Hercule Poirotiga, ei ole nemad siiski siin kõige tähtsamad, kõige tähtsam on ikkagi Phyllida ja Mallowan Halli teeniaskond. Oma roll on ka maja peremeestel ja nende külalistel (üks neist on ju ikkagi esimene ohver :)), kuid nemad jäävad Phyllida ja tema kasside, härra Dobble ning härra Bradfordi ja teiste teise korruse töötajate varju.


Phyllida on sõjas karastunud ja hakkaja naisterahvas ning kuna tema sõber/tööandja kirjutab pidevalt kuritegudest ja nende lahendamisest, siis on ta kõiki tema raamatuid lugenud (nagu ka kõik teised selles majas) ja seega kui ta leiab laiba, siis tundub talle täiesti enesestmõistetav, et ta peab “ebakompetentsete” politseinike eest uurimise enda peale võtma. Kuid sellega kaasneb valetamist, varjamist ja politseile info jagamist vastavalt vajadusele, mis mingil määral küll uurimist segab, kuid lõppkokkuvõttes jõuab Phyllida ikkagi klassikalise juhtumi lahenduseni, kus ta kutsub kokku kõik kahtlusalused (ja teised asjaga seotud tegelased) ning räägib lahti kogu loo. 


Pole midagi öelda, kuni Phyllida lõpukõneni polnud ma kindel, kes on see külm ja kalkuleeriv mõrvar, kes suutis ninapidi vedada nii kogenud politseinike kui ka amatöör uurijaid. Hästi andekas lugu ja ootamatu lõpplahendus. Siia on sisse pandud palju punaseid heeringaid, kuid nad on oskuslikult hõbedaseks võõbatud ja seega ei näe neid ennem, kui alles lõpus. Igati väärikas Christie fanfiction!

Book Lovers

Raamat: Book Lovers by Emily Henry (2022) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58690308-book-lovers               

Üks suvi. Kaks rivaali. Sisupööre, mida neist kumbki poleks osanud näha …


Nora Stephensi elu on raamatutes - ta loeb neid - ja ta pole sugugi kangelanna tüüpi. Ta pole see järjekindel, ega lihtne unelmate tüdruk ja kohe kindlasti pole ta kellegi kullake. Tõsi on see, et ainukesed inimesed, kelle jaoks ta kangelane on, on tema kliendid, kelle jaoks on ta kindlameelne kirjandusagent ja tema armastatud õele.

See on ka põhjus, miks ta on nõus minema Sunshine Falli, Põhja Carolinas, terveks augustikuuks, kui Libbi korraldab neile õdede reisi. Norat ootab “väikelinn muutus” ja Libby on kindel, et just siin saab Noras oma enda loo kangelanna. Kuid lilleaasa piknike ja kena kohaliku arsti või musklites baarmaniga kohtumise asemel satub Nora kokku Charlie Lastraga, tusatseva toimetajaga linnast. See oleks isegi võinud ju olla meet-cute, kui nad poleks juba varem kohtunud ka ükski neist kohtumistest pole olnud kena.

Kui Nora teabki, et ta pole mingi ideaalne kangelanna, siis Charlie teab, et tema pole kellegi kangelane, kuid kui nad ühe uuesti ja uuesti kohtuvad - nii paljusid juhuslikke kohtumisi ei laseks ükski endast lugupidav toimetaja läbi - hakkavad nad mõistma, et võibolla ei need lood, mis nad ise enda kohta on kirjutanud, ei pruugigi õiged olla.

Romance, Humor,  


Kujutage ette kõiki armastusromaane mida te olete lugenud ja kõiki rom-come mida te olete näinud, eriti neid, kus peategelased peavad koos töötama, kuid nad ei salli üksteist mingil arusaamatul põhjusel, kuid siis peavad nad millegi pärast minema kuhugi väikesesse linnakesse/külakesse kuskil karup%&#¤#, ning mida rohkem nad koos aega veedavad, seda rohkem nad armuvad (sest tegelikult oli esialgne viha kogu aeg armumine olnud). Tuleb ju tuttav lugu ette? Või siis see versioon, kus peategelane peab minema kuskile väiksesse kohta, et üle võtta surnud sugulase äri või peab ta parendama suurfirma väikest osakonda või mingi muu selline olukord, kus peategelane üldse olla ei tahaks, sest ta on harjunud oma suurlinna rutiiniga ja pole nõus kontsakingi kummikute vastu vahetama.


Vot see raamat räägib kõigist neist klišeedest ja on ka ise kokku pandud kõigist võimalikest klišeedest. See kõik on naljakas kuid samas hakkab ka üks hetk tüütama, sest siin pole mitte midagi originaalset, kõik on etteaimatav ja juba varem loetud.


Nora on karjäärinaine, kes on endale pähe võtnud, et vaid tema ja mitte keegi teine suudab tema klientidele kõige paremad diilid välja kaubelda, nende raamatutele kõige paremad toimetajad ja kirjastajad leida, ning samas usub ta ka et vaid tema saab oma õele kõige paremat elu pakkuda, seega ta valetab ja manipuleerib, et õde saaks kätte ka selle abi, mida ta ei taha vastu võtta. Ja tal on vihavaenlane, kellega ta on vaid kord lõunal käinud ja kuna vahetult enne seda kohtumist jättis ta järjekordne poisssõber ta maha ühe väikelinna kaunitari pärast ja see toimetaja, kellega ta kohtumas oli, et kiitnud heaks raamatut, mida pakuti talle toimetada, on ta mehe peale vihane, isegi aastaid hiljem, kui raamat on siiski ilmunud ja tohutut kuulsust saavutanud.


Charlie on toimetaja, keda kõik kiidavad ja kes ei võta ükskõik millist raamatut toimetada, kuid kui talle pakuti Dusti Fieldingu uut raamatut toimetamiseks, on tal omad põhjused, miks ta sellest loobus, ning ta ei leia, et ta peaks mingile agendile enda valikuid põhjendama, mõelgu see neiu pealegi, et ta ei usu raamatusse.


Ja siis aastaid hiljem, veab Nora õde Libby neid kuuks ajaks sinna väikelinna, kus toimub selle menuki tegevus ja “üllatus” on see, keda Nora seal kohtab.

Nagu juba öeldud, on see lugu täis klišeesid, seega pole ju mingi ime, kui ilmnevad saladused ja tagamõtted ja kui “vaenlased” leiavad ootamatu ühise keele ning eesmärgi ja kui on selgunud need saladused ja tagamõtted, siis ollakse solvunud ja nördinud, kuid proloogi ajaks on kõik täpselt nii nagu peab.


Jah, see lugu on naljakas ja andekalt kirjutatud ja kirjastamisega seotud inimestele on seda muhe lugeda, kuid mingil hetkel väsib ära sellest etteaimatavusest ja tšhekklisti järgi kirjutatud loost.