Nesi soovib meeleheitlikult võita ühe Taevase Üheksakümne Üheksa Samba patroonlust. Jumaliku verega lapsena ei lubata tal kunagi oma templikodust lahkuda, kui ta ei leia endale jumalikku saatjat. Kuid pärast üheksakümmend kuut ebaõnnestunud katset ja olukorras, kus valikuvõimalusi on jäänud vähe, otsustab Nesi esitada riskantse palve T’sidaanile, Kavaluste Rebasele.
Rahvajuttudes on Rebane armas vembumees. Kuid vaatamata tema huumorimeelele ja sarmile pole T’sidaan ega tema katsed mingi naljaasi. Nad saadavad Nesi kolmsada aastat ajas tagasi, aega, mil tema kodumaa on Zeminist pärit halastamatute Hundikoerte okupatsiooni all.
Nüüd peab Nesi õppima kasutama kelmi kavalust, et vallutada kindlus häbisse langenud ja pagendatud sajandalt Sambalt – Jahihundilt.
Fantasy, YA, Fiction, Mythology
See lühike, humoorikas, põnev ning õpetlik lugu kavalast rebasest ning nende õpilaskandidaadist on nagu segu “Libarebased ja koolijad” ja Onu Remuse Rebase-onu juttudest.
Nesi, kloostrielanik, peab leidma endale partooni üheksakümne üheksa Samba seast. Ta on katsetanud pea kõigiga, alustades oma esivanemast Pühvlist, siis Karu, Geko, Luik, Vaal, Ämblik, Jaguar jne, tehes läbi mõne Samba juures vaid ühe katse või loobudes ka sellest, kui ta mõistab, et ta ei saaks sellega hakkama. Nüüd on siis jäänud viimased kolm - Sõja Lõvi, Attendaadi Madu ja Kavaluse Rebane. Ta pole kindel, et ta ühegi nende katsed läbi saaks, kuid neist kolmest tundub reaalsem Rebane. Ja Rebane ei raiska aega, ta viib Nesi tagasi 300 aastat, aega, kui nende maa oli okupeeritud julmade anastajate poolt, kes allusid vaid Hundile ja püüdsid ajaloost välja riisuda teisi Sambaid.
Kuidas okupatsiooni võita? See pole lihtne, kuid kui inimesed ei unusta vanu lugusid ja uskumisi, ning kui kasvõi vaid üks lootuse leek on elus, siis suudab ta sütitada ka teised leegid ja üheskoos suudavad nad anastaja alistada, isegi kui see võtab palju aega ja alustajad ei pruugi enam eluski olla, kui vabadus on kätte võidetud.
Nesi katsete vahele on lükitud lõbusad, õpetlikud ja infotmatsiivsed unejutud, legendid ja mälestused.
Lühike lugu, mis alguses võib ka olla natuke segane, on siiski nii armas lugu, mis toimub teadmata ajal, riigis seitsme maa ja mere taga ning sellel pole õnnelikku lõppu, vaid hoopis elu täis trikke ja seiklusi, ning kui õnn on nende poolel, siis suudavad nad muuta inimeste elu natuke paremaks. Rebasele see lugu ilmselt meeldib, sest see on täpselt nii keskpärane, et olla väga hea.
Siia lõppu tahaks öelda, nagu Onu Remuse juttude hüppav plaat mu lapsepõlves - lakkus mokki ja venitas “Sain veidi tarkust juurde - lakkus mokki ja venitas “Sain veidi tarkust juurde … :)(Kuidas Rebase-onu Jänku-onule küttis)
