The Twyford Code

Raamat: The Twyford Code by Janice Hallett (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58451313-the-twyford-code 

On aeg lahendada üks kuulsaim mõrv …

Nelikümmend aastat tagasi leidis Steven Smith kuulsa lasteraamatu, mille leheääred olid täis märkusi ja kommentaare. Ta viib raamatu oma järeleaitamis õpetajale, preili Islesile, kes on kindel, et leitu on võti suurele mõistatusele. Ta on kindel, et kõigis Edith Twyfordi raamatutes on salajane kood. Kuid siis läheb preili Isles klassiekskursioonil kaduma ja Steven ei suuda meenutada, mis juhtus.

Nüüd, vangalast vabanenuna, otsustab Steven uurida seda mõistatust, mis on teda pikka aega kummitanud. Kas preili Isles tapeti? Kas ta eksis? Või oli tal koodi koha pealt õigus? Ja kas see kood võib veel ka täna kehtida?

Steven tahab meeleheitlikult teada, mis juhtus preili Islesiga, seega külastab ta inimesi ja kohti oma lapsepõlvest. Kuid peagi saab selgeks, et Edith Twyford ei olnud vaid unustatud lasteraamatute autor. Twyfodi koodis on suur jõud ja Steven pole ainus, kes on püüdnud seda lahendada ….

Fiction, Thriller, Mystery

Twyfordi kood on üks väga omamoodi ja erisorti raamat. See raamat koosneb lühikestest ja pikkadest helifaili transkriptsioonidest, mis omakorda tähendab ka seda, et kuna transkriptsiooni on teinud masin, mitte inimene, siis kuuleb masin mõnesid sõnu teistmoodi, kui tegelikult öeldud on (olgu siis põhjuseks halb helikvaliteet või rääkija aktsent). Kuid peagi harjub nende vigadega ja loed automaatselt need “vigased” kohad mõttes õigeks. Helifailid on koostanud viiekümnendates Steve Smith, kes on hiljuti vanglast vabanenud ja ta kasutab helifaile nagu oma päevikut järelvalve ohvitser jaoks, lihtsalt kirjapanemise asemel, ta räägib oma päevast, oma lapsepõlvest, oma elust enne vanglasse sattumist. Ta lindistab ka oma kohtumisi vanade sõpradega, telefonikõnesid. 

Steve on olnud kaksteist aastat vanglast. Ta on düsleksik ja enne vanglat piirdus tema lugemisoskus vaid tähtede äratundmisega ja kui lugeda oli vaja, siis oli tema vabandus alati see, et tal polnud prille kaasas. Vanglas olles, õpetati teda lugema ja ta avastas raamatud. Nüüd kui ta on vaba ei anna talle rahu üks raamat, üks lasteraamat, mille ta kunagi ammu leidis, kui ta veel koolis ja erivajadustega emakeele tundides käis. Selle tunni õpetaja äratas temas ja tema klassikaaslastes huvi selle kunagi keelatud lasteraamatu vastu, rääkides sellest, et raamatusse on peidetud kood, ja see kood võib viia väga suure ja tähtsa leiuni, kui vaid keegi selle koodi suudaks murda. Kuid õpetaja kadus ja Steve ei läinud tagasi kooli.

Nüüd täiskasvanuna, elus nii mõndagi näinuna ja teinuna, tahab ta teada, kuhu ta õpetaja kadus, kas see mida ta rääkis võib ikka tõsi olla.

Või kas ikka on õpetaja kadumine ja Twyfordi kood see, mida Steven otsib ja kelle jaoks ta neid helifaile tegelikult koostab ja kas see “varandus” mida see kood peaks varjama on ikka tegelikult olemas ja kas te ikka loete õiget teksti või siis õigemini, kas te ikka oskate seda raamatut õigesti lugeda? Või on hoopis nii, et asute lugema ühte raamatut ja lõpetate hoopis teise raamatu?

Väga andekalt kirjutatud lugu, kohe väga andekalt. Mul on siiralt kahju, et seda ei saa tõlkida, sest see tähendaks seda, et pool lugu tuleks tõlkijal täielikult endal välja mõelda. Aga jah, see oli üks mitmekihiline ja salakaval lugu, mis areneb aeglaselt, kuid lõpptulemus on väga äge.

Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas

Raamat: Kitchen Confidential: Adventures in the Culinary Underbelly by Anthony Bourdain, tõlge Juhan Habicht (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59527002-avameelselt-k-gist-ehk-seiklused-kulinaarses-allmaailmas             

Kuulsusest ja glamuurist oli asi kaugel, kui Anthony Bourdain nõudepesijana viletsavõitu kalarestoranis tööd sai. Et ta oli aga lapsest saadik tahtnud kokaks saada, siis õppis ta ahnelt ja väsimatult ning kohanes selle kummalisevõitu maailmaga, mis tema ees avanes. Tema köögilugudes leidub provintsirestoranide värvikaid tegelasi, New Yorgi peenemate söögikohtade töötajaid ja kliente, narkoärimehi ja reisidel kogutud muljeid.

Biography, Food

Selles raamatus on koos kaks asja millest mulle meeldib lugeda - elulugu ja toit. Jah ma tean kes oli Anthony Bourdain, olen näinud mõnesid tema sarjasid ja mulle on meeldinud tema toiduvalik ja soovitused. Ta pole esimene kokk, kelle elulooraamatut ma olen lugenud. Esimene oli Gordon Ramsay “Humble Pie”.

Aga Bourdaini raamat siis, mis temast kuulsuse tegi ja temast peakoka asemel telekoka staatuse andis.

Bourdain räägib üsna avameelselt, humoorikalt ja õpetlikult, kuidas ta esimest korda mõistis, et toit on midagi enamat kui miski, mida tuleb vanemate õhutusel paar korda päevas tarbida, kuidas ta õppis armastama prantsuse kööki, kuidas ta esimest korda sattus tööle kööki ning mis kõik pärast seda juhtus järgmise kakskümne kaheksa aasta jooksul.

Ta on oma elus/karjääris läbi teinud igasuguseid olukordi, käinud ära põhjas nii enda süül kui teiste abil, kuid olnud ka tipus tänu enda kindlameelsusele ja eeskujudele. Lugedes kõigist neist uskumatutest ja usutavatest asjadest, mida ta on köögis teinud ja millistest raskustest ta end läbi tirinud on meenus mulle Ramsay raamat, sest ka teema algus polnud kerge, kuid tema valis teise tee Bourdainist, tema oli see, kes käis ühe tippkoka käe alt teise alla, töötas igas köögis alates nõudepesiast kuni praekokani, ta tegi just seda, mida Bourdain ütles, et kui ta oleks teinud oleks ka tema restoranidel olnud tärnid, kuid ta eelistas seda mitte teha ja seega on ta küll kuulus rändav telekokk, kuid tema köögid ei saavutanud tärne.

Tema kirjeldused tema õpipoisi aastatest, narkariaastatest, ühest päevast restoranis on küll suurepärased ja kindlasti ka harivad, eriti kui teil peaks olema mõte, et äkki peaks ka kokaks õppima, kuid huvitaval kombel, tema raamat ei tekita isu ühegi toidu järgi, millest ta räägib. Isegi mõni ilukirjanduslik raamat on isutekitavad kui tema raamat, kuid see polnud ka tema eesmärk, ta tahtis tutvustada tõelist elu köögis ja kuidas tema kööki sattus ja seal ellu on jäänud.

See üks peatükk, mis on ühe päeva sündmus ühe populaarse restorani köögis on peatükk, mis võiks olla olnud inspiratsiooniks filmile “Keemispunkt” kus jälgitakse ühe väikse, probleemides vaevleva restorani ühte õhtut. Kogu film on üles võetud ühe jätkuva võttena ja kui ma lugesin seda Bourdaini kirjeldust tema päevast, siis tuli see film mulle meelde.

“Avameelselt köögist” on selline raamat, mis võib olla teraapiline, kas siis selle pärast, et saad aru, et sinu elu võib ka veelgi raskem olla, või siis saad end mõttes vabaks lasta ja koos autoriga sõimata ja karjuda end tühjaks päeva jooksul kogunenud pingest. Nii mõnigi tema soovitus köögi töö kohta või noortele kokaõpilastele võivad olla kasulikud ka täiesti muudes olukordades.

Hea lugemine.

The Further Adventures of Miss Petitfour

 Raamat: The Further Adventures of Miss Petitfour by Anne Michaels, illustrator Emma Block (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59765723-the-further-adventures-of-miss-petitfour     

Miss Petitfour naudib seiklusi, mis on täpselt “õige suurusega” ja “kestavad ühe päeva”. Koos oma kuueteistkümne kassiga ja laudlina abiga, mis täidab kuumaõhupalli kohta, lendleb Miss Petitfour - mis tähendab, et ta tõuseb kõrgele õhku ja lendab - üle kenakese külakese, kohates oma teel erinevaid seiklusi. Ei või ju kunagi teada, kuhu tuul võib vastavalt hooajale oma reisijaid viia: äkki appi oma armsatele sõpradele ja naabritele, või abitule meistrimehele või võtit otsima või sibula lembese beebi juurde või kookose konfetti paraadile või lihtsalt ideaalsele laudlina lennule. Vaimukas ja omamoodi veider, kuid imeilusate illustratsioonidega lugu, mis mängib sõnadega ja tõstab au sisse loo jutustamise kunsti ning elu pakutavad naudingud.

Suurepärane raamat neile, kellele meeldivad Mary Poppinsi lood.

Children, 

Miss Petitfour on armas kassiemme, kellel on palju kasse, kellel kõigil on oma iseloom ja omad kiiksud. Miss Petitfour elab oma kassidega külast natuke eemal, kuid kui neil on vaja või neil on tuju, siis võtavad kassi üksteisel käppadest ja sabadest kinni, kinnitavad oma küüned Miss Petitfouri seelikusse, tema võtab kätte kõige väiksema kassi ja hooajale või sündmusele sobiliku laudlina ja lähevad lendama. 

Külakese elanikud on sama erinevad ja kiiksuga nagu ka Miss Petitfouri kassid, aga eks just need kiiksud on need, miks nad sinna külla nii hästi sobivad. Eks selles külakeses ikka juhtub asju ja vahel on neil Miss Petitfouri abi vaja ja vahel on Miss Petitfouril nende abi vaja. Tore kiiksuga külake, mis pakub huvitavaid fantaasiarikkaid hetki.

Pärast kõiki neid teisi, tõsise teemaga lasteraamatuid, mida ma aasta alguses lugesin, oli see lihtne ja soe lugemine.

The Mad Woman's Ball

Raamat: Le Bal des folles by Victoria Mas, tõlge Frank Wynne (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56969561-the-mad-women-s-ball            

Pariis 1885, Salpetriere vaimuhaigla. Dr Charcot on lummanud kogu Pariisi hüpnotiseerides naisi, keda ühiskond on tembeldanud hulludeks ja endi seast välja heitnud. Kuid tõde on palju keerulisem - need naised on tihti lihtsalt sugulastele koormaks, abikaasadele ebasoovitud, nad on kaotanud midagi hinnalist, ülekäte läinud tütred või tüdrukud kes on sündinud väljaspool abielu. Pariisi kõrgseltskonna jaoks on hooaja tipphetk Lihavõtte ball - Hullude naiste ball - kui kõrgelt austatud tulevad uudistama Salpetriere patsiente, kes selleks üheks õhtuks on selga pannud uhked riided. Naiste endi jaoks on see hetk lootust.

Genevieve on vanemõde. Pärast seda, kui ta õde Blandine lapsepõlves suri, on ta religiooni ignoreerinud ning kogu oma usu pannud tunnustatud psühhiaatrisse, dr Charoti ja teadusesse. Kuid kõik muutub, kui ta kohtub Eugeniega - 19 aastase kõrgseltskonna tütrega, kes on vaimuhaiglasse pandud. Eugeniel on saladus: ta kuuleb vaime. Saades inspiratsiooni keelatud, kuid Pariisis palju räägitud raamatust “Vaimude raamat”, on Eugenie nõuks võtnud vaimuhaiglast põgeneda - ning samuti ka teda köitvatest sooga seotud kütketest - seega otsib ta neid, kes teda usuksid. Ja selleks on tal vaja Genevieve abi

History, Fiction, Drama

Mulle on alati meeldinud ajaloolised romaanid, kus fantaasia kõrval on reaalsed tegelased  ja reaalsed kohad. Seega, kui ma kuulsin sellest raamatust “Diving in” nimelisest podcastist, kus saatejuhid rääkisid sellest raamatust väga emotsionaalselt, panin ma raamatu oma “tahan lugeda” nimekirja. Nad mainisid ka, et raamatu järgi on tehtud film. Mõtlesin küll, et loen esmalt raamatu ja siis vaatan filmi, kuid filmi vaatamise hetk tuli ennem. Seega oli mul päris hea ettekujutus, mida raamatust oodata. Kuid siiski oli selles raamatus asju, mis ei jõudnud filmi ja millest saates ei räägitud.

See on Genevieve ja Eugenie lugu. Genevieve on alati tahtnud inimesi aidata, seega kui tal õnnestus õeks hakata, haaras ta võimalusest ning lahkus väikesest linnakesest, et asuda õena tööle Pariisis, Salpetriere vaimuhaiglas. Nüüdseks on temast saanud vanemõde ja ta suudab oma tööd teha ilma emotsioonideta, ilma et ta patsientide probleemidega kaasa minna. Genevieve suurim hingevalu on see, et teda polnud seal, kui ta väike õde suri.

Eugenie on alati kuulnud vaime. Nad ei nõua temalt midagi, kuid kui nad tema ümber on, siis nad tõmbavad ta energiast tühjaks, et kasvõi minimaalseltki end kuuldavaks teha. Ta pere teab, et tal on aeg ajalt “hood”, kuid nad ei tea täpselt, millest need tingitud on. Ja kui ta siis lõpuks on leidnud raamatu, mis annab talle lootust, et ta pole üksi, usaldab ta oma vanaema ja räägib talle, kuidas ta teadis, kus on kaua kadunud olnud ehe.

Kui Genevieve esimest korda Eugeniet näeb, on see noor neiu patsient nagu iga teine, kelle vanemad on vaimuhaiglasse toonud, kuna ta ei vasta nende “standarditele”. Et veelgi paremini aru saada, milliste “probleemidega” naised sinna vaimuhaiglasse sattusid ja mismoodi neid “raviti”, tutvustab autor ka mõningaid teisi patsiente, rääkides nende lugusid. Juba filmi vaadates imestasin ma selle “kuulsa ravi” üle, kus patsient hüpnotiseeri, et tal tuleks peale hoog, mis tõestab, et patsienti vaevab hüsteeria. Asi, mis mind hämmastas oli see, et kuigi arst hüpnotiseeris patsiente, siis ei toonud ta neis hüpnoosist välja, ta jättis selle maas tõmbleva patsiendi õdede hoolde ning läks õnnitlusi vastu võtma oma kolleegidelt. Pole ju üldse ime, et pärast mitmeid hüpnoose naistel kõrvalmõjud ilmnesid.

See oli üks huvitav lugemine. Siin oli piisavalt taustainfo Salpetriere vaimuhaigla kohta, erinevate ravimeetodite kohta ja muud asjad. Ka film oli hea, toetades raamatut ning lisas juurde asju, mida raamatus polnud.

Vidusilm

Raamat: Wink by Rob Harrell, tõlge Piret Orav (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58263503-vidusilm            

„Vidusilm“ põhineb Rob Harrelli enda elukäigul. Humoorikate piltidega raamat jutustab sellest, kuidas muusika ja naeru abil eluraskustega toime tulla.

Ross Maloy ei soovi muud kui olla tavaline seitsmendik. Kuid kui tal avastatakse haruldane silmakasvaja, saab temast koolis „see vähiga poiss“. Nüüd kuuluvad tema igapäeva silmamöks, veidrad mütsid, kissis „vidutav“ silm ja kõige raskemad asjad üldse: sõprade kadumine, kiusamine ja oht kaotada nägemine … või veel rohkem.

Muremõtete peletamiseks hakkab Ross õppima kitarrimängu ja joonistama BätNotsi koomiksit. 

Children

Elu on etteaimamatu, vahel tuleb meil silmitsi seista olukordadega, mis pole sugugi sellised, nagu me tahaks et nad oleks ja me ei tea, kuidas hakkama saada sellel hetkel meid haaravate emotsioonidega, või kuidas suhtuda sellesse, et me võime hetke jooksul kaotada kõik … või siis muuta seni tuntud elu ja leida olnu asemele midagi muud.

“Vidusilm” on järjekordne suurepärane biblioteraapia raamat, mis laseb lugejal läbi elada vähi diagnoosi, sellele järgneva raske ravi, millega kaasnevad ebameeldivad kõrvalmõjud ja võimalikud muud kõrvalmõjud, mis tulevad puhtalt inimeste hirmust ja teadmatusest.

Peategelane Rossi jaoks pole tema vähk esimene, millega ta kokku puutub, seega nii kurb, kui see ka pole, ta teab mis teda oodata võib. Kuid siiski on esimese arsti diagnoos Hirmutav ja teise arsti diagnoos hirmus, kuid aktsepteeritav. Kuid kõige hirmsam pole asja juures mitte haigus või ravi, vaid hoopis see, kuidas selle diagnoosi võtavad vastu Rossi sõbrad ja koolikaaslased.

Lapsed võivad olla ikka väga julmad! Ühe “nali” võib teisel tekitada hingehaavu kogu eluks. Mõne võivad need “naljad” endast täiesti välja viia, teise võivad nad tugevamaks teha. Ross on ameerikalikult “õnnelik” poiss, tal on sõbrad, kes teda toetavad ja ta leiab uued liitlased ootamatutest kohtadest ja uue enesekindluse tehes midagi, mida ta varem teinud pole.

Hea lugu!

Mõrv viskivabrikus

Raamat: Single Malt Murder by Melinda Mullet, tõlge Ragne Kepler (2021) Tänapäev, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59454347-m-rv-viskivabrikus  

Edukas fotoajakirjanik Abigail Logan ei ole kunagi teinud saladust, et tema teadmised viskist mahuvad napsuklaasi ja ruumi jääb ülegi. On saatuse rumal ninanips, et just Abigail pärib Šoti mägismaal asuva boutique-viskivabriku Abbey Glen, mis on üks perspektiivikamaid viski väiketootjaid Šotimaal.

Šotlastele on viski enamat kui lihtsalt naps, see on peaaegu nagu kinnismõte. Abbey Gleni käsitööviski on rohkem kunst kui teadus. Kunst, mille täiustamisele võib pühendada kogu oma elu.

Ja paraku võib selles kunstis elu ka kaotada. Abigail hakkab saama järjest karmimaid anonüümseid ähvardusi, mille taipamiseks pole vaja erilist nutikust: ta pole siin teretulnud.

Küll aga peab Abigail peab kokku võtma kogu oma nutikuse ja vapruse, sest ähvardustest paberil saab peagi mõrv.

Jah, viski pole lihtsalt jook, see on kirg.

Cozy Mystery, Humor, Romance

Kas teile meeldib Šotimaa, šoti viski, muhekrimi, romantika? Kui meeldib, siis on see raamat teie jaoks.

See on lugu ootamatult päranduseks saadud viskivabrikust, selles samas viskivabrikus toimuvast sabotaašist, suurepärasest šoti loodusest, elanikest, viskist.

Ma loen seda raamatut ju teist korda ja ka teist korda lugedes on lugu endiselt huvitav ja kaasakiskuv, kuid see kord segas mind see, et olen ka lugenud kahte järgmist raamatut ja ma kippusin siit ootama asju, mis tulevad alles järgmistes raamatutes :D

Mõrv viskivabrikus tutvustab Abigaili, millega ta varem tegelenud on, kuidas viskivabrik tema omandusse jõuab, kuidas viskit tehakse, kuidas Abbiet tahetakse võimalikult ruttu vabrikut müüma panna ja kuidas ta avastab need paharid, kes ei taha teda sinna “poisteärisse”. Kuid selle krimiloo sisse on väga hästi põimitud ka inimsuhted, millest võib midagi suuremat kasvada, või siis ka mitte.

Selle raamatu juures võlusidki mind eriti see, kuidas autor räägib viski valmimisest, millised on need pisiasjad, mis võivad mõjutada viski maitset, värvi ja hinda. Pärast lugemist tahaks ise ka proovida üht korralikku, single malt viskit, mis on mahe ja kirsise järelmaitsega.

Ja krimilugu oli ka teist korda müsteerium, endiselt ei leidnud ma põhipaharit enne kui autor selle paljastab, kuigi ta on algusest peale seal ja tegutseb vaikselt oma naeratava maski taga. Ja nagu ikka, on kuriteo taga kadedus ja ahnus.

Mul on kahju, et kaanekujundus ei ole rohkem isuäratav, kuid sisu selle tagasihoidliku kaane taga on hea! Uskuge mind!!

Tänapäeval on kõigi nimi Sorry

Raamat: Tegenwoordig heet iedereen Sorry by Bart Moeyaert, tõlge Kerti Tergem (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59351740-t-nap-eval-on-k-igi-nimi-sorry     

„Tänapäeval on kõigi nimi Sorry“ on terav, emotsionaalselt laetud portree 12aastasest Biancast, kellel peaks tema ema sõnul olema kaasas kasutusjuhend. Kodus keerleb elu Bianca noorema venna ümber, kelle süda on haige. Isa juurde on tüdruk oodatud igal teisel nädalavahetusel. Bianca oskab suurepäraselt vaikida, kuid oma mõtteid ta vaigistada ei suuda. Ja siis äkki istub Bianca elutoas tema lemmiknäitleja Billy King! Tüdruk hakkab tasapisi mõistma, et ta suudab oma tundeid väljendada.

Children, YA

Ma ei oska ausalt öelda, mis see oli mida ma lugesin. Peategelaseks on tüdruk, kes tunneb end nähtamatuna ja üleliigsena, kuna tema ema on kogu oma tähelepanu pööranud tema haigele vennale. Kuid samas see sama ema alavääristab oma tütart näitleja ees, keda tema tütar idealiseerib. Kuigi tüdrukut tabab aegajalt ärevushäire, suudab ema sellest mööda vaadata ja igal võimalusel tema peale karjuda ja teda süüdistada kõiges mis nende majas toimub. Samal ajal tüdruku isa on pere juurest lahkunud, et elada koos oma uue elukaaslasega ja nad peavad tüdrukut sedavõrd probleemseks, et nad enam ei taha, et tüdruk neil külas käiks.

See vist oli lugu tüdrukust, kellel on probleeme, kuid kellel pole pere poolt seljatagust, et leida lahendust probleemidest ülesaamiseks. Oli vist nii, kui ma õieti aru sain. Kindlasti on see Hollandi kultuuriruumis arusaadav, kuid siin oli palju asju, mis võivad meil siin segaseks jääda.

Vot selline imelik lugu.

Deus ex machina

Raamat: Deus ex machina by Johannes Kivipõld (2022) ER, RR, A
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60017176-deus-ex-machina           

Politseianalüütik Erik on sobiv mutrike suureks mänguks. Kogu ta elu on kantud riiklikesse andmebaasidesse ja ta ise käitub pea alati ettearvatavalt. Ta ei viitsi pingutada, võimaluse korral valib mugavama äraolemise ja jätab suuremad võitlused teistele. Ning talle läheb väga korda, mis teised temast arvavad.

Vabakutseline ajakirjanik Stella seevastu on justkui liivatera muidu õlitatult töötavas kellavärgis. Ta on väikesest peale eelistanud püsida varjus ja igasugu vandenõude kartuses oma jälgi hoolega peitnud. Nüüd aga on sellel lõpp.

Olles pooleldi vastu tahtmist saanud inimluure agendiks, peab Erik sulanduma ühe sekti – tehisintellekti loomisega tegeleva Järgmise Sammu – liikmete sekka. Stellale aga kukub sülle kummaline mõrvajuhtum, millesse näivad olevat segatud ka kõrged ametiisikud. Kui tagatipuks hakkab inimkonda veel ähvardama tundmatu oht kosmosest, on tõepoolest aeg astuda järgmine samm. Riigijuhid otsustavad abi paluda kõige targemalt – tehisintellektilt. Aga kes on selles mängus tegelik niiditõmbaja ja kas järgmine samm viib edasi või hoopis tagasi?

Fantasy

Kõik minu lemmik ulmekad, mida ma omal ajal korduvalt lugesin saavad selles loos kokku. Vendade Strugatskite lood, Ray Bradbury ulmekad, Stanislav Lemi “Tagasitulek tähtede juurest”, Mireri “Kus on rändurite kodu” ja igasugused ulmelugude kogumikud, mis ilmusid kaheksakümnendatel, nagu näiteks “Põgenemiskatse”. Siin saavad samamoodi kokku fantaasia, krimi, inimsuhted ja inimkonna suurimad hirmud. Vahe on vaid selles, et nendes teistes raamatutes räägitakse kaugemast tulevikust kui järgmine pool aastat :).

Lugu algab hetkega Eriku igapäevaelust, kui ta istub tööl arvuti taha. Täiesti tavaline päeva, tavalised tegevused, arvuti hangub korraks, kuid seda ikka juhtub, ta saadab avalduse uuele töökohale, kuid kui ei riski siis ka huvitavamat elu ei näe. Täiesti tavaline päev.

Kuid siis antakse talle üllatava võimalus kandideerida ametile, kuhu ta kandideeris, kuid ta arvas, et see kandideerimine oli vaid nali. Kuid kas see ikka on nali. 

Kandideerimine on imelik, kuid vaatamata pidevale pabistamisele on ta isegi edukas. Ja sellele järgneb kiiresti uuele töökohale asumine, kus ta väljaõppe asemel visatakse kohe tegevusse. Väidetavalt täiesti teisejärgulise uurimise tegevusse, kuid siiski otse vette ja ta peab ujuma õppima. Aga kas see ikka on teisejärguline, kas vihje, mis ametile saadeti on ikka tähtsusetu. Keegi ei oska aimata, mis selles tähtsusetus külmhoones tehakse ja millisel hetkel on tegelikult kogu lugu käest läinud ning kes tegelikult roolis istub.

See lugu, mis esialgu tundub sissejuhatus krimiloosse, saab peagi hoopis teise suuna, kui sisse tuleb tehisintellekt. Kuid kas ta tuleb ikka alles poole raamatu pealt sisse? Kas see on krimilugu, või on see krimilooks maskeerunud ulmepõnevik? Siin pole midagi puudu ega midagi ülearu. Tegevus toimub ebamäärases linnas, ebamäärases riigis. Ka ajaliselt võiks see kõik olla ebamäärane, kui siin ei oleks vägagi täpseid ajaloolisi viiteid ja ka täpseid kuupäevi.

Ma ei osanud midagi oodata, olin korduvalt lugenud tutvustust, kuid see vähene ei anna ju täieliku ülevaadet sisust. Nagu ma juba alguses ütlesin, said siin raamatus kokku kõik mu lemmik ulmepõnevikud ja rohkemgi veel ja see sobis mulle suurepäraselt, ma tõsiselt nautisin seda lugu.

Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta

Raamat: Notes on a Nervous Planet by Matt Haig, tõlge Toomas Taul (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59708203-t-helepanekuid-n-rvilise-planeedi-kohta           

Me elame närvilisel planeedil. Selles pole kahtlust. Piisab, kui avada end hetkeks välismaailmale ja vaadata või kuulata või lugeda uudiseid. Uudised mõjutavad meid ja teevad meid närviliseks. Lisaks uudistele survestab meie teadvust moodne leiutis sotsiaalmeedia. See on võimeline tõstma meid pilvedesse või halval juhul paiskama hoopis põrmu.

Kas olete ära lugenud, mitu korda te olete täna alates ärkamisest ilma erilise vajaduseta uurinud oma nutitelefoni ekraani? Kui pole, võiksite seda teha. Vahest avastate siis üllatusega, et teil on nutitelefonisõltuvus. Just seda tunnistab enda puhul avameelselt käesoleva raamatu autor Matt Haig.

Matt Haig räägib sellestki, et ta on nüüdisaegsetes pühamutes – kaubamajades – kogenud õudu, kartes, et mõni rõivapoe vaateaknal olev mannekeen võib teda puudutada. Mis peaks ju olema võimatu.

Usutavasti pakub raamat, mida te käes hoiate, mõnelegi teist äratundmist. Ning ehk on temast ka abi, kui lugeja tunneb juba ammu pakilist vajadust sisemise omaruumi järele, kuhu närvilise planeedi ja kõigi tema hädade eest peitu minna.

Self-Help, Biography

Kui te olete juhtumisi lugenud Haigi “Kesköö raamatukogu”, siis on see raamat nagu loomulik jätk. Kui “Kesköö raamatukogus” kirjutas Haig oma enda kogemustest ja elamise raskustest ilukirjanduslikult, keskendudes hetkele, kui ta oli ka ise kahe vahel, kas lahkuda siit elust või mitte, siis see raamat on kirjalik arutelu selle üle, mis on siin elus see, mis meid selle piiri peale võib ajada. 

Siin on arutelu autori elus ärevust tekitavatest asjadest, kuidas ta nendega hakkama saab, mida ta on aastate jooksul õppinud omaenda vigadest ja tagasilangustest ja mis on aidanud tal selle kõigega hakkama saada. On luuletusi, nimekirju tähtsatest asjadest ja lühikesi nupukesi heade mõtetega. 

See on selline raamat, mida võib otsast lõpuni lugeda, tähistades enda jaoks tähtsamaid kohti, või siis võib ka lugeda pika aja peale peatükkide kaupa, mõelda loetu üle, seedida ja vajadusel ka üle lugeda. Või siis hoopis avada raamat suvalise koha pealt ja leida sealt mõtte sellesse hetkesse, kus ollakse.

Kuigi raamat on kirjutatud vahetult enne neid karantiini aastaid, sobivad paljud siin käsitletud teemad vägagi praegusesse aega. Seda on hea lugeda ja samas on see ka hea raamat kinkimiseks.